Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Thursday, October 8, 2015

Kuidas ma depressiooni sain

"Elu on seiklus!", ütles Hellu ja läks arsti juurde..

Lühidalt. Mul millalgi hakkas süda oma elu elama. Lõi suvalisel hetkel rütmist välja või siis mõnikord lõi nii aeglaselt ja vaikselt, et tekkis kahtlus, kas ta üldse enam lööb. Käisin igaks juhuks koormustestil, kus selgus, et vist surema veel ei hakka, kuid päris korras minuga lood kah ei ole. Miks aga südamelihas korralikult tööd ei askelda teha, seda ei teatud ja saadeti edasi perearsti juurde analüüsidele. Kuna mul oli ka (on siiani) autojuhilubade vahetamiseks uut tervisetõendit vaja, sai kenasti kaks käiku ühendada. No vähemalt teoorias kõlas see sama lihtsalt kui lastelaul..

Anusin analüüse nagu lunastust. Ma saan aru küll, et käin üks kord mitme aasta jooksul arsti juures ja sedagi on liiga palju, kuid poleks arvanud, et sellest niivõrd lõbus ettevõtmine tuleb. 

Rääkisin probleemist ning palusin kontrollida põletikunäite, kilpnääret ja siis veel nipetnäpet, mis võivad olla südamega seotud. Serveeriti seda aga nii nagu oleksin tahtnud neid seal samas paljaks varastada. 
Peale pikka ja piinlikku enesetõestamist, pressisin neilt lõpuks analüüsid siiski välja. Tõendiga saadeti pikalt puu taha ja kästi tagasi tulla. Päris täpselt ei saanud ma lõpuni aru miks neid kahte asja ühel päeval teha ei saanud. Ilmselt see koleda nimega loom bürokraatia ei lubanud. 

Õhh! Mu graafik on viimasel ajal tõesti väga tihe ja nägin kurja vaeva, et kalendrisse uuuesti kuhugi see paganama perearst sokutada. 

Teisipäev. Tõendijaht vol 2. Nädalavahetusel õnnestus paduhaigeks jääda. Ärkan meeletu peavaluga ja kaalun voodisse jäämist (ja ehk ka suremist), kuid tihe kalendriplaan ja tõend lausa käsivad end voodist püsti ajada. Mis sa teed, tuleb minna! Sõtta.
Läbi häda veeren varahommikul autoga kuidagi ühest linnaotsast teise. Peale pikka ootamist hakkab juba lootus kaduma, kui lõpuks õnnestub perearsti laua taha siiski maha potsatada. Istun seal nagu hunnik õnnetust. Kõik kohad valutavad, higistan, kõri on paistes ja tatti voolab lõputult. Udune pilk ei fokusseeri korralikult, kas korraks kabinetist läbi lipsava kuju näol on tegemist vikatimehe enda või  siiski pereõega. Värisen. No nii kuradi paha on olla..

Teredeni me ei jõua, sest vastuvõtt algab sõimuga. Et mis mõttes mina võtan endale õiguse tellida hunniku analüüse, kui selleks mingit tungivat põhjust pole. Ok, mõistan, Uuringuid, mida pole E-tervises, neid pole olemas ja niisama kurdetud sümptomitel pole niikuinii mingit kaalu. Pobisen midagi, et mina pole midagi tellinud. Rääkisin oma vaevustest, pereõde kirjutas analüüsid ja perearst kinnitas. Kõik tundus olevat loogiline, kuid tänitamine ei lõppenud.. 

Tore muidugi teada, et põletikku kuskil sees ei istu ja muud näidud ka kõik normis, va see kuramuse kilpnääre, mis ikka poole sammuga aegajalt üle ülemise normi kõigub. Aga no mis ütleja või kurtja mina olen. Perearsti sõnul ei tekita kilpnääre üldse mingeid vaevusi ja minu näol on tegemist kõige õudsama simulandiga ja valetajaga, keda maamunal nähtud. 

Ma ei jaksa vastata. Paha on.  Tuima näoga jälgin, kuidas ta midagi vihaselt arvutisse toksib. Ühe sõrmega kusjuures! Ma pole kunagi kedagi ühe sõrmega nii kiirelt üle klaviatuuri tantsimas näinud. Põrnitsen kordamööda teda ja tema kummalist trükkimisstiili ning tunnen, et enam ei taha. Ainuke asi, mis mind veel teadvusel hoiab on see kuramuse tõend, milleni me ikka veel jõudnud ei ole. 

