Meelekindlus - You tell me, don’t try it, I’m warning you that I won’t buy it!

Kõige raskem siin elus ei ole ronida maailma kõige kõrgema mäe tippu, ületada oma hirme või püüda unistusi, mis esmapilgul lootusetult kättesaamatud tunduvad. Ma muidugi ei tea, kuidas teistega on, kuid enda puhul olen aru saanud, et kõige raskem on meelekindluse ja enesekindluse säilitamine. See ju tegelikult kõige alus ongi. Inimene vaimustub millestki, vaimustub nii, et sellest saab tema unistus ning selleks on vaja meelekindlust, enesekindlust ja järjepidevust, et soovitu lõpuks kättesaadavaks muuta. Right!? Aga alati on keegi, kes ütleb, et sa ei saa hakkama, su unistus on mõttetu, tegele millegi targemaga, sul ei ole seda vaja jms, mis meid paar sammu tagasi astuma paneb(või lausa suunda muutma).

On neid, kes lähevad oma unistusi täites läbi tule ja vee, ükskõik siis kui suured või väiksed need eesmärgid ka ei oleks. Püüdjale on need elulise tähtsusega ja teiste asi ei ole kritiseerida. Kuid paljud meist lihtsalt väsivad ja löövad käega. Pigem näeme põhjuseid miks me ei peaks enda aega raiskama ning hoopis tegelema millegi „tähtsamaga“ või milleks üldse üritama hakata, kui lõpptulemus on ette teada – läbikukkumine. Näiteks võtame kasvõi kaalulangetamise. Seisame peegli ees ning vastu vaatavad lisakilod, mis on ennast õige mugavalt puusadele ja igale poole mujale istutanud. Pilt on lausa vastik. Sätime miskit poppi selga, mis üldpildi pisut nauditavamaks muudab, kuid tõde on kusagil seal riidekuhja all jätkuvalt olemas. Nina kirtsutades ütleme, et armastame ennast sellisena nagu oleme ja kõik ei peagi peenikesed olema. Ja ei peagi! Ausalt ei pea, aga ma räägin neist, kes seda ütlevad, kuid tegelikult ei mõtle. Peas painab edasi mõte, kuidas järgmiseks jõulupeoks või rannahooajaks oleks vaja pekk maha saada ning lõpuks ometi endaga rahul olla. Selle asemel möödub aasta ning lisanduvad uued „lõbusad“ kilod. Jah, pidin ennast eelmisel hooajal kätte lõpuks võtma, aga alati on järgmine aasta ja järgmine rannahooaeg ja... Tõsi..

Kindlasti ei tohi unistuste täideviimist alustada mõttega „Ma niikuinii ei saa hakkama..“. See on nagu sõtta minek ilma relvadeta. Ei saagi võita, kui puudub õige varustus – 100% siirast tahet segatuna meelekindlusega!

Sõbrad, ärge kartke vaimustuda mõttest, kui te olete alati tahtnud osaleda mõnel rahvaspordiüritusel, kuid pole julgenud seda teha, sest olete kartnud viimaseks jääda. Kaotajad on need, kes üldse ei proovigi, mitte need, kes on andnud endast parima! Ärge öelge, et need kilod ei kao niikuinii mitte kunagi, kui te ei ole proovinud erinevaid võimalikke võimalusi(Ja näljutamine ei ole lahendus!!!). Ja kindlasti ärge öelge oma sõbrale, et maailma kõige kõrgema mäe otsa ronimine on puhas rumalus, kui ta on selle endale pähe võtnud. Me kõik oleme kõigest inimesed, kes elavad oma lihtsat igapäevast elu. Mõned on meist lihtsalt julgemad ning jäänud vaatamata kriitikale meelekindlaks. See on imetlusväärne, kas teate :)

Mina jäin ka enesele kindlaks(vaatamata kõhklustele ja kahtlustele) ning tänase seisuga olen registreeritud 16.septembril toimuvale Tartu Rattamaratoni 89km sõidule(minu kõige, kõige esimene rattavõistlus!!). Miks mul seda ilmtingimata vaja teha on? Ausalt öeldes ei oskagi ma täpselt öelda. Lihtsalt aastaid on olnud soov kõik SEB Tartu maraton klubi poolt korraldatud spordivõistlused läbi teha. Mulle tohutult meeldib see positiivne emotsioon, mida nendelt rahvaspordiüritustelt alati saan. Ma saan sportida koos sadade või lausa tuhandete spordisõpradega, saan ennast ületada ning proovile panna ning see meeliülendav emotsioon, kui oled jõudnud üle finišijoone ja kaela riputatakse medal, mille oled auga ära teeninud. See ei ole tobe, see on oskus rõõmu tunda pisikestest asjadest :) Sport paneb keha elama ja teeb meeled erksaks. See ei ole tüütu kohustus, vaid elustiil, mille olen vabatahtlikult valinud.

