Rattamaratoni ärevuses!

Äärmiselt palju treeningtunde ja spordikilomeetreid on ajarataste vahelt läbi voolanud, kahjuks pole sõnadesse neist midagi jõudnud transformeerida. 

Augustikuule panin pidulikult punkti nädalakese Kreekas puhates. Ei oleks osanud paremat aega, kohta ega seltskonda soovida ega valida, sest puhkus oli lihtsalt võrratu! Ilmad olid suurepärased, merevesi soe nagu vannis ning naerust said ka kõhulihased oma osa. Muidugi ei koosnenud puhkus vaid rannaliival lesimisest, vaid omal kohal oli ka mõõdukas treening. Just nimelt mõõdukas, sest mäest üles-alla kulgev tee ja +40(ja üle) kraadi ei soodustanud väga pikki trenne. Valikus oli ka trenn hilisema peale lükata, kuid kuna pool 9 oli juba kotikas ning võõras kohas ja pimedal maantel üksi väga ringi ei tatsa, tuli energilisemad liigutamised vahetult enne pimedat ära teha. Lõpuks isegi harjus täitsa ära. Ei pidanudki enam enese turgutamiseks vett näkku ega pähe valama :) 

Koju jõudes ootas ees külm ja kõle Eesti kliima, mille üle ma üldsegi mitte ei nurise. Minu jaoks on sügises alati midagi müstilist ja mõnusat olnud. Päikselised varahommikud koos külmakraadidega või hall ilm ning lõpmatul hulgal taevast alla solisev vesi. Selles kõiges on midagi vastikult mõnusat ja paeluvat, mis vahel küll meele mõruks teeb, kuid järgmisel hetkel kummalise rahulolu hinge toob. (Seda juttu ei räägi ma ilmselt pühapäeval, kui sadama peaks..)

Olen vahepeal piisavas koguses rattaga kärutanud ning loomulikult ka uisutanud. Üritan uisutunnetust igal võimalusel jätkuvalt jalgadesse ja meeltesse talletada ning enam mitte sel minna lasta. Kuidas on lood hirmuga? Paremad, vist.. Oled leidnud mooduse, kuidas oma negatiivsed emotsioonid vihaks pöörata ning viha rajal välja elada. Mõni ütleb, et see on halb, mõni  kiidab heaks, mina ütlen, et see oli vist minu ainuke võimalus tagasi kaheksale rattale tõusta ning langusest vankumatu kindlusega alla kihutada. 

Kuna antud hetkel on aktuaalsem teema 16ndal toimuv suur rattapidu, siis otsejoones ma selle teema juurde kütangi. Muust jõuab ka hiljem rääkida. 

Eile käisin pidulikult läbi A&T spordist, kust soetasin endale varuks ühe sisekummi, sadulakoti, termosokid(kuna ma olen jube külmavares ja juba praegu trennis jalad külmetavad) ning geelid. Kummieeblid laenan tõenäoliselt ja pumbaga ma ei ole veel mõelnud, mis saab. Tark oleks vist kaasa võtta, aga ma ei tea, kuhu ma kogu selle nodi topin. Eelkõige loodan, et midagi ei juhtu, aga kui tegijal, nagu ma olen, ikkagi miskit viltu peaks minema, siis loodan vist heade inimeste peale. Või mida teie kogemus ütleb?? 

Kerge närv on igal juhul vahelduva eduga sees. Põnevus ilmselt ennekõike. Ikkagi ju päris esimene start rattaga, 89km(pole nii palju korraga sõitnudki, max on 70km) jne. Stardin viimasest grupist, seega ei kujuta ma üldse ette, mis seal toimuma hakkab. Ajaliselt ei hakka endale mingeid sihte seadma, kuigi alla 5h oleks väga ilus sõita.. Kõik oleneb, kuidas liikuma saan, mis ilm on, enesetunne jne. Peamine eesmärk on suur rattapidu õnnelikult stardist finishini läbida ning järgmiseks korraks üks suur ja rasvane märk maha panna. 

Praeguseks hetkeks olen sel aastal igal võimalikul moel läbinud 3573km, millest 236km kõndi, 630km jooksu, 1575km ratast (maantee, bike ja spinning), 688km uisku, 340km suuska ja 31,73km aerutamist. Eks ole näha kui kaugele ma aasta lõpuks liigutanud olen. 

Kui kellegi on mingeid soovitusi, siis jagage julgesti, kui ei, siis omalt poolt soovin kõigile minejatele vaprat meelt, head tuju ja kerget jalga! :))

Rajal kohtume!

