Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Friday, February 22, 2013

Tartu (pool)maraton 2013

Minu 17nda veebruari suusasõidu võtavad lühidalt kokku 3h 13min, kuhu sisse mahtusid 4 kukkumist, natukene halba enesetunnet, jutuajamised kaaslasega, pisut hirmu, söömised ja joomised igas toidupunktis, palju naeru, veel rohkem positiivseid emotsioone ning õnnelik finišeerumine. 

Ütlen kohe, et ma ei viitsi sellistele negatiivsetele alapunktidele alljärgnevat kirjutades keskenduda nagu: inimeste ebaviisakus, vähesed teadmised suusatamisest või suusatehnikast, ohtlikud olukorrad(nagu kepid laiali laskumine või keset laskumist vedelemine), korraldatud ürituse plussid ja miinused jne. See on mõne teise korra jutt. Pealegi, need kes käisid, need teavad isegi, mis seal toimus ja kes mitte, nendel on aeg lõpuks ise suusapidu läbi teha ning veenduda, kui toredaks või mitte toredaks see nende jaoks kujuneb!! (Kui kellegi  muidugi küsimusi on, siis küsige julgesti. Eraldi vastamise vastu ei ole mul midagi :))

Aga kõigest pikemalt NÜÜD!

Poslaka tõus. Ühel päeval alistan selle ka suuskadega! (PS! Pildistamise
käigus ükski rajajupp kahjustada ei saanud!) Foto: Erakogu
Kuigi olin endale selgeks teinud, et sel aastal ei oota sellelt sõidult ega endalt mitte midagi, oli närv enne starti ikkagi sees. Päris korralik, kui aus olla. Ilmselt jätkuvalt nende laskumiste pärast, mis tegelikult üldse nii hullud ei ole, ja hirmsad tundusid ka teised suusatajad(Neid on vist suurem põhjus peljata, kui süütuid laskumisi!?).
Nii nagu puudus mul füüsiline ettevalmistus(1kuu põdemist + 1kuu otsa enda hoidmist ja minimaalset liigutamist), ei valmistanud ma ennast sel korral ka kuidagi (üle)süües või juues ette. Eelmisel õhtul ja järgneval hommikul sõin portsu maisimakarone, aga sellega mugimine piirdus. Eelnevad päevad sõin kuidas juhtus ja seda, mis ette jäi(kõike kokku oli aga ilmselgelt liiga vähe).
Klassika kilomeetreid sain kokku kuhugi 25km kanti. Üks pikem(12km) sõit ja teised 8km kanti. Tunne ei olnud tugev..
Ülejäänud kokkupuuted klassikaga piirdusid teiste suuski vaadates ja/või neid pakkides.

Niisiis! Number seljas stardikoridoris seistes, kus ma sel aastal olin lausa 1 grupp eespool, tundsin, kuidas miski mu sees ebameeldivalt närve kõditas.
Stardipauk käis ootamatult ning peale seda hajus kõik ühtlaseks massiks – nii inimesed kui ka emotsioonid. Kõik oli kuidagi kergem(vähemalt alguses), kui eelmisel aastal ja kui ma kartsin. Liikuma sai kiiremini, mass tundus väiksem(kuigi tegelikult oli osalejaid ju rohkem), langused ei olnud nii hirmsad.. Lihtsalt sõitsin. 

Mingist hetkest hakkas aga raske. Tundus nagu liiguksin, aga kilomeetrid möödusid teosammul. Enda arvates olin juba sõidu peaaegu, et teinud, kui selgus, et läbitud on vaid mõned kilomeetrid. Järsku hakkas veel raskem: süda läks pahaks, pilt hakkas silme-ees ujuma ja õhku jäi väheks. Viimased kaks kuud nöörisid kõri ning pitsitasid igalt poolt. Oleksin tahtnud oksendada. Vähemalt tundus, et see teeks enesetunde märgatavalt kergemaks.
Tegin joogipausi ja ukerdasin edasi, kuid enesetunne jäi samaks. Tundsin, et maa jalge all pehmeneb ning käed ja jalad koos nendega. Nüüd sain aru, et asi on hoopis veresuhkrus, mis on omadega liiga madalale langenud.Vastumeelselt loputasin suutäie ülimagusat geeli leige veega kurgust alla. Mõne aja möödudes tundsin, kuidas see magus plögin minusse veidi energiat juurde süstis. 
Tõeliselt paranes mu enesetunne alles peale esimest toitlustuspunkti, kus sai mõnuga rosinaid ja hapukurki pistetud ning tops sooja spordijooki alla kulistatud, mis maitses nagu Coldrex, mida ma senini kunagi juua ei ole suutnud, kuid mis sel hetkel kõige mõnusama joogina tundus!

Peale 12ndat kilomeetrit oli elu minusse täiesti tagasi tulnud ning nautisin igat paaris või vahelduvat tõuget keppidega ja demonstreerisin seda meeldivat enesetunnet enda sees naeratusega näol. 

