Ma arvan, et minu üks kõige lemmikumaid ütlusi jooksmise kohta on "Run like you stole something!". Ei mingit erilist ülepingutatud sügavmõttelisust, lihtsalt lihtne ja lööv. Tänane jooks umbes nii hoogsalt alguse saigi. Nagu oleks miskit keelatut pätsanud.
Vaatasin eile terve päev närviliselt aknast välja ja nõidusin ilma. Sellist oavarrest sadu pole tükkaega näinud. Õnneks hommikune pilt oli juba hoopis midagi muud. Ei mingit sadu, ei liiga külm, ei liiga palav.
Venitasin oma puusapainutajad lahti ning loivasin starti.
Kõik oli vahva. Enesetunne oli hea, jalad tundusid kerged, kõrvaklappidest mängis järjest muss, mis meeleolu üleval hoidis. Lausa nii vastikult suurepärane, et see oleks pidanud olema ohumärk, et mõned kilomeetrid eemal saabub pill pika ilu peale.
Aga mis me ikka siin ilusatest asjadest pikalt heietame. Alustame kohe tüüpilise eestlasliku halaga, kuidas kärss oli kärnas ja maa täiesti läbikülmunud. Ühesõnaga, umbes kaheksandal kilomeetril jõudis mulle koos hirmsa väsimuse ja raskustundega jalgades kohale, et ei varastanud ma midagi ja pole mul kiiret kuhugi. Kümnendaks kilomeetriks oli olukord nii hull, et seisin raja ääres, hoidsin kord kõhust, kord seljast kinni ja üritasin kohutavast pistmisest lahti saada. Ei aidanud ei käed üleval, kõrval ega all jooksmine. Tuligi lihtsalt seista ja rahulikult hingata, kuni uuesti kõndima sai hakata. Jõudsin sildini, mis näitas, et 11km on veel jäänud ning nutt tahtis peale tulla. Jalad ei liikunud, pistmine polnud ka kuhugi kadunud ning kõige tipuks käisid lainetena külmavärinad üle keha. Võtsin geeli, kuid loodetud energialaks läks kuhugi kaduma. Tunne oli sant.
Peas keerlesid magusad mõtted katkestamisest, kuid veensin end kiiresti mõistusele tulema ning koos mõistusega saabus tagasi ka tükike motivatsiooni ning osake jaksust, mida mõneks kilomeetriks jätkus. Ja jälle, pistab kurat! Kokku seisin kolm korda raja ääres ja tundsin, kuidas surm eemalt kuklasse hingas. Tunne oli nagu algklassides, kui ümber koolimaja aia kihutamine tahtis hinge seest rebida.
Imelikult kombel ei ajanud isegi vihale. Lihtsalt natuke hale oli endast. Selge oli see, et 2.06'ga finishisse jõudmiseks oleks pidanud juhtuma ime, kuid kuna imedega on lood nagu on, siis pigem lootsin, et finisheeruks kasvõi eelmise aasta ajaga.
Seitse kilomeetrit veel, kuus kilomeetrit veel, viis kilomeetrit.......kolm kilomeetrit.. Vältisin mõtteid, kui palju ma juba jooksnud olen ning keskendusin väikestele numbritele. Kaks viimast kilomeetrit oli lihtsalt reis kuule. Ausalt. Ma ei ole elus pikemaid kilomeetreid jooksnud.
Viimasel kilomeetril motiveeris mind mõte sellest, et peale lõpetamist ei pea ma enam sammugi kuhugi jooksma. Võin kasvõi raja kõrvale pikali visata kui tahan. See oli minu 23km kõige ilusam mõte.
Teine motiveerija oli neiu, kes oli enne starti parfüümivanne võtnud ning tema sappa sörkima jäädes, oleksin lihtsalt lämbunud. Läksin autopiloodi peale ja andsin jalgadele valu.
Kui ma 2h 13min ja 45sek hiljem finisheerusin, ei olnud ma mitte kübetki pettunud, et ma oma Tartu jooksumaratoni senist parimat aega ei parandanud või naabrist parem ei olnud. Üldiselt kipub nii olema, et kui trenni ei tee, siis ei jõuagi. Imelik, eks?! :) Aga arvestades, kui mitu korda ma ikkagi seisin ja kui palju jalutasin, siis eelmise aastaga võrreldes oli see isegi edukam kulgemine, sest eelmisel aastal jooksin ma kõik need 23km.
Aga, et ikka väike eneseõigustus kah enne lõppu jutu sisse ära mahuks, siis maastikul jookse ma ei naudi!
Muid vabandusi ei ole. Nõrk olen.
Jooksu lõpetamisest meeldivam oli hoopis tagasi koju jõuda ning hr Hundiga kevadises vihmasabinas ja linnulaulu saatel üks väike jalutuskäik teha.
Kodus on mõnus :)
6 comments:
ja mul just vastupidi, maastikujooks istub järjest rohkem. Tartu jooks on ikka suht asfaldil esimene ots ja ma just sellepärast seda ei valinud. Asfalt tundub järjest igavam.
C: Asfalt on 23st kilomeetrist ainult paar esimest. Ülejäänud kruus ja mets.
asfalti on jah napid 3 kilomeetrit ehk alguses ainult. aga sellise jutu peale ju väga hea lõpptulemus tegelikult:)
Vähemalt muljetavaldavad viimased kilomeetrid oled teinud -viimasel 2.2 km-l oled must terve minuti kiirem olnud, kui maa veel natuke pikem olnuks saanuks ilmselt ka kätte :)
Raske jooks nagu alati-no ei sobi see valdavalt allamäge jooks minu jooksustiiliga kohe kuidagi. Tänavused vaevused algasid samuti kusagil 10.km kandis.
Anonymous: Muljetavaldavad olid teine ja kolmas kilomeeter, kus Endomondo näitab, et lippasin nagu jänes :)
Lõpp oli ikka kole.
Ja kust sa ainult allamäge jooksid. Tõusudest läksid ringiga? :P
Kuigi kui aus olla, siis iga aastaga jääks neid tõuse justkui vähemaks. Lihtsalt raske on.
Kui finish on stardist 100m allpool siis seda jalgu tapvat allamäge ikka jätkub (ja oleks see kõik siis veel lauge ja mõnusalt joostav nagu esimestel km-del -kus sa sellega), ei hakka üles lugema neid vigastusi mis ma selle võistluse käigus üles olen korjanud. Tõusud olid pigem meeldiv vaheldus.
Post a Comment