(Fotod: Erakogu)

Meelekindlus - You tell me, don’t try it, I’m warning you that I won’t buy it!

Kõige raskem siin elus ei ole ronida maailma kõige kõrgema mäe tippu, ületada oma hirme või püüda unistusi, mis esmapilgul lootusetult kättesaamatud tunduvad. Ma muidugi ei tea, kuidas teistega on, kuid enda puhul olen aru saanud, et kõige raskem on meelekindluse ja enesekindluse säilitamine. See ju tegelikult kõige alus ongi. Inimene vaimustub millestki, vaimustub nii, et sellest saab tema unistus ning selleks on vaja meelekindlust, enesekindlust ja järjepidevust, et soovitu lõpuks kättesaadavaks muuta. Right!? Aga alati on keegi, kes ütleb, et sa ei saa hakkama, su unistus on mõttetu, tegele millegi targemaga, sul ei ole seda vaja jms, mis meid paar sammu tagasi astuma paneb(või lausa suunda muutma).

On neid, kes lähevad oma unistusi täites läbi tule ja vee, ükskõik siis kui suured või väiksed need eesmärgid ka ei oleks. Püüdjale on need elulise tähtsusega ja teiste asi ei ole kritiseerida. Kuid paljud meist lihtsalt väsivad ja löövad käega. Pigem näeme põhjuseid miks me ei peaks enda aega raiskama ning hoopis tegelema millegi „tähtsamaga“ või milleks üldse üritama hakata, kui lõpptulemus on ette teada – läbikukkumine. Näiteks võtame kasvõi kaalulangetamise. Seisame peegli ees ning vastu vaatavad lisakilod, mis on ennast õige mugavalt puusadele ja igale poole mujale istutanud. Pilt on lausa vastik. Sätime miskit poppi selga, mis üldpildi pisut nauditavamaks muudab, kuid tõde on kusagil seal riidekuhja all jätkuvalt olemas. Nina kirtsutades ütleme, et armastame ennast sellisena nagu oleme ja kõik ei peagi peenikesed olema. Ja ei peagi! Ausalt ei pea, aga ma räägin neist, kes seda ütlevad, kuid tegelikult ei mõtle. Peas painab edasi mõte, kuidas järgmiseks jõulupeoks või rannahooajaks oleks vaja pekk maha saada ning lõpuks ometi endaga rahul olla. Selle asemel möödub aasta ning lisanduvad uued „lõbusad“ kilod. Jah, pidin ennast eelmisel hooajal kätte lõpuks võtma, aga alati on järgmine aasta ja järgmine rannahooaeg ja... Tõsi..

Kindlasti ei tohi unistuste täideviimist alustada mõttega „Ma niikuinii ei saa hakkama..“. See on nagu sõtta minek ilma relvadeta. Ei saagi võita, kui puudub õige varustus – 100% siirast tahet segatuna meelekindlusega!

Sõbrad, ärge kartke vaimustuda mõttest, kui te olete alati tahtnud osaleda mõnel rahvaspordiüritusel, kuid pole julgenud seda teha, sest olete kartnud viimaseks jääda. Kaotajad on need, kes üldse ei proovigi, mitte need, kes on andnud endast parima! Ärge öelge, et need kilod ei kao niikuinii mitte kunagi, kui te ei ole proovinud erinevaid võimalikke võimalusi(Ja näljutamine ei ole lahendus!!!). Ja kindlasti ärge öelge oma sõbrale, et maailma kõige kõrgema mäe otsa ronimine on puhas rumalus, kui ta on selle endale pähe võtnud. Me kõik oleme kõigest inimesed, kes elavad oma lihtsat igapäevast elu. Mõned on meist lihtsalt julgemad ning jäänud vaatamata kriitikale meelekindlaks. See on imetlusväärne, kas teate :)

Mina jäin ka enesele kindlaks(vaatamata kõhklustele ja kahtlustele) ning tänase seisuga olen registreeritud 16.septembril toimuvale Tartu Rattamaratoni 89km sõidule(minu kõige, kõige esimene rattavõistlus!!). Miks mul seda ilmtingimata vaja teha on? Ausalt öeldes ei oskagi ma täpselt öelda. Lihtsalt aastaid on olnud soov kõik SEB Tartu maraton klubi poolt korraldatud spordivõistlused läbi teha. Mulle tohutult meeldib see positiivne emotsioon, mida nendelt rahvaspordiüritustelt alati saan. Ma saan sportida koos sadade või lausa tuhandete spordisõpradega, saan ennast ületada ning proovile panna ning see meeliülendav emotsioon, kui oled jõudnud üle finišijoone ja kaela riputatakse medal, mille oled auga ära teeninud. See ei ole tobe, see on oskus rõõmu tunda pisikestest asjadest :) Sport paneb keha elama ja teeb meeled erksaks. See ei ole tüütu kohustus, vaid elustiil, mille olen vabatahtlikult valinud.

