SEB'i poolmaraton 2017

Alustasin selle postituse kirjutamist kohe järgmisel päeval peale poolmaratoni, kui emotsioonid veel värsked olid. Miskipärast jäi kirjutamine venima ja kõigetipuks jäin täiesti ootamatult paduhaigeks. Haigena oli aga arvuti viimane asi, mida näha tahtsin.

Uus nädal, uus algus - ma loodan! Ikka jätkuvalt tõbine, kuid olude sunnil tuli jalad alla ajada ja tööle minna. Sama seis selle postituse lõpetamisega.

***

Olen end viimase pooleteise kuu jooksul kehvasti tundnud. Lausa nii kehvasti, et otsustasin loobuda Pärnu Kahe Silla jooksust ning kahtluse alla seadsin ka SEB poolmaratonil osalemise.

Tänu erinevatele sümptomitele (katastroofiliselt virvendav pilt, jõuetus, kehv meeleolu, keskendumisraskused, ebameeldiv lihasnõrkus, peavalu jne), mis tulevad ja lähevad, arvan, et asi oli/on jälle kilpnäärmes, kuid 100% kindel ei ole. Eks tõde selgub analüüsidest.

Kuna ma selle kilpnäärmega olen juba pea pool oma elust armastuse-vihkamise suhtes olnud, siis otsustasin, et saagu mis saab, enne lõpliku otsuse tegemist annan endast maksimumi ning vähemalt üritan, kas õnnestub olukord paremaks tuunida. Vaatasin üle oma menüü, kuhjasin vaheldumisi sisse värsket greibi ja peedi mahla, määrisin nahale joodi ning omal kohal olid ka vitamiinid.
Nädalaga läks olemine küll märgatavalt paremaks, kuid nii kui poolmaratoni peale mõtlesin, hakkas uuesti topelt paha. Psühholoogiliselt. Olin lihtsalt täiesti kindel, et seekord katkestan.

Laupäeval otsustasin siiski jalad lahti joosta ning pealaest jalatallani läbi venitada.
Jooks: 32min ja 50sek - 5.32km
Jooksin 2km soojenduseks, 1km vaheldumisi kiirendusi ning nati üle 2km lõdvestusjooksu peale. Umbes nii ma igakord päev enne võistlust toimetan.

Pühapäeva hommikul ärkasin kl 8.15. Akna taga krabistas vihm ja parema meelega oleksin voodisse jäänud, sest teki all oli lihtsalt nii mõnus soe. Ma ei oska  öelda, kas mul oli rohkem uni või pigem hirm eesootava ees, mis teki alla jääma meelitas. Kahtlustan viimast. Vastumeelselt ajasin end püsti ning suundusin putru keetma.

Pudrukausi taga istusin nagu laps, kes jonnib ja ei taha oma sööki süüa. Suurema osa sellest portsust sõin ära, kuid viimase lõpu kallasin prügikasti. Lihtsalt ei läinud alla. Samamoodi ei läinud alla vesi, mida end jooma sundisin.

Kuna mõnest kohast olid lihased valusad ja kanged, määrisin pool oma kaelast, selja ja eest sääred capsicamiga kokku, et igasugusele potentsiaalsele jamale juba eos kriips peale tõmmata.
Viimased jooksud olen seda praktiseerinud ja siiani on see parim nipp, et selg joosta laseks. Vähemalt nii tugevaid valu-lihaskrampe ei ole enam tekkinud.

Kell 10.30 olin linnas. Parkisin auto ära ning löntsisin võistluskeskusesse numbrit jahtima. Kartsin sooja ilma nagu lubas, kuid üllatuseks oli nii külm, et algul oli isegi pikkades riietes jahe. Õnneks varsti hakkas Capsicam seljal ja säärtel oma tööd tegema ning külmatunne asendus mõnusa kuuma surinaga.

***

Kuna olukord oli nagu oli, siis olin võistluseks valmistumisel eriti hoolas.

Esiteks - peedimahla joomine.

Teiseks - korraliku soojenduse tegemine. Tavaliselt olen selle etapi lõdvalt vahele jätnud või siis väga kergelt teinud. Seekord sörkisin end soojaks ja venitasin probleemsemad kohad lahti.

Kolmandaks - otsustasin seekord kompressioonidega joosta. Mul on üks varasem kogemus, mis oli niivõrd ebameeldiv, et olen kõikidest säärtest siiani kaarega mööda käinud. kuid riskisin, andsin oma triibulistele kaunitaridele võimaluse ja nad ei vedanud mind alt. Algul oli veidi palav, kuid edasi tundsin ainult säärte nurrumist. Uus ja mõnus kogemus!

Neljandaks - andsin endale lubaduse, et ei lähe alguse hullusega kaasa ning jooksen AINULT enda jooksu. Panin paika vahemiku, kus ma püsin ning peale kategoorilise keelu end rihmaks tõmmata. Seadistasin oma kellal ekraanile kolm näitu: "pace", "avg pace" ja "pulss" ning terve jooksu vältel ei vaadanud ma mitte kordagi ei aega ega kilometraaži. Viimast hakkasin lõpupoole muidugi kilomeetripostidelt jälgima, kuid kuni 13nda kilomeetrini ei olnud mul tõesti suurt aimu kui palju ma jooksnud olen.

Viiendaks - Seekord lahjendasin geelituubi veega pisikesse pehmesse pudelisse, et vältida Ööjooksul juhtunut, kus paks geeliplöga kurgust alla ei läinud. Töötas! Manustamine oli igas mõttes mugavam. Ainuke miinus on pudeli kaasa lohistamine, aga õnneks see nii väga mind ei häirinud.

***

Esimesel kilomeetril jälgisin enesetunnet ning sättisin paika kiiruse, millega võiksin kulgeda. 5:30-5:40min/km tundus täitsa okei, mis vahemikus joosta. Nii nagu kiirus kuhugi sinna 5:20min/km juurde tõusis, nii tundsin, et on oht end kinni joosta ja võtsin tempo maha.

Sundisin ennast jõuga rahulikuks, sest suure ja kihutava rahvamassi sees on raske aru saada, kui kiiresti (ja üle oma võimete) sa tegelikult liigud. Vaatasin ilma, kuulasin muusikat ja keskendusin hingamisele. 

Niimoodi omaette mediteerides suutsin nii hea rütmi saavutada, et oleksin esimese joogipunkti äärepealt maha maganud. Märkasin täitsa viimasel hetkel. 

Igas joogipunktis võtsin kaks topsi. Ühe rüüpasin tühjaks, teisega kastsin käsi ja igaks juhuks kallasin veidi ka kaelale. Palav küll ei olnud, kuid tundsin, et see teeb olemise värskemaks. 

Kuni 10nda kilomeetrini oli jooks üllatavalt lihtne. Lausa liiga lihtne. Ei lasknud ennast sellest enesetundest petta, sest tavaliselt saabub esimene minihaamer kuskil 14-15 kilomeetri peal. Nii ka seekord. Paar lonksu geeli pani korraks küll jalad kiiremini liikuma, kuid seda tõesti vaid korraks. Edasi algas agoonia.

16ndal kilomeetril lippas minust 2h tempomeister kamba jooksuentusiastidega mööda. Sel hetkel tuli klomp kurku. Ma ei olnud siiani kordagi kella vaadanud või pead pööranud, et uurida, mis minust tagapool toimub. 2h tempomeistri nägemine oli kui hoop reaalsusega kõige valusamasse kohta. KURAT! Jälle 2h... No ei saa siis kiiremini või?

Võtsin jonniga oma viimased jõuvarud kokku ja läksin oma teed. Tagasi ei vaadanud. Lihtsalt lohisesin finishi poole. Jooksuks seda nimetada ei saa :)

Viimased kaks kilomeetrit olid piin! Viimane kilomeeter totaalne katastroof. Pilt virvendas ja pea käis ringi. Vist esimene jooks, kus ei jõudnud ka finishisirgel kiiremaid liigutusi teha.

