Süda tuksub tuks-tuks-tuks..

Järjekindlus ja kangekaelsus viivad sihile, seda ma teile ütlen! Minu saaga selle paganama kummalise enesetundega, mille perearst kergekäeliselt depressiooniks diagnoosis, sai peale arvukaid analüüse ja erinevaid uuringuid lõpuks ometi vastuse. 

Surema ma tõneäoliselt ei hakka. (Arsti sõna selle peale..) Aga päris korras minuga lood kah ei ole. Siinkohal tahaks öelda kohatult "õnneks ei ole", sest jõudsin oma mõistuses juba vaikselt kahtlema hakata, et äkki tõesti kujutangi endale ette, et halb on. 

Niisiis - tere rütmihäired! Ainult, et sellised veidi kummalised teised.

Vereanalüüsid ja EKG ei saanud kuidagi näidata, et minu süda hakkab teatud olukordades järsku hoopis liiga aeglaselt lööma ning see säästurežiimile kukkumine tõmbab mul katuse viltu. Kõigepealt hakkab pea ringi käima ja muutub kummiseks, siis jääb õhku väheks ja pilt hakkab virvendama... Kui see "hoog" üle läheb, hakkab süda 2x kiiremini taguma. Ehk kui ma üritaksin piltlikult oma enesetunnet kirjeldada, on mul nendel hetkedel tunne nagu veri jääks koos hapnikuga kuhugi seina taha kinni ja mina olen nagu veest välja tõstetud kala. Kui see kala vette tagasi visatakse, pääseb veri ja hapnik sellise pauguga valla, et süda hakkab peksma ning korraks tõmbab enesetunde teistpidi sassi ning mõnikord on minestamise tunne. Või kui mitte minestamise, siis vähemalt oksendamise. Not khuul, bro!

24h uuringu pealt, mille jooksul pidin "päevikut" pidama, tuli selgelt välja, et minu pearinglused, mis esinesid seistes, voodis lamades, istudes (peamiselt tegevusetult olles), kattusid nende hetkedega, kui pulss langes järsult madalale. 

Mis sellega teha, seda öelda ei osatud. Rütmihäired on enamikel inimestel, kuid paljud ei pane seda igapäevaselt tähele. Kui need elu täitsa segama hakkavad, on selle jaoks ravimid, kuid kergekäeliselt neid ei määrata ja minu olukord ei ole ka nii hull, et neid vajaksin. 

Arutasime veidi arstiga ning jõudsime ühisele järeldusele, et kuna varem ma ei ole sellise probleemiga kokku puutunud, siis võimalik, et varasemalt hoidis mu südant normaalses konditsioonid stabiilne igapäevane liigutamine, kuid kui trennidele vilistama hakkasin, saabus ka tagajärg. Südamelihas nõrk, vererõhk madal, vereringe kehv...kogu kompott kokku ei pidavat minu pikka kasvu (jah, ta ütles, et 172cm on juba naise kohta pikk :P) hästi soosima. 

Mis siis edasi? No arvake ära, kes jälle trennilainel on. Varem ei saanud kuidagi vedama ja miski ei motiveerinud. Nüüd tambin 2x nädalas (ei takista vihm, ei takista tuul) madala pulsiga keppidega paar tundi metsas, lisaks 2x veel jooksen lühemaid otsi ning 3x plangutan ja kummitan, et selg ka jonksus oleks. 

Ah, et aega ei pidanud trenni jaoks olema. No vot siis. Õnneks need sõnad, mida ma siin usinalt söön, ei maitse üldse kehvasti :) Saaks ainult oma koledatest rütmihäiretest lahti. See ei ole tore, ausalt!

Siinkohal tervitan oma perearsti ning loomulikult ka kardioloogi, kellel oli piisavalt huvi ja pealehakkamist, et mind Polkovniku lese staatusest välja sikutada. 

Kuidas ma depressiooni sain

"Elu on seiklus!", ütles Hellu ja läks arsti juurde..