'Sina' seda ehk ei mõista, aga proovi sport ja spordivõistlused kõrvale jätte. Mõtle, mis just 'Sulle' meeldib ja mida alati oled tahtnud teha, kuid pole julgenud.

Täna säilitan meelekindlust pisikestes asjades ja niimoodi ma kasvan!

Toidutalumatus - kuidas elate?

Kas keegi teab kui palju toidutalumatusega inimesi on Eestis? Kui paljud üldse teavad, et neil on mingi kindla toidu suhtes talumatus? Kui palju on neid, kes ei talu korraga ei laktoosi ega gluteeni sisaldavaid toite või toiduaineid? Ja kui palju on terveid söödikuid, kes ei mõista neid, kes selle probleemiga silmitsi seisavad?

Mina olen üks nendest „õnnetutest“, kellel on nii gluteeni kui ka laktoosi suhtes talumatus, kuid keelatud on ka pärm ja suhkur(ning mingil kummalisel põhjusel ei saa ma süüa ka riisi. Halb hakkab!). Seega on minu menüü eriti piiratud.

Põhjus, miks ma sellest üldse kirjutama hakkasin on imelihtne.  Kus käivad toidutalumatusega inimesed väljas söömas? Tervisekohvikutes(tervis=öko, toidutalumatusega inimestel ei ole seal suurt midagi teha)? Tavalistes toidukohtades? Jah, ma saan aru, et igast normaalsest toidukohast on võimalik tellida salatit ja suppi, kuid kui ma soovin minna õhtusöögile ja süüa midagi muud peale salati ja supi? Tegelikult, kui aus olla, siis on normaalselt aurutatud või küpsetatud köögiviljad puhas luksus. Enamasti on nad vesised, maitsetud ja näevad mannetud välja. Või hullem veel – neid ei olegi menüüs!

Väljas söömas käies on mul alati pisut piinlik. Piinlik kaaslaste ees, kellega parasjagu toidukohta valin ning piinlik ka toidukoha personali ees. Ei ole ju meeldiv, kui keegi nina kirtsutades menüüd uurib ning vabandades minema marsib, sest „siin ei ole midagi süüa“!

Nii, et tihti seisan ma silmitsi probleemiga, kus ma pean paluma, et midagi minu taldrikult eemaldataks või võimalusel asendataks. Reaktsioon palvele on enamasti pigem negatiivne. Siiani olen hoidnud madalat profiili, kuid olen mõelnud, et peaks julgemalt küsima ning vajadusel ka probleemi selgitama. Minu eesmärk ei ole tekitada tüli või teha sääsest elevanti. Pigem on minu siiras soov einestada sõpradega valitud kohas ning saada söödust ka kõht täis. 

Kas oleks imelik paluda võimalust tellida aurutatud ning kergelt praetud/wokitud köögivilju tükikese kala või lihaga? Kui menüüs on nad valikus, siis idee poolest peaks saama ka endale portsu kombineerida. Hinna dikteerivad niikuinii ju nemad. Jah, ma saan ideaalselt aru, et kõigi soovidele ning kapriisidele ei saa ega peagi vastu tulema, kuid minu „kõhumuret“ jagavad ju nii paljud inimesed veel. Teadlikkus toidutalumatusest vaikselt tõuseb, kuid miks söögikohad sellega kaasa ei lähe? Pakkuge kasvõi võimalust ja teie söögikohta kiidetakse taevani ja külastatavus tõueb!

Minu menüü koosnebki igapäevaselt peamiselt aurutatud köögi- ja juurviljadest, mille kergelt pannilt üle lasen, lihast(kala, kana, lammas, siga), salatitest ja puuviljadest. Vahelduseks vahel ka maisimakaronid.

Jah, mulle on lubatud laktoosivaba piim, juust ja jogurtid, kuid ka nende tarbimine on piiratud, sest ületarbimisel põhjustavad need samuti kõhuvalu.

