Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Thursday, January 19, 2017

Veidi rohkem päris

Tänaseks on mul hääl tagasi, mu kael ei meenuta enam jõehobu oma ja tunne on vist parem kui nädal tagasi. Siiski. Köhimisega on jätkuvalt läänerindel muutusteta ning alles paar päeva tagasi näitas kraadiklaas ikka keskmisest kuumema naise temperatuuri. Antibiootikumid said otsa, hiina rohtusid jätkub veel vast nädalaks. Reedel on uuesti arst, uued analüüsid. Kardan, et nädala pean veel kodus istuma, kuid see on ka viimane piir. Tunnen, et hakkan siin väikse mulli sees hulluks minema. Söön, vedelen, ketran mõtteid ja lappan õppematerjale. No ja köhin.

Kuna mul on ilmselgelt liiga palju aega mõelda, olen ma oma elu üht- ja teistpidi algosadeni läbi analüüsinud. Kahtlen, kui tervislik tegevus see on.. Eriti, kui arvestada, KUI põhjalik ma selles analüüsimises (loe: enese materdamises) tavaliselt olen.
Olen läbinud kõik toredad ja vähem toredad peatükid oma elus, mis on mind välja toonud tänasesse päeva, millega ma kahjuks üldse rahul ei ole. Alles mõniaeg tagasi oli mul seda piinlik tunnistada, kuid nüüd voolab see tõdemus peaaegu, et vägisi üle huulte. Kulm kortsus torisen - ma ei ole rahul!

Enne keskkooli lõppu oli mul oma tulevikust peaaegu, et perfektne visioon. Kuna 30s eluaasta oli valgusaastate kaugusel, olin ma veendunud, et selleks ajaks olen ma lõpetanud ülikooli, teinud karjääri, tõenäoliselt olen ma abielus, mul on laps(ed) ja olen korda saatnud midagi erakordset. Mul ei olnud õrna aimugi, et elul võivad minuga sootuks teised plaanid olla. Et ma istun siin, 31a vana, ja enamus mu unistusi on ikka veel lihtsalt...unistused. Et ülikool on jätkuvalt pooleli ning karjääriga on mul täpselt nii palju pistmist, kui mitu korda suvel seal koeraga ujumas käisime.
Ja see pole üldse see karjäär, kurat.

Eks kõigel on kindlasti oma põhjus, kuid see ei tähenda, et see kõik mind vähem rusuks või närviliseks teeks.

Ma ei uskunud, et on selline asi nagu keskeakriis, kuid kui ma 30 sain, hakkas mul kuskil kuklas reaalselt kell tiksuma. Õhku jäi väheks, rääkimata ajast. On see siis nii või mitte, siiani ma pole sellest tiksumisest lahti suutnud ennast mõelda.
Mina, kes ma alati olen rääkinud, et vanus on kõigest number.. Väga silmakirjalik. Väga!

Võib-olla ma ei peaks sellest üldse kirjutama. Võib-olla oleks õige jätta jätkuvalt mulje, et minuga on kõik alati hästi, roosa ja fluffy, nagu täna sotsiaalmeedias kombeks. Aga teisest küljest.. võib-olla ei ole ma ainus, kes nii tunneb. Võib-olla on nii mõnegi naeratava ja muretu kesta sees sama segaduses hing, kes ikka veel "oma kohta" otsib. Vahet ei ole mis põhjusel.
Teeme klubi? Jagame muret?!

Ma olen alati kadestanud inimesi, kes on julged ja pealehakkajad. Kes lihtsalt võtavad kätte ja teevad ära. Olgu selleks siis raamatu kirjutamine, teise riiki kolimine, mingi hoopis uue suuna võtmine või näiteks fotograafia. Toon fotograafia näiteks, sest südames olen tahtnud sellega alati tõsisemalt tegeleda, kuid kui tegelemiseks läheb, siis veenab negatiivne hääl mu sees mind loobuma, sest tundub nagu kõik kohad oleksid fotograafe juba täis. Ilmselt ongi. Isegi mu töötukassa konsultant tõmbas ideele solinal vee peale, kui ma veel seal laua taga istumas käisin.
Teha kunsti, õppida midagi uut, proovida midagi uut..
Jah, ma võin olla nagu teised, kuid ei pruugi. Võib juhtuda, et olen parem. Teistsugusem. Kuid selle asemel, et päriselt proovida, kuulan ma neid, kellele lihtsalt rääkida meeldib ning usun juba ette, et mu käed on härjal sarvist haaramiseks liiga nõrgad.