Lühidalt. Mul millalgi hakkas süda oma elu elama. Lõi suvalisel hetkel rütmist välja või siis mõnikord lõi nii aeglaselt ja vaikselt, et tekkis kahtlus, kas ta üldse enam lööb. Käisin igaks juhuks koormustestil, kus selgus, et vist surema veel ei hakka, kuid päris korras minuga lood kah ei ole. Miks aga südamelihas korralikult tööd ei askelda teha, seda ei teatud ja saadeti edasi perearsti juurde analüüsidele. Kuna mul oli ka (on siiani) autojuhilubade vahetamiseks uut tervisetõendit vaja, sai kenasti kaks käiku ühendada. No vähemalt teoorias kõlas see sama lihtsalt kui lastelaul..

Anusin analüüse nagu lunastust. Ma saan aru küll, et käin üks kord mitme aasta jooksul arsti juures ja sedagi on liiga palju, kuid poleks arvanud, et sellest niivõrd lõbus ettevõtmine tuleb. 

Rääkisin probleemist ning palusin kontrollida põletikunäite, kilpnääret ja siis veel nipetnäpet, mis võivad olla südamega seotud. Serveeriti seda aga nii nagu oleksin tahtnud neid seal samas paljaks varastada. 

Peale pikka ja piinlikku enesetõestamist, pressisin neilt lõpuks analüüsid siiski välja. Tõendiga saadeti pikalt puu taha ja kästi tagasi tulla. Päris täpselt ei saanud ma lõpuni aru miks neid kahte asja ühel päeval teha ei saanud. Ilmselt see koleda nimega loom bürokraatia ei lubanud. 

Õhh! Mu graafik on viimasel ajal tõesti väga tihe ja nägin kurja vaeva, et kalendrisse uuuesti kuhugi see paganama perearst sokutada. 

Teisipäev. Tõendijaht vol 2. Nädalavahetusel õnnestus paduhaigeks jääda. Ärkan meeletu peavaluga ja kaalun voodisse jäämist (ja ehk ka suremist), kuid tihe kalendriplaan ja tõend lausa käsivad end voodist püsti ajada. Mis sa teed, tuleb minna! Sõtta.

Läbi häda veeren varahommikul autoga kuidagi ühest linnaotsast teise. Peale pikka ootamist hakkab juba lootus kaduma, kui lõpuks õnnestub perearsti laua taha siiski maha potsatada. Istun seal nagu hunnik õnnetust. Kõik kohad valutavad, higistan, kõri on paistes ja tatti voolab lõputult. Udune pilk ei fokusseeri korralikult, kas korraks kabinetist läbi lipsava kuju näol on tegemist vikatimehe enda või  siiski pereõega. Värisen. No nii kuradi paha on olla..

Teredeni me ei jõua, sest vastuvõtt algab sõimuga. Et mis mõttes mina võtan endale õiguse tellida hunniku analüüse, kui selleks mingit tungivat põhjust pole. Ok, mõistan, Uuringuid, mida pole E-tervises, neid pole olemas ja niisama kurdetud sümptomitel pole niikuinii mingit kaalu. Pobisen midagi, et mina pole midagi tellinud. Rääkisin oma vaevustest, pereõde kirjutas analüüsid ja perearst kinnitas. Kõik tundus olevat loogiline, kuid tänitamine ei lõppenud.. 

Tore muidugi teada, et põletikku kuskil sees ei istu ja muud näidud ka kõik normis, va see kuramuse kilpnääre, mis ikka poole sammuga aegajalt üle ülemise normi kõigub. Aga no mis ütleja või kurtja mina olen. Perearsti sõnul ei tekita kilpnääre üldse mingeid vaevusi ja minu näol on tegemist kõige õudsama simulandiga ja valetajaga, keda maamunal nähtud. 

