Poolfabrikaat toidud - miks ma neid enam ei taha.

Pean tunnistama, et toitusin aastaid nii nagu pähe tuli või ette juhtus. Suurt tähelepanu ei pööranud, mida või kui palju suhu pistsin. Tegin mõõdukas koguses trenni, kuid jätkasin irisemist mitte kaduvate lisakilode üle (nagu meeste sõnul naistel kombeks viriseda on), sest vaatamata füüsilisele aktiivsusele ei olnud keha nii vormis kui oleks tahtnud. Kirjutasin selle kilpnäärme alatalitluse arvele. Selle tervisehädaga inimesed pidavatki arstide sõnul nõksa „pehmemad“ olema.. (Vale puha!!) 

Ausalt öeldes mind isegi ei huvitanud, mida suhu pistetud ampsud sisaldasid. Pakendite sildid olid pigem illustratsiooniks või tüütuks kohustuseks, mis enne söömist kiirelt ja muretult eemaldada tuli. 

Sildid said minu jaoks tähenduse siis, kui tervislikel põhjustel söömisharjumusi kardinaalselt muutma pidin(jälgin, et ei sisaldaks laktoosi või gluteeni, sest nende ülemäärasel tarbimisel ütleb mu immuunsüsteem üles). Kui palju uusi, võõraid ja mõneti hirmujudinaid tekitavaid keerulisi sõnu. Mingid kummalised keemilised ühendid ja ained. Kunstlikud.. Ja kui palju me neid iga päev endale sisse sööme? Mida nad üldse reaalselt meiega teevad?? Mida nad tähendavad?

Ei, ma ei ole oma tervisliku toitumisega piiride taha läinud ja mulle ei saa diagnoosiks orthorexiat külge pookida. Et jutt silmakirjalikult ei kõlaks, tunnistan, et teen minagi vahel harva „pattu“ ja haaran Selveris külmletist kalapulgad või soojaletist mõned maitsvad pihvid või joon hoopis spordijooki, mis samuti nii ülemäära tervislik ei ole, kuid üldjuhul hoian sirget ning ranget joont tervisliku ja ebatervisliku vahel. 

Põhjus, miks ma üldse poolfabrikaat toitude peale mõtlema hakkasin, oli see, et sattusin lugema üht küsitlust, kus rahva käest uuriti, kas nad on poolt või vastu. Ilmselt ei üllatu keegi fakti üle, et enamus eelistab peale tööd kiirelt poest läbi lipata ning juba sealt valmistoidu kaasa osta. Olgu selleks siis kartulipuder kotlettidega või mõni purgisupp. Tänapäeva kiires ühiskonnas olgu ka toit kiire ja lihtne. 

Kui ümberringi vaadata või inimesi kuulata, silmab siin-seal ülekaalulisi või neid, kes oma kehakaaluga teps mitte rahul ei ole, päris palju. Inimesed on ülesöönud, kuid samal ajal alatoidetud(puudu vajalikest vitamiinidest ja mineraalidest).

Toitutakse liiga ühekülgselt. Olgu põhjuseks siis laiskus, ajapuudus, vähene teadlikkus, nõrk iseloom või kehv majanduslik olukord, mis lihtsalt ei võimalda toidulauda mitmekülgsena hoida. 

(Ei hakka siin pillikeelt lõhki ajama jutuga, et üleüldine toidukvaliteet on halvenenud.) 

Miks nad siis ikkagi on nii ebatervislikud?

Poolfabrikaadid on silmini pungil küllastunud rasvadest, suhkrust, sodiumist, säilitusainetest ja muudest õudustest, mida keel ei paindu väljagi ütlema. Need toidud on täis tühje kaloreid ja süsivesikuid, mis panevad insuliini arutult hüppama, mis omakorda annab kiirendava jalahoobi rasvumise või diabeeti haigestumise suunas.