Lõpuaeg 1.59.12

Pettunud olin täpselt nii kaua, kui hakkasin kodus igavusest oma eelnevaid poolmaratonide aegu sirvima. Avastasin, et see on mu viimaste aastate kõige kiirem aeg. Ja lausa 6min kiirem, kui eelmise aasta SEB.
Heh, ma olen lihtsalt nii kinni oma 2013ndal joostud 1.51.51 ajas, et väikseid arenguid ei märka enam üldse.

Lõpetan siinkohal endale tuha pähe raputamise.  Hästi läks ju! :)

Kõik kokku võtta, siis - ilm meeldis, rada meeldis, korraldus meeldis. Tore, et põnnama ei löönud ja ikka kohale läksin :)

***

Siit edasi üritan ma nüüd terveks saada. Nii, et hetkel olen ma aja täitsa maha võtnud, et ei korduks jaanuari õudus, kus väikesest haigusest sai peaaegu 2 kuu pikkune tubane voodirežiim. Iseenesest olen ma kirjas ka Tartu linnajooksu poolmaratonil, kuid praeguse seisuga ma kardan, et pigem sinna vist ei jõua :(  Aga eks näis.

Lapimaa 2017

Lapimaal käidud nigu niuhti. Sel aastal läks aeg veel kiiremini kui eelmisel. Kurb. Aga järelikult oli lõbus.

Startisime Eestist 22.08 lõuna paiku. Kõigepealt laevaga Helsingisse ning edasi autorongi peale, mis logistas meid hommikul kella 7ks Rovaniemisse. Rovaniemist kütsime autoga 250km edasi põhjapoole, kus tervitasid meid vihmane ning juba pooleldi kuldses rüüs Saariselkä ja põhjapõdrad. 

Tegelikult esimese hooga sõitsime üldse oma sihtkohast lihtsalt läbi. Tegime aega parajaks, sest majutusse pääsesime alles peale lõunat. Uudistasime võileibu süües kiviseid jõevaateid ning üks peatus sai tehtud ka omamoodi matkaraja juures, kus puidust trepid viisid keset kivist metsa otse mäkke. Mäe otsas avanes võimalus pugeda väikse ava kaudu ühe eriti suure kivi sisse, mis pealtnäha oli nagu iga teine tavaline hiigelsuur kivi, kuid seest täitsa tühi. Nii, et nüüd võin öelda, et olen käinud ka kivi sees :)

Kuna rongis magada väga ei saanud (kõrval kupee naaber norskas ja peeretas vaheldumisi pool ööd nii valjult, et vähemalt meie seinad värisesid ning vastu seina koputamisele (loe: tagumisele) ta ei reageerinud), siis olime magamatusest veidi tagurpidi. 

Pildid: Erakogu - Kõiki pilte ei hakanud siia lisama, nii et tšeki INSTAGRAM'i ka! :)

Saariselkä asub Helsingist u 1200km kaugusel päris-päris põhjas. Ma ei oska öelda, kui suur see koht maa-alalt võib olla, kuid väidetavalt on seal elanikke umbkaudu 7700. Koht, kus me olime, on tegelikult Soome kõige põhjapoolsem suusakeskus, kus on talvel võimalik sõita mäesuuska või murdmaad, lauatada, uhada koera- või põdrarakendiga, teha lumesõda või lihtsalt lamada lume sees ning nautida kõiki neid talvevõlusid ja -mõnusid, mida meil ei ole võimalik olnud juba aastaid nautida. Muideks, sealkandis asuvad ka need klaasist iglud, kus on võimalik voodis lesida ja läbi klaasist katuse virmalisi või tähistaevast imetleda (vaata pilte SIIT!). 

Praegusel aastaajal võib seal aga ennast ogaraks matkata, ilusa ilma korral virmalistest kaela kangeks vahtida või minna hoopis väikse papi eest kullakülasse kulda sõeluma. Jap, seal tõesti võib siiani kulda leida. Muidugi võib seda ka metsikult ja salaja kuskil ojas/jões teha, kuid siis peab arvestama kuuli või trahvi saamise võimalusega. Kõik kullaotsijad peavad omale maalapi rentima, et võiks ametlikult labida maasse lüüa. No ja võite arvata, kui oluline iga kullaotsija jaoks tema maalapp on.

Päris naljakas oli enne reisi asju pakkida. Hmmhmmm, mis siis kaasa?! Talvesaapad, müts, kindad, sulejope, villased sokid, soe pesu... ja neid kõiki asju läks reaalselt vaja muideks :) Augustikuus!

Kui Eestist tuli vahepeal veidi rahulolematuid sõnumeid, kuidas rannailmadega on selleks korraks lõpp ning õhk on sügisene, siis meil kõikus tunnetatav temperatuur koguaeg seal kuskil 0 ja 4 soojakraadi vahel ning 90% ajast lihtsalt ladistas vihma ja puhus halastamatult külm põhjatuul.. Nagu piltidelt näha, siis oli koguaeg ühtlaselt hall ja udune. 

Praegu on seal muidugi kuni 15 kraadi sooja ja päike. Ma ei tea miks see ilmataat meie vastu nii õel otsustas olla.

Jaheda temperatuuriga olime tegelikult arvestanud (eelmise aasta kogemus), kuid vihma ei lootnud. Nädal enne oli ilus ja loomulikult läks ilm uuesti ilusaks siis, kui olime kotid kokku pakkinud ning sättisime tagasi kodu poole. Vahepeal tuli lihtsalt paratamatusega leppida.

Läbi udu 438m ülespoole..

Ütlen ausalt, et jooksule ma väga rõhku ei pannud (jõudsin jooksma 2x). Peale Ööjooksu ja Tartu Suvejooksul feilimist tundsin, et nüüd on see hetk, kus ma pean laskma jalgadel veidi puhata. Kuna Saariselkäs voolab rada pidevalt kas tõusust üles või alla, siis nende kahe korra jooksmise ja ma ei tea mitme korra jalutamise ja matkamisega sain oma sääred tulivalusaks. Treppe vältisin nii palju kui sain. Muidu lihtsalt ägisesin.

Vajalikud kükid ja kummardused said tehtud mustikaid noppides. Kõik taimed ja puud on seal küllaltki väikesed ja kidurad, kuid mustikad olid suured ja maitsvad. Ja mis peamine - neid oli Eestiga võrreldes palju! Pohli oli samuti lademetes, kuid need mind oma maitselt nii väga ei tõmba. Neid on lihtsalt mõnus mätastel punetamas imetleda.

Nämmm!

Kaasa virutasin veel erinevas suuruses omapäraseid kive. Paar tükki vanematele aeda peenrasse kaunistuseks ja paar pisemat võtsin endale. Mingist hetkest tabas mind see pisike hullus, et nopin igalt reisilt omale mälestuseks ühe omapärase kivi koju kaasa (seekord läksin ahneks). Mälestused ja pildid on kiftid, aga füüsilisel kujul võtta tükike külastatud kohast kaasa, see on hoopis midagi erilisemat :) Minu väike kiiks ühesõnaga :)

Üks nendest iludustest tuli minuga koju :)

Kui kividest rääkida, siis Soomet on üldse eriti vinge loodusega õnnistatud. Ma ei tea, kuidas meil nende naabrina nii kehvasti on läinud. Vahemaa on khm...kiviga visata, aga miskipärast on ainult nende kapsaaed kive täis. Ja mäed, mis näevad ikka juba mäe moodi välja, mitte nagu meie Munamäe muhk.

Mida põhjapoole, seda kivisemaks läheb. Kohati on metsaalused nii kivised, et ma ei kujuta ette kui suur tahtejõud peab nendel puudel ja taimedel olema, et seal kivide keskel ja peal kangekaelselt kasvada. Proovisin pilti ka teha, kuid pilt ei anna üldse seda muinasjutumetsa võlu edasi. Kahjuks. 

