50 random fakti minust

Fotod: Erakogu

Minust:

1. Pikkust on mul 173cm. Kaalu ei oska öelda, sest liigse stressi vältimise eesmärgil käin kaalust kaarega mööda. 

2. Keegi ei oska täpselt minu silmavärvi määrata. Pole rohelised, pole hallid, pole sinised. Ebamäärane sinakas-roheline. 

3. Minu eriala on õigusteadus, aga hingelt olen kirglik kunstiinimene. Vaatamata sellele ei ole mul kunagi käinud peast läbi mõtet seda õppima minna. 

4. Hakkasin kunagi klassikalist kitarri õppima, et oma sõrmed ja käsi peale õnnetust uuesti liikuma saada. Kokku õppisin 7a ja tinistan siiani.

5. Olen vastikult kangekaelne ja ei jäta enne, kui olen saavutanud selle, mida tahan. Ükskõik kui kaua see "miski" aega võtab või kui aeglaselt progress kulgeb. Või kui mitu korda tegemise käigus vinguda jõuan, et enam ei jaksa ega taha.

6. Mul on kaks hüüdnime - Hellu ja Farfalla(itaalia k liblikas). Esimene on tuletatud eesnimest, teise sain külge aastaid tagasi tänu suusavestile, mille selga helkurliblikad ehivad. Sellest ajast peale on liblikas minu jaoks isikliku tähendusega sümbol ja "kaubamärk" :) Neid võib leida mu riietelt, uiskudelt, rattalt, toast, maalidelt ning kaks ripuvad kaelas. 

7. Minu lemmikud värvid on pruun ja sinine :)

8. Mul on koguaeg kõht tühi! Ausalt.

9. Tähtkujult olen skorpion.

10. Kannan kella paremal käel ja olen seda teinud alates sellest hetkest, kui ma sain oma esimese käekella. 

Tervis:

1. Mul on krooniline kilpnäärme alatalitlus. 

Disaini ja valmistamise autoriõigused kuuluvad minule. -
"Liblikatüdruk"

2. 15 aastaselt libastusin trepil ja kukkusin oma randme sodiks. Tehti operatsioon, pandi traadid sisse, olin kaks kuud kipsis, võeti traadid välja ja... siiani ei saa pikalt pliiatsit või pintslit käes hoida.  Sõrmed kisuvad krampi ning käsi hakkab meeletult valutama.

3. Kui olin 4a, tõmbas võõras koer mul näo lõhki. Napilt oleksin silmast ilma jäänud. Õnneks haavad paranesid päris ilusti ja silm jäi ka pähe. Koeri kardan siiani. 

4. Mul on lülisammas kahest kohast kõver. 

5. Kui ma söön suhkrut, nisu, otra, kaera, piimatooteid ja/või pärmi, kaob mul immuunsus ära. 

6. Olen maasikataimede vastu allergiline ja neid puudutades tekib sama reaktsioon nagu nõgest katsudes. 

7. Olin mitu aastat hädas ägedate ärevushoogudega, millest sain lõpuks jagu õige toitumise ning venitusharjutustega. 

8. Põen auraga migreeni ja vahel kaob mul selle hoo ajal mõneks ajaks nägemine. 

9. Ma ei saa võtta mitte ühtegi rahustava või uinutava toimega rohtu, sest need tekitavad ärevust ja paanikahoogusid.

10. Olen oma tervise täielikult hiina meditsiini usaldusväärsetesse kätesse usaldanud. 

Sport:

1. Ma ei oska ujuda ja mulle ei meeldi võrkpall.

2. Vihkasin kehalist kasvatust, sest olin füüsiliselt kehv ega jaksanud teistega võidu kihutada. Väljaspool kooli siiski mängisin poistega jalkat ja kossu ning nendes kahes skoorisin kaitsemängu ja täpsete visetega. 