"Stressi on?", küsib vihaselt. Kehitasin tuimalt õlgu ja ütlesin, et no natuke ikka on. Kõigil on. ..vist. Maniakaalne klõbistamine jätkub. Stressi omaks võtmisega tegin ma ilmselge vea, sest juba järgmisel hetkel olin ma napilt psühhiaatria haiglasse vastuvõtule kirjutatud. "Näete jah? Kas te vaatate? Siin lehe peal on see depressiooni test, mille te peate täitma.". Jäin vist vahepeal millestki olulisest ilma, sest järsku ei saanud ma enam hästi aru. Mis depressioon? Mis test? Tundsin, et vaikselt hakkab kogu see vastuvõtt lappama minema ja teha pole midagi. Pilgutasin oma suuri silmi, mis selleks hetkeks olid vist kaks korda veel suuremad ja tundsin, et vaatamata äärmiselt halvale enesetundele, ajab mind meeletult naerma.

"Jah, näen. Mis ma selle testiga peale hakkan?". "No täidate ära ja siis saate teada, kas teil on depressioon ja kas te vajate psühhiaatrilist abi, sest vaadake.. Vaatate jah? Kui analüüsid korras, aga tunnete, et teil halb, ei saa see muud olla kui depressioon. Te mõtlete endale haiguse välja!". Üritasin vaikselt seletada, et mul ei ole depressiooni ja tegelikult olen ma väga õnnelik, aga mu süda... "EI VAIDLEEEE!!! EI VAIDLE!", lõigati mu tagasihoidlik vastuargument nagu terava noaga läbi. "Täidate selle testi ära ja..". No ja siis see juhtus. Ma purskasin täiesti ootamatult ja tahtmatult naerma. Üritasin küll jõuga tagasi hoida, aga ei suutnud. Mõne minutiga olin ma sattunud nagu halba komöödiasse. Hakkas kohale jõudma, et hulluga pole mõtet vaielda  ja uurisin hoopis, et mis siis teha, kui testi tulemus tuleb alla normi ja mul ikka pole depressiooni. Kahjuks sain kiirelt aru, et sellist varianti valikus pole olemas. 

Istusin nõutult ja ei teadnud kas jätkata naermist või proovida natuke nutta. Proua sai ennast täiesti tühjaks bravuuritseda, kuni ma lõpuks laua tagant püsti tõusin ja lahkusin. Ilma tõendita loomulikult, sest jälle polnud mingil arusaamatul põhjusel võimalik seda mulle väljastada. Aga no vähemalt sain depressiooni. Nii, et päris tühjade kätega ma sealt ei lahkunud ;)

Nüüd on vist jälle mõneks ajaks rahu ja oma tõendi lähen nopin 15€ kallima hinna eest hoopis Magdaleenast. Närvikulu maksab ka midagi, eks?! Äkki kolmas kord näkkab.

Mis südamesse puutub, siis loodetavasti piisab Panangiinist, vitamiinidest ja lubadusest, et edaspidi võtan südamesse ainult ilusaid asju. 
Juba ongi natuke parem :)

Olge terved!

2 comments:

Sipsik said...

Et nagu päriselt ka on selliseid perearste olemas???????
No tule või ise kohale, et sellist ilmaimet kohata :D
Loodetavasti see "depressioon" ei sega nüüd lubade tõendi hankimist. Ehk peaks selle enne kätte saama kui depressioon ja suitsiidile kalduvus kaela määratakse :D

Helina A. said...

Mulle paistab ta päris tasakaalutu ja oma tujude ori olevat. Kord on normaalne ja siis on täiesti napakas. Oleks pidanud küsima, kuidas tal endal depressiooniga lood on. Paistis, et hästi ;)
Mis tõendisse puutub, siis ma usun ja loodan, et selle saamisega vast probleeme ei teki. Eriti kuna lähen teise kohta. Aga, kui peaks tekkima, siis ma kardan, et mul ei jää muud üle, kui kaebus kirjutada, sest tema käitumine oli täiesti ebaõiglane ja solvav. Rääkimata sellest, et ma pole esimene, keda ta väga bravuurselt valetajaks ja simulandiks peab. Alusetult.
Ja siis arutletakse, miks inimesed arsti juurde ei lähe. Ausalt, ei lähekski, kui mu nõelraviarsti võimuses oleks teha vereanalüüse ja kirjutada tõendeid :)
I see humans, but no humanity..