'Sina' seda ehk ei mõista, aga proovi sport ja spordivõistlused kõrvale jätte. Mõtle, mis just 'Sulle' meeldib ja mida alati oled tahtnud teha, kuid pole julgenud.

Täna säilitan meelekindlust pisikestes asjades ja niimoodi ma kasvan!

Toidutalumatus - kuidas elate?

Kas keegi teab kui palju toidutalumatusega inimesi on Eestis? Kui paljud üldse teavad, et neil on mingi kindla toidu suhtes talumatus? Kui palju on neid, kes ei talu korraga ei laktoosi ega gluteeni sisaldavaid toite või toiduaineid? Ja kui palju on terveid söödikuid, kes ei mõista neid, kes selle probleemiga silmitsi seisavad?

Mina olen üks nendest „õnnetutest“, kellel on nii gluteeni kui ka laktoosi suhtes talumatus, kuid keelatud on ka pärm ja suhkur(ning mingil kummalisel põhjusel ei saa ma süüa ka riisi. Halb hakkab!). Seega on minu menüü eriti piiratud.

Põhjus, miks ma sellest üldse kirjutama hakkasin on imelihtne.  Kus käivad toidutalumatusega inimesed väljas söömas? Tervisekohvikutes(tervis=öko, toidutalumatusega inimestel ei ole seal suurt midagi teha)? Tavalistes toidukohtades? Jah, ma saan aru, et igast normaalsest toidukohast on võimalik tellida salatit ja suppi, kuid kui ma soovin minna õhtusöögile ja süüa midagi muud peale salati ja supi? Tegelikult, kui aus olla, siis on normaalselt aurutatud või küpsetatud köögiviljad puhas luksus. Enamasti on nad vesised, maitsetud ja näevad mannetud välja. Või hullem veel – neid ei olegi menüüs!

Väljas söömas käies on mul alati pisut piinlik. Piinlik kaaslaste ees, kellega parasjagu toidukohta valin ning piinlik ka toidukoha personali ees. Ei ole ju meeldiv, kui keegi nina kirtsutades menüüd uurib ning vabandades minema marsib, sest „siin ei ole midagi süüa“!

Nii, et tihti seisan ma silmitsi probleemiga, kus ma pean paluma, et midagi minu taldrikult eemaldataks või võimalusel asendataks. Reaktsioon palvele on enamasti pigem negatiivne. Siiani olen hoidnud madalat profiili, kuid olen mõelnud, et peaks julgemalt küsima ning vajadusel ka probleemi selgitama. Minu eesmärk ei ole tekitada tüli või teha sääsest elevanti. Pigem on minu siiras soov einestada sõpradega valitud kohas ning saada söödust ka kõht täis. 

Kas oleks imelik paluda võimalust tellida aurutatud ning kergelt praetud/wokitud köögivilju tükikese kala või lihaga? Kui menüüs on nad valikus, siis idee poolest peaks saama ka endale portsu kombineerida. Hinna dikteerivad niikuinii ju nemad. Jah, ma saan ideaalselt aru, et kõigi soovidele ning kapriisidele ei saa ega peagi vastu tulema, kuid minu „kõhumuret“ jagavad ju nii paljud inimesed veel. Teadlikkus toidutalumatusest vaikselt tõuseb, kuid miks söögikohad sellega kaasa ei lähe? Pakkuge kasvõi võimalust ja teie söögikohta kiidetakse taevani ja külastatavus tõueb!

Minu menüü koosnebki igapäevaselt peamiselt aurutatud köögi- ja juurviljadest, mille kergelt pannilt üle lasen, lihast(kala, kana, lammas, siga), salatitest ja puuviljadest. Vahelduseks vahel ka maisimakaronid.

Jah, mulle on lubatud laktoosivaba piim, juust ja jogurtid, kuid ka nende tarbimine on piiratud, sest ületarbimisel põhjustavad need samuti kõhuvalu.

Tulemuseks on küll ilus sale figuur, kuid eelmise postituse jätkuks võin öelda, et vaatamata sellele, et selline minu igapäevaelu köögis ongi, on jätkuvalt raske vaadata inimesi, kes ajavad endale piiramatult kooke või komme näost sisse. Ma tahan ka! Ja ma ei räägi nendest kookidest, mida ma kodus ise küpsetan. Tahan minna poodi ja süüa mida iganes ma soovin. Seega, iga toidukord pean ma endale sisendama, et toidu eesmärk on toita kõhtu ning toidust saadav nauding tuleb meeltele korjata kuskilt mujalt. See nõuab tugevat tahet ja enesepiitsutamist. Palju lihtsam oleks surra õnnelikuna ja suu kooki täis.. 

Põnev oleks suhelda teiste toidutalumatuse käes kannatavate inimestega. Mida teie sööte, kuidas pere teie toidutalumatusse suhtub, kui palju erineb ülejäänud pere menüü teie omast, on teil nippe või trikke ja kuidas olete leppinud oma „saatusega“? Nii, et kui keegi sama murega inimene satub seda postitust lugema, siis palun võtke ühendust!