Tulemuseks on küll ilus sale figuur, kuid eelmise postituse jätkuks võin öelda, et vaatamata sellele, et selline minu igapäevaelu köögis ongi, on jätkuvalt raske vaadata inimesi, kes ajavad endale piiramatult kooke või komme näost sisse. Ma tahan ka! Ja ma ei räägi nendest kookidest, mida ma kodus ise küpsetan. Tahan minna poodi ja süüa mida iganes ma soovin. Seega, iga toidukord pean ma endale sisendama, et toidu eesmärk on toita kõhtu ning toidust saadav nauding tuleb meeltele korjata kuskilt mujalt. See nõuab tugevat tahet ja enesepiitsutamist. Palju lihtsam oleks surra õnnelikuna ja suu kooki täis.. 

Põnev oleks suhelda teiste toidutalumatuse käes kannatavate inimestega. Mida teie sööte, kuidas pere teie toidutalumatusse suhtub, kui palju erineb ülejäänud pere menüü teie omast, on teil nippe või trikke ja kuidas olete leppinud oma „saatusega“? Nii, et kui keegi sama murega inimene satub seda postitust lugema, siis palun võtke ühendust!

Tegija kannab kiivrit ja kulgeb paremalpool tee ääres

Kuna eelmises postituses juba uisutamisest juttu tegin, siis otsustasin samal teemal jätkata. Kokku neid kahte postitust siiski panna ei tahtnud.

Rajal loksudes olid emotsioonid ja mõtted nii selgelt järjestatud ja laes, nüüd ei oska kuskilt alustada. Hästi, alustame siis sellest, mis peaks olema elementaarne.

Autojuhtidele kehtivad liikluseeskirjad, millest valdav enamus siiski vähem või rohkem kinni peab. Samad eeskirjad saab edukalt kohandada pisut väiksema maailma järgi, ehk siis kergliiklusteele, kus ei vura ringi autod, vaid jalgratturid, uisutajad ja jalakäijad. Kui hakata suurema liiklusega paralleele tõmbama, valitseb kergliiklusteedel paras kaos. Kummaline, sest usun, et vähemalt 50% seal liiklejatest on autojuhid. Ei, ma ei hakka virisema, kuidas igaühel peaks olema oma koht ja jalakäijad ei tohi kõndida seal, kus sõidavad rattad ja uisutajad jne, AGA..

Mulle lihtsalt ei jõua kohale, kuidas on inimestel raske kinni pidada elementaarsetest asjadest või reeglitest. Me ju kõik mahuksime sinna ilusti ära, kui viitsiksime natukenegi teistega arvestada. Koerajalutajaid ei vihkaks keegi, kui nad hoiaksid oma koera enda kõrval, mitte mitme meetrise tamiili otsas üle tee. Jalutajad võiksid rahulikult teel kulgeda, kui nad ei kõnniks meetriste vahedega keset teed üle raja ja oleksid taganttulijate suhtes tähelepanelikud. Armunud, hästi, sõitke kõrvuti ja käest kinni, aga samuti mitte tee keskel, vaid paremal pool tee ääres ja te ei sega kedagi! Ja nüüd lapsevanemad, kes te lasete oma just äsja rattaga sõitma õppinud võsukesel omapäi rattaga ühest teeservast teise tuigerdada!!! See on uskumatult tore, kui laps on õppinud midagi uut ning on sammukese jälle iseseisvam, kuid kas te tõesti ei hooli oma lapsest piisavalt, et talle selgeks teha, kus on ohutu kulgeda?? Kuidas te saate sõita mitu meetrit väiksest lapsest eespool ning mitte seljataha vaadata, kaugel ta on või kuidas "liikluskeerises" hakkama saab??? Mul ei ole laste vastu midagi, aga kergliiklusteel ma kardan neid ja nende pärast. Ma võtan alati hoo maha ja üritan aimata kuhu suunas väikemees järgmisena pöörata võiks, kuid niimoodi iga mõnesaja meetri tagant pidurdades kaob sõidumõnu täiesti. Ma ei taha muretseda võõraste laste pärast, nad ei ole minu omad, kuid lapsevanemaid ei paista ka huvitavat. Paljud ei pidurda, mõtlevad, et jõuavad mööda. Aga kui ei jõua? Isegi kui laps jääks kokkupõrkes süüdi, vastutab ikkagi täiskasvanu, kes on suurema ohu valdaja. Ma ei taha võtta vastutust laste eest, kes ei ole minu omad. Samas, kui ma ikkagi arvestan teistega, siis on mul selline väike ja naiivne(ning ehk kohati isegi rumal) soov, et teised liiklejad arvestaksid minuga ka.

