Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Sunday, August 11, 2013

Mina olen sinu kindlus ja sina minu süda! /Uue eluperioodi alguses

Fotod: Erakogu
Ma lubasin, et räägin elumuudatustest siis, kui need käegakatsutavaks muutuvad. Olen selline pisut ebausklik ja ei taha enne kuulutada, kui kõik 100% kindel. Nüüd on see siis käes..

Mõniaeg tagasi võtsin vastu otsuse, et eluga tuleb edasi minna. Kõik, mis jäädavalt kadunud, ei tule enam kunagi tagasi. See teadmine teeb haiget, kuid nii lihtsalt on. Ehk kardetakse valul minna lasta just sellel põhjusel, et koos valuga kardetakse kaotada ka mälestused?

Minu loomad ei ole mulle kunagi lihtsalt tummad karvakerad olnud, kes käivad omapäi ja kasvavad ise. Kõik nad on pereliikmed, sõbrad.. minu väikesed südamed :)

Kui mu kuts novembris luuvähile alla vandus, ei lubanud ma endale, et ma ei võta enam mitte kunagi koera, kuid ma ei lubanud ka võtta. Lasin mõttel ja emotsioonil settida. Kõik hea, mis peab meieni jõudma, jõuab niikuinii. Kasvõi seitsme maa ja mere tagant. Või näiteks Lätist :) Selle jaoks on oma aeg.

Ei jaksa veel kahte kõrva korraga püsti hoida :)
Mul on tunne, et vägisi pole võimalik kedagi armastama õppida. Elu viib meid erineval moel kokku elusolenditega, kellega me lihtsalt peame mingi perioodi oma elust veetma. Mõnikord veab ja meile antakse terve eluaeg. Nii ma sattusingi kuuaega tagasi ühele Läti kenneli lehele, kus vaatas mulle otsa rohelise paelaga Edward. 
Ei lasknud elevusel suureks kasvada, kuid teadsin juba minnes, et minu süda ootab mind seal. Nii oligi. 

Nii, et väike saksa lambakoer Edward ongi minu suur saladus, kellega kaasneb suur vastutus ning päris suur elumuutus. Ma ei võta omale lihtsalt koera, kes nukuna nurgas seisab, ma saan sõbra ja perekonnaliikme, kellega tuleb aktiivselt tegeleda, temaga mängida, seltsi pakkuda ja koolitada. Minu kutsubeebi :)
Siit algab meie tutvumine, koos kasvamine, treenimine, õppimine ja teineteise hoidmine.
Hellu ei treeni enam üksi. Eddie ja Hellu treenivad! 

9 comments:

Kätlin said...

Kas sa mitte kassi-inimene polnud?:)
Pisikesed koerad (kutsad) on armsad, aga edasi...

Helina A. said...

Olen! Kohe väga-väga kassinimene olen ja nunnutan igat kassi, kes peaks teele sattuma. Täna jäin isegi keset jooksmist seisma, et ühe väikse musta kassipojaga pisut jutustada.
Koertega kohe kindlasti nii ei ole. Ei kipu isegi igat võõrast kutsikat nunnutama. Aga enda vana kutsaga olime lahutamatud ja enda pere koeri armastan. Eriti seda pisikest mardikat, kes on päris-päris minu väike mõmisev süda :)

Luban, et kui suureks kasvame, oleme sama armsad edasi :)

v2lek said...

Koerad on vahvad. :)

Meil neid peres suisa 2.. :D

kui vähegi viitsid nendega tegeleda, siis saab neilt lõputult õnnelikke hetki :)

Helina A. said...

Jah. Emotsioone, mida see väike karvakera tekitab, on raske sõnadesse panna! :)
Mis kutsad sul on?

v2lek said...

Meil on prantsuse buldog a.k.a. maksavorst ja whippet. Väga erinevate omadustega koerad :D

Aga mõlemad vahvad... :)

Helina A. said...

Maksavorst, haha! Whippetit ei anna mingiks vorstiks nimetata? Frankfurter näiteks vms :P

v2lek said...

Hästi ei anna, aga ta on meil lihtsalt blond. vähemalt võrreldes prantslasega :)

Sipsik said...

Oiiiiii kui armas :D:D:D
Tahaks kohe kallistada sellist karvikut :)

Helina A. said...

Väga-väga raske on temast käsi eemale hoida :))