3. Ainuke diplom, mille ma koolis sain, oli spordipäeval palliviske eest - tennispalliga, 38,5m ja I koht.

4. Keskkoolis käisin mitu aastat poiste korvpallitrennis ja mängisin aastaid tennist. 

5. Pesapallis löön nagu vasakukäeline. Teistpidi ei oska. Muidu olen paremakäeline.

6. Muideks ma kunagi lubasin, et ma ei hakka mitte kunagi uisutama. Ma ei mäleta miks ma seda lubasin, aga mitte kunagi ära ütle mitte kunagi!!

7. Ma olen alati tahtnud vibu lasta. Siiani ei ole võimalust avanenud või ei ole iseendale seda võimalust avanud. 

8. Suusatamine on ainuke spordiala, mida ma tõesti viitsin telekast vaadata. 

9. Mulle meeldib spordis eesmärke seada ning neid täita. Mul on tunne, et kui ma suudan spordis, siis suudan igal pool mujal ka. 

10. Sport on minu jaoks nagu värske õhk. Ma pean saama seda hingata, et end elusana tunda!

Toit:

1. Jälestan seeni.

2. Mulle ei maitse sushi.

3. Ma ei söönud aastaid aprikoose just seetõttu, et nad on karvased :)

4. Kondenspiim võiks vabalt olla kaheksas surmapatt.

5. Mulle ei maitse keedetud või küpsetatud porgandid, küll aga jumaldan külma ja värsket porgandimahla.

6. Üle ühe kiivi korraga söömine paneb mul silmad sügelema.

7. Mulle hirmsasti maitseb kala, talleliha ja kana. Veiseliha ei võta seevastu suu sissegi. 

8. Maitsevad lihtsad toidud ja lihtsad maitsed. Igasugune eksootika ning tugevad vürtsid ei ole minu teema.

9. Ma ei maitsesta oma toite tavalise soola või pipraga, vaid kasutan selleks meresoola baasil tehtud ürdisoola. See ei tapa toidu enda maitset.

10. Mulle ei meeldi supid.. :-/

Veel minust:

1. Mul on 1 koer ja 3 kassi. Minu sõber, teine kuts, jookseb juba kaheksandat kuud pilve peal :( Pole tema lahkumisest siiani päris üle saanud.

2. Mulle ei meeldi vikerkaar. Natuke isegi kardan teda. Ei oska öelda miks, aga see, kuidas ta üle taeva laiutab, tekitab minus kõhedust.

3. Armastan lugeda teadusajakirju ning vaadata teadussaateid.

4. Mul on oma salakoht, kuhu ma alati lähen, kui juhe totaalselt kokku jookseb või tunnen, et nüüd on vaja kogu jama hetkeks pausile panna. 

5. Kardan pööraselt ämblikke. Kohe nii väga, et ma ei suuda nendega ühes ruumis olla ning neist möödumine tekitab külmavärinaid. 

Minu parim sõber!

6. Inimesed peavad mind tihtipeale ülbeks või kurjaks, sest ma olen tõsise näoga. Lükkan selle väite ümber. Ei ole kumbagi, kui keegi selleks põhjust ei anna. Tihti olen lihtsalt sügavalt oma mõtetesse süvenenud. 

7. Terviseprobleemid ja õnnetused on minu mõtlemist ning ellusuhtumist kõvasti muutnud. Üritan hinnata kõiki häid hetki ja kui satub mõni tilk tõrva meepotti, katsun selle lihtsalt ära kuidagi kannatada. 

8. Ma siiralt usun, et me saame kõik, mida soovime või mida kardame. Seetõttu üritan vähem muretseda ja karta ning julgemalt soovida ja unistada. Viimased küll kõhtu ei täida, kuid motiveerivad ja panevad tegutsema.

9. Mulle meeldivad kõik aastaajad, kuid kõige lemmikum on sügis. Selles värvidemängus ja külmas karges õhus on midagi vastupandamatut ja müstilist. 

10. Armastan loomi rohkem kui inimesi, sest nendes on kõik need puhtad ja hinnatud väärtused, mida inimestest aina vähem leiab. Nad on nii siirad ja ausad.  Lemmikud on kassid. Meeldib, et nende südame võitmisega peab pisut vaeva nägema. Ja see nende pehme kõht ja nurrumine.. :)) Nad võivad ju omapäi käia, aga...eks ma käin ise ka.

