Nõelutud

Ma ei teagi kuidas alustada. Tahaks jubedalt öelda, et "jooksuhooaeg 2017 on nüüd läbi", kuid aasta ju kestab veel.. Ja olgugi, et hetkel on pisikene pealesunnitud paus, topin ma kohe jooksutossud jalga, kui niidid on välja võetud.

Kui ma 2017 algul uuesti trennidega alustasin, oli minu suurim eesmärk tekitada selline rutiin, mis on parasjagu nii meeldiv, et sealt laiskuse pärast välja ei hakka vingerdama. Noh, et pole kehva ilma ega ajapuudust ja muud sellist jama. Trennitahe kaalub kõik üle ning nui neljaks, jooksen kasvõi 15min, kui rohkem aega ei ole. Või jalutan. Peaasi, et end kuidagigi liigutan :) Olin selle plaani suhtes küll veidi skeptiline, kuid nüüd siin arvuti taga istudes (sunniviisiline koduarest) võin öelda, et olen olnud tubli ja trennipisik on end nii sügavale sisse istutanud, et täitsa raske on mitte midagi teha.

Ilmselt teen ma sellest "aastast" ja arengust terve eraldi postituse, sest mõtteid on. Emotsioone ka.  Praegu aga kirjutan hoopis sellest, miks ma nõelutuna koduarestis istun.

Olen pikalt praadinud ja hoogu võtnud, et kaks sünnimärki lasta eemaldada. Üks kole ja suur näost ja teine väiksem (aga kahtlane) reie siseküljelt (seesama, mille suutsin trennis täitsa katki hõõruda ja mis torkima jäi). Tegelikult oleks vaja eemaldada veel 4-5 (3 neist on pideva jälgimise all), kuid kuskilt tuli algust teha ning viimasest korrast mäletan, et minu jaoks on kaks korraga piir. Õrna vingatsina ma ausõna ei kujutaks ette, et mu kehal valutab rohkem kui 2 kohta korraga.
Kindlasti ei ole ma seda palunud, kuid miskipärast on mind õnnistatud häirivalt madala valuläviga. Nii, et ma-lihtsalt-ei-talu-valu. Sorr!

Foto: Erakogu

Opiajaks sai 13.oktoober. Prrrr....13 ja reede. Isegi kui mul enne mingeid tobedaid mõtteid ses suhtes peas ei olnud, siis suutsid teised soigujad mu kuupäeva suhtes veidi ebausklikuks muuta. Ignoreerisin. Ja õigesti tegin, sest kõik läks lõppkokkuvõttes väga hästi.

Pisikese ääremärkusena mainin ära, et päev varem põikasin oma hiina meditsiini arsti juurest läbi ning lasin julgustuseks nõelad kõrva panna. Jap! Nõeltega on võimalik jänese suurust püksis vähendada. Uskumatu, eks?! On see siis platseebo või mitte, kuid etteruttavalt ütlen, et vaatamata väikesele värinale ja higistamisele, tundsin end seal laual tavapäratult rahulikult. Jah, loomulikult ma tundsin hirmu, kuid see oli kontrollitav. Süda ei tagunud kurgus ja pilt jäi kah ette. Muidu olen ikka meeletu närvipundar.

Kell 9 kästi haiglas kohal olla. Olin! Nagu viis kopikat.

Arvasin, et protseduur on nagu eelmisel korral. Nimelt, erakliinikus tuli lihtsalt püksid ära võtta ja särk üles tõmmata ning lõikus sai käigult tehtud. PERHis aga nii libedalt ei läinud. Kui esimesed paberid said täidetud, suunati mind riietusruumi, kus kästi "one size fits all" pidžaama ja hommikumantel selga tõmmata. Järgmiseks sain festari käepaela. Kolmandaks pidin täitma nõusoleku vormi, et kas ma olen nõus ja mil moel minuga edasi võib tegeleda, kui ootamatult surema peaksin hakkama. Neljandaks pidin eraldi kirjutama, et ma EI SOOVI kanüüli paigaldamist. Viimase peale pööritasid kaks õde teineteisele niimoodi silmi, et hakkasin juba peaaegu ise ka uskuma, et ma ei lähe mitte sünnimärke eemaldama, vaid neeru siirdamisele ja selle kanüüli paigaldamisest keeldumisega võisin oma surmaotsusele allkirja anda.

2h hiljem kutsuti lauale.

Operatsioonisaali minnes täienes minu outfit seksika mütsi ja "sokkide" jagu. Ausalt, mul on kahju, et ma endast outfit of the day selfiet ei teinud, sest sõnadega seda pilti edasi ei anna :) 

Kui aga huumor kõrvale jätta, tundsin end selles riietuses äärmiselt haigelt. Teen ettepaneku haigla patsientide outfit rõõmsamaks muuta. Võib-olla on siis suremus ka väiksem.

Protseduur ise kestis kokku u 20 minutit. Kõigepealt opiti nägu ning seejärel asuti jala kallale. Kummalisel kombel olid näkku tehtud süstid talutavad, kuid reie siseküljel oli nii valus, et võttis niutsuma ja vist üks "raisk" libises ka üle huulte. ..vist kindlasti tegelikult..

Õmblemine oli ka mitte tore. Keda õmmeldud, need teavad. Valus ei ole, aga see tunne, kuidas miskit läbi su naha sikutatakse.. Ökk!! Paari kanavarba võrra olen vist nüüd siledam. Vasakut silma on veider pilgutada. Kisub.

Näkku 7 ja reie siseküljele 4 õmblust. Sees on need 12 päeva ning seejärel ei tohi end kuni kuuaega venitada, et sinna reie siseküljel oleva armi vahele (sisse?!) liigliha ei hakkaks kasvama.

Reie siseküljele tehtud õmbluse kipun unustama, kuid näo haav pakitses kolm esimest päeva küllaltki häirivalt. Vasakul küljel magada ei saa. Paremal ka mitte. Nõelad on sel korral kõrvas kibedad. Nii ma siis veedan oma öid kuidagi selili rullides. Eh.

Kui keegi peaks kaaluma, kuhu minna sünnimärke eemaldama, siis ma peale selle pidžaama ja paberimajanduse ei näe suurt vahet, miks ühte teisele eelistada. Ahjaa, üks tugev argument siiski. Erakliinikus oleks minu op läinud maksma u 500+ €, PERHis maksin 2.50 €. Jubinad saadeti uuringusse ja kohvi pakuti kah.

No vot, ja nüüd me jõuamegi siia, kus mul on tunne, et mind on pudelisse pistetud ja ma ei suuda paigal olla. Kuna eile oli üle pika aja ilm nii vastupandamatult ilus, siis tegin koeraga imepisikese jalutamise tiiru. Kui pead enam valus allapoole ei ole kallutada ja õmbluse vahelt koevedelikku ei immitse, hakkan planke ka tegema. Pinky promise ;) Niikaua kasvatan isu ja vaatan, kuidas teised spordivad.

Uhh, küll tahaks liikuda!