Sõitke, jalutage ja õpetage lapsi rattaga sõitma, aga tehke seda paremalpool tee ääres, et kiiremad saaksid ohutult teist vasakult mööduda! Niimoodi saame kõik sõbrad edasi olla.

Teiseks teemaks on kiivri kandmine. Kõik neiud, noormehed, mehed ja naised, kes te arvate, et te ilma kiivrita sõites khuulid välja näete, te eksite ja rängalt! Teid on isegi natuke rõve vaadata. Ma saan aru, et mõne arvates võib kiiver seksikat soengut rikkuda või ei sobi üldse ülejäänud outfitiga kokku, aga ma võin öelda, et asfaltteel vereloigus lamamine ka just kuigi seksikas ei ole! Arvate, et oskate sõita? Arvake uuesti! Arvate, et teiega ei juhtu? Kust selline rumal arvamus?? Või arvate hoopis, et te niikuinii nii kiiresti ei sõida, et kukkudes midagi hullu võiks juhtuda? Aga kui teie ei põhjustagi õnnetust, vaid hoopis mõni rattur, kes teid ei märka või kiirem rullija? Või hoidku taevas, te põrkate kokku autoga..

Eriti kummaline on see, kui muretsetud on kõik muud kaitsmed peale kiivri. Kullakesed, kiiver on see, millest PEAB alustama! Alati ei ole vaja hirmsat kiirust, et pöördumatuid kahjustusi saada. Mõni õnnetu on lihtsalt seistes(rattaga/uiskudega) tasakaalu kaotanud ning saanud mõra koljuluusse. See ei ole naljaasi ja see ei puuduta ainult lapsi või amatööre.

Palun ärge nähke spordirajal rõvedad välja, teid on valus vaadata! Te ei ole ilusad, kui teil ei ole uisutades või rattaga sõites kiivrit peas!

Ja kui te arvate, et ainult tõsised sportlased kannavad kiivrit, siis te eksite. Ei ole nii! Kõik endast lugupidavad inimesed, kes enda tervisest hoolivad, teevad seda. Nad on tegijad, sest tegija kannab kiivrit!!!

Niisiis: Keset teed ei tölla, lastele elementaarsed reeglid selgeks, koera ei ole vaja kümne meetrise tamiili otsas jalutada ja KIIVER PÄHE!

Smuuuuutid

Olen SUUUUUR smuutide fänn! :) Kunagi varem sai neid alati maitsestamata jogurti baasil tehtud, aga peale piimatoodete menüüst eemaldamist kadusid ka smuutid. Nüüd võtsin kätte smuutide raamatu ning sain palju häid ning väga maitsvaid ideid! Siin on neist kaks.

(Fotod: Erakogu)

Maasika-banaani-õuna smuuti

1 banaan
1 õun (kooritud!)
umbes 1 klaas maasikaid
1 väiksem klaas vanilje-sojapiima
1 klaas õunamahla

Koguseid võib vabalt enda maitsele ja soovile reguleerida. Kes soovib tummisemat, kes vedelamat jooki. Sojapiimaga ei tasu väga liialdada, sest kui ei ole maitsega harjunud, võib see maitsemeele jaoks ebameeldivalt domineerima hakata. Muidu annab see mõnusa vaniljese meki :)

Õuna-banaani-spinati (energiast pakatav) smuuti

50g spinatit
2 banaani
2 õuna (kooritud!)
klaas vanilje-sojapiima
klaas õunamahla

Kogused valige jälle vastavalt joojatele. Sellest kogusest jätkub kolmele umbes keskmise klaasitäie jagu.

Ärge spinatist ennast ehmatada laske, joogi sees pole maitset tundagi, aga annab ühe kõva rauapuraka ja joogile kifti rohelise värvi.

PS! Spinatit ei soovitata rohkem kui 2x nädalas süüa!

Poriplekid+heledad riided

Kui ma üleeile oma valget ja väga porist uisujakki küürisin, siis mõtlesin vihaga, et see on VIIMANE kord, kui ma endale mingi heledates toonides riideeseme soetan. Samas, üleni musta nagu ka ei tahaks, sest suurem osa spordigarderoobist on niigi süngetes toonides. Ja kui aus olla, siis tegelikult ei olnud ka väga valida ning kui see määrdumise osa kõrvale jätta, siis üldine LOOK on konkreetsel jakil sigaäge! Ikkagi SINI-MUST-VALGE!!! :) (Jah, eestlane olla on uhke ja hää! Kellele ei meeldi, siis lennuväljad on avatud..)