+1. Ei salli enda juures seda, et kipun palju asju viimasele hetkele jätma. Kõik saab muidugi õigeaegselt tehtud, kuid stressi ja paanikat on selle võrra topelt. Kahjuks ei ole suutnud seda viga endas parandada, sest laisk hääl kõrvade vahel laulab iga jumala kord sama laulu ning veenab mind osavalt, et aega on ja tehtud saab kõik niikuinii.
+2. Usun, et siin maailmas on palju rohkem, kui me silmade või muude meeleelunditega oleme võimelised haarama.
Ja ma usun, et ..art is a sense of magic! :)

50 random faktiga viskan Kätut (Kätu jookseb). 

Kes tunneb, et tahab ka 50 fakti enda kohta välja pritsida, siis olge lahked! Loen huviga :)

Homme peatun/sörgin Tartus. 

Ja parem oleks, et päike paistaks!

EMT Rullituuri Pärnu IIZI skate - ehk üle mitme aasta uuesti rullivõistlustel..

Tõestada, et hirm on meie endi valik, registreerisin ennast EMT Rullituuri Pärnu IIZI skate(16km) etapile(Korraks mõtlesin ka pikale minna, aga kuulasin targemaid ja valisin lühikese distantsi.). Tegelikult ei olnud see minu esimene registreerimine. Olin kirjas ka Kohtla-Järve etapil, kuid tol korral valisin hirmu(või hirm minu) ning ei võistelnud. Üks viadukti laskumine friikis mu outi, pluss lubas vihma ja ma otsustasin, et ma ei hakka sõitma Eesti teise otsa selleks, et suhteliselt suure tõenäosusega seal ikkagi mitte võistelda.

Seekord toimus võistlus Pärnu lähedal Audru Auto24ringil. Ei mingit varju tuule ega päikese eest. Neid kahte sinna aga jagus..          ..lisaks 28le soojakraadile. Huhh, palav oli!

Foto: Erakogu

Viimane uisuvõistlus jäi aastasse 2010 ning peale seda on uisud kuni eelmise aasta sügiseni kapis seisnud.

Heiaheia ütleb, et uiskudel olen ma olnud sel aastal(koos paari korra talvise saalis veeremisega) kõigest 21 korda. Seda on halastamatult vähe! Samuti ei ole ma teinud mingeid kiiruslikke treeninguid. Need ainsad lõigud, mis paar kuud tagasi tehtud said, jäid ainukesteks. Olen lihtsalt madala pulsiga mugavustsoonis kulgenud. Seetõttu ei osanud endalt ega endast mitte midagi oodata. Diil oli, et ei lähe sinna võistlema kellegagi peale iseenda hirmu. Võit oli juba starti minek. 

Oh, te ei kujuta ette, kui närvis ma olin(Seda kinnitas ka pulsikell, mis näitas stardis täiesti müstilisi numbreid.). Mu käed värisesid juba paar tundi enne starti  ja söögiisu oli ümmargune null. Nii, et olin ka suht söömata. Anyway, see pole üldse mingi argument. Maratonegi on ainult banaani pealt sõidetud.

Start oli selline nagu alati. Hull siblimine. Jäin totakalt karpi, kui paar ajugeeniust arvasid, et on jube kavalad, kui mu tee ära üritavad blokkida. Eesmärk jäi küll selgusetuks, aga sellega tuleb alati arvestada, et mõni selline segaste motiividega tegelane, kes oma võimeid üle kõrgelt hindab, igale võistlusele end mahutab(Ma ei räägi siinkohal päris algajatest, kes alles õpivad ja kellele eksimused andeks annad!). Paari kiire liigutusega olin siiski neist möödas ja minu sõit võis alata. Tänu toppamisele jäin suuremast grupist maha ja oli selge, et üksinda ma neid kinni ei püüa, kambajõmmi aga võtta ei olnud. Niimoodi ma siis suurema osa ajast üksi lidusin.