Põtradega on lood täpselt nii nagu kõik räägivad, kes seal käinud :) Nad lihtsalt jalutavad tänavatel nagu kassid. Või ma ei teagi mis parem võrdlus oleks. Tuvid pargis?! Vahivad kraavis, külitavad maja taga, seisavad keset teed jne. Osad on küll arglikumad, kuid nendel Saariselkä omadel oli küll jumala kama, kas sa vahid neid lähedalt või kaugelt. Kui sammal vajas mälumist ja kuhugi kiiret ei olnud, siis ei hakanud ennast keegi liigutama.

Väike mõttepaus.

Viimasel päeval ilmataat lõpuks halastas ja näitas meile veidi päikest. Ilma see küll soojemaks ei teinud, kuid juba see, et vihmasadu lõppes, oli piisavalt suur rõõm. Selge taevas andis lootust ja võimaluse ka virmaliste ilu nautimiseks ja seda vist võibki pidada selle reisi kirsiks tordil. Ei kunagi varem ei ole ma nii vinget virmaliste showd näinud, kus terve taevas virvendab. Mõned korrad olid virvendused eriti kirkad ja teravad. Väriseva käega üritasin midagi ka pildile saada, kuid kuna kogemus virmaliste pildistamisel puudub (ja puudus ka statiiv), puudub piltidel ka kõrgem kunstiline väärtus ja kvaliteet. Sellest on kahju :( Aga vähemalt midagigi sai mälestuseks (lisaks vägevale mälupildile).

Esimene õnnetu katsetus virmalistest.

Kohe kindlasti tahaksin ma kunagi veel tagasi minna. Ma ei tea mis selles pisikeses kohas on, mis mind võlub, kuid ma tunnen end seal eriti ästi. Õhk on nii puhas ja värske ning loodus lihtsalt imeilus. Kui ükskord näeks selle punase tundra kah ära ja saaks lume sees sumbata, siis on seoses Lapimaaga kõik väikesed salaunistused täidetud :)

Lisaks tahaks nii 300-400km veel põhjapoole sõita, kus loodus juba päris kiviseks muutub. Ning kindlasti ka Urho Kekkoneni rahvuspargis matkates looduspärleid avastada. Googel andis aimu, et vaatamist ja imetlemist seal jätkub.

28.08 võtsime suuna tagasi Rovaniemisse. Kuna rong väljus õhtul, oli meil veel terve päev aega Lapimaa imelist loodust endasse ahmida, mustikaid noppida ja pildistada kõike, mis ette jäi. Terve öö sai jälle rongis logistada ning lõunaks olime kodus, Tallinnas. Tukkusin küll rongis nii palju kui sai, kuid koguaeg oli mingi müra ning padi just magamisele kaasa ei aidanud. Oli plaan, et kuna puhkus pidi reedeni kestma, saan veel 2 päeva reisist puhata ja korralikult magada, kuid selle plaani lõi sassi töökaaslase ootamatu asendamise vajadus ning siin ma siis nüüd olen. Tööl. Tööd hetkel otseselt ei ole, mis teeb selle laua taga nokkimise veel keerulisemaks. Juba proovisin kohviga pilti sirgemaks saada, kuid ei midagi. Oleks vist pidanud kofeiini otse silma tilgutama.

Kohustuslik "käed üleval" mäe otsas pilt :)

Kui kõik hästi läheb, siis järgmine peatus on Itaalia. Aga seda novembris ;) Vahepeal jõuab veel nii mõnegi jooksu joosta ja töö ning kooliga askeldada.

Muljeid Tartust - Skechersi Suvejooks

Mulle meeldib küll rohkem headest ja toredatest asjadest kirjutada, aga kui ei ole millestki heast kirjutada, siis okei, kirjutame sellest, kuidas laupäeval oli kärss kärnas ja maa täiesti külmand. Võibolla kunagi, kui olen kiirem ja tugevam, siis meenutan 19ndat augustit väikese muigega. Täna mõtlen hoopis hirmuga Kahe silla jooksu peale. Äkki ei jaksa seal ka joosta..

Skechersi Suvejooksule minek oli spontaanne otsus. Ja natuke napakas. Esiteks seepärast, et mul oli nädalaega jutti pea valutanud, teiseks, sest tegelikult on jalad jätkuvalt veits vässud. Mõtisklesin, et miks ning jõudsin järeldusele, et ilmselt ei ole ma lihtsalt veel nii kõva spordimemm, et poolamaratonist kiirelt ära taastuks. Lisaks mulle tundub, et mu menüüs on liiga vähe valku. Viimasel ajal eriti. St lisaks ma seda mingitpidi niikuinii ei tarbi, kuid ka menüü on viimasel ajal valgu suhtes veidi kesine olnud. No see selleks. Parandatav. Võtan luubi alla. 

Jooksust pidin kirjutama. 

Hommik algas täiesti valesti. Mingil kummalisel põhjusel olime härraga mõlemad pannud kella 8:30ks helisema, mis siis, et sel kellaajal oleks pidanud juba Tallinnast Tartu poole startima. Ups.. Avasin silmad juhuslikult kell 7:46 ning siis läks kiireks. Minul polnud probleemi oma kott haarata, kuid selle nädalavahetuse põhiprioriteet oli üldse tema rattavõistlus Rõuges ja see protseduur hõlmab endas alati meeletu kola kaasa pakkimist. Sh...!

Kuskil vahepeal sõin midagi, vahetasin riided, oli väike põõsa peatus...casual :) Tartusse jõudes krahmasin oma stardimaterjalid, number peale ja minek. Nii napilt vist ei olegi kunagi kohale jõudnud. Muidu on alati maa ja ilm stardini.

Ilm oli minu jaoks ebameeldivalt palav. Ärge saage valesti aru. Suvi meeldib mulle ja mul ei ole sellise suvekuuma vastu mitte midagi, aga seda juhul kui ma saan liikumatult rannaliival lamada, mitte ei pea elu eest kuskil jooksma vms. Mul on hea meel, et mul oli oidu oma pehme joogipudel kaasa haarata. Ilma selleta oleks mu motivatsioon vist väga kiirelt lõppenud ja oleksin rajalt vasakule minema haihtunud.

Mõtlesin, et sean endale eesmärgiks joosta 10km 55minutiga. Teoorias ei tundunud mingi ületamatu tegu olevat. Täitsa idikas. Mõtlemata, et õues on 29+ soojakraadi ja lisaks X muud hädad. 

Nii, et jah. Plaanid olid suured (loe: loll jääb lolliks).

Esimesed 2,5-3 kilomeetrit suutsin kimada ja siis oligi kõik. Pea tuikas aina hullemini, jalad olid maa küljes kinni, õhku ei olnud. Väga halb oli. Esimeses joogipunktis kallasin endale mõnuga vett pähe, selga, natuke kallutasin sisse ka. Asusin reipa jooksusammuga uuesti minekule, kuid kuskil 4,5km pealt tundsin, et kui ma nüüd kohe ei kõnni, siis ma ilmselt panen pildi tasku. Jalutasin kuni 5km postini ning hakkasin uuesti jooksma. Suutsin joosta kuni 6km postini, aga siis hakkasin uuesti käima. Kui algul tuli ahastus ja veidi nutt peale, sest halb enesetunne ja enesehaletsus ründasid igast küljest, siis kuskil seal 6 ja 7 kilomeetri vahelisel lõigul tegin iseendaga emotsioonitult kokkuleppe, et saagu mis saab ja vahet pole mis ajaga - ma vean ennast lõpuni. Sai ju kohale tuldud, kurat.

404 - Error. Page not found!
Fotod: Erakogu/ instagram

Vahetult enne teist joogipunkti hakkasin jälle kõndima. Seisin rahulikult laua otsas ning laadisin oma pudelit. Seejärel kõndisin paar sammu edasi prügikastini, kus kordasin esimeses joogipunktis toimetamist. Naljakal kombel mulle need tõusust üles jooksmised jätkuvalt istuvad. Nii, et võtsin taaskord tempo üles ja tegin minekut. Finish motiveeris mind rohkem, kui seal rajal palavuses virelemine.