Kas madal enesehinnang on meie geneetilisse koodi kuidagi juba sündides sisse kirjutatud või soodustab seda keskkond, kus me kasvame?
Kas ainult mulle tundub või kui ringi vaadata, on igal sammul pigem need, kes nahaalselt küsimata kohe tiibu hakkavad kärpima, samal ajal hüpnotiseerivalt sosistades "mitte miski pole võimalik"?

Piinlik tunnistada, kuid ka mina olen lasknud oma tiivad ära kärpida. Kas see näitab, et ma olen nõrk või lihtsalt..kõigest inimene? Esimest ei tahaks üldsegi mitte tunnistada, kuid ega teinegi valik antud kontekstis mingi uhkuseasi ole.

Jah. Olen lasknud ennast ära rikkuda. Uskuma jäänud, et on üleüldised standardid, millele peame vastama, et kuhugi kvalifitseeruda. Selle asemel, et olla enda moodi, olen märkamatult muutunud kellekski teiseks, sulandudes nii hoopis halli massi, mis ei sära, vaid kuivalt eksisteerib.

Muutus, muutus, muutus.. See eeldab kuskilt otsast alustamist, kuid ma kardan juba ette, et mu tiivad ei kanna. Ja siinkohal ei ütle ma aitäh kõigile neile, kes on võtnud vaevaks oma suu lahti teha seal, kus polnud õige aeg ega koht. Nõrkus ja argus on muidugi lõppkokkuvõttes minu enda süü, kuid näpuga tahan ma ikkagi näidata.. Kasvõi selleks, et tähelepanu tõmmates ütlejale sõrmega viibutada ning märku anda "nii ei ole õige!".

Nii, et tänaseks olen ringiga jõudnud tagasi punkti, kus vana ja turvaline teeb mind pigem närviliseks. See pole rutiin, millest ma räägin. See on enda argusest tingitud vähemaga leppimine.

Positiivset muutust on vaja, sest nii enam ei saa. St ma ei taha enam nii.
See on tuttav punkt, ma olen siin enne ka olnud, kuid peale paari sügavat hingetõmmet täpselt samamoodi jätkanud. Sest nii on turvaline.

Kuid seekord peale paari sügavat hingetõmmet seda ajutist rahu enam saabunud ei ole.
Arvan, et see on märk. Mul on päriselt vaja midagi uut. Midagi uut, mis on rohkem minu moodi. Midagi, mis paneb silmad särama. Midagi, mis lükkaks käima selle ratta ja annaks mulle enesekindlust, et oma unistustele lõpuks reaalne kuju anda.

5 comments:

Sipsik said...

Tean. Ja saan aru.
Ning jah, sul on muutust vaja. Kasvõi raputust. Turvalisest mullist välja.

Ilmselgelt õpid sa ala, mis sind ei paelu. Siis milleks? Kui on lõpuni jäänud imevähe, siis mõistlik ära lõpetada ja paber taskusse pista, kuid ma ei usu iial, et sa sel alal endaga rahul oleksid. Juura ei toida su hinge. Ja hing on sul kehast suurem.

Kindlasti peaksid hakkama kuskilt servastki tegelema sellega, mis sulle korda läheb. Fotograafia, kunst, misiganes. Tuleb ete visklemist, tuleb ette kõhklusi, kuid mis siis? Vähemalt ei ole igav ja sa saad elu videvikutunnil tahavaatepeeglisse vaadates muiata, mitte põrnitseda.

Õpetan, jajaa. Ning inimesed on erinevad, olukorrad samuti. Jajaa. Lihtsalt tunnen selles jutus natuke ennast ära.
Kui depressioon juba kallal käis ja end lõpuks kokku võtsin, hakkasin end kõigest mittesobivast lahti murdma. Teadmata, mida tulevik toob. Vahetasin peaaegu kõik oma elus välja. Töö, suhted, elukoha, mugavuse... Teadmata, mida tulevik toob ning kas ja kuidas hakkama saan.

Täna olen nii-nii rahul, et seda tegin. Olen saanud kõik selle, millest unistasin ja sain selle kõik tohutu tempoga. Järsku ja korraga. Lihtsalt peale seda, kui julgein turvalisest lahti lasta.
Soovitan soojalt :)

Helina A. said...