Tegija kannab kiivrit ja kulgeb paremalpool tee ääres

Kuna eelmises postituses juba uisutamisest juttu tegin, siis otsustasin samal teemal jätkata. Kokku neid kahte postitust siiski panna ei tahtnud.

Rajal loksudes olid emotsioonid ja mõtted nii selgelt järjestatud ja laes, nüüd ei oska kuskilt alustada. Hästi, alustame siis sellest, mis peaks olema elementaarne.

Autojuhtidele kehtivad liikluseeskirjad, millest valdav enamus siiski vähem või rohkem kinni peab. Samad eeskirjad saab edukalt kohandada pisut väiksema maailma järgi, ehk siis kergliiklusteele, kus ei vura ringi autod, vaid jalgratturid, uisutajad ja jalakäijad. Kui hakata suurema liiklusega paralleele tõmbama, valitseb kergliiklusteedel paras kaos. Kummaline, sest usun, et vähemalt 50% seal liiklejatest on autojuhid. Ei, ma ei hakka virisema, kuidas igaühel peaks olema oma koht ja jalakäijad ei tohi kõndida seal, kus sõidavad rattad ja uisutajad jne, AGA..

Mulle lihtsalt ei jõua kohale, kuidas on inimestel raske kinni pidada elementaarsetest asjadest või reeglitest. Me ju kõik mahuksime sinna ilusti ära, kui viitsiksime natukenegi teistega arvestada. Koerajalutajaid ei vihkaks keegi, kui nad hoiaksid oma koera enda kõrval, mitte mitme meetrise tamiili otsas üle tee. Jalutajad võiksid rahulikult teel kulgeda, kui nad ei kõnniks meetriste vahedega keset teed üle raja ja oleksid taganttulijate suhtes tähelepanelikud. Armunud, hästi, sõitke kõrvuti ja käest kinni, aga samuti mitte tee keskel, vaid paremal pool tee ääres ja te ei sega kedagi! Ja nüüd lapsevanemad, kes te lasete oma just äsja rattaga sõitma õppinud võsukesel omapäi rattaga ühest teeservast teise tuigerdada!!! See on uskumatult tore, kui laps on õppinud midagi uut ning on sammukese jälle iseseisvam, kuid kas te tõesti ei hooli oma lapsest piisavalt, et talle selgeks teha, kus on ohutu kulgeda?? Kuidas te saate sõita mitu meetrit väiksest lapsest eespool ning mitte seljataha vaadata, kaugel ta on või kuidas "liikluskeerises" hakkama saab??? Mul ei ole laste vastu midagi, aga kergliiklusteel ma kardan neid ja nende pärast. Ma võtan alati hoo maha ja üritan aimata kuhu suunas väikemees järgmisena pöörata võiks, kuid niimoodi iga mõnesaja meetri tagant pidurdades kaob sõidumõnu täiesti. Ma ei taha muretseda võõraste laste pärast, nad ei ole minu omad, kuid lapsevanemaid ei paista ka huvitavat. Paljud ei pidurda, mõtlevad, et jõuavad mööda. Aga kui ei jõua? Isegi kui laps jääks kokkupõrkes süüdi, vastutab ikkagi täiskasvanu, kes on suurema ohu valdaja. Ma ei taha võtta vastutust laste eest, kes ei ole minu omad. Samas, kui ma ikkagi arvestan teistega, siis on mul selline väike ja naiivne(ning ehk kohati isegi rumal) soov, et teised liiklejad arvestaksid minuga ka.

Sõitke, jalutage ja õpetage lapsi rattaga sõitma, aga tehke seda paremalpool tee ääres, et kiiremad saaksid ohutult teist vasakult mööduda! Niimoodi saame kõik sõbrad edasi olla.

Teiseks teemaks on kiivri kandmine. Kõik neiud, noormehed, mehed ja naised, kes te arvate, et te ilma kiivrita sõites khuulid välja näete, te eksite ja rängalt! Teid on isegi natuke rõve vaadata. Ma saan aru, et mõne arvates võib kiiver seksikat soengut rikkuda või ei sobi üldse ülejäänud outfitiga kokku, aga ma võin öelda, et asfaltteel vereloigus lamamine ka just kuigi seksikas ei ole! Arvate, et oskate sõita? Arvake uuesti! Arvate, et teiega ei juhtu? Kust selline rumal arvamus?? Või arvate hoopis, et te niikuinii nii kiiresti ei sõida, et kukkudes midagi hullu võiks juhtuda? Aga kui teie ei põhjustagi õnnetust, vaid hoopis mõni rattur, kes teid ei märka või kiirem rullija? Või hoidku taevas, te põrkate kokku autoga..