Vahepeal jäin mingile kurjustavale tädile jalgu, kes ei suutnud kaks sammu minust mööda silgata, vaid pidas vajalikuks hingelt ära kobiseda. PS! Olgugi, et kaotasin ta vahepeal silmist, siis lõpuks kimasin temast mööda. Jäi ikka hingele vist see ta kobin, et jalad tagumiku alt välja kangutasin.

Finisheerisin ajaga 58min ja 14sek. See, et aeg alla tunni ikkagi tuli on päris naljakas, sest ma tõesti jalutasin sellest distantsist vähemalt 1,5km ning viitsin joogipunktides halastamatult kaua aega. 

Peale jooksu kallasin endale veel vett kaela ning suundusin spordikeskusesse pesema, kus külm vesi pildi tagasi ette tõi. Peavalu aga ei kadunud kuhugi. Isegi mitte enam valuvaigistite ega venitamise abiga. Nii, et alates laupäeva õhtust olin ma omadega out. Ka pühapäeval ei saanud minust elulooma, sest tänu valušokile, magamata ööle ning valuvaigistitele olin tuim ja udu sees nagu zombi. Uitasin vihmases ja niiskes Rõuges ringi (niikaua kui teised võistlesid). Kergest jooksust, mida planeerisin, ei tulnud midagi välja.

Peavalude ajalugu on mul üldse pikk ja õudne. Migreeni ja kaelapingest tulevate peavaludega olen ma kimpus olnud nii kaua kui mäletan. Hullematel kordadel on ka kiirabi käinud süsti tegemas, kuna tabletid ei püsi oksendamise pärast sees või siis lihtsalt ei aita. Õnneks on migreenid läinud aastatega kergemaks ning harvemaks. Seda ilmselt suuresti tänu nõelravile ning menüü ümberkorraldusele. Kaela- ja turjapingest tulenevate valudega on aga jätkuvalt veidi kehvasti. Käin küll massööri ja kiro juures ning teen ka harjutusi, kuid laua taga istumine ja rattasõit mõjuvad kohutavalt. Koguaeg peab venitama.. Aga see on hoopis teise postituse jutt.

Ühesõnaga.. laupäev oli pekkis ja pühapäev läks takkaotsa sinna samusesse. 

Tagasisõit oli unine, aga ilus. Koju jõudes viskasime kõik asjad masinasse pessu ja kobisime kohe magama. Hommik oli ikkagi äärmiselt raske. 

Täna siis peale tööd kohustuslik jalutuskäik hr Hundiga, viimased shopingud, asjad pakkida jaaaa....homme Lapimaale. Ei ole kerge see ränduri elu :))

Ööjooks 2017 - Oli(n) Raju Rakveres!

Mõnus elevus oli enne Ööjooksu sees. Esiteks seetõttu, et viimane poolmaraton jäi eelmise aasta septembrisse ja teiseks, sest esimesest (ja ühtlasi ka ainsast) Rakvere Ööjooksust olid muljed ülevad. Jalad sügelesid joooooksma!

Kuna ilm ähvardas palav tulla, tankisin end teadlikult silmini Vytautast täis. Maitseelamus ta just ei ole, kuid õunamahlaga lahjendades kärab küll. Mingeid muid peeneid ettevalmistusi ei teinud, kuid etteruttavalt võin öelda, et tankimisest oli kuhjaga kasu. Muidu oleks vist krampidesse kuivanud. Mulle see kuuma ilmaga rassimine hästi ei istu. Õnneks ei pidanud kaua piinlema.. (siia lõppu võib lisada ühe hästi suure ja irvitava naerunäo).

Mu stardinumber oli...khm...naljanumber - 9. Mingi omamoodi jooksuluuserite motiveerimine vist? :) "Tunne end nagu võitja"


Seisin siis seal stardis koos oma naljanumbriga. Juba 15min enne stardipauku oli stardikoridoris nii kitsas, et paigutasin ennast kuidagi poolmaratoni jooksjate kõige viimasemasse ritta. Tundus võimatu ettepoole trügida. Polnud ruumi. Leppisin olukorraga ja ootasin starti. Ehk siis kuulasin klappidest mussi, näppisin telefoni ning lootsin näpud ristis, et Tallinnas möllav äike puusanõksuga Rakverest mööda läheks. Imagine Dragons ütles aga oma looga "Thunder" kõik ära. Sama kinnitas madalalt tiirutav närviliste putukate parv.

Esimesed kilomeetrid olid vastikult palavad. Õhku polnud ja tundsin, et nahk on tulikuum. Tänu Vytautasele väga juua ei tahtnud, kuid ülekuumenemise hirmus võtsin igas joogipunktis paar lonksu ning kallasin topsi vett selga ja teise pähe. Igaks juhuks. Mõte teadvusetult tee ääres vedelemisest ei kõnetanud.

Mõned kümned minutid hiljem tõi tuul jahutust... ja koos jahutusega peksis ühe hooga suu ja silmad liiva paksult täis. Nipsust saabus öö ning tumelilladest pilvedest rippusid alla kurjakuulutavad mullid. Sel hetkel sain aru, et ei lähe mitte jamaks, vaid läheb väga jamaks.

Välgutamine oli katkematu. Nii mõnedki korrad käis välgule kohe hirmus pauk otsa. Automaatselt tõmbasin pea õlgade vahele ja jõnks käis seest läbi. Natuke kartsin, et põrutab kuhugi posti või puusse. Nägin metallaeda kukkumas ja asju lendamas, tänavad ujusid, riided olid nii läbivettinud, et vahepeal tuli särki ja pükse väänata. Tossudest üldse ei räägi, need kaalusid tonni! Väikese jooksubeibe mure, et äkki voolab kastmispunktis ripsmetušš silma, oli unustatud, sest "ripsmed" pühkisin juba mõni sekund peale kraanide avanemist otse särgi varrukatesse. Edasi oli lihtsalt suva. Peaasi, et ellu jääks.
Kui esimesel ringil oli lärm ja melu, siis teisel ringil jooksime kui mahajäetud linnas. Tänavad olid vaiksed ja pimedad. Loodus oli astunud areenile ja etendas oma võimsamat showd. Publik oli sõnatu. Kogu see värk kokku oli lihtsalt nii paganama ebareaalne.

Esimesed 13km oli jalg kerge ja lippasin täpselt nii kiirelt, kui saiavorm võimaldas (jätkates oleksin lõpetanud umbes ajaga 1h 55min). Oma minekule tõmbasin vee peale tahtmatu enesetapukatsega, kui hakkasin joogipunktis geeli võtma. Olin vist veidi ahne, sest tõmbasin terve suutäie otse kurku. Kõrge pulss, raju tuul ja horisontaalis sadav paduvihm lisasid olukorrale peoga vürtsi. Ma lihtsalt ei saanud hingata. Jäin seisma ja kõõksusin, köhisin, kõõksusin ja köhisin. Kaalusin oksendamist, kuid lämbumistunne mattis igasuguse oksendamise soovi. Komberdasin rajalt kõrvale mingi maja varju, toetasin vastu seina ja üritasin oma hingamist normi saada. Keegi eemalt hõigates küsis, kas kõik on korras, aga mul ei olnud mahti vastata. Olin suremisega busy. Õhku polnud. Jätkuvalt kõõksusin. Isegi hirm jõudis tekkida. Tõmbasin vihmast vettinud särgi üle nina, et tuul näkku ei puhuks ja proovisin rahuneda. Lõpuks oma hinge ja hingamise rütmi saanud, astusin tagasi rajale ning end parasjagu jonksu jalutanud, asusin uuesti missioonile - eesmärk lõpetada.