Ahjaa, need kukkumised.. Kuna ma seda rada nii hästi ei tunne ja laskumiste nimed on võõrad, siis räägime sellest lihtsalt kui ühest suuremast laskumisest, mis gruppide viisi inimesi niitis. Ei pääsenud ka mina.. Napilt oleksin, kuid vältimaks võimalust, et võin kellegi varustuse katki sõita või maaslamajale haiget teha, olin sunnitud ise ka pikali viskama. Reaalselt ei olnud kuhugi minna, sest terve tee oli „langenuid“ täis. Sain just püsti, kui keegi mulle uuesti ette prantsatas ning olin sunnitud koos temaga hetkeks aja maha võtma ning lumeolusid korra veel lähemalt uurima. Varustusele pilk peale visatud ning juba teist korda veendutud, et pääsesin ilma kadudeta, hakkasin just püsti tõusma, kui kahest sai järsku kolmene kohtu seadus ning mind seljatagant pauguga maha sõideti. Õnneks ei saanud ka sel korral keegi viga ning kõik läksid sõpradena oma teed.
Neljas kukkumine oli eriti totakas(ja valus!). Kõik oli ok, tundsin ennast hästi ja julgelt, asend oli sees, jõudsin just mõttes rõõmustada, et saab jälle natuke puhata, kui jäätükk rajas mu jala välja viskas, ootamatult tasakaalu kaotasin ning valusalt külili kukkusin. Kiirelt krahmasin suusad ja kepid kokku, tõmbasin ennast täpiks ning üritasn kiirelt püsti saada. Võeh, peale seda tuli väike hirm naha vahele tagasi, aga õnneks sain sellest suhteliselt kiiresti jagu.

Viimased kilomeetrid läksid lennates. Kui finišisse jõudsin ning medali kaela sain, oli tunne hea ning olin endaga rahul, et vaatamata kõigele osaleda otsustasin.
Ei vaevanud end mõttes, et ettevalmistus puudus, et kukkusin, tehtud puhkepausid või rahulik tempo, sest ma ei läinud sinna kellegi teisega võistlema peale iseenda ja seegi võistlus oli mitteametlik! 
Muideks, omavahel öeldes võin öelda, et lahingus iseendaga, tulin ma siiski võitjaks, sest kuigi ma eesmärke ei püstitanud, sõitsin ma sel aastal mõned minutid kiiremini kui eelmisel! Aga mitte ainult see, vaid ma tean, kui palju ma andsin endast eelmisel aastal(tegemata ühtki puhke- või söögipausi) ning kui palju sel ja kui palju paremas vormis pean ma olema vaatamata vahepealsele haigusele. Vohh! Nii, et ma ei viitsi üldse kuulata neid jutte „Milleks maksta 20-30€, et minna lihtsalt kulgema, kui seda saab teha ka üksi ja tasuta metsas?“. Jah, saabki, ma ei vaidle üldse vastu! Aga siis võiks iga asja kohta küsida, et milleks osta ajalehti, kui neid saab tasuta netist lugeda või milleks süüa maiustusi, kui ainuke „nauding ja hea“, mis me neist saame, on magus maitse keele peal, mitte midagi kasulikku jne.

Minu Tartu Maraton 2013 - 31km - Foto: Erakogu
Leidus üle 8000 hullu, kellega koos pidasin vajalikuks number seljas need kilomeetrid läbida(kes pikal, kes lühikesel). Tunne? – väga hea! Emotsioon? – hindamatu!
Jah, ka metsas üksi või sõbraga sõites võib hindamatu emotsiooni kinni püüda, kuid see on teistmoodi, see on teise kategooria ja kuupäeva emotsioon!

Kel materiaalselt võimalik, soov olemas, kuid senini osalemata jäänud vaid hirmu pärast(ükskõik millisest maratonist või võistlusest me räägime), siis visake hirm võssa, registreerige end mõnele võistlusele ja te mõistate paremini, millest ma räägin.
Seltsis on segasem! Uskuge mind, see motiveerib ka mõnusamalt ja korralikumalt edaspidi trenni tegema. Ei pea sõbrast, naabrimehest või kõikidest kontvõõrastest peajagu üle olema, kuid kui me veendume, et oleme iseendaga võrreldes täna tublimad kui eile või eelmisel aastal, on ka motivatsiooni palju kergem kõrgel hoida!

Küsimusele „Kas järgmisel aastal pikale?“ ma vastata ei oska.. Enne tahaksin lühikese ajaga 2h 30-45min enda jaoks alistada. Plaane ei tee, eks seda otsustan järgmisel suusahooajal jooksvalt :) 
Aga lühikest või pikka, selge on see, et suusapidu läheb kordamisele!

Nii, et siis järgmisel aastal rajal näeme?!

4 comments:

Anonymous said...