Eriti kummaline on see, kui muretsetud on kõik muud kaitsmed peale kiivri. Kullakesed, kiiver on see, millest PEAB alustama! Alati ei ole vaja hirmsat kiirust, et pöördumatuid kahjustusi saada. Mõni õnnetu on lihtsalt seistes(rattaga/uiskudega) tasakaalu kaotanud ning saanud mõra koljuluusse. See ei ole naljaasi ja see ei puuduta ainult lapsi või amatööre.

Palun ärge nähke spordirajal rõvedad välja, teid on valus vaadata! Te ei ole ilusad, kui teil ei ole uisutades või rattaga sõites kiivrit peas!

Ja kui te arvate, et ainult tõsised sportlased kannavad kiivrit, siis te eksite. Ei ole nii! Kõik endast lugupidavad inimesed, kes enda tervisest hoolivad, teevad seda. Nad on tegijad, sest tegija kannab kiivrit!!!

Niisiis: Keset teed ei tölla, lastele elementaarsed reeglid selgeks, koera ei ole vaja kümne meetrise tamiili otsas jalutada ja KIIVER PÄHE!

Smuuuuutid

Olen SUUUUUR smuutide fänn! :) Kunagi varem sai neid alati maitsestamata jogurti baasil tehtud, aga peale piimatoodete menüüst eemaldamist kadusid ka smuutid. Nüüd võtsin kätte smuutide raamatu ning sain palju häid ning väga maitsvaid ideid! Siin on neist kaks.

(Fotod: Erakogu)

Maasika-banaani-õuna smuuti

1 banaan
1 õun (kooritud!)
umbes 1 klaas maasikaid
1 väiksem klaas vanilje-sojapiima
1 klaas õunamahla

Koguseid võib vabalt enda maitsele ja soovile reguleerida. Kes soovib tummisemat, kes vedelamat jooki. Sojapiimaga ei tasu väga liialdada, sest kui ei ole maitsega harjunud, võib see maitsemeele jaoks ebameeldivalt domineerima hakata. Muidu annab see mõnusa vaniljese meki :)

Õuna-banaani-spinati (energiast pakatav) smuuti

50g spinatit
2 banaani
2 õuna (kooritud!)
klaas vanilje-sojapiima
klaas õunamahla

Kogused valige jälle vastavalt joojatele. Sellest kogusest jätkub kolmele umbes keskmise klaasitäie jagu.

Ärge spinatist ennast ehmatada laske, joogi sees pole maitset tundagi, aga annab ühe kõva rauapuraka ja joogile kifti rohelise värvi.

PS! Spinatit ei soovitata rohkem kui 2x nädalas süüa!

Poriplekid+heledad riided

Kui ma üleeile oma valget ja väga porist uisujakki küürisin, siis mõtlesin vihaga, et see on VIIMANE kord, kui ma endale mingi heledates toonides riideeseme soetan. Samas, üleni musta nagu ka ei tahaks, sest suurem osa spordigarderoobist on niigi süngetes toonides. Ja kui aus olla, siis tegelikult ei olnud ka väga valida ning kui see määrdumise osa kõrvale jätta, siis üldine LOOK on konkreetsel jakil sigaäge! Ikkagi SINI-MUST-VALGE!!! :) (Jah, eestlane olla on uhke ja hää! Kellele ei meeldi, siis lennuväljad on avatud..)

Ma olen päris kindel, et ma ei ole ainus heledate spordiriiete omaja ning veel vähem ainus, kes on poriplekkidega hädas. Tõsine trennihull ei vali ju treeningpäeva ilma järgi, vaid treenib igal pool ja iga ilmaga. Võimalusel valime porise ilma jaoks vähem edevamad riided, kuid kui tegemist "klubidressi" või muude tiimi-riietega ning pori ründab halastamatult näiteks võistlustel, siis..

1) Kui vähegi võimalik, siis ära lase poril ära kuivada. Kui sellist võimalust pole, siis enne riiete pessu viskamist võiks riided porist puhtaks kloppida või lausa tolmuimejaga tõmmata.
2) Ära kunagi pane poriseid riideid kuuma või sooja veega likku, sest soe/kuum aitab poril ennast sügavamale riidekiudude sisse süüa! Nii, et loosi läheb AINULT külm vesi.
3) Hästi aitavad pori riidest välja tuua hapnikku sisaldavad pesuvahendid, kuid siinkohal peab uurima, kas konkreetne spordiriie seda kannatab ning kui kangal veel teisi värve, et värvid ei kannataks. Mina panin seda ainult valgele osale.
4) Üks väga hea vahend igasuguste plekkide eemaldamiseks(ka õliste) on nõudepesuvahend Fairy. Sellest võikski alustada. Lihtsalt teha plekid paksult fairyga kokku, lasta seista, seejärel harjaga hõõruda(hari võiks olla pehmem, kasvõi näiteks vana hambahari. Peaasi, et kangast omavahel kokku ei hõõru.) ning kui plekid ikka välja ei tule, siis panna tundideks või ööpäevaks uuesti külma vette likku.
5) Nüüd võimalusel 30kraadine masinpesu ja peaks puhas olema. Kui ei, siis korda protseduuri.