Foto: Erakogu/instagram

Sinna need mu alla 2h finisheerimise minutid siis läksidki. Lämbumise nahka, kurat. Loomulikult tekitab veidi tuska. Teisalt.. Kiiremini ei oleks vist jõudnud. Jalad küll jaksavad, aga võhm ei tule veel järgi. 1h 55min oleks olnud mu laupäevane lagi. Tunnen, et olen saavutanud mingisuguse põhja, mis aitab diisli kombel rahulikult ja pikalt tuksuda, kuid kui peab hakkama kiiremaid liigutusi tegema, saab küte otsa ning selg annab alla.

Lõpuaeg: 2h 00min 15sek. 

Olgugi, et aega alla 2h seekord ei tulnud, ei nurise ma millegi üle, mis puudutab mu isiklikku sooritust. Mulle meeldis see jooks, sest see näitas hästi kätte minu nõrgad ja tugevad küljed ning seda ma sellest jooksust kõige rohkem ootasingi. No ja lisaks emotsioonid, mida ilm kirsiks tordil pakkus :)) Hingele jääb ehk ainult see geeli jama. Muud mitte midagi. 

Seljaga tegelen, nüüd tuleb süsteemsemalt hakata lõigu- ja kiirustrenne tegema. Sel aastal imesid ei oota. Pigem hoian seda mõnusat jooksumaitset suus ja kasvatan isu. Kui kõik hästi läheb, siis järgmisel aastal saab juba eesmärke seadma hakata.

Mis aga Ööjooksu korralduslikku poolde puutub, siis tooksin välja mõned miinused, mida võtta mitte vingumise, vaid pigem konstruktiivse kriitikana.

1) Joogipunktides valitses korralik mäsu. Nii mõneski punktis tuli oodata kuni topsid täis valati, sest laual valitses tühjus.  Mõned kurtsid ka, et joogipunkte oli liiga vähe. Selles osas ei oska arvamust avaldada, sest tänu Vytautase tankimisele oli minu janu suhteliselt väike. Ja eks ka vihm oli jahutamisel abiks. Kuid kui ilm oleks jäänud sama kuumaks nagu alguses, siis vist oleks samuti joogipunktide asukohtade ja arvu pärast nurisenud.

2) Arusaamatuks jäi, miks stardimaterjalide väljastamine lõpetati 2h enne starti. Nii mõnigi oli mures ja ajahädas, kuidas oma asjad õigeaegselt kätte saada.

3) Siin läheb kindlasti minu arvamus paljude teiste jooksjatega lahku, kuid isiklikult ei meeldi mulle see särgi kandmise kohustus. Kohe üldse ei meeldi. Kui tõesti peab olema selline kiiksuga jooks, siis palun valikusse ka ilma varrukateta jooksusärki. Selle kergelt umbse T-särgi asemel oleksin teinud hoopis teise valiku. Vihm päästis päeva!

4) Stardigruppide paigutus oli ajuvaba. Kuigi tänaval oli ruumi rohkem kui küll, olid erinevate distantside jooksjad kõik tihedalt üksteise otsa topitud. Vabalt oleks võinud stardikoridori pikemaks venitada, et siis konkreetse distantsi stardiaja lähenedes nad ettepoole tuua. Kuuldavasti valitses ka 10km grupis segadus, sest neile jäid ette 4km jooksjad ja jalutajad.

5) Kuhu kadusid inimesed korraldajate tiimist? Osades kohtades ei olnud kedagi suunda kätte näitamas. Saan aru, et tegu vabatahtlikega, kuid minu arusaama järgi peaksid endale kohustuse võtnud inimesed ülesande ikka otsast lõpuni ära täitma, olenemata sellest, kas see on vabatahtlik või tasustatud tööots.

Üritus oli hea, kuid annaks korraldada suurepäraselt. Eriti kui end kõige lahedama ja võimsama jooksuüritusena reklaamida. Praegu jäi tahtmatult mulje, et on veidi laisaks mindud ja lastakse vana "hea maine" rasva pealt.

Kuid, et positiivse noodiga lõpetada, siis elamus saamata ei jäänud. Seda suuresti tänu erakordselt pöörastele ilmaoludele ning veelgi hullumeelsematele osavõtjatele, keda ei hirmutanud välk, pauk, vihm, rahe ega tormituuled.

"Olin raju Rakveres" sai tänu laupäevale hoopis teise tähenduse. Yeah! Oli raju ja olin raju.
Harakas on medaliga rahul ;)

Kümme päeva Austriat

Pildid: Erakogu - Rohkem pilte instas!

Iga kord, kui kuhugi uude kohta satun, kasvab minu reisikirg natukene veel suuremaks :) Nälg näha, kogeda, klõpsida pilte ja teinekord öelda "jah" asjadele, millele ma enne mõttes vähemalt kolm korda "ei" olen öelnud (nt sõit gondliga :)).

Suunda Austria poole võttes puudusid mul igasugused ootused. Mitte, et ma poleks seda kohta juba ette ilusaks või avastamisväärseks pidanud, vaid mulle meeldib anda igale kohale võimalus end üllatada. Jah, mõnikord on tõesti mõistlik juba enne reisi plaan kokku panna, kuid see ei olnud selline reis. See pidi olema seiklus.

21.06 pakkisime viimased asjad autosse ning sõit võis alata. Mõtled küll, et mis selles autoreisile asjade kaasa pakkimises nii rasket saab olla (noh, et ega käsipagasiga ei lähe), kuid kui sihtkohas on ilm suvest talveni, siis tundub, et vaja võib minna kõike ja selgus, et auto ei olegi kummist :) Täitsa imelik lugu.

Minu kõige pikem autoreis on siiani olnud Eestist Tšehhi, kus ma põhimõtteliselt alates Pärnust kuni sihtpunkti kohale jõudmiseni ainult oksendasin. Kutsuge mind teinekordki autoreisile. Minuga on fun! :)) Õnneks ülejäänud kogemused on olnud positiivsed ja seepärast ma eesseisvat roadtrippi nii väga ei peljanud. Mis siis, et nii kaugele ei olegi kunagi varem autoga vuranud.

Sõidu peale oli planeeritud kaks päeva, mis sisaldas ööbimist Poolas. Mida lähemale sihtkohale, seda enam panid vaated mind ahhetama. Oi, ja Tšehhi oleks napilt mu ühe väikese unistuse täitnud. Olen alati tahtnud näha suurt päevalilli täis põldu. Peaaegu, siis selles mõttes, et põldu nägin, päevalilli ka, aga ainult üks neist õitses :) Üks päevalill sellest lõpmatust põllust.. Close enough või mis selle kohta öeldaksegi. Et siis..järgmine kord. 

Aga Austria. Oeh! Need mäed lummasid mind küll igas suuruses ja nurga alt. Mäetippe neelavad pilved ja lehmakellahelin igal pool. Täitsa nagu filmis. Parem kui filmis, sest ma sain olla selle ilu sees, mitte näljase näoga ekraani taga. Avastasin ennast päris tihti lihtsalt totakalt iseendale naeratamas.

Klõpsisin nagu hull igast vaatest endale pilte mälestuseks. Mine tea, äkki oli esimene ja viimane kord. Kuigi loodan, et pigem mitte.

Kui muid täpseid plaane ei olnud paika pandud, siis matkamine oli meil koos mehisema poolega kindlalt kavas. Kuid nii nagu  nööril on kaks otsa, on ka sellel imevahval reisil kaks täiesti vastandlikku poolt. Üks on see ilusate piltide pool, mida läbi instagrammi sai jagatud, teine loo pool hõlmab endas mitte nii toredat telefonikõnet kuskilt mägedest ja 23.juunil EMOs istumist ning veel korduvaid edaspidiseid haiglakülastusi. Säästan internetti ja ei hakka siia koledaid pilte postitama, kuid kui jalgupidi ühe koleda metallresti vahele pudeneda, siis ei saa sellest head lugu sündida. See oli kole. Ausalt! Ma pole elus nii paistes ja lillat jalga näinud. Varvastest kuni põlveni.. Ma ei julgenud küsida, mis mõtteid asjaosaline ise sel kõige kriitilisemal ajal peas keerutas, kuid mina, hirmu ja murega võideldes, kartsin küll vahepeal siiralt, et see jalg kukub lihtsalt otsast ära.