Ma ei jaksa vastata. Paha on.  Tuima näoga jälgin, kuidas ta midagi vihaselt arvutisse toksib. Ühe sõrmega kusjuures! Ma pole kunagi kedagi ühe sõrmega nii kiirelt üle klaviatuuri tantsimas näinud. Põrnitsen kordamööda teda ja tema kummalist trükkimisstiili ning tunnen, et enam ei taha. Ainuke asi, mis mind veel teadvusel hoiab on see kuramuse tõend, milleni me ikka veel jõudnud ei ole. 

"Stressi on?", küsib vihaselt. Kehitasin tuimalt õlgu ja ütlesin, et no natuke ikka on. Kõigil on. ..vist. Maniakaalne klõbistamine jätkub. Stressi omaks võtmisega tegin ma ilmselge vea, sest juba järgmisel hetkel olin ma napilt psühhiaatria haiglasse vastuvõtule kirjutatud. "Näete jah? Kas te vaatate? Siin lehe peal on see depressiooni test, mille te peate täitma.". Jäin vist vahepeal millestki olulisest ilma, sest järsku ei saanud ma enam hästi aru. Mis depressioon? Mis test? Tundsin, et vaikselt hakkab kogu see vastuvõtt lappama minema ja teha pole midagi. Pilgutasin oma suuri silmi, mis selleks hetkeks olid vist kaks korda veel suuremad ja tundsin, et vaatamata äärmiselt halvale enesetundele, ajab mind meeletult naerma.

"Jah, näen. Mis ma selle testiga peale hakkan?". "No täidate ära ja siis saate teada, kas teil on depressioon ja kas te vajate psühhiaatrilist abi, sest vaadake.. Vaatate jah? Kui analüüsid korras, aga tunnete, et teil halb, ei saa see muud olla kui depressioon. Te mõtlete endale haiguse välja!". Üritasin vaikselt seletada, et mul ei ole depressiooni ja tegelikult olen ma väga õnnelik, aga mu süda... "EI VAIDLEEEE!!! EI VAIDLE!", lõigati mu tagasihoidlik vastuargument nagu terava noaga läbi. "Täidate selle testi ära ja..". No ja siis see juhtus. Ma purskasin täiesti ootamatult ja tahtmatult naerma. Üritasin küll jõuga tagasi hoida, aga ei suutnud. Mõne minutiga olin ma sattunud nagu halba komöödiasse. Hakkas kohale jõudma, et hulluga pole mõtet vaielda  ja uurisin hoopis, et mis siis teha, kui testi tulemus tuleb alla normi ja mul ikka pole depressiooni. Kahjuks sain kiirelt aru, et sellist varianti valikus pole olemas. 

Istusin nõutult ja ei teadnud kas jätkata naermist või proovida natuke nutta. Proua sai ennast täiesti tühjaks bravuuritseda, kuni ma lõpuks laua tagant püsti tõusin ja lahkusin. Ilma tõendita loomulikult, sest jälle polnud mingil arusaamatul põhjusel võimalik seda mulle väljastada. Aga no vähemalt sain depressiooni. Nii, et päris tühjade kätega ma sealt ei lahkunud ;)

Nüüd on vist jälle mõneks ajaks rahu ja oma tõendi lähen nopin 15€ kallima hinna eest hoopis Magdaleenast. Närvikulu maksab ka midagi, eks?! Äkki kolmas kord näkkab.

Mis südamesse puutub, siis loodetavasti piisab Panangiinist, vitamiinidest ja lubadusest, et edaspidi võtan südamesse ainult ilusaid asju. 

Juba ongi natuke parem :)

Olge terved!

Õhus on....elektrit!

Meie treenimisest, koos hr Hundiga, on saanud mõnus rutiin. Oleme saavutanud toreda rütmi tänu millele ei pea enam pikalt hoogu võtma, et uksest välja astuda. Vahet siis polegi, kas lähme hoogsale jalutuskäigule või matkastiilis jooksule. Seltsis on kindlalt segasem! Samuti oleme enam-vähem mõistlikud kompromissid saavutanud, milline post on peatust väärt ja millise peale pole mõtet aega raisata. 

Kuid rääkides postidest... Paar päeva tagasi leidsime posti, millest poleks pidanud mööda jooksma. Rääkimata siis veel väikesest peatusest. 