Lõpuks leidsin ühe mehe ja naise kellega koos sõita. Tuleb aga tõdeda, et grupisõit on jätkuvalt paljudele võõras. Esiteks ei püsi grupid koos, keegi ei vaheta vedajat välja, kui tagant suurema hooga tuled ja käe eesolevale sõitjale seljale paned, et hoog edasi  kanduks, hakatakse ärplema jne. Aga sellel ma ei viitsi hetkel pikemalt peatuda. 

Ühe järgmise arusaamatu tüübi tõttu, kes ei lasknud mind grupis vahele, aga ise ka vahet kinni ei hoidnud, kaotasin oma kambajõmmid silmist ja jalust. Nii, et jälle tuli tuulega üksi võidelda, kuni hambad ristis pingutades püüdsin kinni ühe Läti neiu, kellega koostööd tehes saime grupil uuesti sabast kinni. Mõne aja pärast tema jõud siiski rauges ja jäi meist maha.

Lõpp saabus ootamatult. Just siis, kui mul uuesti kergeks läks. Lõpuspurt ja..

Fotod: Kaspar Kallip

Üldkoht: 20/98st
N klassi koht: 1/36st 
Km: 16km
Aeg: 35min 10sek 

Pulss: avg 180/max 187
Minust ettepoole jäid veel 5 Eesti noorteklassi(N) eliitsõitjat, kellest esimesele kaotasin 3min ja 30sekki. Vähemalt 1,5min jäid kripeldama, aga kuna oleksid ei maksa midagi, siis ei hakka siin spekuleerima, mis ajaga ma oleksin lõpetanud, kui oleksin saanud selle grupi kätte, kes mul vastutuule otsal lihtsalt halastamatult käest libises.

Emotsioonid on head. Enesetunne oli ka päris hea, kui peavalu mitte arvestada. Jalad ei muutunud süldiks ja pidasid ilusti vastu. Ainult tunda oli, et ei ole harjunud ennast kiiresti liigutama. St kõrge pulsiga pingutama. Avg 180 tegi olemise päris....  ..ebamugavaks :)

Sain palju enesekindlust juurde, mingisuguse aimu, mis vorm mul hetkel on või ei ole jne. 

Kui kõik läheb sammsammult paremuse poole ja planeeritult, siis ühe sõidu teen veel lühikese ja sügisepoole proovin maratoni sõita. 

Jehhuuu!

Rabarberi-maasikakook

Üks labaselt lihtne ning 100% gluteeni- ja laktoosivaba rabarberi-maasikakook :)

Foto: Erakogu

Vaja läheb:


värskeid maasikaid
rabarbereid (umbes 3 keskmist vart)
6 muna
6 spl maisitärklist (võib kasutada ka gluteenivaba jahu)
8-9 spl palmisuhkrut (või 6 spl tavalist valget suhkrut)
näpuotsatäis soola
½ tl vaniljesuhkrut 
kaneeli

Haki rabarberid eelmisel õhtul valmis ning jäta kaneeli ja suhkruga ööseks seisma. (Mainin taaskord igaks juhuks ära, et mina tavalist suhkrut ei söö ja panin nad likku hoopis mee ja kaneeliga.)

Löö munakollased suhkru ja vaniljesuhkruga vahtu ning sega juurde 6 spl maisitärklist. Peale seda vahusta munavalged (näpuotsatäie soolaga) ning sega munakollastega kokku. Taaskord ei tohiks liiga usin olla ning kogu õhku välja segada, muidu ei jää biskviit õhuline. 

Hea oleks, kui küpsetamiseks oleks ümmargune lahtikäiv vorm, aga loomulikult saab ka mõne teisega :) 

Vala segu vormi ning puista peale hakitud rabarberid ja maasikad (PS! Mitte valada rabarbereid koos kausi põhja kogunenud vedelikuga.). Neid võib kohe mõnuga panna(annavad koogile magususe ja mahlasuse). 

Patsuta rabarberid ja maasikad pisut taignasse ning puistada peale veel (palmi)suhkrut ja kaneeli. 

Küpseta 180 kraadiga niikaua kuni kook on valmis(30-45min!? Sõltub ahjust ning peale pandud rabarberite ja maasikate kogusest.)
Kindlasti tikuga kontrollida!

