Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Tuesday, May 2, 2023

Must-valge

Hei

Kas keegi loeb veel aastal 2023 blogisid? Lihtsalt random mõte/küsimus, mis mul ükspäev pähe kargas, kui instas reelse skrollisin ja mõtlesin, et instagram on minu jaoks kahjuks kogu oma võlu kaotanud. Mu hing igatseb päris sisu ja inimeste päris mõtete, mitte mõnekümne sekundiliste sketšide või ülepingutatult ilusate pepupiltide järele. 

Mitu aastat vaikust.. Selle aja jooksul olen tegelikult mitu korda siin piilumas käinud, kuid selle lehe sama targalt kinni tagasi pannud. Keda ma lollitan. Ma ei ole juba hea mitu aastat eesmärgipäraselt treeninud, kuna erinevad tervisehädad on trenni tegemise isu minust jäägitult välja kiskunud. Kõndima satun, diskima ka, suvel on rattaga sihitult ringi veeretud, kuid eesmärgid ja motivatsioon on nii sügavale tolmu alla peitunud, et ma isegi enam ei mäleta, mis asi on päris kirg spordi ja liikumise vastu. 

Füüsilise keha liigutamise vahetasin hoopis ajugümnastika vastu. Kui maailm koroona tõttu peatus, võtsin end kokku ja otsustasin "pausi" enda kasuks ära kasutada. Nimelt lõpetasin kaks aastat tagasi lõpuks ülikooli (TÜ õigusteaduse baka). See oli päris hull sõit, sest otsus sündis põhimõtteliselt üle öö ning see tähendas, et mul oli aega paar nädalat, et valmis kirjutada oma uurimistöö ning 2 kuud, et selgeks teha 3a õigusteaduse materjal bakaeksami jaoks. Tundub nagu reaalne plaan, kuid minu koolitee oli katkenud ju nii palju aastaid tagasi..

Esimese korra põrusin 1,5 punktiga, mis oli küll valus hoop, kuid järeleksamiga õnnestusin ning olen nüüd kraadi võrra palju kangem. Siit otsustasin minna kohe edasi õppima. Mitte magistrisse, vaid valida hoopis teine suund ning alustada otsast. See on vist midagi, mille üle päriselt uhke olen.

Miks ma siis ikkagi ei spordi? Noh.. Ma tegelikult üritasin. Nii nagu jooksma hakkasin, jäin ma kohe haigeks. Üritasin ja üritasin ja üritasin kuni enam ei jaksanud nullist alustada. Ma olen lugematu arvu kordi põdenud külmetushaigusi, põiepõletikku, kolm korda koroonat, mul on olnud lõputult hamba- ja lõualuuvalusid, mu mõlema silma võrkkestadest avastati aastase vahega laigud, mis tuli kinni laserdada ning kirsiks tordil sattusin eelmise aasta septembrikuus intensiivi. Võiksin lasta põhjust arvata, kuid kahtlustan, et keegi ei pakuks õiget vastust. Ma isegi ei teadnud, et sellise asjaga võib peaaegu ära kooleda. Nimelt õnnestus mul end mahutada imepisikese protsendi sisse, kes sai antibiootikumidest bakteriaalse infektsiooni. Jup, antibiootikumidest.. See oli päris räige kogemus, millest taastusin kokku mitu kuud. Algatuseks olin 48h masinate küljes, sain mitu nädalat kestva uue antibiotsikuuri, võtsin 2x päevas allergiarohtu ning hobuseannuse hormooni. Hormoonravi lõppedes tabas mind mitmeks nädalaks akne, kaotasin 9 kilo ning sõin mitu kuud ainult tatrahelbeputru ja suppi. Kuigi kõige kriitilisema perioodi elasin enda arvates vägagi vapralt üle, siis mõniaeg hiljem sai mind PTSS kätte ning mind hakkas kollitama surmahirm. Enda pärast, teiste pärast..

Mis veel uut? 2a tagasi tuli meie perre väike kiisupoja. Uue looma võtmine peale koera ootamatut kaotust oli talumatult raske. Kõik oli ilus, kuni hiljuti algasid kassil tervisehädad ning nüüd kahtlustatakse, et kassil võib olla lümfoom, mis ei ole ravitav. Minu rõõmust on saanud pisarad ning süda on murtud. Kes veel arvab, et elu on nõme? Võite käe kõrgele õhku tõsta. 

Võimalik, et unustan midagi, sest südamevalu on mahtunud kolme viimase aasta sisse nii palju, et mu vaim on vist täiesti katki. Tegelt pole siin küsimustki. Mu vaim ongi katki. Kui ma olen kaks psühholoogi suutnud oma lugudega vaikima ja sügavalt ohkama panna, siis ma kardan, et seda jama oleks ükskõik kelle jaoks liiga palju. Ma ei räägi ainult terviseprobleemidest. Nende vahele mahub veel tonn erinevaid probleeme ja muresid, mis on vorminud mulle generaliseerunud ärevushäire. Mul on ärevus koguaeg ja ma muretsen lakkamatult kõige pärast. Mulle tundub, et ma teen seda ka unes. 

Mis kõige hullem - koguaeg ongi päriselt mille pärast muretseda. 

Ma olen elult päris palju kordi küsinud, et mis ma kurja olen teinud, kuid siiani pole vastust saanud. Võib-olla elu ise on hoopis kuri?

Ma ei ole iseenda jaoks veel päris selgelt välja mõelnud, mida siia kirjutamine minu jaoks tähendab, kuid sisimas tunnen, et see on ehk parim viis klotsid tagasi ritta saada ning võib-olla aitab see vaatenurka elule veidi positiivsema nurga alla tagasi sättida. 

See on ju vana tõde, et võime otsida abi ükskõik kellelt või ükskõik läbi mille, kuid päeva lõpuks peame sillutama ise selle tee, mis toob rahu meie südamesse tagasi. Seda lubasin iseendale juba selle aasta alguses, et aastal 2023 kaevan sügavale ning proovin päriselt muutust luua. Mitte ainult stressianumal pealt ära kallates natuke leevendust leida. 

Kes iganes siia satub, oled oodatud enda klotse koos minuga ritta seadma :) 

2 comments:

Anonymous said...

Kallistan 🙂
Keit

c said...

Kallistan ka! mõned vanad saurused ikka siin aeglaselt liiguvad, mäletavad ja elavad kaasa :)