Väga tubli et ikkagi läbi tegid, vaatamata alguse enesetundele :)

Ja eks seal kukkumisi ikka juhtub - asi mida ma vahest kõige rohkem kardan, et laskumistel keegi jalgu jääb ja ei õnnestu ümber põigata - eriti arvestades et esimestel startidel nii kuradi tagaotsast peab alustama... Sama ma kardan ka kevadisel rattarallil, kus turisti klassi juba end kirja panin, rattaga see grupis kukkumine veel hullem...

Eks näis, kas järgmine aasta rajal trehvame. Olgu siis pikal või lühikesel - tahaks küll, aga enne on vaja kõvasti trenni teha - pole lihtsalt mõtet enne klassikasuuska hankida, ega minu kaalukategooriale neid õigupoolest väga saada polegi :D Ehket, kui parameetrid saan sobivaks, siis olen 100% stardis :) Kuigi pigem pika stardis, sest siis on võimalik kohe pika stardikohta järgmisteks aastateks parandada, muidu hakkab kogu see trall peale lühikesega maadlemist ja seal hea aja/stardinumbri saamisega sisuliselt nullist peale...

Praegu aga endal kiheleb juba kangesti ratta järgi tegelikult, iga päev vaatan yr.no ilmateadet ja rõõmustan kui "punaseid numbreid" juba sekka viskama :))



Siiralt järgmist postitust ootama jäädes, (ega ma tean kyll et blogimine on raske, mu enda omas on umbes 3 postitust aga õnneks seda keegi ei loe ka :-) ),

--
Ano Nüüm

Helina A. said...

Eelmine aasta õnnestus puhtalt pääseda. Kummaline, sest ilm soosis kukkumisi rohkem. Aga ehk oli sel aastal rada kiirem ja kulgejatel tuli hirm naha vahele. Ei tea. Igal juhul täpselt nii oligi, et kukkujaid jäid igatipidi teele ette ja ei õnnestunud enam kõrvalt ega suurema kaarega mööda põigata, sest kuhugi ei olnud minna.

Kas tohib küsida, kui palju on vaja kaotada, et kaalukategooriasse mahuks? :)

Rattaga ära hoia grupi keskele, vaid pigem äärde. Ja seal ei tohi hetkekski autopilooti peale lasta, silmad peavad olema igal pool ning tähelepanu fokusseeritud.
Kas sügisene rattamaraton on ka plaanis või on põhifookuses rattaralli? :)

Ma ei jõua ka kevadet ära oodata! Ausalt. Külmast on lihtsalt nii kõrini, et õudne.. Ei jõua seda vingumist isegi sõnadesse panna!

Ja ma tänan kaasaelamast! :)

ingelbrigitte said...

Oeh, järgmisel aastal me kindlasti ei näe! Absoluutselt kindlalt mitte. :))) (loodetavasti tubastes oludes ikka :D)Kuid sind ma imetlen ja müts maha kõikide eest, kes on minust tublimad ja suudavad end veenda suusatamise vajalikkuses ja lõbus!

Anonymous said...

Tohib ikka küsida.

Ja ma võin vastata ka :D

Hetkel, kui teha veel mingi 5-7 kg allapoole, siis juba hakkab suuski saama.. (Praegu ~101) Aga tegelikult tuleks teha ca -25, siis on veidi rohkem asja võistlustele. Niis suuskade kui rattaga.

Rattaga sai eelmine aasta sõidetud ka suurema kaaluga ja ka see aasta. Mõned tuttavad on imestanud, et 100kg!? rattavõistlus?! kuidas?? Ega ma ise ka ei tea. Kõige imelikum seejuures, et ei olegi viimane.. :))) .. Ma ei tea mis nende minust tahapoole jääjate vabandus on :D. Esimest korda sõitma minnes olin kindel, et jään viimaseks...
Rattamaratoni kohta ei oska veel öelda - põhifookus ei ole rattarallil vaid, nagu ka eelmine aasta, estonian cupil (terveks hooajaks poolmaratonidel juba kirjas). Tõenäoliselt osalen ikka aga eks aeg näitab. Tule ka mõnele etapile :).
Maastikusõidud meeldivad rohkem, seega kevadine tartu rattaralli on selline omamoodi avantüür ja pigem, kui neliküritust silmas pidada, piilun rattamaratoni. Kirjas veel ei ole - suvel otsustan, kas sõidan pikka või lühikest..

Katsun su nõuannet mitte keskel olemise kohta silmas pidada, tundub maanteel igati mõistlik nõuanne :) Maastikul sõitmine/võistlemine tundub kuidagi.. ohutum.

Aga jah, TM'ile ennem ei lähe kui normaalselt suuski saab.. :)
Praegu näen vaeva korrapärase trenni ja üritan mõistlikus koguses toitu tarbida.. eks aeg anna arutust.. :)

Siiralt,

--
Ano Nüüm