Kook on suviselt kerge ja õhuline.
Eriliselt meeldib magusa ja hapu maitse omavaheline kombinatsioon.

Uhh, eile tegin - söödi käest ära, täna tegin ka - söödi veel kiiremini käest ära!

Head isu! :)

(PS! Palmisuhkur on väga hea karamellise ja maheda maitsega, kuid kui seda küpsetistes kasutada, peab igaüks oma maitse järgi doseerima. Kindlasti ei saa teda tavalise valge suhkruga võrdsustada, sest jääb oma magususelt päris parajalt alla.)

Rakvere Ööjooks 21.10km - Tehtud!

Foto: Erakogu

Rakvere Ööjooks - 1h 51min 51sek ja 21.10km | avg kiirus 5:18 min/km | pulss: avg 172/ max 185. Esialgne poolmaratoni eesmärk 1h 55min sai kuhjaga täidetud.

Juhhei!

Rullbiskviit maasikatega

Kõik retseptid, mida blogis jagan, on gluteeni- ja laktoosivabad(või vähendatud laktoosisisaldusega), pärmita ning enamasti ka ilma valge suhkruta valmistatud. Kõik need toiduained on mulle vähemal või rohkemal määral keelatud!

Foto: Erakogu

Vaja läheb:
6 muna (toasooja)
½ tl vaniljesuhkrut 
6 spl maisitärklist
näpuotsatäis soola
6spl palmisuhkrut (kasutada võib ka mett või soovi korral tavalist suhkrut)
1 vanilje laktoosivaba koorejogurt 
maasikaid(mina kasutasin värskeid)

Munad jagada kollased ühte ja valged teise kaussi. Kollastele lisada vaniljesuhkur ja suhkur(Mina piirdusin 1spl, aga ainult tervislikel põhjustel. Kui tohite suhkrut süüa, pange õige kogus, muidu jääb biskviidi maitse tuimaks ja pisut maitsetuks!) ning valgetele näpuotsatäis soola.
Vahustatud munakollastele lisada 6spl maisitärklist.

Nüüd vahusta valged. Kui valged vahus, lisa väike kogus munavalget kollastele juurde. Sega! See aitab maisitärklisel ühtlasemalt ära seguneda, et taignasse tükke ei jääks. Kui maisitärklis ja munad korralikult segunenud, lisa ülejäänud munavalged ning sega veelkord segu kergelt läbi. 

Küpsetuspaber plaadile, taigen peale ning 180 kraadiga umbes 15minutiks ahju. (Soovitan jälgida, sest ahjud võivad erinevalt küpsetada!)

Samal ajal, kui põhi ahjus, haki ära maasikad. Kogus vali ise.

Tegelikult võib rullile vahele keerata mida iganes. Nt banaane, hautatud õunu kaneeli ja meega, moosi.. Kui soolikad kannatavad, siis kohupiima või miks mitte ka vähendatud laktoosisisaldusega vahukoort. See maitseb muideks paremini kui päris!

PS! Põhi tuleb rulli keerata soojana, sest muidu võib ta murenema ja murduma hakata. Nii, et kohe kui biskviit ahjust välja võetud, hakka tegutsema.

(Väike tip, kui rull ei taha rullis püsida! - Võta umbes kolm hambaorki ja torka ots kolmest kohast kinni.) Nüüd meistriteos paariks tunniks külmikusse ja paari tunni pärast võib hakata teed või kohvi  keetma.

Niisutage biskviiti kindlasti millegagi(mahl või mis iganes muu kaval nipp  pähe tuleb :)), muidu jääb rull kuivaks!

Äärmiselt lihtne valmistada, maitsev! ning võib öelda, et ka päris tervislik :)

Kui keegi katsetab, siis andke teada, mida teie rullile vahele keerasite. Võimalusi on ju niiiniiiii palju!

C'est la vie - Mida sa teeksid, kui teaksid..?