Mina tegin algul valesti ja panin oma jaki leigesse vette. Muidugi 100% lumivalge ta pole, vähemalt eredas valguses tundub õrnalt kirju, aga neid kõiki nippe kasutades ja korrates, on lõpptulemus üsnagi rahuldav.

Ja kes tahab oma valgeid nahast/kunstnahast jalanõusid uuesti väga puhtaks saada, siis otsige välja oma vana hambahari ning võtke appi hambapasta ja voilaaa - nagu uued! :))

41. Tartu maraton - 31km

(Fotod: Erakogu)

Nüüd on see siis seljataga - minu esimene Tartu maratoni suusapidu ja 31km klassikasõitu. Emotsioonid - üdini positiivsed :)

Ärkasin hommikul kell 6, et välja lasta oma õigusi ja vabadusi nõudev kass ning hakata vaikselt sättima ja asju pakkima. Ees ootas pikk autosõit Otepääle. Pea tuikas. Kohe päris rõvedalt tuikas ja söögiisu oli ümmargune null. Kuidagi pigistasin endale sisse banaani ja paar peavalutabletti. Sõit võis alata. Jumal tänatud, et ise roolima ei pidanud(SUUUURED tänud siinkohal isale!). Mõned tunnid hiljem valutas pea natuke rohkem kui hommikul. Selge, migreen oskas valida ka õige päeva, millal pähe ronida. Võtsin kotist järgmise tableti, millega tuldpurskav lohe peas vaigistada. Selline see migreeniku elu on. Õnneks seekord tegin õige valiku ning peavalu hakkas vaikselt taanduma. Hullem oli see, et söögiisu oli endiselt null. Kuna oli selge, et ühe banaani pealt ma seda sõitu ära ei sõida, sõin vägisi ühe Snickersi. Ei ole minu igapäevamenüüs just lubatud pala, aga enne suuremat pingutust võin siiski manustada. Lisaks sõin veel ühe banaani, viilu rukkileiba ja jõin mahla. Sellega minu ettevalmistus piirdus. Lihtsalt ei läinud mitte miski alla. Panin lootused geelile.

Kui sihtpunkti jõudes autost välja astusin, tõmbas külm tuul seest õõnsaks. Tee peal oli küll aru saada, et kohati puhub päris korralikult, kuid väljas olla oli hoopis teine tera. Mõtlesin, et arvestama peab tuulekülmaga ja toppisin ennast korralikult riidesse. Paar kilomeetrit hiljem selgus, et ühe kihi pesu oleks võinud vabalt kotti jätta..

Stardis seistes tegin käteringe, sest näpud külmetasid. Muidu oli igati chill. Start anti nii märkamatult, et magasin hetke maha. Sellest muidugi suurt lugu polnud, sest sain starti paigal seistes nautida veel tublid 6 minutit või rohkemgi. Esimese kilomeetri läbimisele kulus üle 14 minuti. Edasi läks olukord pisut paremaks, kuid mitte oluliselt. Kui laskumistel ja tasasel pinnal oli minek juba päris hea, siis tõusudel tekkisid tropid ja seismine.

Rajaprofiil meeldis mulle väga. Tõusud ei olnud tapvad ja laskumised olid parajad. Muidugi algul tahtis aju jälle mõtlemise ära halvata ning andis kerele käsklusi ennast pikali visata, kuid sain iseendast võitu ning ei kukkunud kordagi. Vabandan kõigi ees, kellele sahatades ette jäin või, kes mind imelikuks pidasid, kui laskumisel rajast välja astusin, kuid kui te saaksite tunda minu tundeid sel hetkel, kui laskuma pean, siis mõistaksite mind ilmselt paremini.

(Sättisin küll numbrit nii ja naapidi, aga ikka tõmbas purjena kummi. Ilmselt uhkusest TM'i stardis seista :))

Pulsivööd mul peal ei olnud, kuid enesetunde järgi oli tempo õigesti valitud. Hing ei rippunud paelaga kaelas ja süda ei tahtnud rinnust välja taguda. Koguaeg tundsin, et energiat jagub ja kui hakkas silme-eest pisut häguseks minema või mõte hajuma, tajusin ära, et nüüd on õige aeg geeli võtta ning siis edasi põrutada. Joogipunktides ma ei peatunud, tarbisin enda kraami.

Sõit oli fun! Mis siis, et ilm oli pisut pöörane ja rada kohati päris väsinud või lausa olematu. Suurema osa ajast oli tuul soodsas suunas või liikusin ma liiga aeglaselt, et halba tajuda. Ausalt öeldes pole vahet. Suusk oli lihtsalt suurepärane! Libises nagu pöörane!!! Pidas küll ehk pisut halvemini(just tõusudel), aga ei julge viriseda ja kirjutan selle enda kehva tehnika arvele. Suuuuured tänud A&T Spordile ja Lauri Koortile! :) Järgmisel aastal on nii heade suuskade peal ehk ka palju paremas vormis sõitja.

