Ma olen päris kindel, et Tallinna sügisjooksu medal on üks kõige ilusamaid, mille ma kuskilt kaela olen korjanud. Täitsa nagu kohe olekski võitnud :) Näeb stiilne välja, on kõvasti teistsugusem kui teised ning pole mingi odava väljanägemisega metallist plönn. Ilus mälestus ühele harakast spordiarmastajale.
Võit iseenda üle jäi aga seekord saavutamata. Või no kuidas võtta. Iseenesest võib ka seda võiduks pidada, et ma ennast üldse finišisse jaksasin lohistada.
Alateadlikult aimasin juba ette, et head nahka sellest jooksust ei tule. Nii ka läks. Alustasin viimasest stardikoridorist(kui keegi oligi seal tagapool, siis oli neid vähe). Mu ees oli MASS! Tundus, et enesetunne on rahulik. Natuke närviliseks läks siis kui kell lihtsalt keeldus gps'i signaali leidmast. Proovisin päris pikalt ja mitu korda, aga ei miskit. Lõpuks kõrgemad satelliitide jõud siiski halastasid mulle ning andsid mu signaali täpselt stardipaugu ajaks. Väga viis ajastus! Sealt edasi läks ainult hullemaks. Enesetunne muidugi, sest keegi oli jõudnud mu jalad vahepeal betooni valada. Panin lootused esimesele viiele kilomeetrile, et küll siis läheb kergeks. Ei läinud. Hoopis pea hakkas valutama. Ka peale kümpsi oli sama nutune seis. Ehk nutusemgi. Aeg, mida kellalt nägin (57:43) ajas tuju täiesti põõsasse. MIS MÕTTES??? Ma ei jookse isegi kiiremates trennides kümmet nii aeglaselt. Õudselt oleks tahtnud kõik kukele saata ja bussiga koju sõita. Siis tuli meelde, et ma ei ole see esikohti ja eurosid noppiv kerge jalaga Etioopiast pärit poiss, vaid täiesti tavaline rahvasportlane, kes on tulnud liikumisest rõõmu tundma.
Nii ma siis tšillisin. Igas joogipunktis jõin ja täitsin oma väikest pudelit. Mingi hetk proovisin ennast ka geeliga turgutada, aga ka selle võlujõud jäi seekord toimimata. Keerutasin peas mõtteid, mis juhtuda võis, et jooks nii pekki kukkus.. 1) Hooaja lõpp ja lõputult ei saagi vormis olla, 2) halb päev, 3) ettevalmistus rattamaratoniks ja pikad rattatrennid metsas on laastavalt mõjunud, 4) liiga vähe jooksu of course, 5) võimalik väike haigusevimm sees, sest kõik on ümberringi tõbised ja tunnen end ka pisut tatiselt, 6) hommikune pingutus, mis pole mulle kunagi sobinud, 7) väga soe ilm.. No kärss kärnas ühesõnaga ja kohe täiesti. Lõpuks hakkas põlve tagant ka jälle kiskuma ja siis ma andsin vist täiesti alla.
Üritasin läbikukkumisest viimast head emotsiooni välja pigistada ning lihtsalt jooksupidu ja ilusat ilma nautida. See peaaegu, et õnnestus.
Kui finishikoridoris kiirendades ühe härraga võidu hakkasime ajama, sain aru, et tegelikult jaksu ikkagi nagu oli ja ehk oleks pidanud lihtsalt paar kiiremat lõiku vahele tegema, et jalad lahti saada. Aga no mis lõpus enam spekuleerida, kuidas oleks võinud ja kuidas mitte.
Pealegi! Kui avg pulssi hakkasin vaatama, siis oli selge, et kuskilt ikka midagi logises ja kõvasti. Paar nädalat tagasi sai kiire tunnine jooks tehtud ajaga 5:15min/km ja avg pulss oli 165, eilse aeglase tempsiga oli avg pulss 170(tavaliselt on sellise tempoga ehk kuhugi 150 kanti). Nii, et siinkohal lõppebki minu ving ja hala ning järgmisel aastal on võimalus parem sooritus teha. Kõik on minu enda...jalgades.