Mida sa teeksid,  kui teaksid, et sul on vaid paar kuud elada? Veedaksid selle aja oma lähedastega? Reisiksid?! Avaldaksid kellelegi armastust, mille jaoks siiani julgust on nappinud? Teeksid midagi meeletut või annaksid alla ja nutaksid hoopis? 

Kas siis enam üldse millekski jõudu jätkuks või just vastupidi? Just nüüd tahaks elada nii nagu ei kunagi varem..

Inimesed võtavad endilt  vabatahtlikult elu, kui kellegi teise suurim soov samal ajal ei ole midagi muud, kui saada veel mõned tunnid oma elupäevade kontole.

Mõnikord tunduvad väikesed asjad maailmalõpuna, kui tegelikult on need vaid uue alguse stardilavaks. Me lihtsalt ei oska end põhjast lahti tõugata või ei jätku selleks jõudu. Oskust?!

Kardame tundmatust ja tundmatut, tänu millele jääb nii palju asju tegemata. Kuid niikaua kuni see hirm pole seotud punktiga ühe elu lõpus, on rumal ennast tagasi hoida. 

                                                                           

Ma ei kortsuta enam küsivalt kulmu nende peale, kes jalutavad paljajalu läbi elu ning tunnevad suurimat rõõmu lillede noppimisest või varahommikusest linnulaulust, sest olen aru saanud, et elus ongi kõige olulisem olla õnnelik ja tunda rõõmu väikestest asjadest. See ei ole rumal naiivsus või lapsik muretus, see on oskus valida jalutuskäiguks just selline rada, kus varjud jäävad seljataha. Oskus end säästa ja hoida.
Sellega võib minna kaua aega. Mõnel terve elu       ..või mitu.

Milline õnn on omada oma elus inimesi, kes hoiavad su  käest, kui sa ei julge astuda järgmist sammu  või usuvad sinu unistustesse ning nende teostamisse rohkem kui sa ise, sest nad teavad, et sa saad hakkama. Nad teavad, et armastus ja poolehoid teevad imesid ja muudavad maailma. Sinu maailma.

Kui tobe on oodata ja aega raisata, kõrvus kell tiksumas, kui tead, et alustada võiks kohe ja praegu. Ükskõik millega. 

Ja kui jälle tuleb nutuklomp kurku, et elu on nii halb ja raske ja otseloomulikult ka täiesti ebaõiglane, on aeg vaadata seda tüüpi videot, mis paneb kõik kaardid ümber mängima. 

Jah, ma tean seda särgi juttu, kuidas oma särk on ihule kõige lähemal ning alati on keegi, kellel on hullem. Aga vahel peab korra kellegi teise särki proovima. Kasvõi niimoodi kaugelt. Korra pilguga puudutama. Et mõista teisi paremini ning hinnata seda kõike, mis sul on, mitte nutta asjade pärast, mida pole ja mida sa ehk enam ei vajagi.

Minu siiras austus nende vastu, kes julgevad, usuvad ja suudavad!
C'est la vie - võta või jäta..

Tervislikud trühvlid magusasõpradele

Ma olen enne ka kuulnud trühvlitest(kommidest) ja nende valmistamisest, kuid olen kogu info kõrvust alati ükskõikselt mööda lasknud. Ei teagi miks. Nüüd, mõni aeg tagasi, kui sattusin Kätu blogisse, sain inspiratsiooni ja motivatsiooni, et ise need maitsvad ja tervislikud ampsud järele proovida. 

Banaani-pähkli trühvlid/kookospallid

Foto: Erakogu

Üks võimalus on valmistada neid nii nagu Kätu tegi. 

Vaja läheb pähkleid, mandleid, datleid, tumedat šokolaadi, banaani ja kookoshelbeid. 

Kõige mugavam on, kui valada mõned peotäied pähkleid(omal valikul, mina kasutasin metsapähkleid, india pähkleid ja mandleid) koos datlitega(5-6) blenderisse, seejärel lisada juba eelnevalt purustatud banaan(proovisin ka banaani koos pähklitega blenderisse ajada, aga tulemus oli see, et banaan ei püreestunud ning mass keeldus segunemast. Nii, et tee see trikk kahvliga ära :)). 