Minu eestvedamisel(hea küll, sabas sörkides, kuid hr Hunti juhtides) otsustasime tavapärasest teistsuguse ringi valida. Küll ikka Nõmmel, aga natuke teises suunas. Igal pool on lihtsalt nii meeletult libe, et jookseme seal, kus vähegi kannatab. Eesmärk on, et koju tagasi jõuame samuti tervete kepsudega. 

Jalg oli kerge, õhk värske, enesetunne hea, mõlemil mõnus jooksusamm sees.. Hingasin sügavalt sisse, vaatasin korraks kõrvale ja järsku lõikas selle mõnusa heaolutunde läbi MEELETU koera valukisa. Hr Hunt oli küll jalgadel, kuid üleni kõveras ja röökis meeletult. Kartsin, et asi on tema esikäppades ja, et koormust neilt ära saada, võtsin tal ümbert kinni ning tõstsin esikäpad maast lahti. Valukisa hetkeks vaibus, kuid kui sammu edasi tegime, kordus kõik hullemini ning valukisast sai vihane lõrin. Talutasin koera eemale, haarasin värisevate kätega telefoni ja kutsusin meile auto järele. Jäime ootama. Jätsin koera eemale istuma ning valgustasin telefoniga kohta, kus hirmus nutt lahti läks. Mitte midagi kahtlast ei leidnud. Auto peale kõndis koer normaalselt nagu ei oleks midagi juhtunud. Ka lapsik rõõm oli tagasi. Minul värisesid ehmatusest käed veel tükkaega. 

Foto: Erakogu/instagr: Zakulleh

Kaalusin veidi veel võimalikku käpa nikastamist, kuid siis hakkas meenuma, et see reaktsioon on mulle tegelikult tuttav. Olen näinud, kuidas sõnakuulmatuid koeri elektriga dresseeritakse ning mõned koerad reageerivad just täpselt samamoodi. Sellele ei eelne ehk nii meeletut nuttu, kuid vihane urin on just selline. 

Mu koer sai elektrit!!

Ühe ja teise koeraomanikuga lugu jagades tuli välja, et see pole üldse tavapäratu juhtum, et elektripostide juurest võib surakat saada. Enamasti on sutsakas minimaanlne ning koer lihtsalt hüppab hetkeks naljakalt. Inimesed seda ei tunne, sest enamasti on neil kummitallaga jalanõud jalas, kuid loomad lippavad ju "paljajalu". No ja niiske ilm ka otsa.. Ei oska öelda, kas asi oli konkreetses elektripostis või kuskil lähedal katki kaevatud kaablis, sest väidetavalt võib niiske ilmaga 300m raadiuses surakat saada, kui kuskil miskit lühises. Igal juhul edastasin info Elektrilevisse, sest samas aias, kus aia taga see juhtus, haukusid eemal koerad. Mine tea, mis mõne pisema loomaga juhtuda oleks võinud, sest surakas paistis olevat päris tugev.

Kui kellelgi peaks sama juhtuma, siis soovitan loomaga kindlasti igaks juhuks arsti juurde pöörduda. Või siis kindlasti käpad üle uurida ega põletushaavu pole ning kindlasti tuleks ka looma enesetundel silm peal hoida. Väidetavalt võivad sellise juhtumi tagajärjel veel paar tundi hiljem rütmihäired välja lüüa.  

Kui koer rõõmus ja roosa, siis vist läks õnneks. Nagu meil.

Peab vist Eddiele ka tossud muretsema..

Tere 2015!

Huh, mulle üldse ei meeldi haige olla või end haigena tunda! Kuid nüüd, kus see on pigem harv nähtus, võtan neid "kukkumisi" kui restarte, ilma milleta ei saaks mingist punktist kuidagi edasi liikuda. 