Kell läks kinni 2h 1min ja 11sek'i ning hiljem finišiprotokolli sirvides selgus, et selline minu ametlik lõpuaeg oligi :)
Aeg: 2:1:11
Koht: 1112/2440
Koht N: 216/959
Koht vkl: 137/642
10km koht oli 1111 Selle lihtsalt pidi ära mainima, sest tundub, et ma jätkan ilusate numbrite jooksmist(lõpuaeg ja koht :))
Kiireim kilomeeter oli 4:57 ja aeglaseim 6:12.
Kui kogu jooks nüüd lihtsalt lausega kokku võtta, siis ma julgen väita, et raskeks ei läinudki, sest kohe algusest lõpuni oli ühtmoodi ja ühtlaselt nõme :)
Kiireim kilomeeter oli 4:57 ja aeglaseim 6:12.
Kui kogu jooks nüüd lihtsalt lausega kokku võtta, siis ma julgen väita, et raskeks ei läinudki, sest kohe algusest lõpuni oli ühtmoodi ja ühtlaselt nõme :)
Aitäh, kes tulid, olid, elasid kaasa ja pöialt hoidsid! :)
Et siis....järgmisel aastal uuesti!
16 comments:
Väga tubli, et ikka lõpuni jooksid:)
PS: keegi tegelane, kes sõitis rattaga läbi põhjamaade päris pika tiiru pärast pihtis, et kaalu läks alla ja vastupidavust nagu tekkis ka, aga varasem jooksulihas kadus ikka ära.. et maratoni vahetult peale seda üritust enam enam ei jookseks, enne oli selleks võimeline.
Aitäh :) Tegin endale kohe alguses selgeks, et kui ikka väga nutuseks läheb, siis kasvõi jalutan lõpuni. Aga noh, neid räpaseid katkestamise mõtteid võis ikka peas keerutada. Enda lohutamiseks(või kiusamiseks) või nii..
Fakt on see, et jooksu treenib ainult jooksuga ja eks see ole kõikide aladega nii. Osad võivad olla sarnased(sarnane liikumine või lihaste töö), aga edu saavutamiseks tuleb rõhku ikka erialasele panna.
Lohutan ennast sellega, et kui mu kehv vorm selline on, siis tegelikult ju polegi kõige hullem. Nüüd tuleb ajaga seda kehva vormi veel tõsta :)
Tead, teiste lugusid lugedes on äratundmist palju. Kõik täpselt samamoodi. Mingi üldine jama selle SEB-ga. Lisaks sai ka mõnusa päikesepõletuse näkku.
Jääme siis optimistlikult uusi ja kiiremaid jookse ootama, mis seal ikka. :)
01:59:46 ametlik lõpuaeg ju :)
täitsa korralik ju.
Ma sain endale kenad varrukad, millest terve suve hoiduda üritasin :) St juba teised, sest esimesed sain mingil augustilõpu rattasõidul.
Ehk ongi asi selles, et septembris hakkab enamusel juba hooaeg läbi saama ja sportimisest väss sees? Või siis on lihtsalt ring seepärast nõme, et alati on kas väiksem või tugevam tuul igatipidi vastu.. (Kui see ainult minu luulu pole muidugi :))
C: Ööjooksuga võrreldes tõmbab see tulemus ikka korralikult nina vingu.
Ähh, tegelikult ei ole hullu midagi. Niisama vingun. Tuleb endale aru anda, et kõik võistlused ei saagi eesmärkide eduka täitmisega lõppeda :) Ainult, et teistele on seda juttu miskipärast palju lihtsam rääkida. Kuidagi usutavam tundub :)
Pmst 9:02 oled põhjuse ise ära ütelnud-tegeled kõigega natuke ja õieti mitte millegagi..:)
Nii on.