Ma olen päris kindel, et ma ei ole ainus heledate spordiriiete omaja ning veel vähem ainus, kes on poriplekkidega hädas. Tõsine trennihull ei vali ju treeningpäeva ilma järgi, vaid treenib igal pool ja iga ilmaga. Võimalusel valime porise ilma jaoks vähem edevamad riided, kuid kui tegemist "klubidressi" või muude tiimi-riietega ning pori ründab halastamatult näiteks võistlustel, siis..

1) Kui vähegi võimalik, siis ära lase poril ära kuivada. Kui sellist võimalust pole, siis enne riiete pessu viskamist võiks riided porist puhtaks kloppida või lausa tolmuimejaga tõmmata.
2) Ära kunagi pane poriseid riideid kuuma või sooja veega likku, sest soe/kuum aitab poril ennast sügavamale riidekiudude sisse süüa! Nii, et loosi läheb AINULT külm vesi.
3) Hästi aitavad pori riidest välja tuua hapnikku sisaldavad pesuvahendid, kuid siinkohal peab uurima, kas konkreetne spordiriie seda kannatab ning kui kangal veel teisi värve, et värvid ei kannataks. Mina panin seda ainult valgele osale.
4) Üks väga hea vahend igasuguste plekkide eemaldamiseks(ka õliste) on nõudepesuvahend Fairy. Sellest võikski alustada. Lihtsalt teha plekid paksult fairyga kokku, lasta seista, seejärel harjaga hõõruda(hari võiks olla pehmem, kasvõi näiteks vana hambahari. Peaasi, et kangast omavahel kokku ei hõõru.) ning kui plekid ikka välja ei tule, siis panna tundideks või ööpäevaks uuesti külma vette likku.
5) Nüüd võimalusel 30kraadine masinpesu ja peaks puhas olema. Kui ei, siis korda protseduuri.

Mina tegin algul valesti ja panin oma jaki leigesse vette. Muidugi 100% lumivalge ta pole, vähemalt eredas valguses tundub õrnalt kirju, aga neid kõiki nippe kasutades ja korrates, on lõpptulemus üsnagi rahuldav.

Ja kes tahab oma valgeid nahast/kunstnahast jalanõusid uuesti väga puhtaks saada, siis otsige välja oma vana hambahari ning võtke appi hambapasta ja voilaaa - nagu uued! :))

41. Tartu maraton - 31km

(Fotod: Erakogu)

Nüüd on see siis seljataga - minu esimene Tartu maratoni suusapidu ja 31km klassikasõitu. Emotsioonid - üdini positiivsed :)

Ärkasin hommikul kell 6, et välja lasta oma õigusi ja vabadusi nõudev kass ning hakata vaikselt sättima ja asju pakkima. Ees ootas pikk autosõit Otepääle. Pea tuikas. Kohe päris rõvedalt tuikas ja söögiisu oli ümmargune null. Kuidagi pigistasin endale sisse banaani ja paar peavalutabletti. Sõit võis alata. Jumal tänatud, et ise roolima ei pidanud(SUUUURED tänud siinkohal isale!). Mõned tunnid hiljem valutas pea natuke rohkem kui hommikul. Selge, migreen oskas valida ka õige päeva, millal pähe ronida. Võtsin kotist järgmise tableti, millega tuldpurskav lohe peas vaigistada. Selline see migreeniku elu on. Õnneks seekord tegin õige valiku ning peavalu hakkas vaikselt taanduma. Hullem oli see, et söögiisu oli endiselt null. Kuna oli selge, et ühe banaani pealt ma seda sõitu ära ei sõida, sõin vägisi ühe Snickersi. Ei ole minu igapäevamenüüs just lubatud pala, aga enne suuremat pingutust võin siiski manustada. Lisaks sõin veel ühe banaani, viilu rukkileiba ja jõin mahla. Sellega minu ettevalmistus piirdus. Lihtsalt ei läinud mitte miski alla. Panin lootused geelile.

Kui sihtpunkti jõudes autost välja astusin, tõmbas külm tuul seest õõnsaks. Tee peal oli küll aru saada, et kohati puhub päris korralikult, kuid väljas olla oli hoopis teine tera. Mõtlesin, et arvestama peab tuulekülmaga ja toppisin ennast korralikult riidesse. Paar kilomeetrit hiljem selgus, et ühe kihi pesu oleks võinud vabalt kotti jätta..