EMO arstid mingeid ravivariante otseselt välja ei pakkunud. Paranemiseks läheb pikem aeg.. Põhiline, et infektsiooni ei teki ning seda on oluline jälgida siiani.

Et vereringe oleks normaalne ja põletik ja paistetus alla saada, oli meil igal õhtul rituaal punase tiigrisalviga ja kapsalehtede mähisega. Kuna keegi häid mõtteid ei jaganud, tuli doktor Google appi ning proovisime kõike, mis vähegi mõistlik tundus. Woodoo koos rahvameditsiiniga toimisid ning paistetus taandus koos jõhkrama lillaga. Siiski....mingite tüsistuste oht püsib siiani. Vat sulle vahvat reisi! Siinkohal tuletan meelde kõigile neile, kes Euroopa Liidu liikmesriikidesse reisivad - võtke kaasa oma ravikindlustuskaart. Kui pole olemas, siis tehke! Kunagi ei tea, millal seda vaja võib minna.

Kui ma siin vahepeal olen uutele olukordadele "jah" ütlemisega veidi ära vajunud, siis selle reisi jooksul sai küll väga palju "esimesi kordi" ära tehtud. Alustades juba Austriasse minemisest. Näiteks sai käidud järjest kõrgemate mägede otsas - 1950m, 2350m ja lõpuks 3250m. Sai sõidetud mitu korda gondliga (pidin ennast pikemalt veenma, et mul ikka on vaja sinna mäe otsa minna). Sai käidud juulikuus lume peal ja ehitatud üks lumememm :) Sõime sõna otseses mõttes pilvedes hommikust ja nuusutasime mägede hõredat õhku jne jne jne.

Tobe öelda, aga neid pilte uuesti ja uuesti vaadates, mis seal tehtud sai, olen ma natuke iseenda peale kade. Noh, et ma seal olin ja... et ma seal enam ei ole.

Kuidas saab üks koht isegi vihmaga fantastiline olla?? Isegi vähe tummisema vihmaga sai kilejope selga aetud ning rõõmuga trenni mindud. (Nii omavahel öeldes, siis tegelikult ilusa ilmaga vist ei olekski suutnud mäkke ronida. Kole raske oli :))

Õnneks ei varjutanud tumelillad sündmused tervet reisi ning natuke ikka sai matkatud ka. Välja nägi see nii, et sõitsime koos härraga autoga nii kõrgele kui sai ja ma siis läksin tippisin jalgsi natuke kõrgemale ja kaugemale. Korra proovis härra küll kangelast mängida, kuid selle tulemus oli natuke veel rohkem paistes ja lillam jalg (ei kommenteeri. Mehed!).

Reisi kõige vingem osa oli loomulikult lume peale minek. "Juulikuus lumi on maas" oli lihtsalt nii sürr vaatepilt, et seda kogemust on raske sõnadesse panna. Muidugi oli meil mäkke mineku planeerimine ajastatud kõige pilvisemale päevale (nähtavus oli ümmargune null). Kahjuks muid valikuvariante ei olnud, sest sellest järgmisel päeval algas sõit tagasi koju. Mis seal siis ikka. Kui pilves, siis pilves. Olematute küngaste vahelt kohale sõitnud väike eestlane vaimustub ka pilvedest. Või sellest kui reaalselt saabki pea pilvedes seista.

Kui gondliga sõidust rääkida (jah, ma räägin sellest nii palju, sest minu jaoks oli sinna sisse minek ja mäkke sõitmine paras eneseületus), siis on pilt eemalt (ehk siis mäe alt üles vaadates) kindlalt õudsem, kui ise selles kastis istuda. Istuks nagu trammis. Naljakal kombel ei friikinud ma ära kõrguse või natukese kõikumise peale, vaid hoopis siis, kui pilvedesse jõudsime ja kõik ümberringi piimjas valgeks läks. Tundsin, et õhk saab otsa ja nüüd ongi kõik. Täiesti absurdne vaatepilt. Vaatad paremale - valge vatt. Vaatad vasakule - valge vatt. Vaatad otse - ikka sama. Nagu ulmefilmis. Mäe otsa jõudes oli sama vaade. Ehk siis vaadet ei olnud :) Nägid paari meetri kaugusele, tundsid, et lund sajab ja kuulsid, et kuskil lähedal inimesed räägivad. Ma ausalt ei tea, kuidas seal suusatada või lauatada oli võimalik, sest kui nõlvalt laskuma hakkasid, võisid vaid oletada, kuhu sõidad.

Valgus murdus lume peal imelikult. Näete seda sinist lumememme küljes? See pole töötlus. See paistiski silmale sinine.

Vahepeal pilt veidi selgines, st nägid natuke kaugemale, kui enda kõrvale, kuid lumised nõlvad sinise taeva taustal jäid seekord nägemata.

Üks gondli peatus allpool, ehk 2600m kõrgusel, oli restoran, kus sai ära proovitud Austria õunastruudel. Struudel oli hiigelsuur ja maitses imehästi. Meeldis, et see koosnes 90% õuntest ja tainast oli ümber imevähe. Kui aga struudel välja jätta, siis Austria köök üleüldises mõttes millegi erilisega ei jahmatanud. Sellest pole aga hullu, sest juba maeiteamitmendat korda - need mäed noh! Lihtsalt vau :)

Veel, mis tänavapildis vahvat silma jäi, olid käsikäes jalutavad juba kuldses eas paarid, kes nägid kõik väga sportlikud ja vitaalsed välja. Sain kohe treenimiseks motivatsiooni juurde. Tahan ka 70-aastasena nii püss ja reibas olla. Ja kohe kindlasti tahan tagasi sinna matkaradadele!

Kümme päeva Austrias kadus häbiväärselt ruttu, kuid sinna sisse mahtus temperatuuri -0,5 kuni 34 soojakraadini, päikesest äikesevihmani ja seiklusi rohkem, kui oleks küsida julgenud.

Tagasisõit oli loomulikult palju väsitavam kui minek, sest kodu veel ei kutsunud ja hirmus kahju oli ära tulla.

Nüüd juba tagasi töölainel. Kui aga ausalt tunnistada, siis sellisest puhkusest oleks vaja omakorda veel eraldi puhkust :)

Kõik pildid on tehtud iphoneiga ja on 100% minu omad. Küsimata näppamise eest saab vastu  näppe!

Sellest, mis, kas, millist ja kui palju ma seal trenni jõudsin teha, sellest teen eraldi postituse. Ei ole veel tosse nurka visanud ;)

Ahastus - Kuidas minust tundidega kärnkonn sai

Pole mõtet keerutada. Mulle meeldib ennast meikida ja meik on kindlalt minu igapäeva kuuluv oluline osa. Poes ja trennis saan küll ilma krohvimata käidud, kuid sellist asja ma ette endale ei kujuta, et 100% ilma meigita tööle laekun. Ilmselt hoolin ma oma töökaaslastest piisavalt palju, et neid mitte oma haige ja väsinud kana näoga hirmutada. 

Kui kunagi viitsisin katsetada, siis ajaga on läinud meik järjest kergemaks. Natuke kulmupuudrit, ripsmetušš, usinamatel päevadel lainer/silmapliiats, hästi õhukese katvusega puuderkreem, veidi põsepuna ja kui särtsu tahan näole anda, annab viimase lihvi huulepulk. Umbes 15 minutiga peaks hommikuti hakkama saama. Igasuguste suitsusilmade ja muude vidinate jaoks olen ma aga laisaks jäänud. Selle kunstitöö võtan ette, kui kuhugi pidulikumale üritusele minek.

