Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Monday, January 30, 2017

Kilpnäärme alatalitlus - salakaval kurat kaela peal

See postitus on kõikidele teile, kes te jõuate mu blogisse läbi google'i, kui olete otsingusse trükkinud "kilpnäärme alatalitlus". Ülevaade statistikast reedab, et teid on üllatavalt palju.

Minul ilmnesid kilpnäärme alatalitluse esimesed märgid aastal 2001. Olin siis 16 aastane ja mul ei olnud õrna aimugi, mida need kaks sõna endaga kaasa hakkavad tooma. 2004 oli asi ametlik ning hakkasin võtma L-Thyroxini, mida olenevalt tõusudest ja mõõnadest (doos suurenes ja vähenes) sõin 10a.
Haigusega kaasnesid erinevad tüütud ja ebameeldivad terviseprobleemid, mis arsti sõnul(kelle juures käin alates 2007 aastast) olla tujuka kilpnäärme vältimatu koorem.

- kaalutõus + super aeglane ainevahetus (+12kg - vaatamata sellele, et tegin trenni ja enda arvates sõin tervislikult)
- immuunsüsteemi nõrgenemine (tüsistus tüsistuse otsa)
- keskendumisraskused (põhjus miks ülikool kunagi pooleli jäi; aju lakkas töötamast)
- meeleolu langus (kompasin näpuotstega depressiooni)
- ärevus ja paanikahood (ei olnud enam külalised, vaid elasime koos)
- närvilisus (ärritusin iga pisiasja peale, ka selle peale, et närvilisust kontrollida ei suutnud)
- kuid kestnud lakkamatu peavalu (ei aidanud ükski tablett)
- pidev iiveldus
- külmatunne
- pearinglus
- madal pulss (puhkeolekus langes alla 50 löögi minutis - see on muidugi individuaalne, kuid minu puhul ei olnud see kindlasti mitte normaalne) ja rütmihäired
- kulmude välise kolmandiku hõrenemine (jah, kui veider see ka poleks, on see tõesti üks sümptomitest)
- silmalihaste tõmblus  (kestis kuid)
- juukseid tuli peotäite kaupa ära (PS! see võib olla tingitud ka rauapuudusest!)
- kael läks tursesse (struuma)
- meeletu, meeletu väsimus (olin nagu zombi, ka magamine väsitas ära)
- lõual ja põsel muutus nahk nagu saapatallaks (kuivas meeletult ja kukkus tükkidena ära; kreemid ja niisutamine ei aidanud)

Kuna iga organism on erinev, võivad ka sümptomid erineda. Eriti seetõttu, et see süütuks liblikakujuliseks näärmeks maskeerunud väike kurat me kaelal kontrollib tegelikult kogu meie organismi ja selles toimuvat.

Oma pika põdemise/kogemuse jooksul olen sattunud mitmete erinevate endokrinoloogide vastuvõtule, enne kui leidsin selle päris "oma", keda usaldan ja kellega saan vabalt mõtteid ja kogemusi vahetada (ja kes pooldab ka nõelravi, mis on minu jaoks väga oluline pluss!).
Üks nimekas endokrinoloog (jätan nime siinkohal nimetamata), kes oli üks esimesi, kelle juurde sattusin, raius mulle kindlameelselt, et kilpnäärme alatalitlus on lausa nii mõttetult väike mure, et see lihtsalt ei saa ühtegi häda ega halba enesetunnet põhjustada. Eriti kui veel tabletti võtta. Well, guess again.. 
Algul lõi see mind veidi jalust, et kuidas ma nii kehv eksemplar olen ja minul ainukesena halb on, kuid aastatega olen teadlikuks saanud, et meid, kaaskannatajaid, on häbematult palju. Ilmselt puudusid arstil olenemata spetsialisti nimetusest kogemus ja teadmised, mis oleksid talle andnud kilpnäärme alatalitlusest ja sellega kaasnevatest terviseprobleemidest terviklikuma ülevaate.

Olin omadega päris nirus seisus. Kõik eelnevalt loetletud hädad esinesid läbisegi ning kuidas ma ka ei üritanud sellest kõigest positiivse mõtlemisega üle olla, vajusin järjest sügavamale. Nii, et lõpuks ei suutnud ma muud teha, kui oma elule ja kohustustele käega lüüa ning ainult voodis magada. Olukord tundus lootusetu ja väljapääsmatu. Hull on see, et ma ei räägi siin kuudest, vaid aastatest. Valgust tunneli lõpus ei olnud enam. (Mõistavad vist ainult need, kes ise täpselt samas abitus olukorras olnud.)

Tänase seisuga ei ole ma tablette võtnud juba mitu aastat. Ennast seal normipiires hoida ei ole küll ehk kõige lihtsam, kuid see on võimalik. Ma elan ja saan hakkama nii iseenda kui ka oma kilpnäärmega ning kõik loetletud hädad on minevik.

Olen 173cm pikk ja kaalun 61kg. Võib öelda, et minevikku jäävad ka pekirulli päevad. (Muideks, see on üks esimesi häirekelli väsimuse kõrval, et olukord hakkab mäest alla kiskuma! Nii kui sang on platsis, tuleb menüü karmi pilguga üle vaadata ja igaks juhuks ka analüüsid teha! Ega niisama halvemaks ei lähe, järelikult olen kuskil mingite suutäitega häbematult patustanud... ups :(.....mõned korrad on juhtunud. Isegi kui suudan suhkrust oma näpud eemale hoida, on toored puuviljad mu nõrkus..)

Enesetunne on.. üldiselt hea. Aastatega olen oma keha piisavalt tundma õppinud, et sümptomid vara ära tunda ning ennetavalt tegutsema hakata. Stressirohketest perioodidest on küll raskem end läbi närida, kuid kindlasti mitte võimatu.