Stardis seistes tegin käteringe, sest näpud külmetasid. Muidu oli igati chill. Start anti nii märkamatult, et magasin hetke maha. Sellest muidugi suurt lugu polnud, sest sain starti paigal seistes nautida veel tublid 6 minutit või rohkemgi. Esimese kilomeetri läbimisele kulus üle 14 minuti. Edasi läks olukord pisut paremaks, kuid mitte oluliselt. Kui laskumistel ja tasasel pinnal oli minek juba päris hea, siis tõusudel tekkisid tropid ja seismine.

Rajaprofiil meeldis mulle väga. Tõusud ei olnud tapvad ja laskumised olid parajad. Muidugi algul tahtis aju jälle mõtlemise ära halvata ning andis kerele käsklusi ennast pikali visata, kuid sain iseendast võitu ning ei kukkunud kordagi. Vabandan kõigi ees, kellele sahatades ette jäin või, kes mind imelikuks pidasid, kui laskumisel rajast välja astusin, kuid kui te saaksite tunda minu tundeid sel hetkel, kui laskuma pean, siis mõistaksite mind ilmselt paremini.

(Sättisin küll numbrit nii ja naapidi, aga ikka tõmbas purjena kummi. Ilmselt uhkusest TM'i stardis seista :))

Pulsivööd mul peal ei olnud, kuid enesetunde järgi oli tempo õigesti valitud. Hing ei rippunud paelaga kaelas ja süda ei tahtnud rinnust välja taguda. Koguaeg tundsin, et energiat jagub ja kui hakkas silme-eest pisut häguseks minema või mõte hajuma, tajusin ära, et nüüd on õige aeg geeli võtta ning siis edasi põrutada. Joogipunktides ma ei peatunud, tarbisin enda kraami.

Sõit oli fun! Mis siis, et ilm oli pisut pöörane ja rada kohati päris väsinud või lausa olematu. Suurema osa ajast oli tuul soodsas suunas või liikusin ma liiga aeglaselt, et halba tajuda. Ausalt öeldes pole vahet. Suusk oli lihtsalt suurepärane! Libises nagu pöörane!!! Pidas küll ehk pisut halvemini(just tõusudel), aga ei julge viriseda ja kirjutan selle enda kehva tehnika arvele. Suuuuured tänud A&T Spordile ja Lauri Koortile! :) Järgmisel aastal on nii heade suuskade peal ehk ka palju paremas vormis sõitja.

Kuigi olin juba stardis leppinud tõsiasjaga, et 3h'ga ma sellel aastal ei piirdu, oli peale 1,5h see täiesti kindel. Olin eelnevalt ikka liialt optimistlik ja ei arvestanud sellega kui tagant ma alustan jne. Aga kummalisel kombel ma ei olegi pettunud. Kuigi energiat mul jagus ja finišeerusin ma tundega, et nüüd võiks veel miskit põnevat teha, olid lihased väsinud ja õlg valutas. Lihasvastupidavusest jääb puudu. Ilmselgelt ei ole keha harjunud selliste liigutustega nagu klassikasõit nõuab ning seda ei olnud kuskilt arvelt juurde võtta. Tee siis selle üleliigse energiaga, mis sa tahad.

Olen rahul, et registreerusin, õnnelik, et läbisin ja tore, et varustus terveks jäi(neid murdunud keppe ja suuski seal ikka jagus). Järgmisel aastal uuesti?! Hell yeah :)) Veel ei oska öelda, kas pikale või lühikesele, kõik oleneb, kui pikk saab olema ettevalmistus jne, kuid seda kõike korrata tahan kindlasti!

Kõik, kes te olete mõelnud sellest üritusest osa võtta, aga kahtlete, siis ärge kahelge, vaid tehke ära! See mass pole üldse nii hirmuäratav ja inimesed on üldjoontes palju sõbralikumad, viisakamad ja heasoovlikumad kui igapäevaselt spordirajal. Laskumised on lühikesel distantsil kõigile jõukohased ning kui tekib tunne, et ikka ei ole, võib suusad jalast võtta ja alla marssida. Nägin päris mitut niimoodi tegemas. Lõppkokkuvõttes on see lihtsalt üks suur suusapidu, mitte mõisa peale võistlus ja eesmärk on koguda hunnik suurepäraseid emotsioone. Lisaks kõigele saate medali, šokolaadi, rinnamärgi ja nakkushaiguse seda kõike korrata. Nii, et järgmisel aastal siis rajal näeme jah?! Diil!