Kui inimesed minu juura valiku külge hakkavad, siis see tekitab minus miskipärast alati vastakaid emotsioone. Et natuke on teil õigus ja natuke pole kah. Täpselt 50-50, nagu minu kaks täiesti vastandlikku külge - üks karmilt ratsionaalne ja teine lillelapselik kunstiinimene.
Ütlen ausalt, et ma ei oskaks ka väga muud tahta õppida. Eks muidugi on raske, kui kirg ninast välja ei pritsi, aga kogu see õppeprotsess ei ole minu jaoks talumatult vastik või ebahuvitav. Lihtsalt raske.
Kas ma ennast aga selles valdkonnas töötamas näen, vot see on juba suurem küsimus. Kui jah, siis seda valikut peab kindlasti midagi hoopis teistsugust kõrvalt tasakaalustama. Kuid pigem on sul õigus, pigem ma tõesti manduksin ja raiskaksin ennast.

Mul on hea meel, et oled lõpuks õigesse kohta omadega välja jõudnud! See motiveerib ja annab usku, et riskid õigustavad ennast. Peab lihtsalt pealehakkamist olema ja tuleb julge olla.

Nüüd on siis minu kord see hüpe tundmatusse teha :) Loodetavasti maandun jalgadele.

herz said...

Mina tean ka, mida sa tunned!
Ma olin niiiiiii rahulolematu oma eluga, suhetega, tööga. Siis vaagisin pikalt, kas murda kõigest välja ja astuda tundmatusse. Üle aasta juurdlesin ja elasin muudkui elu edasi, ise õnnetu. Lõpuks võtsin vastu otsuse, et ma lähen (Austraaliasse) ja jätan kõik seljataha. Isegi siis, kui olin otsustanud ja kogu rahu ja rõõm minusse tagasi hakkasid settima, istusin ma jätkuvalt oma diivanil ja mugavustsoonis ja mõtlesin, et miks ma peaksin siit lahkuma.

Noh, käisin Austraalias ära, absoluutselt kihvt ja tore aeg oli, ei ühtegi kahetsust. Tagasi tulles hakkasin vaikselt oma endisesse rutiini tagasi valguma. Ja siis käis mingi klõps peas ära. Otsustasin OLLA ÕNNELIK (blogis ka positiivsusprojekt terve aasta) ja asjad hakkasid muutuma. Kõik õiged asjad (mis algul sugugi nii õiged ei tundunud, sest rutiinist väljas eksole) hakkasid juhtuma ja elu ise suunas. Täna ma ei oskaks muud tahtagi. Ma ei taha kohe mitte mingil juhul samasse kohta samasse ellu tagasi.

Aga seda on hea rääkida enda kogemusena. Iga inimene peab ISE jõudma selle klõpsuni peas, ükskõik kelle soovitus ei tööta, kui inimene ise ei usu või taha ;)

Ma loodan, et sa jõuad selle otsustuseni ise. Ja küll näed, kuidas elu ise hakkab sind õigete asjade poole suunama. See lihtsalt ongi nii lihtne tegelikult.

Helina A. said...

Selle segadusega võitlevad vist mingis eluetapis kõik. Kurvem külg on asjal see, et paljud ei jõuagi tegudeni ning marineerivad kuni surmani oma rahulolematuse sees. Mina ei taha olla üks nendest marineerijatest.

Loen su blogi juba väga kaua ja olen imetlusega jälginud, kuidas su elu on muutunud. Ja oh, kuidas mulle meeldib su energia! Isegi kui asjad ei ole alati päris nii nagu võiks või peaks, suudad sa olukorra niimoodi kirja panna, et see ei kõla vingumisena, vaid pigem fakti konstateerimisena, mis kohe tubli Eesti naise tangide vahele võetakse ning õigesse asendisse väänatakse.
Sa motiveerid! Ja mitte ainult tundmatus kohas vette hüppama, vaid igale päevale palju positiivsemalt otsa vaatama.

Aitäh sulle heade mõtete eest! Sa ei kujuta ette, kui palju nendest sõnadest päriselt kasu on :)

herz said...

Mul on päriselt nii hea meel, et üks tühine pisike blogi ja selle kirjutaja sulle abiks ja motivatsiooniks on :)