Kuigi olin juba stardis leppinud tõsiasjaga, et 3h'ga ma sellel aastal ei piirdu, oli peale 1,5h see täiesti kindel. Olin eelnevalt ikka liialt optimistlik ja ei arvestanud sellega kui tagant ma alustan jne. Aga kummalisel kombel ma ei olegi pettunud. Kuigi energiat mul jagus ja finišeerusin ma tundega, et nüüd võiks veel miskit põnevat teha, olid lihased väsinud ja õlg valutas. Lihasvastupidavusest jääb puudu. Ilmselgelt ei ole keha harjunud selliste liigutustega nagu klassikasõit nõuab ning seda ei olnud kuskilt arvelt juurde võtta. Tee siis selle üleliigse energiaga, mis sa tahad.

Olen rahul, et registreerusin, õnnelik, et läbisin ja tore, et varustus terveks jäi(neid murdunud keppe ja suuski seal ikka jagus). Järgmisel aastal uuesti?! Hell yeah :)) Veel ei oska öelda, kas pikale või lühikesele, kõik oleneb, kui pikk saab olema ettevalmistus jne, kuid seda kõike korrata tahan kindlasti!

Kõik, kes te olete mõelnud sellest üritusest osa võtta, aga kahtlete, siis ärge kahelge, vaid tehke ära! See mass pole üldse nii hirmuäratav ja inimesed on üldjoontes palju sõbralikumad, viisakamad ja heasoovlikumad kui igapäevaselt spordirajal. Laskumised on lühikesel distantsil kõigile jõukohased ning kui tekib tunne, et ikka ei ole, võib suusad jalast võtta ja alla marssida. Nägin päris mitut niimoodi tegemas. Lõppkokkuvõttes on see lihtsalt üks suur suusapidu, mitte mõisa peale võistlus ja eesmärk on koguda hunnik suurepäraseid emotsioone. Lisaks kõigele saate medali, šokolaadi, rinnamärgi ja nakkushaiguse seda kõike korrata. Nii, et järgmisel aastal siis rajal näeme jah?! Diil!

Ahjaa, mingeid magusaid jooke ma ei taha nüüd järgnevatel päevadel ilmselt tarbida. Tänagi on veel geelist ja spordijoogist paras liimimaitse suus. Järgmine kord läheb loosi kas mõru greibimahl või puhas joogivesi. Päris mitmel korral tekkis seal põldude vahel rühkides tunne, et tahaks näoli lumme visata ja seda siis kahe käega süüa. Oeh, vesi on NIIII hea!

Täna on täitsa talutav olla. Õlg küll pisut valutab ja teine on ka pisut hell, aga võiks palju hullem olla. Lihased on minimaalselt kanged ja liikuda saan kenasti. Õhtul teen väikse sörgi või miski liigutamise peale, et homme päris Buratiino ei oleks.

Minu esimene TM 31km: Kokku: Natuke üle 31km ja 3h 16min 12sek.

Tatrajahust pannkoogid

Inimene on see, mida ta sööb, right?! Selle põhjal võin järelduse teha, et väga magus ma olla ei saa, sest minu toidulaualt puudub suhkur ning koos suhkruga oder, kaer, nisu ja piimatooted(va laktoosivabad). Miks? Sest need teevad mind haigeks. Peale seda, kui targemate soovitusel nendest loobusin, ei ole ma enam igas kuus 3-4x haige, kaotasin kehakaalust -12kg ilma dieeti pidamata või hirmsat trenni tegemata ning enesetunne on 10 korda parem kui enne!

Internetis ringi surfamisega on aga nii, et see on natuke nagu kosmos, kus on hästi palju igasuguseid olulisi taevakehasid ja ehk leidub elugi, kuid meie silm nendeni ei ulatu. Kas veel või mitte kunagi, seda ei tea, aga oluline informatsioon jääb suure ruumi tõttu leidmata.

Sellise toidutalumatusega inimesi(nagu mina) on piisavalt ning retseptegi on piisavalt. Kahjuks leidub rohkem infot välismaa saitidelt ning toidud sisaldavad koostisosi, mis pole meil kättesaadavad :( Seega tuleb pea tööle panna ning ise midagi head leiutada.

Tatrajahu pannkoogid ei ole küll minu leiutis, kuid äkki satub siia lugema keegi, kes on mõelnud neid teha, kuid ei ole julgenud ühel või teisel põhjusel katsetada.

Ütlen kohe ära, et tatart ma ei armasta. Ainuüksi lõhn ajab südame pahaks(piinlik kohe tunnistada). Seepärast olin ka tatrapannkookide suhtes küllaltki skeptiline. Pidin pettuma ja kaugeltki mitte ebameeldivalt!! Kuigi mõned kirjutavad, et tatral on spetsiifiline maitse, siis tatravihkajana armastan küpsetistes kasutada pigem tatrajahu kui rukkijahu.