Banaaniga on sellised lood, et parem olgu teda vähem kui rohkem, sest muidu tuleb mass liiga vedel ja maitse liialt intensiivne. 

Nüüd võiks sekka lisada veel riivitud tumedat šokolaadi(u 50g - raudselt kõige tüütum töö kogu protseduuri jooksul) ja saabki hakata palle veeretama. Mina kasutasin massist sobivate "tükkide" võtmiseks teelusikat, et need pallideks voolida ning seejärel kookoshelvestes veeretada. 

Valmis! Laske neil natuke külmikus seista, nii muutuvad nad veel maitsvamaks!
PS! Kes ei taha tumedat šokolaadi kasutada, võib massi sisse panna hoopis kakaopulbrit(tumedat), mis on 100% laktoosivaba, aga siis peaks sekka ka mett või suhkrut lisama, muidu on liiga mõru.

Teisel korral tegin trühvleid avokaadoga.

Pähkli-avokaado trühvlid

Blenderisse läksid datlid, pistaatsia pähklid, mandlid ja metsapähklid. Seejärel lisasin püreestatud avokaado(olen proovinud teha nii rohelise kui ka krobelise koorega avokaadoga ja kes soovib vähemintensiivset maitset, valige esimene, kuid avokaado peab olema hästi pehme ning peab maitsema kreemjalt, mitte nagu parfüüm või seep!). Mass võiks olla jällegi täpselt selline, et on võimalik käte vahel palle veeretada. Seekord šokolaadi trühvlitesse ei läinud, vaid veeretasin valmis iludused hoopis riivitud tumedast šokolaadist läbi. 

Esimesed on väga head, kuid teised on raudselt lemmikud! Ei ole nii intensiivse maitsega, samas on väga hõrgud ja mõnusad :))

Kes soovib, võib juurde lisada veel näiteks rosinaid või kuivatatud puuvilju. Pähklite valik on meil ka ju päris lai. Olge loovad :)

Proovige kindlasti!

SEB 31.Tartu jooksumaraton - 2:13:13, kl 13:13, 2013

See oli minu viies SEB Tartu jooksumaraton! Juubel, millega võib ühtlasi kokku võtta ka kogu minu jooksmise teekonna vihkamisest armastuseni. 

2009a käis 23km stardipauk ja ma.. .. ... .. ..kõndisin. Distants stardist finishini oli üüratu ning üle finishijoone astudes olid jalad villis ning lõid tuld välja. Kummalisel kombel ei andnud ma endale lubadust, et ma ei tee seda enam mitte kunagi, vaid vandusin, et teen kindlalt veel, aga paremini! Ja tegingi! Tegin paremini ja siis väikese tagasilöögi tõttu halvemini, siis jälle paremini jne. Aga kuna kasvamise protsess on pikk ja häid tulemusi tuleb kasta kannatlikkusega, võin ma täna öelda, et ma jäin 2013a sooritusega väga rahule. Muidugi oleks võinud rohkem pingutada ja selleks oleks isegi jaksu olnud, aga kui nüüd analüüsida kogu enesetunnet, tulemust ning emotsiooni, siis võitsin ma sel päeval rohkem, kui läikiva osavõtumedali ja parema tulemuse. Mis peamine - ma tean, et ma suudan ja tean, et olen treeninud õigesti! 

Aga, et kuskilt üldse oma jutuga pale hakata, alustan laupäevast, sest laupäeval toimus Heateo jooks, kuhu oli kohale tulnud arvestatav kogus inimesi. Kõik head tegema ja ilma nautima :)

Ma loodan, et see raha läheb kõik ilusti õigesse kohta ning sellisest ilusast üritusest saab traditsioon. Väga uhke tunne oli seal soisel pinnasel "Minu tegu loeb" silt rinnal silgata. Ainult raske. Paganama raske! Jalad olid kinni, õhku ei olnud ja peas arenes õudust täis stsenaarium järgmise päeva jooksust. "Kui need 4.3km juba 43na tunduvad, siis..". Kõige tipuks hakkas jälle see puusa-põlve kombo meelde ennast tuletama ja sellega koos läks tööle häirekell. Ülemäära siiski ei muretsenud. Panin kõik panused õhtusele ja hommikusele venitamisele, sest see on tavaliselt ainuke asi, mis selle valu puusast-reiest-põlvest ära võtab(ortopeedi soe soovitus, et kõik lühenenud pisikesed lihased tagasi töökorda saada). 

