Hea, et ma oma esimesi emotsioone siia kohe valama ei kukkunud. Need oleksid olnud palju vingusemad kui tänased emotsioonid. Kohe kindlasti mitte seetõttu, et üritus ise halb oleks olnud, vastupidi, vaid lihtsalt minul sattus olema kärss kärnas jooksupäev.
Etteruttavalt ütlen ära, et kogu selle hala peale jooksin ma siiski oma elu kiiruselt teise poolmaratoni aja - 1 h 53 min 5 sek (kiireim aastal 2013 joostud HM ajaga 1 h 51 min 42 sek). Aga oeh, kuidas ma seda jooksin.. Sain kärutäie haamreid, tutvusin agooniaga lähemalt ning hästi korraks mõtlesin ka kogu selle nalja pooleli jätta.
Ei hakka kirjutades midagi liigselt ilustama, sest ma tahan, et mulle jääks mälestus ja meeldetuletus sellest, et ka ühest väga raskest ja halva tujuga jooksust võib lõppkokkuvõttes midagi väga head välja tulla :) Seega alati tasub pingutada!
PS! Eesmärgiks seadsin endale joosta poolmaraton ajaga 1 h 55 min.
PS! Eesmärgiks seadsin endale joosta poolmaraton ajaga 1 h 55 min.
Minu võistluseelne rituaal on alati üks. Olen enda jaoks leidnud sobivad kohustuslikud elemendid, mis peaproovis lühidalt ära teha, et võistluspäeval lihtsam oleks. Näiteks mulle jubedalt sobib see, et ma päev varem teen sellise 30-40 min pikkuse jooksu, kus umbes 10 min sörgin soojaks, siis jooksen 5x1 min lõike nii kuis torust tuleb (vahele täpselt nii palju sörki või kõndi, et pulss täitsa alla läheks) ning peale väike cool-down. Duššan, venitan, määrin jalad magneesiumiõli või Perskindoliga kokku ja tinistan kogu protseduuri kõrvale nii umbes täpselt liitri Borjomit.
Kui ma reede õhtul lõike läksin jooksma, oli enesetunne kahtlaselt kerge. Tavaliselt pole päev varem minekust mingit juttugi. Jalad on rasked, kopsud pressivad ninast välja jne. Minu jaoks oli see "hea minek" pigem halb enne. Eriti kui ma nägin, et suudan minutilisi lõike joosta 4 min/km ja see ei tapagi mind ära, vaid ma lippan kergelt nagu noor hirv. Pluss VO2 max tõusis 49 peale ning performance level näitas suisa +12. Ebareaalne ju!
Selle kahtlustundega ma ka uinusin.
***
Laupäev tõotas tulla kiire, sest olin endale pannud aja juuksuris (muud aega lihtsalt polnud võtta, muidu oleksin pidanud nädalajagu veel ootama), pidin ostma geelid, magneesiumi ning uue vöökoti, kuhu saaksin telefoni ja geelid toppida. Otsisin vana kotti igalt poolt, kuid leidmata see jäigi. Ja pole muideks siiani leidnud. Nii, et tuli uus osta. Eelmise sain SportsDirectist põhimõtteliselt kopikate eest, kuid selle eest pidin välja käima 21+ €, sest SportsDirecti mulle tee peale ei jäänud ning Rademaris odavamaid valikuid polnud. Prrr, kuidas mulle ei meeldi siukse jura eest liiga palju raha maksta, kui tead, et saaks kuskilt mujalt vähemalt poole odavamalt.
Nibin-nabin püsisin ajagraafikus.
***
Rakverre sõitsime ema ja sõbrannaga. Mul ema oli lahkesti nõus kaasa tulema, et kui me end sõbrantsiga pildituks jookseme, siis võib tema tagasi roolida. Kaaslased olid meil end sobivasti enda plaanidega sidunud ning kaasa nad ei tulnud ja majutused olid kõik juba ammu täis. See pisiasi jäi kuidagi kahe silma vahele, et sel aastal on start kl 21:30..
Stardinumbrid ja särgid käes, uudistasime veidi linnas ringi, külastasime vähemalt 3x vetsu, sest keegi meist (mina) oli terve tee Borjomit joonud ning umbes poole kaheksa paiku potsatasime kuskil söögikohas maha, sest sõbrants ütles, et kui ta enne jooksu korra veel süüa ei saa, siis nõrkeb rajale ära. Naksisin ise ka natuke. Tegime emaga lasteeine portsu pooleks. Nii, et sain paar pisikest tükki kana ja mõned friikartulid. Mul on nende söömistega inimkatsed tehtud ja tean, et paar ampsu ei mõju mulle suurt kuidagi. Aint et...kes oleks võinud arvata, et need 2 õhukest viilu kurki üritavad kõik need 21,1 km oma teed kurgust tagasi üles leida. Jah, ma tean ka seda, et ei soovitata enne pingutust toorest süüa, nii rumal ma ei ole. Kuid piisavalt rumal, et alahinnata kahte viilu kurki.
Ei midagi katastroofilist, aga krooksusin ja röhitsesin kõik need 21,1 km (hurmav, eks?!) + pidevalt oli rõve kurgimaitse suus, mida ei lämmatanud ka läägelt magus geel.
Ei kunagi enam!
