Kõik saab alguse suhtumisest – on mul õigus? Kuidas me
suhtume asjadesse, olukordadesse, teistesse inimestesse, võimalustesse jne. Kui
suure ja millise võimaluse me iseendale ja teistele läbi suhtumise anname ning
kui palju ja mil määral millegagi riskime. Olgu selleks siis tõesti ükskõik
mis.
Kui suhtud kõigesse ning kõikidesse hästi, elad sa tõenäoliselt
suhkruvatiselt mõnusas roosas maailmas ja kui halvasti, saadab sind hämarus,
kõle külm ning pidevalt painavad deemonid, kes keelavad sul õnnelik olemast
ning teistega hästi käitumast. No vähemalt midagi sinnapoole. Natukene.. :)
Vereanalüüside andmisega on niimoodi, et, kui ma kuidagi neisse üldse suhtun, siis ...õudusega. Ma võin ju ukse taga ennast tiigriks mõelda, kuid
toolile ronides ja kätt lauale sättides, on põu hetkega jäneseid paksult täis
ning süda on sügavale saapasäärde vajunud. Tunnen, kuidas mõte hajub laiali, näpud muutuvad jääkülmaks ning hakkavad ebameeldivalt surisema. Läbi
närvilise oleku ja sunnitud naeratuse, informeerin alati õde, et olen üks
nendest nõrganärvilistest, kes võib poolelt sõnalt ja keset protseduuri „ära
kustuda“. Nii ka seekord. Õe ilme reetis, et ei ole ma ei esimene ega
viimane "selline", kes mõnikord kabineti põrandale puhkama vajub.
Toolil mugavat asendit leida oli samuti võimatu.
Ka sellesse piinapinki ei oska ma kuidagi suhtuda.
Õhhh, kui suured silmad ühel "veetleval" hirmul võivad olla.
Õde tundus küll veidi range ning väsinud, kuid tema südamlikkus sai reedetud hetkel, kui ta aeglaselt kolmeni luges ning informeeris, et nüüd torkab. Ei midagi. Mitte
mingit valu ega ebamugavustunnet. Võttis paar topsi endale mälestuseks ning oligi kõik. Kogu
tähelepanu läks ilmselt vaikselt omaette muigamisele, sest nii hella kohtlemist ei ole
ma üheski vereanalüüside võtmise kabinetis veel kohanud. Punkt i'le oli muidugi eriti kiisupehme! „Ma panen sulle laste plaastri, siis on naljakam.. no ja ei ole
enam nii hirmus ka!“.
Vot siis ma enam ei suutnud, suu venis kõrvuni :))
Mõni kohe oskab.
Pole üldse palju vaja. Kõik on suhtumises kinni! Piisab lihtsalt killukesest inimlikkusest, mida paljud kahjuks ei jaksa või ei oska jagada.
3 comments:
Vaevalt see nõelaga torkimine kellelegi meeldib. Olen üsna mitu korda doonoriks käinud ja see torkamise ootus on alati olnud üsna ebamugav:)
Täiesti nõus sinuga - suhtumine on oluline. Nii väike asi, on see siis sõna, lause või tegu, võib anda naeratuse huulile päeva(de)ks!
Heikkik: Lisaks torkamisele on ebameeldiv veel see tunne, kuidas veri välja voolab. ÖÖäkk. No ei suuda sellest kuidagi üle olla :( Mõnikord tõesti peaaegu, et ei tunnegi, kui teinekord on väljakannatamatult vastik.
Herz: Oleks vaid rohkem sellist suhtumist ja hoidmist :)
Post a Comment