Mina siin!

Ma ei ole blogisse nii kaua kirjutanud, et häbi on. Veel rohkem on häbi selle pärast, et mul oli meelest läinud parool, millega siia keskkonda sisse logida. Selline nali on küll esmakordne. Siiski. Kirjutada mulle meeldib. Jätkuvalt. Mis siis, et lugejad on siit vist juba ammu teadmata suunas kadunud. Ah, pole hullu. Read lähevad kirja nüüd!

Vahepeal on nii meeletult palju juhtunud. Olen sõna otseses mõttes hullu pannud. Põhjust on iseenda üle uhke olla. Naljakal kombel ei tule see avaldus üldse kergelt üle huulte, kuid no päriselt, Hellu, võta kokku ennast. Sul on õigus enda üle uhke olla!

Pildid: Erakogu/ INSTAGRAM

Alates detsembrist on mu elu olnud paras torm. Seda tegelikult üldse mitte halvas tähenduses, sest see torm olen olnud mina ise. Meeletu tempoga olen kihutanud läbi erinevate kuhjunud kohustuste. Uus töökoht koos täiesti uute inimeste ja tööülesannetega ning paralleelselt andsin endast ülikoolis maksimumi, et samm lõpule lähemale astuda. Tempo oli minu jaoks jõhker, kuid kuidagi õnnestus mul trennilainel edasi surfata, mitte üheski eksamis põruda ja kõige tipuks veel tööl ka asjadega hästi hakkama saada. Ma vähemalt arvan, et hästi, sest tänase seisuga vahetasin ma kuuaega tagasi uuesti töökohta. Mitte seepärast, et mulle eelmises kohas ei meeldinud vms, vaid kuna mul oli tähtajaline tööleping ning mingil hetkel oleksin nii ehk naa pidanud edasi liikuma. Siis juhtus nii, et vana tööandja soovitas mind uuele tööandjale ja siin ma siis nüüd olen. Jälle õpin ja hoian kahe käega peast kinni, sest kõik on nii uus, nii uus, nii uus.. Aga tore :) 

No ja kool.. Minu jaoks on olnud ülikool üks paras agoonia-ultramaraton. Just seetõttu, et õpingud kunagi pooleli jäid, vahepeal palju ainepunkte kaotsi läks ning tagasi minemine oli tegelikult peaaegu täiesti otsast alustamine. Kuid nüüd olen jõudnud nii kaugele, et mul on teha jäänud kaks ainet, kaks uurimistööd ja lõpueksam. Kui ma selle paganama baka lõpuks kätte saan, siis luban paar õnnepisarat valada, mitte kunagi enam ülikooli minna ja siis....ikkagi magistris jätkata. Ma ju tean ennast :) Natuke laisk, aga lollilt järjekindel :)

Mul pole õrna aimugi, kuidas mu tervis kogu selle täiskoormusega tsirkuse vastu pidas. Stressi oli omajagu, kuid käisin end regulaarselt nõelravis turgutamas ja tundub, et oli kasu. Kui tundsin, et hakkan uppuma, siis usaldasin voolu ja läksin lihtsalt kaasa. See aitas sisemist ärevust kontrolli all hoida, mis tavaliselt pingega pinnale kipub ujuma. 

Korraks jõudsin puhata ka. Eriliseks lebo-puhkuseks seda pidada ei saa, sest 4. juulil startisime me autoga Itaalia dolomiitidesse, kust sõitsime Austria alpidesse ning 17. juulil jõudsime maruväsinuna ringiga tagasi Eestisse. 18ndal olin mina end juba targalt tööle sättinud.. Nii, et jah. Väss on siiani sees. Aga see reis väärib eraldi postitust (koos piltidega loomulikult, sest neid sai reisi jooksul ohtralt tehtud), sest need kaks nädalat möödusid kui imeilus ja seiklusrikas unenägu. Autoga trippimine võib veidi nüri (et mitte öelda "surmani tüütu") olla, kuid näeb ja kogeb kuhjaga rohkem. See kõik on seda pisikest piina väärt!

Pilte sai tõesti ohtralt tehtud..

Kokkuvõtvalt võin öelda, et olen viimase poole aastaga päris palju muutunud. Kõva kasvuspurdi teinud. Õnneks mitte laiusesse (või noh..mitte niivõrd..) :D Pigem sisemiselt. Mulle täitsa meeldib, kuhu ma omadega välja olen jõudnud. Ja millisena. Ütlen vähem ei, rohkem jah, julgen pisikesi riske võtta (algus seegi) ning olen teinud ka hüppeid täiesti tundmatusse, mida ma varasemalt kindlasti teha poleks julgenud. Eks natuke on jalgu ka väänatud, kuid laias laastus on riskid ja hüpped end igati õigustanud. Olen saanud targemaks, kohtunud väga paljude uute inimestega, leidnud uusi sõpru, õppinud uusi oskusi ning proovinud uusi asju. Mu 2018 aasta moto on olnud "Ah f*ck it, just go for it!". 

Ega see kõik muidugi nii nipsust tulnud ei ole, kui jutust mulje võib jääda, kuid ma arvan, et olen päris hea õppematerjal just neile, kes arvavad, et nad oma mustast august mitte kunagi välja ei saa ning elus kunagi mitte midagi ei saavuta. See, kus ma kunagi omadega olin ning kus ma nüüd olen.. Arvan, et olen endale tiivad kasvatanud :)

Nagu ma juba mainisin, siis trenni laineharjalt ei ole ma maha prantsatanud. Mõnes kuus vähem, mõnes kuus rohkem (vastavalt võimalusele), kuid koguaeg pidevas liikumises. Ikka jooksmine, ratas, jõusaal ning nüüd on lisandunud ka kodused plangud ning kummilindiga harjutused. Ja need viimased ei tulegi enam läbi meeletu punnimise ja enese sundimise, vaid täitsa lõbusalt ja mõnuga. 

Tunnen, et peale pikka pausi hakkab lõpuks mingi põhi tekkima, kuhu peale saaks nüüd järgmist korrust hakata peale ehitama. Olen koguaeg unistanud, et ükskord jooksen selle paganama poolmaratoni alla 1h 50min ära. Sel aastal seda veel ei juhtu, aga äkki järgmisel? Las ma unistan siin isekeskis edasi :)

Nüüd tuleb end töönädalast läbi närida. Hetkel veel ei tea kuidas, aga kohvi ja konditsioneer aitavad. Vapustavalt ilusate ilmadega suvi!