Eesmärk - 2h15min!

Kui tavaliselt on enne starti ikka kerge ärevus sees, siis seekord olin täiesti rahulik. Lugesin jooksupartnerile sõnad peale, et esimesed kilomeetrid võtame rahulikult ja siis vaatame edasi. Kahest sai õige varsti viis ja nii me lõbusas seltskonnas naljade ja naeru saatel kulgesime. Olin päris üllatunud, kui esimene tõus mind ei murdnud. Ega teine. Ega kolmas.. Üldse tundusid need "mäed" võrreldes eelmiste aastatega palju väiksemad olevat. Imelikult kerge oli. Suures hirmus vältisin seda muretut mõtet, sest kartsin, et haamer saabub järsku ja hoobiga. 

Tempo tundus vaatamata sellele rahulik, et kõik kilomeetrid said alla 6min/km läbitud(va esimene, siis ei pääsenud kohe liikuma). 

Kilomeeter kilomeetri järel püüdsime sprintereid, kes olid liiga suure kimaga startinud ja nüüd gruppidena selg ees vastu tulid. 

Joogipunktides sai kõigis jooki krabatud ja korralikult tangitud :) Nii see matkamine meil kulges. 

17km oli joostud ja mul oli ikka täitsa okei enesetunne. Natuke küll ähkisin, et hakkan väsima, aga mitte rohkem kui mõnikord mõnes pikemas trennis, kui enam ei viitsi. Olin võimeline kaasa rääkima ja nalja tegema, naerma. Kõik oli super ja tuju hea! 

Tempo jätsime samaks, sest minna oli veel omajagu. Põlv ja puus käitusid korralikult, ei mingit valu. 

Raskeks läks 19ndal kilomeetril(5:21min/km). Siis tundsin, et tahaks korraks seisma jääda või veel parem, istuda ja kogu selle jama pooleli jätta :) Meelitasin ennast mõttega "natuke veel" ja jätkasin sörkimist.

21 oli täiesti surm. Emotsionaalselt rohkem kui füüsiliselt. Aga see, et poolmaratoni aeg alla kahe tunni tuli, motiveeris reipalt edasi silkama. 

Viimasel kilomeetril tõstsin tempot. Püüdsime kinni ühe grupiliikme, kes vahepeal putku oli pannud ning lippasime veel peotäiest inimestest mööda. Jalad olid kerged. 

Enne finishi viimast kurvi lõikas aga ninna nii räige okse hais, et ajas minul ka südame pahaks. Nii, et viimase lõigu kappasin okserefleksidega võideldes. Üle finishijoone jõudes, panin käed põlvedele ja võtsin hetke iseenda jaoks. Läks paremaks. 

Fotod: Erakogu

Tervitan kõiki jooksukaaslasi ja muhedat kaelkirjakut, kes päris pikalt samas tempos kulges :)) Vapper tegelane!

Aeg: 2h13min13sek ja finisheerusin kl 13:13 (2013). Kas pole mitte ilus? :)

Avg 162/max 179

Kcal 1648

Viimase kilomeetri aeg tuli 5.01min/km. Kõige kiirem!

Kuna sel aastal jaksu jagus, siis järgmise aasta eesmärgiks sean joosta alla 2h10min. Äkki õnnestub?! 2h05min oleks ideaal ja 2h unistus. Alla selle juba pisut ulme, kuid ilmselt mitte võimatu. 

Aga enne kui 2014 oma uute eesmärkidega kätte jõuab, on siin mõned jooksud veel, mis ma joosta kavatsen. Järgmisena Ööjooksu poolmaraton. Ei tea, kas pigistab 1h55min välja? See oleks priima ;)