Kuna stardimaterjalide pärast tuli end nii vara kohale vedada, tundus aega jalaga segada olevat. Järsku läks aga nii kiireks, et enam-vähem soojenduse jõudsin ära teha, kuid painutada ja venitada ei jõudnudki. Ja vot see oli vast võistluspäeva kõige suurem error üldse, mis juhtuda sai. Räägitagu selle venitamise kohta mida iganes, see on teine "must" tegevus, mida ma pean enne võistlust alati tegema, et jooks hästi sujuks.
***
Start oli äge. Ilutulestik, muss, möll.. Kõik kihutasid. Esimesed kilomeetrid kihutasin mina ka, sest enesetunne oli hea. Peas küll vasardas manitsev hääleke: "Helina, idioot, sa jooksed ennast kinni!", aga no kes see kuulab, eksole. See hääl on enne ka valetanud (olgugi, et suurema osa ajast sosistab siiski tõtt). Kuuendal kilomeetril kadus 1 h 50 min õhupall silmist ning saabus agoonia koos sügava pettumusega. Lohisesin edasi, aga tuju läks pahaks, mott kadus täiesti ära ning mind tabas selline viha ja ahastus, et esimese hooga otsustasin jooksu pooleli jätta :) Jätkasin siiski oma tinaraskete jalgadega seda vaevalist teekonda. Puhas skorpioni jonn.
 |
| Foto: Erakogu/ instagram |
10 km ajaks tuli 53 min ja 29 sek. Selleks hetkeks olin täpselt nii palju maha rahunenud, et katkestamise mõtteid enam ei olnud. Ah, olgem ausad, ma ei oleks seda jooksu niikuinii katki jätnud, aga mõttega oli korraks meeldiv flirtida. Kui olin 12 km ära jooksnud, hakkasin peas vaikselt arvutama, kui kiiresti peaksin ma allesjäänud distantsi jooksma, et 1 h 55 min'ga lõpetada. Olenemata sellest, et mu eelaimdus oli halb, läksin ma sinna ikkagi mingit eesmärki täitma. Arvutada üritades jõudsin kiirelt arusaamisele, et olen ka oma aju täiesti umbe jooksnud ja arvutamisest ei tule midagi välja. Teadsin lihtsalt, et saagu mis saab, kui jooksen vahepeal mingid kilomeetrid tempoga 5:30 min/km, pean ma suutma selle teotempo kiiremate kilomeetritega kompenseerida.
Õues oli küll täitsa mõnus temperatuur, kuid mul oli vastikult palav. Olin sunnitud endale enne starti kaelale ja poolele seljale Capsicami määrima, sest seljatagant kiskus roiete vahelt jälle lihas valusalt krampi. Tean, et kui see valu üle piiri läheb, pole ma võimeline enam sammugi astuma. Capsicam aitab imehästi, kuid kuumab nagu põrguline. Kallasin endale igas joogipunktis vett topsiga selga. Särk ja püksid muutusid seljas järjest raskemaks. Aega väänata polnud, tuli panna!
Üritasin oma haamreid geeliga pehmendada, kuid seekord ei tundnud üldse, et need kuidagi aidanud oleksid. Ajastasin vist võtmised valesti. Lihtsalt mitte miski ei sobinud kokku. Ka vilkuvad tuled, viled ja kogu möll käis ühel hetkel pigem närvidele, kui meeleolu tõstis. Kuid nagu ma ütlesin, mul pole etteheiteid üritusele. Olen seda jooksu iga jumala kord nautinud, asi oligi puhtalt minus ja selles halvas emotsioonis, mis mind järsku valdas ja mis muudkui kasvas.
Kuskil 15ndal kilomeetril hakkasin motiveerima end mõttega, et mida kiiremini oma jalgu liigutan, seda kiiremini see agoonia läbi saab. Jalad mind muidugi kuulda ei võtnud, sest nad lihtsalt keeldusid liikumast, kuid mõte lõpetamisest mulle jubedalt meeldis. Muudkui pressisin seda autopiloodi nuppu uuesti sisse, mis mu finishisse lohistaks. Tundus, et valjult hingamine aitab jõudsamalt edasi liikuda.
Ootasin finishisirget nagu issanda õnnistust. Kui punased tuled paistma hakkasid, andsin lihtsalt minna. Jalad vänderdasid all. Üritasin silmi kissitades aru saada kuhu aega ma joosta võin, kuid silm ei seletanud.
No ja lõpuks, LÕPUKS tuli see magus viimane samm üle finishijoone. Lasin endale väljateenitud medali kaela riputada, võtsin vastu kogu kraami, mis siit-sealt anti ning potsatasin läbimärjana korraks pingile istuma. Kurat, ära tegin! Iseendale, "naabrinaisele", presidendiprouale.. Halb emotsioon ja jonnituju olid hetkega õnnetunde vastu vahetatud. Mõnus! Jälle tuli meelde miks mulle need jooksud meeldivad. "Hähh, ja mis loll mõte see üldse katkestamisest peas rõhus? Mitte mingil juhul! Ja, et enam kunagi ei jookse?? Misasja? Juba homme võiks :P"
Täpselt nii lühike mu mälu ongi. Ma armastan ju jooksmist! :)
Geelist saadud energiat jagus aga täpselt nii paljuks, et laupäev vastu pühapäeva ma suurt ei maganudki. Ka pühapäeva päeval mitte.. Lihtsalt tiksusin. Teinekord siis teab, et tuleb 24h ette võtta :P Mängib kauem.
______________________
distants: 21,1 km
aeg: 1 h 53 min 5 sek
avg pace 5:20 min/km
avg hr 165
max hr 181
Ei tea millal ma selle 1 h 50 min piiri ükskord alistan?
No comments:
Post a Comment