8 kuud, 4,5 antibiotsikuuri ja lugematu arv nullist alustamisi hiljem....tundub, et jätkuvalt elan veel. Igasugune stress, kukkumised, kaotamised ja põrumised mõjuvad mulle täiesti laastavalt. Ma ei tea miks, aga mul kulub negatiivsete asjadega toimetulekuks topelt vaev ja mitmekordne energia. Nii nagu hetkeks unustan, mida suhu pistan või suudan oma ellu veidi liiga palju stressi orgunnida - BOOM - nipsust haige. Mulle tundub, et minu geneetiline baas pole just kuigi muljetavaldav. Aga no mis sa hädaga teed.
Kui ma 1.mail oma põrguvalu tegeva kõrvaga EMO-s kükitasin (#maeiteamitmeskordhaigeselaastal), mõtlesin, krt, vot nüüd aitab! Võtsin kätte ja hakkasin vaikselt planeerima, kuidas oma elu tagasi rööbastele saada. Esiteks vaatasin uuesti üle oma menüü ning seejärel otsustasin võtta nädalakese puhkust. Mitte kuhugi sõites ega mitte midagi tehes, vaid võtsin nädalaks aja lihtsalt maha. Käisin igal hommikul jalutamas ning kõik päevad veetsin tehes ainult mulle meeldivaid ja toredaid tegevusi. Lõpuks ometi sain lihtsalt südamerahus diivanil vedeleda ja raamatuid lugeda :) Issver, kuidas ma seda kõike igatsesin. Kuid lisaks lugemisele ja puhkamisele vaatasin ka veidi rohkem enda sisse ja kaugemale tulevikku. Näiteks, läbi kuude kasvas enam ja enam soov tööd vahetada. Tundsin, et rabelen rattas, mis ei vii mind ka pikemas perspektiivis edasi ega kõrgemale ning otsustasin sammu korraks lühemaks võtta, et siis ühel hetkel suuremate hüpetega edasi minna. Plusside ja miinuste võrdlemisel ragistasin ikka korralikult ajusid. Eks ole näha, kas see risk õigustab ennast.. Hirm on. Kuid loodetavasti saab mul nüüd rohkem aega olema, et igapäevaselt iseennast ja oma hinge mitte hooletusse jätta.
***
Kuna trenni tegemist minu organism ei kannatanud (tõesti, iga jumala kord, kui suure hurraaga alustasin, olin ma laksust haige), oli minu ainuke füüsiline koormus jalutamine. Üritasin endale mingitki harjumust tekitada, et ma lähen uksest välja ja liigun. Kasvõi teosammul.
 |
| Foto: Erakogu/Instagram |
3.-17.juuni olime Austrias ja Poolas puhkamas, 21.juuni lasin viimase tarkusehamba (alumise) välja tõmmata ning peale seda, kui olin täisloll valmis (kogu tarkus läinud, duh) ja hamba tõmbamisest taastunud (õnneks läks seekord küllaltki valutult), tegingi uue tagasihoidliku katse, et nullist uuesti jooksmisega alustada.
Et otsast alustamine ei saaks tänu liigsele rapsimisele jälle kiiret lõppu, tegin endale plaani. Surfasin netis, vaatasin oma vanu plaane ning olin iseenda vastu lõpuni aus. Noh, et kui ma üle poole aasta tagasi jooksin 8-10km lõdvalt, siis nüüd on lood teised ja toimetada tuleb vastavalt saiavormile.
Kuna tööl saan ma iga kuu kindla summa sporditoetust ja ma ei ole osanud seda väga kuhugi ära kulutada (jõusaali maksan ise ja massaaže see komp ei kata), olen ennast igasugustele spordiüritustele reganud. Ikka kole raske oli algul uhkus alla surudes lihtsalt kulgema minna.
Tänaseks olen ma treeninud 2 kuud väga korrapäraselt ja plaani järgi. Lühikestest jooksudest on saanud veidi pikemad (4-5km või 40min) ning pika otsa olen tänu rahvaspordiüritustele juba 10km pikkuseks venitanud :)
***
Peetri jooks oli väga vahva. Ainult, et kui ma eelmisel aastal läbisin selle ajaga 52:15, siis sel aastal tuli ajaks 59:49. Algul oli hirm, kas ma üldse selle maa läbi jõuan kapata.
No ja kui ma muidu olen Ööjooksul jooksnud alati poolmaratoni, siis sel aastal tegin südame kõvaks ja regasin end ümber hoopis 10km jooksule, kus ma parandasin selle aasta 10km aja 56:30 (netoaeg) peale. Ma ütleks, et arvestades, et alustasin viimasest reast ning mul läks staadionilt minema saamise peale u 5min (stardikaareni jõudmiseks kulus 3min) ning edasi oli tükkaega ainult pudru ja kapsad, siis päris hea tulemus.
Augustikuu plaanis on juba ka iga nädal 1x intervallid või lõigud sees. Eks ole näha, kuidas siit edasi läheb, kuid siiani mulle tundub, et olen treeninud täpselt jõukohaselt. Mott kasvab ja jõudu tuleb juurde. Ainult, et...sel aastal ma vist poolmaratonile end jooksma ei pressigi. Kõige pikem jooks vist tulebki Ülemiste (13,8km), kus ma samuti kirjas olen. Sinna on plaan pigem taaskord kulgema minna.
***
Mis kõigesse muusse puutub, siis ma ei tea mis toimub, aga terve see 2019 aasta on algusest peale lapanud ja laperdanud. Kui mõtlema hakata, siis tegelt on alates 2017 aasta algusest järjest tõusude ja mõõnadega pigem mäest alla kerinud. Mure lähedaste ja nende tervise pärast, tööstress on olnud lihtsalt meeletu, tunnen, et kogu mu rõõm on kuhugi täiesti kadunud.. Jaks niisamuti. Üks hommik tõusin voodist püsti ja minestasin lihtsalt ära. Minu jaoks oli see reality check vol 2, sest ma pole üldse muidu mingi minestaja.
***
Oma vaba aega sisustangi lugemise, trenni ja jalutamisega. Viimast siis peamiselt selle tüübiga pildil, kes saab 24. augustil juba aastaseks. Tema on Romi, kelle mu vanemad peale minu koera surma võtsid ja kellega me siiani veel sõbruneme. Või kellega mina sõbrunen.. Jalutame ja koolitume koos, kuid tunnistan ausalt, et lõpuni ei ole mu süda veel siiani vaba, et uus tegelane täitsa sisse lasta. Tunnen oma hr Hundist väga suurt puudust.
Homme on vaba ja kolmapäevast algab mul nädalaega puhkust. Peale seda on paar nädalat palehigis rabelemist, 4 planeeritud vaba päeva ja siis juba uued väljakutsed uues töökohas. Hirmutav!
No comments:
Post a Comment