Elu õpetab

„Mis on kõige hullem asi, mis sinuga juhtuda võib?“, küsin ma mõnikord endalt, kui hirm tegutsemisvõime halvab.  Surm?! Aga siis pole ju enam vahet. Kõik muud asjad ja olukorrad paistavad lühema või pikema aja jooksul lahendatavad ja teostatavad olevat.

Elu on üks paganama kummaline sündmuste jada, kus lõpuks võivad ka valed valikud sind ikkagi õigesse kohta välja juhatada. Selle jaoks on vist isegi oma kindel termin olemas – saatus.

Muretseda asjade pärast, mille üle puudub kontroll, on tarbetu, põdeda millegi pärast, mida enam niikuinii muuta ei saa, on mõttetu ajaraisk.

Enesekindlus on laias plaanis õnnelikkuse võti. Kuid sellega on nagu toidu maitsestamisega. Lisad vähe soola ja pipart, on toit sama maitsetu, maitsestad üle, muutub kõigile vastikuks. Et kogu kompotti tasakaalus hoida, peab mõnikord võimlema nagu pärdik üherattalisel.

Mis kukkumisse puutub, siis varem või hiljem kukume me kõik. Tõenäoliselt lausa mitu korda. Üksteisest erineme vaid selle poolest, kes jääbki näoli mutta lamama või kes pöörab ennast selili ning imetleb niikaua tähti, kuni leiab endas uuesti jaksu jalad alla ajada.

„Kannatlikkus on voorus!“, õpetab elu kärsitutele. Miks ta just voorus on, ei oska ma öelda, sest kipun tihti isegi pea laiali otsas rapsima, kuid kui nüüd mõtlema hakata, siis ehk on kaua nokitsetud kaunikene tõesti väärtuslikum ja kindlam, kui  heintest kiiruga ehitatud kolme põrsakese onn.

Ühiskond ja kogemused kujundavad meie maailmapilti ning me ise omakorda endast pilti teistele. Fakt on see, et üle varju ei hüppa meist keegi. Saame vaid muretseda selle eest, et teised meie varjude kõrval ka valgust näeksid, mis jääma meelitaks.  Tuleb meeles pidada, et kõikide uste hooletu ja mõtlematu kinni löömine võib ühel hetkel sulgeda ka kõik aknad. Pimedus ja kõrvulukustav vaikus on aga nauditavad vaid lühiajaliselt.

Mõistlikkus tuleb lapsikust jonnist võimalikult kaugele lahus hoida. Viimane teeb küll mõnikord kasulikku koostööd sihikindlusega, kuid siingi sõltub kõik vaatenurgast. Erinevad olukorrad nõuavad erinevat lähenemist ning erinevad inimesed erinevat kohtlemist. On äärmiselt totter loota, et meeldime kõigile, kui on siililegi selge, et me isegi ei jaksa kõike ja kõiki võrdselt hästi taluda. 

Ei tohi unustada, et mitte ühtegi lendu lastud sõna ei saa tagasi püüda, kuid rääkimata jätmine, mis tekitab hinges tormi, võib kiirelt kainelt kalkuleeriva analüüsivõime hukule viia.
Kõik tehtud teod jäävad tolmuna meie ümber keerlema ning tõenäoliselt jõuavad varem või hiljem kuskilt kaudu tagasi. Kui hea eest vastu pead said, olid järelikult ise loll ja panustasid valesse kohta või liiga vähe. Kuid nagu alguses sai mainitud, siis ei pea eksimused alati halvad olema.  

Päikesejänkude püüdmine võib olla tobe. Ma ju näen seda iga päev hr Hundi pealt, kes neid järjekindlalt tabada üritab. Kuid, kui see ikka siirast rõõmu pakub ja kedagi õnnelikuks teeb, siis kes olen mina või keegi kolmas ütlema, et see vale on? Erinevus rikastab ning mõistvus on selle krooniks. Eks me ju kõik püüdleme rahu ja õnnelikkuse poole.

No ja kuna kõik siin maailmas on omavahel naljakalt seotud, siis spordiga on nagu suhetega. Pead olema kannatlik, andma hingamisruumi, olema sihi- ja enesekindel,  võtma asja mõistusega, kuid usaldama oma südant, mõnikord laskma jalgadel viia just sinna, kus nad sibada tahavad, mitte kartma kaotusi ning aegajalt endale meelde tuletama, mis on see miski, mis meid selle "ühe" nimel niimoodi pingutama paneb. 

..sest, mis on kõige hullem asi, mis sinuga juhtuda võib? 
Seda minagi! ;)