E-treening/Esimesed kaks nädalat ning kolmanda nädala uus plaan!

Eiei, motivatsioon ei ole kuhugi kadunud, küll aga innukus kirjutada. Ei saa kohe neid kahte tegevust korraga ree peale. Igakord, kui peale trenni arvuti taha olen istunud, jõuan kiirelt veendumusele, et aeglastest lonkimistest ei ole midagi märkimisväärset jagada. Keda see ikka huvitab, et trenni kõige tublim osa oli väravast välja astumine ning parim osa koju jõudmine ja soe dušš :) 

Nii, et teeme lühidalt. Eelmine nädal kulges enam vähem selliselt nagu (allpool) nädalaplaan ette nägi.. Ära jäid ainult mõlemad taastavad treeningud, sest kolmapäeval tahtis migreen pea plahvatama panna ja laupäeval oli selline meeletu väsimus, et suutsin vaevu üleval püsida. Leidsin, et see pole koht, kus treeningplaani ori olla ning targem on jõuvarusid pühapäevaseks pikaks trenniks säilitada. 

E: puhkus
T: jooks 50 min (pulss avs 140)

K: ratas/rull taastavaks ~90 min 

N: puhkus

R: jooks 70 min (pulss avs 140) 

L: ratas/rull taastavaks ~90 min 

P: jooks (matk 8 min jooks + 2 min kõnd) 110 min 

Kõik tehtud trennid olid meeldivalt rahulikud, kuid põhiprobleemiks oli jätkuvalt piinlikult madala pulsi hoidmine. Õigemini pole probleemiks see, et pulss  üldse kontrollile ei alluks, kuid kipun andmeid(tempo ja pulsi omavahelist suhet) liialt eelmise aastaga võrdlema, kui kogu organism palju treenitum ja sitkem oli. Tunnen, et venin nagu tigu ja see tekitab tuska ning kahandab enesekindlust oktoobris hästi joosta. 

Enim hirmutas pühapäevane 110min jooks, sest nii pikka trenni/jooksu ei ole ma väga ammu teinud. Üllatuslikult osutus see aga hoopis kõige nauditavamaks. Ilm oli soe ja ilus, mets lõhnas sügiseselt, inimesi oli vähe, muusika kõrvas mängis sammuga täpselt kokku ja.. kõik oli lihtsalt suurepärane. Paar viimast kilomeetrit tulid küll puhtalt tahtejõu pealt, sest kark oli all juba päris kange, kuid see ei vähendanud karvavõrdki seda rõõmu ja mõnusat emotsiooni, mida kogu treening pakkus. 

Sellel nädalal ootab mind ees aga hoopis teises rütmis minek. 

Nagu näha, tuleb jalad kõhu alt välja võtta. 

E: puhkus või kerge aktiivsus (ujumine vms)

T: jooks 10-15 min soojaks, leia üks tõus, mida saad joosta 40-50 sek, st mitte väga järsk, seda tõusu siis 6X üles ja rahulikult sörk alla tagasi, jälgi taas pulsse, et oleksid uue tõusu jaoks taastunud. Pulss võib minna tõusul 160-165, mitte väga palju rohkem. Kui tõusud tehtud, siis sörgi 5-10 min rahulikult peale ja seejärel ~ 2 km tõusva tempoga, alusta u 5:30/km kohta ja proovi jõuda 5:00 ni. Pulsi osas sama reegel, mis tõusudega, ehk siis kuni ~165. Seejärel kerge taastav sörk ja kõik. Kokku u 60 min treening. 
K: ratas/rull taastavaks ~90 min. Jälgi, et oleks taastav treening! 

N: jooks 10-15 min soojaks, 5X 2 min tempojooks / üle 3 min taastava sörgi, 10 min lõdvestuseks. Kogu aeg ~50min. Juhul kui saad, siis võid teha 2 min asemel 500 m ja vaata, et aeg oleks 2:15-2:30. 

R: puhkus

L: jooks (matk 8 min jooks + 2 min kõnd) 100 min

P: puhkus või kerge aktiivsus (ratas) 

Esimene kiirendustega/lõikudega trenn on seljataga ja pean ütlema, et see oli meeldivalt vastik. Või vastikult meeldiv? Viimati sai tõsisemalt pingutatud maikuus Tartu jooksul ja sellest on siiani mõru maik suus. Peale seda pole üldse minekut olnud. Nii, et tänase ees oli mul hirm. 

Järgisin täpselt juhiseid. Sörkisin rahulikus tempos Trummi lähistele, kus suusaradadega külgneb üks pikem asfalttõus. Otsustasin oma 40-50sek sutsakad seal ära teha. Nende ees mul väga suurt aukartust polnud, sest sellised lühikesed mäest üles pingutamised, on mulle kummalisel kombel alati väga meeldinud. Ilmselt seetõttu, et peale üles jõudmist on lausa lust ja lillepidu alla tagasi lonkida. Ja mulle on alati meeldinud see tunne, kuidas taastudes veremaitse suust kaob ning enesetunne normaliseerub. Imelik? Jajah, nii nad minu kohta ütlevad :P

Mis aga edasist puudutab, vot see muutis mind juba ebakindlaks. Otsustasin need 2km joosta Hiiu-Haabersti kergliiklusteel, kus distants on ilusti ära märgitud. Kuna kellal puudub gps funktsioon ning telefoni on tülikas koguaeg piiluda, on need kilomeetripostid lausa kullatükid. 

Nii, et siis umbes 2km tõusva tempoga.. 

Kuna ühe kilomeetri ajaks tuli 5:50min/km ja kiireimaks 5:01min/km, siis mul ei ole õrna aimugi, mis tempoga ma alustasin. Üritasin igaljuhul järjest kiirendada. Huh, raske oli! Ja lõpuks oli lausa päris rõve. Nii, et kui olin 1,5km ära jooksnud, mõtlesin, et tegelikult on ju see ka juba päris hea ja..äkki polegi rohkem vaja!? Õnneks ei andnud iseendale loobumise võimalust ning hambad ristis vedasin ennast 2km postini. Seejärel luba hetkeks hinge tõmmata, ümberpöörd ning "koju" tagasi. 

Emotsioon? Ausalt?! Kartsin palju hullemat. Päriselt mahtus aga terve selle tunni sisse võrdsel määral vastikust ja ülimat naudingut. 

Oma kahe eelmise treeningnädala kohta ei oska muud kokkuvõtvalt öelda, kui seda, et minu pidev väsimus on praeguseks juba murettekitavaks muutunud. Ei ole aidanud vitamiinid, taimsed rohud ega nõelravi. Homme vereanalüüsid ja loodetavasti selgub täpsemalt minu madala vererõhu ning kehva enesetunde põhjus. Ei jaksa enam elav surnu olla. Ainuke rõõm ongi sellised kiired trennid, kus saab vere käima, siis veab õhtuni kenasti välja. 

Ja täna õhtul ootab mind füsio külastus. Loodetavasti saan oma kõvera selja osas abi ning asjalikke nõuandeid. 

Neljas oktoober läheneb hirmuäratava kiirusega... Ma ei ole veel üldse valmis! 

(Aga kindlasti rohkem kui 2 nädalat tagasi!)