Ahjaa, mingeid magusaid jooke ma ei taha nüüd järgnevatel päevadel ilmselt tarbida. Tänagi on veel geelist ja spordijoogist paras liimimaitse suus. Järgmine kord läheb loosi kas mõru greibimahl või puhas joogivesi. Päris mitmel korral tekkis seal põldude vahel rühkides tunne, et tahaks näoli lumme visata ja seda siis kahe käega süüa. Oeh, vesi on NIIII hea!

Täna on täitsa talutav olla. Õlg küll pisut valutab ja teine on ka pisut hell, aga võiks palju hullem olla. Lihased on minimaalselt kanged ja liikuda saan kenasti. Õhtul teen väikse sörgi või miski liigutamise peale, et homme päris Buratiino ei oleks.

Minu esimene TM 31km: Kokku: Natuke üle 31km ja 3h 16min 12sek.

Tatrajahust pannkoogid

Inimene on see, mida ta sööb, right?! Selle põhjal võin järelduse teha, et väga magus ma olla ei saa, sest minu toidulaualt puudub suhkur ning koos suhkruga oder, kaer, nisu ja piimatooted(va laktoosivabad). Miks? Sest need teevad mind haigeks. Peale seda, kui targemate soovitusel nendest loobusin, ei ole ma enam igas kuus 3-4x haige, kaotasin kehakaalust -12kg ilma dieeti pidamata või hirmsat trenni tegemata ning enesetunne on 10 korda parem kui enne!

Internetis ringi surfamisega on aga nii, et see on natuke nagu kosmos, kus on hästi palju igasuguseid olulisi taevakehasid ja ehk leidub elugi, kuid meie silm nendeni ei ulatu. Kas veel või mitte kunagi, seda ei tea, aga oluline informatsioon jääb suure ruumi tõttu leidmata.

Sellise toidutalumatusega inimesi(nagu mina) on piisavalt ning retseptegi on piisavalt. Kahjuks leidub rohkem infot välismaa saitidelt ning toidud sisaldavad koostisosi, mis pole meil kättesaadavad :( Seega tuleb pea tööle panna ning ise midagi head leiutada.

Tatrajahu pannkoogid ei ole küll minu leiutis, kuid äkki satub siia lugema keegi, kes on mõelnud neid teha, kuid ei ole julgenud ühel või teisel põhjusel katsetada.

Ütlen kohe ära, et tatart ma ei armasta. Ainuüksi lõhn ajab südame pahaks(piinlik kohe tunnistada). Seepärast olin ka tatrapannkookide suhtes küllaltki skeptiline. Pidin pettuma ja kaugeltki mitte ebameeldivalt!! Kuigi mõned kirjutavad, et tatral on spetsiifiline maitse, siis tatravihkajana armastan küpsetistes kasutada pigem tatrajahu kui rukkijahu.

Tatrajahu saab ökopoest või tasub küsida suurematest kaubanduskeskustest, kes müüvad ökotooteid.

Ma ei oska teile täpseid koguseid kirja panna, sest kõik oleneb kui palju sööjaid on, aga räägin koostisosadest ja taignast :)

Tatrajahu pannkookidesse käib muna, tatrajahu, laktoosivaba piim, vaniljesuhkur ja mesi. Soovitatav on mesi enne vedelamaks sulatada(kui on suhkrustunud). Kas siis veeanumas, natukene sooja vett peale kallates või mikrouunis(valik on teie). Viimasel ajal küpsetades olen avastanud, et taigna konsistents olgu pigem paksem kui vedelam. Niimoodi saab taigent pannile tõstes koogi kulbiga laiemaks "joonistada" ning kook tuleb mõnusalt küpsem ja ei lagune nii ära. Õigemini ei lagunegi, jääb nagu tavaline pannkook(nad on natukene kangema olemusega kui nisujahupannkoogid, kuid maitset see ei riku!).

Nende pannkookide suur pluss on see, et nendest ei teki raskustunnet kõhtu :)

Maitsvad on nad nii soolase kui ka magusa täidisega.

Need maitsvad pannkoogid on täiesti gluteeni- ja laktoosivabad ning sobivad nii neile, kellel on toidutalumatus, kui ka neile, kes soovivad kaalu langetada(sest nad on kergesti seeditavad!).

Head isu!

(Pildid: Erakogu)