Tegu ei ole reklaampostitusega ning ei ürita ka jalgupidi ilublogijate kapsaaeda ronida. Küll aga on see postitus neile, kes armastavad meiki kuid/ja kelle näonahk on umbes sama kohutav kui..... kuhu ma oma jutuga kohe jõuan. 

Foto: Erakogu - Ewwwww...

Ma ei tea mida ma ilujumalannale kurja olen teinud, kuid näonahk on mul nii kapriisne, et saan kasutada vaid üksikuid ilutooteid. Midagi uut ma proovima väga ei kipu, sest kogemus on näidanud, et olgu toode nii kallis, (väidetavalt) kvaliteetne või tundlikule nahale tahes, minu nahk nendest argumentidest ei hooli ja muutub juba paari kasutuskorra järel kohutavaks. Nii ongi kujunenud, et kasutan Puhta Looduse sarjast näovett, näo"kreemiks" paar korda nädalas kookosõli ja puuderkreemiks sobib Bourjoisi kõige kergema katvusega healthymix puuderkreem. Kõik. Sellega minu valikud piirduvad. Ei mingeid niisutajaid ega muid plöginaid.

Mõned kuud tagasi vahtisin youtubeis näljase näoga iluvideosid ja tekkis jube tahtmine osta highlighter "pliiatsit" (ei, ma ei räägi nendest värvilistest markeritest, millega teksti joonida :)) Noh, et saab ühe klikiga väsinud silmaalused värskeks ja näo säravaks. "Pliiats" ise oli tasemel. Tegi kõik mis lubas.... ja ei lubanud. NB! Toodet kasutasin ainult silmade all. Kärna läks aga kogu nägu. Pildilt paistab olukord veidi süütum, kui asi tegelikult oli. 

Kuna ammu ei ole millegi uuega katsetanud, olid juhtmed pikad ja ei ühendanud kohe ära, et süüdi on uus toode.

Raske käe ja südamega viskasin "pliiatsi" minema. Nädalaga oli nahk täiesti korras. 

Foto: Laenasin internetist

Siit mõttekoht kõikidele nendele noortele, kes juba 10-11aastaselt end krohvikihi alla matavad ning imestavad miks nende nägu kohutavalt kärnas on. Eks muidugi on oma osa selles kaoses ka hormoonidel jne, kuid kõik need kreemid, totsikud ja potsikud, mida te endale näkku määrite.. õhh! Ja ma ei räägi ainult meigist, vaid igast kortsukreemidest, silmaseerumitest, akne-kreemidest, suvalistest näovetest jnejnejne. Ka täiesti süütutes niisutajates võib peita ennast kole kärnakoll.

Loomulikult olen ma veidi kade nende naiste peale, kes ilma mõtlemata endale igast jama võivad näkku määrida ja midagi ei juhtu. Miks ma ei peakski? :)) Tahaksin ka, et mu silmaalused ja põsesarnad säraks värskelt ning meigipõhi oleks veatu. Aga noh, midagi pole parata.

Üks trump mul siiski tagataskus on, milleta ma oma elu enam ette ei kujuta. Kordan veelkord üle, tegu ei ole reklaampostitusega. Keegi ei ole mind sundinud ega ära ostnud, et ma neid kiidaks. (Ega ka kahjuks tasuta tooteid saatnud. KAHJUKS! Sest kui keegi tahab mulle TurBlissi maski saata, siis ma seisan siin ja ootan kaks kätt püsti ;))

Kuna ma kade ei ole, siis kiidan neid lihtsalt niisama, sest minu nahaga tegi TurBliss turbamask imet ja ma loodan, et teeb sinu omaga ka. Võlus punnid ja punased laigud minema ning tegi näonaha mõnusalt värskeks.

Ah, et mis mu jutu point oli? Point oli see, et kui su nägu on kärnas ja sa ei tea miks, siis ära topi omale kõike näkku, mis kätte satub. Ükskõik kui paljukiidetud ka mõni kreem poleks või mis jama usaldusväärse näoga apteeker sulle ajab, naha võib pekki keerata absoluutselt iga toode. Ka spetsiaalsed aknekreemid muideks! 

Minu isu katsetada uusi ilutooteid on nüüd mõneks ajaks jälle kadunud. Eks ole näha, kui lühike mu mälu on..

Maijooks ja jooksuga ümber Harku järve

Käisin maijooksul. Tahtsin kohe peale üritust jubedalt muljetada, aga muud asjad (loe: töö ja kool) lendasid julmalt vahele. Ei jõudnud.

Jooksin ümber Harku järve. Tahtsin muljetada, aga... (loe ülemist rida). No ja need kõige paremad mõtted tulevad ju ikka alati siis, kui arvutit läheduses ei ole. Peamiselt trennis. Pisut hiljem on nad läinud ja siis kisu neid muljeid tangidega välja.

Siin ma siis nüüd istun ja mõtlen, et kuidas oli ja kas tahaks veel.

Maijooksule sattusin ma muideks täiesti esimest korda! Ma olen tükkaega hoogu võtnud, et võiks, aga kuna registreerimistasu distantsi pikkusega võrreldes üsna krõbe ja harakas on kindlalt medali peale väljas, siis jäi minemata. Niisama võib ju metsas ka joosta. Ja see kingikott ei eruta mind üldse. 

Sel aastal meelitati aga 30nda juubeliaasta medaliga ja loomulikult registreeris end harakas kohe ära. Sellist medalit ju enam ei tule. (naerge, naerge...see on lubatud)

Kuna starti oodati rekordarv inimesi ja ega ma väga kimamise konditsioonis ei olnud, leppisime sõbrannaga kokku, et sellest tuleb lihtsalt üks fun üritus ning tempo valib tema. Noh, et naudime ilma, melu, spordiüritust ja teeme ühe mõnusa veidi kiirema trenni. 

Ilm oli tõesti ilus. Lausa nii ilus, et sain omale esimese "joodiku päevituse" :) 

Ürituse kohta ei ole ühtegi halba sõna öelda. Mind lausa hämmastas, kuidas nii suure rahvahulgaga kõik toimima oli pandud. Numbri saime kätte kiirelt, starti sai normaalselt, joostud sai ka ilma, et keegi oleks laiaks tatsanud ning peale finishit polnud mingit probleemi medalit ja kingikotti kätte saada. Selline lahe ja muretu kulgemine. Suts siia ja suts koju tagasi.

Suud panid kõverdama hoopis vinguviiulitest preilnade kommentaarid internetiavarustes, millele juhuslikult silm peale jäi. Nt, et miks inimesed regavad ennast jooksule, kuid jooksmise asemel hoopis teistel jalus jalutavad? Naljakad mured inimestel. Kui sa registreerid ennast sellisele massiüritusele, siis pisikese kalkulatsiooni ja analüüsi tulemusel võib aru saada, et mingit 7km rekordit on sellises massis suht raske teha. See polegi ju selline VÕISTLUS üldse. St, see polegi võistlus. Igaüks valib oma tempo ja igaühe enda asi kuhu või misiganes põhjusel ta end registreerib. Ei?! Eks igale indiviidile jääb tema enda arvamus, aga massiliselt vinguviiuldama hakata on lihtsalt narr ja tobe. 