Kas just kõigega natuke, aga palju rohkem uisu ja rattaga, kui jooksmisega. Jooks on lihtsalt lõbus vaheldus :)
Ma olen ka kuulnud-lugenud, et oligi raske, väga paljudel. Ilmselt võibolla ilmas küsimus. Ise ma enda jaoks vabandusi ei otsi, ka mul jäi peamine eesmärk täitmata, aga ju ma polnud selleks piisavalt tugev, kuigi vorm on hea. Oktoobris antakse Tartus uus võimalus õnneks.
Eks need uude tundi läinud ajad jäävad alguses ikka natuke kripeldama (ma sain sel aastal Tartu kevadisel 23 kilomeetril aja 2:00:32, oli küll suur rekordi parandus, aga ikka tegi tigedaks :D ), aga samas kehva enesetunde kohta pole su ajal ju häda midagi!
Ratas vist paraku tõesti jooksmist ei soodusta, aga harrastajal on minuarust oluline teha seda, mis rõõmu pakub! Mina möödunud talve peaaegu ainult suusatasin, võibolla tõesti ma parandaks isiklikke veel enam, kui oleksingi rõhunud jooksule ja kündnud kuskil sisehallis kummirada, aga no ma ei suuda... siis läheks üldse võibolla jooksuisu ära :)
Hetkeks mõtlesin ka, et võiks oktoobris joosta, aga panen vist rattamaratoniga ikkagi punkti sellele hooajale ning puhkan natuke, et mõelda, mida ja kuidas uuel uuesti ja paremini teha.
Olgugi, et tahaks ikka kiiremini ja paremini, siis olen sinuga nõus, et harrastajana tuleb teha seda, mis rõõmu pakub. Eks see vorm paraneb veidi ikkagi(isegi kui konkreetselt jooksule ei keskendu), lihtsalt ei toimu sellist hüppelist arengut.
Ja need sekundid, arggghhh! Siis mõtled, et nooo ei võinud ennast veidi kiiremini liigutada või? Täielik tigu. Samas kui sekundites võidad oma vana aega, siis on jälle maailmameistri tunne.
Imelik on see tervisesportlase aju :))
vara veel hooaega lõpetada:) ikka kõrvemaale rattamaratonile ja tartusse poolmaratonile ja/või miks mitte ka paide-türi :) vara on seda lund veel ootama jääda, sellest ei pääse nagunii.
Aijaaa, vot Kõrveka rattasõit on küll veel soolas. See läks siin kiirustades üldse meelest. Kui ilma on, siis sinna tahaks küll kohale jõuda :)
HeikkiK, kas sul kõik järgnevad üritused plaani võetud? :) Või otsustad jooksvalt, mis emotsioonid peale rattamaratoni peas ja sees keerlevad?
Ma olen juba Tartu poolmaratonil kirjas ja Kõrvemaal 21,5 km sprindil :)
Mõtlemisainet mulle :))
Tegelikult, kui aeg pole oluline, siis võib ju 5. oktoobril Tartus ka täispikka proovida. Just läbimise mõttes. Kui aega jooksma minna, siis peaks natuke pikemalt ainult maratonile keskenduma, aga kui lihtsalt esimene kord katsetama ja läbima minna, siis mulle tundub, et sul on võhma küll, et maraton ära kesta.
Ma arvan, et läbi lohiseksin selle distantsi võhma poolest kindlasti, aga sel aastal jätan siiski selle triki veel tegemata.
Kuna see aasta on esimene korralik treenimise aasta peale vigastusest taastumist, siis üritan mõistusega võtta ja endale ei öelda seal, kus mingi osa minust tahaks karjuda jah ja plagama panna.
Pean enne ennast pilatese ja korralike venitustega jälle sina peale saama, et kuskilt ei kisuks ega torgiks. Siis lähen ja teen selle triki ära ;) Ma luban!
Post a Comment