Tatrajahu saab ökopoest või tasub küsida suurematest kaubanduskeskustest, kes müüvad ökotooteid.

Ma ei oska teile täpseid koguseid kirja panna, sest kõik oleneb kui palju sööjaid on, aga räägin koostisosadest ja taignast :)

Tatrajahu pannkookidesse käib muna, tatrajahu, laktoosivaba piim, vaniljesuhkur ja mesi. Soovitatav on mesi enne vedelamaks sulatada(kui on suhkrustunud). Kas siis veeanumas, natukene sooja vett peale kallates või mikrouunis(valik on teie). Viimasel ajal küpsetades olen avastanud, et taigna konsistents olgu pigem paksem kui vedelam. Niimoodi saab taigent pannile tõstes koogi kulbiga laiemaks "joonistada" ning kook tuleb mõnusalt küpsem ja ei lagune nii ära. Õigemini ei lagunegi, jääb nagu tavaline pannkook(nad on natukene kangema olemusega kui nisujahupannkoogid, kuid maitset see ei riku!).

Nende pannkookide suur pluss on see, et nendest ei teki raskustunnet kõhtu :)

Maitsvad on nad nii soolase kui ka magusa täidisega.

Need maitsvad pannkoogid on täiesti gluteeni- ja laktoosivabad ning sobivad nii neile, kellel on toidutalumatus, kui ka neile, kes soovivad kaalu langetada(sest nad on kergesti seeditavad!).

Head isu!

(Pildid: Erakogu)

Harjutused, mis päästsid mind valust

Kuna eelmises postituses juba pilatesest juttu tuli, on vist sobivaim aeg kirjutada ka nendest harjutustest, mida ma ise teen ja millest mul VÄGA palju kasu on olnud.

Minu pilatese kava koosneb põhiliselt 5st harjutusest. Vahel teen ka muid harjutusi, et väike vaheldus oleks, kuid kui on soov või vajadus oma korsetilihased tugevaks saada, siis piisab täiesti nendest(minu suurepärase taastusraviarsti sõnad). Esiteks on nad suhteliselt lollikindlad. Mõtlen selle all seda, et kuna 4 neist on oma olemuselt ülesehitatud staatilise kehahoiu peale, ei saa endale neid harjutusi tehes liiga teha. Teiseks on nad võrreldes ülejäänud pilatese harjutustega küllaltki lihtsad ning algajale igati sobivad! Ja lihtsalt alustamine on oluline nii keha ettevalmistamiseks kui ka selleks, et kohe alguses vastikustunnet ei tekiks! :)

1) Kõhuplank

(Pildid: Erakogu)

Kui alles harjutuste tegemisega alustada, oleks hea teha neid peegli ees või, et keegi jälgib kehahoiakut. Kui ei ole peeglit või kedagi, kes silma peal hoiaks, võib võtta täis veepudeli ning panna selle alaseljale. Kui pudel kummalegi poole ei kuku, on keha otse(tihti kipub nõrgem kehapool allapoole vajuma). Pudeli kasutamisel on see miinus, et kui võtta sisse kõhuplangu asend, siis alaselg ei tohi nõgusaks jääda(seega pudel võib sealt kergelt minema veereda). Piltlikult öeldes tuleb sügavalt välja hingates oma kõhulihased vastu seljalihaseid tõmmata ning alaselg võimalikult sirgeks sättida. Omast kogemusest võin öelda, et kui korsetilihased on nõrgad, on alguses raske keha kontrollida. Seepärast tuleb otsida enda jaoks sobivaim viis, kuidas keha harjutuse alguses paika saada. Mina viisingi ennast niimoodi asendisse, et kõigepealt sättisin peegli ees selja sirgu ja alles siis panin jalad paika. Nii on lihtsam ka harjutuse vältel keha uuesti paika sättida, kui alaselg hakkab vastu maad vajuma.

Kui seljal lasta nõgusaks vajuda võib niimoodi endale liiga teha või on harjutuse kasutegur null.

Kui oled algaja, võiks alustada 5x ja 10sekundist asendis hoidmisest korraga. Kui jõuad rohkem, siis tee rohkem, kuid tähtis on endale alguses mitte liiga teha.

Harjutus treenib nii kõhu- kui ka seljalihaseid ja oma kerge osa saab ka triitseps ja biitseps.

2 ja 3) Sild 1 ja 2

Sellel pildil on kahe harjutuse kombinatsioon. Alustada võiks nii, et mõlemad jalad on maas ning seejärel tõstad oma puusad kõrgele üles. Jälle välja hingates pingutad lihaseid. Selle harjutuse juures on oluline, et ei laseks turjal ega kaelalihastel krampi minna. Kui tuharalihased, vaagnapõhjalihased ja alaseljalihased on nõrgad, hakatakse muude lihastega nende tööd kompenseerima ja tekib kiirelt pinge nii turja kui kaela. Seepärast tuleb olla hästi ettevaatlik ning tunnetada täpselt oma piire, kus vajalikud lihased enam ei jaksa ning tööle hakkab turi ja kael. Kui kuidagi ei saa, siis võib alguses kaela alla väikse toe panna. See ka aitab.