AEG: 41min 52 sek - 7km - avg HR 156 

Emotsioon: Hindamatu ;)

Ümber Harku järve oli samuti au esimest korda joosta. Veidi kohkusin, kui stardinumbrile järgi minnes ulatati mulle haaknõelad ja nr 13 rinnanumber, aga mis seal ikka. Kõige ebausklikum inimene just ei ole, kuid kombekohaselt kinnitasin stardinumbri tagurpidi särgile ja jooks võis alata. Tundub, et saatan sörkis mul terve see maa kannul, sest kui kella kinni panin, vaatas displaylt vastu number 6.66 :)

Kole raske oli. Natuke oli palav ja natuke rohkem olid jalad maa küljes kinni. Ilmselgelt on kannilihas nii nõrk, et lihtsalt ei jaksa jalgu kiiremini liigutada. Võhma juba nagu oleks, aga palgid ei liigu. Võtsin nüüd igasugused kükid, plangud ja jalgadega vehkimised uuesti kavasse. Nii lihtsalt ma alla ei anna :) Eriti kus ma nüüd end nii mööda-minnes ka Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksule kirja panin. Ja vist satun veel kuhugi.. Varasemalt ma pelgasin neid lühikesi distantse. Meeldis joosta poolmaratone, kuna need olid väljakutse. Nüüd on saanud väljakutsest eesmärk ning lühikesed kiiremad sutsakad täidavad selles plaanis oma eesmärki (lisaks sellele, et lihtsalt fun on).

Ilm oli palav, rada kohati kitsas, aga nurisemiseks põhjust ei ole, sest omamoodi ületasin ma ennast ikka. Seekord suutsin juba kõik kilomeetrid sinna 5:30min/km kanti joosta. Aega kaotasin esimesel kilomeetril mõttetult umbes minuti - algul stardis viimasest reast liikuma hakates ning seal kus rada kitsaks läks ja tuli üle oja kalpsata. Ei hakanud kuhugi trügima ega läbi võsa pressima. Ootasin viksilt ja viisakalt. 

Muidu ju täitsa tip-top! 

AEG: 37min 16sek (neto: 36min 35sek) - 6,6km - avg HR 168

Emotsioon: Natuke vingusin ja kortsutasin kulmu, sest raske oli, aga üle finishijoone astudes tuli päike uuesti välja. 

Kõige rohkem meeldib mulle kogu selle asja juures see, et mu motivatsioon on tagasi. Ma ei julge väga kõva häälega hõisata, äkki kaotan jälle ära (olen siin ju ennegi hõisanud), aga vähemalt täna hommikul oli mul motti kl 6:30 tõusta, et enne tööd väike hommikuvõimlemine (plangud ja venitused) ära teha. Minu puhul nõuab see tublit piitsa, sest liiga vara ärkamine ei ole jätkuvalt minu lemmik.

Reedel külastasin üle väga pika aja massöör-füsioterapeuti, kes mu alaselja konditsiooni kohta ainult "oi-oi-oi" tegi ning andis loa joosta ausõna vastu, et ma hakkan uuesti korralikult 4x nädalas planke tegema. Eks ma sain sellest valust ise ka aru, et olukord võib "oi-oi-oi" olla, aga kui asjatundja kinnitab, on see nagu pitser ametlikul dokumendil. Järgmine kord lähen juulis. Loodetavasti siis on pisike edasiminek toimunud. Eeldusel, et ma rööbastelt maha ei sõida..

Rattasõiduhooaega alustasin ka. Parem hilja kui leida :) Korra kimasime metsas ja korra maanteel. Suure heameele ja uhkusega teatan, et mul on ka nüüd maanteeratas. Küll kellegi vana ja ei midagi über fancyt, aga fancyks saab ta siis, kui mul natuke vaba aega tekib ja raami ära tuunin. 

Mulle igati paras kruiisimiseks. Ja vahelduseks! Seda viimast kohe eriti :) Super õnnelik!
Täna aga jalutan hoopis hr Hundiga :) vot nii.

5. Rapla Selveri suurjooks - 10km

Ma siin olen päris mitu aastat hoogu võtnud, et äkki tuleb päev, kui satun mõnele järvejooksule või nt SEB naistejooksule või.. No ei sattunud noh. Võtsin nüüd härjal sarvist ja "Tegin ära 2017". Registreerisin end ühe soojaga:
1) Rapla Selveri suurjooksule (10km)

2) SEB maijooksule (7km)

3) Jooksule ümber Harku järve (6,6km)

Rapla jooksu ideed veeretasin peas kuni viimase minutini, sest keegi ei tahtnud kampa lüüa ning üksi minemine ei motiveerinud. Lõpuks lõin käega ja registreerisin ennast lihtsalt ära. Oi kui lahe see oli, et läksin. 

Seadsin eesmärgiks end trennitempost veidi kiiremini liigutada - 10km 1 h'ga. Ilmselgelt paneb see paljusid naeru kihistama, et kuidas 1h saab kellegi jaoks kiire olla, aga olgem realistlikud, eks :)) Pole veel seda võhma, mille pealt kiirust kütta.

***

Väike kuid oluline kõrvalepõige. Mul tuli kolmapäeval geniaalne plaan, et hakkan uuesti planke tegema ning sinna juurde ka mõned kükid ja painutused kannile ja jalgadele. Vähkresin matil need 40min korralikult ära ning lõppu istusin veel vastu seina 1x25sek, 1x45sek ja 1x65sek. Võttis veidi jala värisema, aga midagi hullu ei tundunud. Hull saabus järgmisel päeval ning süvenes ülejärgmise päevaga. Jalad olid nii valusad, et enne trepist alla minekut analüüsisin pikalt, kas mul ikka on seda käiku vaja teha. Reedel olin veel optimistlik, et küll läheb paremaks. Laupäeval sain aru, et pühapäevane jooks tuleb kole. (Mõttekoht neile, kes plaanivad enne võistlust treeningplaanis midagi uut katsetada. ..don't!)

Pühapäeva hommikul proovisin päästa, mis päästa annab ning kaevasin sahtlipõhjast capsicami välja. Segasin seda 1:1 tavalise kreemiga, määrisin kokku kõik puised ihuliikmed ning jäin ime juhtumist ootama.

***

Arvasin, et tegemist on pisikese üritusega, kuid kui kohale jõudsin, üllatusin siiralt. Eestlased on ikka paras jooksurahvas, ma ütlen. Mitte ainult selle pärast, et nad jooksevad, vaid jooksevad kiiresti, rsk. Nagu sajajalgsed.

Pilt: Erakogu/instagram

Mina valisin jooksutempo enesetunde järgi (eesmärk silme ees terendamas). Osaliselt dikteeris tempot ka riietus. Kui valdav enamus oli lühikestes või vähemalt lühikeste varrukatega pluusiga, siis mina olin pikkades ja vestiga :) Oleks siis võinud juba kilesse ka mässida.. (loll pea on ihu nuhtlus!)

Etteruttavalt ütlen, et peotäiest poolpaljastest tsikkidest lippasin siiski nagu postidest mööda. Nii, et nimi ei riku meest ja dress ei riku jooksjat :)) 

Aga rohkem sama viga korrata ei taha. 

Esimene joogipunkt 4km peal oli hingeõnnistus. Pool topsi jõin ära, pool kallasin pähe. Igaks juhuks. Tundus mõistlik. 

Samm oli reibas. ..kuniks saabus 8s kilomeeter. Sellega minu jooks lõppes ja algas lohisemine. Jaks sai lihtsalt otsa. Jalad muutusid pakkudeks, keha süldiks. Ainuke lohutus oli, et 2km pärast saab "koju".

Lõpuaeg - 57min ja mingid sekundid. 

Netoaeg 56min ja 27sek. (avg hr 168)

Olen tulemusega ülimalt rahul. Kuigi alustasin jooksmisega uuesti 2,5 kuud tagasi, olen ma midagi treeningutes õigesti teinud, sest siiani on kõik järjest paremaks läinud. Muidugi on ilmnenud ka nõrgad kohad, kuid tegelen vaikselt nendega, et kogu keha paremini balanssi saada. On täiesti reaalne, et suve lõpuks suudan 10km 50minutiga ära joosta. See oleks mu senine rekord!

Liiga optimistlik? 

Hoian nüüd lühikestel jooksudel silma edaspidigi peal, et kiiremaid sutsakaid koos teistega pingutada. Hakkas meeldima. 

Jooks on mõnna!