Märksõna – kolesterool! Apolipoproteiinid on rasva-valgu kompleksid, mis C-vitamiini puudusel kogunevad arterite seintele kahjustatud kohtades. Need toimivad nagu kleepplaastrid läbilaskvale verevoolule. See ei ole muud, kui samm lähemale tõsisele südamehaigusele.

Samuti on uuringutega leitud seos apolipoproteiin E (komponent, mis transpordib kolesterooli) ja Alzheimeri tõve vahel.

Kõik, mida me sööme, mõjutab mitte ainult meie keskkohta või puusi, vaid ka meie aju!

Kel kaalulangetamine käsil, peaks siinkohal tegema mõttepausi ning analüüsima, kui suure osa tema toidulaual moodustavad poolfabrikaadid. Supp tundub ju tervislik!? Kergesti seeditav, sisaldab liha ja köögivilju... aga vaatame nüüd seda silti lähemalt. Isegi, kui purgist on välja jäetud hullemad E- ja säilitusained, sisaldab see supp kohe päris kindlasti liiga palju suhkrut ning mõnd muud keerulist sõna, millest me silmadega hoolimatult üle libiseme.

Raske tunne ja „mõnus“ väsimus peale söömist ei ole õige täiskõhu tunne. Need on esimesed sammud seede-, maksa-, südameprobleemide, diabeedi, vähktõve, rasvumise, allergiate, kõrge kolesterooli ja muude tervisehädade suunas. 

Kindlasti on hulgim neid raudseid härgi, keda keemia ei murra, kuid kahjuks jääb neid aina vähemaks ning tõsiste tervisehädadega inimeste arv muudkui kasvab. Rasvumine ei ole enam töönarkomaanidest täiskasvanute probleem, kes nälja kustutamiseks käe piruka järele sirutavad, et siis palehigis edasi töötada. Järjest nooremad lapsed seisavad silmitsi kaaluprobleemidega, mis läbi tiinekaea kuni täiskasvanuks saamiseni neid jälitama jäävad. Ja kaalutõus ei ole siin veel kõige suurem probleem.. See on mugav stardipakk eespool nimetatud tõsistele haigustele.

Jumala tõsi, et kõhulihaste treenimine algab köögist, mitte jõusaalist! 

Tean, et need keerulised sõnad ja keemilised ühendid pakenditel jäävad meist nii paganama kaugele ja võõraks, sest niikaua kui millegi üle kurta ei saa, see lihtsalt ei huvita meid. Õpime üldjuhul vaid siis, kui meid kättpidi isiklikult mõne ebameeldiva terviseprobleemiga tutvustatakse, kuid siis on juba natuke hilja..

Aga eks igaüks teab lõppkokkuvõttes ikkagi ise kõige paremini, kuidas ja millega ta oma masinavärki töös soovib hoida, kuid mina enam nii naljalt kõike suhu ei pista.
Kaal? - korras. Tervis? - kõvasti parem kui enne! Verenäidud on head ja haigusedki käivad suurema kaarega mööda kui varem. Enesetunne? - suurepärane!!
Muideks! Ka näiteks koormusest taastumine toimub kiiremini, kui olen toitunud korralikult ning "tühjad kalorid" ja raskesti seeditava toidu taldrikult välja jätnud!! Ja peale raskemaid trenne(jõud või aeroobne) ei ole lihased nii meeletult väsinud või valusad.

Kes meeleheitlikult kaalu soovivad langetada(kuid see ei taha langeda) või mõnest tervisehädast lahti saada, siis siin on koht mõtlemiseks - kas me elame selleks, et süüa või sööme selleks, et elada? 

Mis on poolfabrikaat-toidud? Üldiselt on nad töödeldud toidud, mis on kõrge suhkru, soola, küllastunud rasvade ning muu ebatervisliku sisaldusega. Nt kiirtoidud, sooja-leti toidud, pakendatud toidud, purgisupid, snäkid, limonaadid, kommid jne.