Nagu siin korduvalt ja korduvalt nämmutanud olen, siis minu salarelv on õige toitumine. Ma ei tarbi valget jahu (ehk siis võib öelda, et väldin gluteeni), suhkrut (asendan seda mee ja palmisuhkruga), piimatooteid (olen asendanud need kookoskoore, mandlipiima ja taimset sorti koorelistega), pärmi, soja (mõnikord väga harva söön mõne pudingu, kuid üldiselt mitte) ning talvisel perioodil ei söö tooreid puu- ega köögivilju (nii, et igasugused külmad salatid, smuutid ja puuviljad on minu menüüst talveperioodil toorel kujul väljas).
Menüü muutmine ei olnud mulle kerge (äkki lohutab kedagi, kellele sama sammu astumine hirmus raske on), kuid olen sellega leppinud. Just nimelt leppinud, sest ütlen ausalt, et ma just ei hüppa rõõmust, kui pakutud koogitüki tagasi lükkan või taldrikult vaatavad JÄLLE küpsetatud köögiviljad vastu. Aga sellega harjub ning kui natukenegi viitsimist on, saab valmistada väga maitsvaid ja mitmekülgseid toite. Ka kooke!
Mind motiveerib tervis, mille selle pingutuse arvelt tagasi olen saanud :)

Minu teine salarelv on jood. Vaatamata sellele, et seda nippi soovitavad mõned arstidki, olen selle kohta lugenud vastakaid arvamusi. Eriti kui googeldada "kilpnääre ja jood" ning jõuad otsapidi naisteka foorumisse, kus tulisemad arvamusliidrid joodi kasutajaid lausa debiilideks sildistavad. Siinkohal peab selle otsuse igaüks ise tegema, kas ta tahab ja julgeb debiili tiitlit kanda või mitte :), kuid minu peal see nipp töötab.

Joodilahusega (saab osta apteegist) peab olema ettevaatlik, sest osad inimesed on enda teadmata joodi vastu allergilised. Seepärast peab algul katsetades lähtuma põhimõttest "vähem on rohkem".

Enamasti vean oma jooditriibud jalalaba siseküljele, kuid olen vedanud ka otse kaelale. Viimase puhul tuleb jällegi olla ettevaatlik, sest kaelal on õrnem nahk ja lahus võib naha veidi ära kõrvetada ja/või kuivaks muuta (eriti kui selle määrimisega end tagasi ei hoia).

Joodi triipe võiks vedada nahale nii tihti, kuniks triip püsib nahal umbes 24h, siis jätta paar päeva vahele ning korrata.
Alles hiljuti, kui mul kilpnääre suurenema hakkas (struuma - alatalitluse üks sümptomeid), vedasin kaelale lausa 5x päevas triipe, sest mõne tunniga oli nahk täiesti puhas. Nüüd kordan triibutamist iga mõne päeva tagant.
PS! Oma peenikese kaela sain tagasi 3-4 päevaga!

Olen kuulnud, et on ka erinevaid taimseid preparaate, mis kilpnääret normis hoiavad, kuid nende kohta kahjuks kommentaare jagada ei oska, sest ei ole kunagi proovinud ega lähemalt uurinud.

On raske öelda, kui kiiresti mingi nipp või trikk aitab, sest organismid on erinevad. Minul läks kokku 5a korralikult toitumist, enne kui tabletist priiks sain. Üleüldine olukord hakkas paranema muidugi varem. Nt kaal hakkas langema paari kuuga, energiat tuli juurde, meeleolu muutus ja keskendumisvõime tuli tagasi. Samuti vähenes samm-sammult L-Thyroxini doos.
Kahjuks on kogu protsessi lahutamatuks osaks ka tagasilöögid, kuid nendest ei tohi heituda. Võtmesõnaks on järjepidevus ning oluline on märgata ja tunnustada väikeseid edusamme.

No ja kui juhtubki nii, et tabletist täiesti vabaks ei saa, siis nendest nõmedatest ja kurnavatest sümptomitest on küll võimalik vabaneda.
Kas mitte juba see ei ole täielik jackpot!?

5 comments:

Andres said...

Olen ka L-Thyroxini võtja, täpselt pool oma elust - 21 aastat. Aga millegipärast mul ei ole esinenud selle tõttu vähemalt siiani mingeid muid terviseprobleeme, kuigi jah, üks arst soovitas küll, et teeks programmi, et saada tabletivabaks.

Helina A. said...

Ohoh, mul on hea meel, et sul nii hästi on läinud! Enamasti tekitab see ikka mingeid ebameeldivaid terviseprobleeme.
Sa oled ka esimene mees, kellel ma nüüd tean, et on alatalitlus. Olen aru saanud meestel seda küll esineb, kuid rohkem on see naiste haigus.

Kas sa tead ka, kas see on sul geneetilise eelsoodumusega või mingil muul põhjusel avaldunud?

Andres said...

On jah geneetiline eelsoodumus, nii et ise ilmselt ei ole põhjustanud selle terviseprobleemi tekkimist. Aga sinu loo põhjal mõtlesin nüüd uuesti et peaks ka proovima ikka lõpuks tablettidest vabaks saada - lugesin kokku et varsti saab juba 8000 tabletti täis sellest ajast kui neid kunagi ammu võtma hakkasin :)

Helina A. said...

8000! wow! Hakkasin mõtlema, et palju ma neid tablette selle 10a jooksul ära võisin süüa..
Kui suur su doos päevas on?

Andres said...

Vist on 50 mg tablett - ma nii automaatselt võtan neid, et kohe ei ole meeleski :) Aga seda doosi jah vaadatakse kord aastas üle ja on kõikunud 25-st 100-ni.