Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Friday, September 18, 2020

2020 - minule pühendatud aasta

Üks postitus aastas on selline "kaunis" intervall, millega vahepealsed sündmused kokku võtta ja siis jälle teadmatusse kaduda.. 

Aega on vahepeal nii palju mööda läinud, et olin unustanud, et mul selline blogi üldse kunagi eksisteeris :) Miks ma siia siis enam kirjutan? Sest kui ma üle nii pika aja siia tagasi sattusin, on tõenäosus, et satun veel ja miks mitte siia midagi verstapostiks talletada, mis kunagi tänast päeva ning 2020.a seiklusi meenutama jääb!?

2020 on olnud ilmselt enamuse jaoks väga veider aasta. Ma isegi täpselt ei tea, kuidas järsku on september kätte jõudnud, sest aeg jäi seisma kuskil veebruari algul. Olin peaaegu kuuaega haiguslehel. Sel hetkel tundus, et olen endale ühe väga koleda gripi külge pookinud, kuid nüüd on isegi arstid pakkunud, et äkki hoopis koroona murdis mu maha. See oli midagi nii koledat, et esimesed 5 päeva, kui palavik isegi paratsetamooliga alla ei läinud, luud ja lihased valutasid nagu hakkaks pooleks minema ja üritasin oma kuivi kopse kurgust välja köhida....olin veidi veendunud, et annan otsad. Ja see kestis kokku tubli 3 nädalat. Siis olin 2 nädalat terve ja jäin uuesti 1,5ks nädalaks haigeks. Teine põdemine läks küll kiiremini ja valutumalt, aga lõhnataju ja maitsemeele 100% kadumise tegin ka mina läbi.
Hammastega on sada jama olnud. Kõik toredad jutud ühesõnaga. Ei midagi uut.

Olen oma tervisega kimpus olnud viimased 3a. Võite arvata, kuidas see vaimsele tervisele mõjub, kui sind iga natukese aja tagant sunniviisiliselt pausile saadetakse. Asi läks nii hulluks, et isegi 3km jooks+kõndi oli minu jaoks liiga palju, sest mu keha ei saanud selle koormusega hakkama. BOOOM - jälle paariks nädalaks rivist väljas. 
Mul sai totaalselt mõistus otsa. Olin 158x nullist alustanud ja mul tuli seda UUESTI teha. 

Lisaks on mind viimased 1,5 aastat kummitanud hullud pingepeavalud. Ikka sellised, mille vastu valuvaigistid ei aita ja kui "veab", siis kallistad vahepeal vetsupotti ja kõõksud natuke. Oli periood, kus ma sõin iga päev valuvaigisteid, kuni nende kõrvalmõjud panid mind kaaluma, et äkki elutult peavaluga voodis lamamine ei olegi nii hull..

Kuna see ei ole veel kõik, siis kahtlustan, et kuskil peidus pinna all kannatasin ma ka posttraumaatilise depressiooni all. Sain oma noore karvase sõbra ootamatust surmast ikka paraja paugu. Kes seda ette ei kujuta, siis proovige mõelda, kui teie laps teie kätevahel nuttes sureks. Täpselt selline tunne mul oligi. See kõik tõi tagasi ammu läbielatud mälestused, kus olen varemgi surmaga nii lähedalt silmitsi seisnud.
Ühesõnaga. Pealtnäha tundus minuga kõik okei olevat, aga sisemiselt varisesin põrmuks. 
Suvalised nutuhood, ärevushood, olematu immuunsus...kuni lõpuks muutus hommikuti ärkamine minu jaoks ebanormaalselt keeruliseks. Ma lihtsalt ei tahtnud voodist püsti tõusta. Ma küll tegin seda, aga ma ei tahtnud.

Teadsin, et minuga on midagi valesti, kuid enda kokku võtmine nõudis minult energiat, mida mul enam panustada ei olnud. 
Aga.. Täpselt nii nagu praegu siin arvuti taga istudes, tõmbasin ma kopsud sügavalt õhku täis ja ütlesin endale "Ei anna alla!". Nii, et...159kord....ma alustasin algusest. ....sest ma olen lollilt järjekindel.

Harutasin terve oma elu legodeks lahti ning hakkasin analüüsima, mis mind murda võib. Võtsin oma toitumise ja liikumise uuesti luubi alla, kuid seekord peenemalt ka vaimse poole. Annan endale aru, et aasta tagasi põlesin ma kõigele lisaks veel totaalselt läbi. See kõik jätab oma jälje. Isegi kui võid suht kiirelt uuesti püsti karata, siis piltlikult öeldes paranevad põlved veidi kauem :)

Ma olen väga karmilt tõmmanud piiri töö ja lõbu vahele. Kõik kohustused peavad olema tasakaalus tegevuste ja asjadega, mis mu hinge toidavad. Ja kui ma olen väsinud, siis puhkan. Olen õppinud ütlema välja, kui mulle midagi ei meeldi (seda loomulikult põhjendades).  Olen enda elust järk-järgult välja jätnud negatiivsed inimesed, kes mind pigem endaga alla tirivad ning kui just ei pea, siis ma ei tee asju, mis mulle ei meeldi. Pühendan oma aega palju lugemisele, hakkasin käima hingamisteraapias ning joogas ja olen tekitanud režiimi, mis pakub mulle turvatunnet. Samuti käin ma iga kuu 2-4x massaažis, mis mu peavalusid leevendavad.
Ma küll veel pean võitlust (või üritan sõbraks saada) oma ärevushäiretega, kuid laias pildis on asjad hakanud paremaks minema. 

Ma ei tee palju trenni, aga ma liigun. Proovin käia 1-2x nädalas jooksmas ning 1-2x nädalas rattaga sõitmas. Hommikuid alustan jooga, venitamise või lühikese jalutuskäiguga õues. Kui ei jaluta hommikul, siis õhtul koeraga või mõnikord satun hoopis discirajale. Mul peab olema oma aeg, mille ma kulutan AINULT endale. Ja see aeg peab pakkuma mulle positiivse emotsiooni!
Kord nädalas käime hundiga trennis (koertekoolis). Aga kui ma olen väsinud, siis viskan süümekad kõrvale, võtan raamatu ja maandun hoopis diivanil :)

Olen seda imelikku aastat kasutanud üsna efektiivselt enda kasuks ära ning mul on tunne, et olen iseendale jõudnud lähemale, kui ma kunagi varem olnud olen. Vaikselt, vaikselt olen hakanud ka taipama, mida ma päriselt oma eluga teha tahan ning mis need õiged väärtused minu jaoks on. 

Ma ei võrdle ennast teistega (või siis üritan seda minimaalselt teha), sest see ei ole tervislik. Olen leppinud sellega, et mu keha ei talu nii palju stressi kui mõne teise oma ning, et mu füüsiline tervis on nagu on. Aga ma ei ole alla andnud. Nagu eluski, nii ka enda puhul... kui ei pääse uksest sisse, siis ronin aknast. Ehk siis, kui ei sobi üks viis enda elukvaliteedi parandamiseks, valin mõne teise :)

1 comment:

laura said...

Kui palju äratundmist! Olen nii mõnegi asja su leotelust läbi käinud ja näen, et väga selge piiri hoidmine on üks toimivamaid viise asja lahendada. Ja see tõepoolest aitab lähemale iseenda tundmisele. Kui mitte aru saades, mida teha tuleks, siis vähemalt taibates, mida teha ei tahaks :) Sinu jonnakas (= mitte alla andev) positiivsus inspireerib!