Teine harjutus on analoogne, kuid üks jalg tõstetakse õhku(nagu pildil näha) ning seejärel puusad üles. Minu soovitus oleks seda harjutust proovida alles peale seda, kui lihtsamat varianti on harjutatud 2-4 nädalat.

Korduste arv võiks olla jälle 5x ja 10sekundit.

Nendest harjutustest on kasu tuharalihastele, vaagnapõhjalihastele ja ka alaseljalihastele, mis aitavad toetada puusaliigeseid, vaagent ning lülisammast.

(Harjutust korrata mõlema jalaga!)

4) Küljeplank

Küljeplank treenib küljelihaseid. Seda harjutust võib teha nii sirge käe peal, kui ka käsivarrele toetades. Kuidas kellelegi paremini sobib. Mina eelistan teist varianti, sest kunagise randmevigastuse tõttu ei saa ma pikalt randmele toetada.

Kuna alguses on seda harjutust päris keeruline teha, sest tasakaal kipub vigurdama, võib kuklataga oleva käe enda ette maha panna ja sellega pisut toetada.

Korduste arv jälle 5x ja 5-10 sekundit.

(Harjutust teha mõlemale küljele!)

5) Ujumine

Selle harjutuse võtsin pisut hiljem oma kavva kui teised. Kuna olen tihti hädas pinges kaelaga(sest lülisambas on turja peal jõnks sees) otsustasin, et kui on võimalik alaselja lülisamba jõnks välja treenida, on võimalik sama teha ka ülemisega. Konsulteerisin oma taastusraviarstiga ja tema soovitus oli selline: Viskad ennast kõhuli maha, viid käed enda ette, tõstad rindkere maast lahti ning hakkad tegema ujumisliigutusi. Võib kätega sibada üles-alla, aga mina teen seda harjutust tavaliselt nii, et jalad jäävad maha, rindkere maast lahti ja toon käed eest kõrvale ja tagasi ette.

Edasijõudnud võivad sooritada sama harjutust ka raskustega. Näiteks kui ei ole kodus hantleid, võib võtta 0,5-1l pudelid, need vett täis panna ning nendega teha.

Sama harjutust teevad ka suusatajad, sest see annab mõnusa koormuse nii kätele, trapetsile(ülemine, keskmine ja alumine), seljalailihasele, nimmeruutlihasele, õlalihastele jne. Ühesõnaga koormust saab kogu ülakeha.

Kui teha ilma raskusteta, siis võiks alustada 5x 10tk, kui raskustega, siis viia seeriate arv 3 peale.

Minule soovitas taastusraviarst alguses jätte iga seeria vahele 30sek-1min puhkust.

Nagu eespool mainisin, soovitan alustada vaikselt. Tähtis ei ole kellestki rohkem teha, kiirelt rapsida või üle halva enesetunde punnitada. Koormuse annab ka 20min harjutamist päevas.

Kui palju nädalas teha, sõltub teist endist. Minul soovitati alguses teha iga päev, kuid kui koormused kasvasid ja hullemast valust jagu sain, jätsin treeningute arvu 4x peale nädalas. Pilatese treenerid ütlevad, et sellest täiesti piisab ja rohkem polegi vaja. Arstid ütlevad jälle, et kui on häda majas, tuleks iga päev teha kergelt harjutused läbi, et lihased toonuses püsiks.

Kindlasti postitan siia veel erinevaid pilatese harjutusi ja räägin pikemalt ka venitusharjutustest, millest on kasu just alaselja- ja puusaprobleemide korral(aitavad leevendada valu ja pingeid).

MEELESPEA!

1) Kui tahad koormust tõsta, siis alguses tõsta seeriate, mitte korduste või sekundite arvu!

2) Pilatese harjutuste tegemisel on hingamine VÄGA tähtis. Teadjamad räägivad, et hingamisest võiks eraldi raamatu kirjutada, kuid algajatele soovitatakse alati väljahingamisel lihaseid pingutada. Ära hoia harjutuste tegemisel hinge kinni, muidu ei saa lihased hapnikku ja energia, mis peaks liikuma hakkama, seiskub!

3) Kuula ja tunneta tähelepanelikult oma keha, sest pilatese puhul ei kehti reegel "Mida rohkem, seda uhkem!"

4) Ära lase valedel lihastel parasjagu treenitavate lihaste tööd kompenseerida. Tee parem alguses vähem, aga õigesti, sest tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet!

5) Tulemusi ära oota paari päevaga. Selja "lõhkumiseks" on kulunud aastaid, miks peaks parandustöödega kiiremini minema? Kannatlikkus ja järjekindlus on võtmesõnaks!