Noh näiteks... täna teeme blogimisele restardi :)

Aasta 2014 oli minu jaoks küllaltki omanäoline. Silmini täis ootamatusi ja õppimist, nii head kui ka halba. Vaatamata sellele, et paljud harjumused ja mõttelaadid istuvad veel tugevalt küljes, tunnen ma paljuski ennast hoopis uue inimesena. Rahulikuma ja julgemana.

On vist piisavalt materjali kogunenud "Elu õpetab" vol kaheks :) (Esimese leiat SIIT!)

Kuna elu surub mind alatihti enda plaanidesse, siis ma mingeid suuri eesmärke siin välja ei hakka kuulutama. On nipet-näpet, mida teha tahaks, kuid eks ole näha, kas sellest ka miskit välja tuleb. 

Kui möödunud kuid vaatan, siis on põhilised liigutamised olnud kas koeraga jalutamised või pilates/seljaharjutused. Aga ma ei kurda. Ma ju millalgi ütlesin, et edaspidi treenime koos hundiga ja olgugi, et põhirõhk on olnud temal, on minu jaoks jalutamine siiski parem, kui toolil tagumiku laiaks istumine :) 

Foto: Erakogu/ instagr: Zakulleh

Oleme käppade masseerimise, ujumise ja venitamisega jõudnud nii kaugele, et mõnesaja meetristest vaevalistest lonkamistest on kasvanud lausa kuni 8km hoogsad jalutuskäigud. Ei mingit lääpamist enam! Puusad on korras ning vasak käpp düsplaasiast prii. Parem jääb küll tema nõrgemaks käpaks, kuid niikaua kui liigume ja masseerime ning koormus hr Hunti lonkama ei pane, on kõik super. Areng on olnud hüppeline ning tulemus minu jaoks siiras ja ülisuur rõõm. (Jälle üks teema, millest peaks pikemalt kirjutama, et sama probleemiga koeraomanikud kohe koera magama ei tõttaks panema, nagu meie juhtumi puhul soovitati, või muud hullu..)Kui kennelköhast ka lõpuks lahti saab, hakkame vaikselt sörgisammu harjutama :) 

Tundub, et ma ikkagi sain endale treeningpartneri ;)

Möödunud hooajal üritasin kangekaelselt pooleliolevast kohast alustada, kuid ei õnnestunud ning tulemus oli alati üks - motivatsiooni kadumine. Nüüd olen peaaegu, et nulli tagasi kukkunud ja leian, et see on parim algus, mis üldse olla saab. Saan ilma süümepiinadeta endale ja oma seljale aega anda ning rahulikult koormust kasvatada. Tunnen, et jooks on see, millega edasi tahaks minna. Esialgu mõõdutunde järgi ja mõnuga ning sealt siis edasi eesmärkide poole. Olgem ausad, ma võin ju siin kummi venitada, aga ega ma enne alla ei anna, kui oma ammu seatud eesmärgid täitnud olen :) 

Kuid siiski. Midagi ma sooviks ja midagi ma lubaks. 

Üks tähtsaim ja keeruliseimalt teostatav tarkus, mida olen alati teadnud, kuid mille tähendust miskipärast südames kunagi omaks ei ole osanud võtta on, et oma õnnes ja õnnetundes ei tohi kedagi teist vastutavaks teha. Vot selle tahaksin selgeks õppida. Et minu tujud ei sõltu teiste omadest, vaid suudan olla see rõõmuallikas, kes teise, natuke pilvisema päeva, särama paneb :) Oskan rõõmu tunda pisiasjadest, olgugi, et mõni suurem mure istub raskelt kukil. Usun ja usaldan rohkem ning ei muretse ülehomsete asjade pärast, mis täna pole isegi veel halvaks hakanud minema. 

Ja need mõned kilod, mida ma siin plaaninud kaotada olen, need lähevad kontolt maha lõpuks.

Kindlalt! :))

Olen äärmiselt tänulik neile, kes olid, kes uude aastasse kaasa tulid, edasi on ja/või kes lihtsalt kaasa viitsivad elada.

Soovin teile võrratuid uusi eesmärke, jõudu ja jaksu nende täitmiseks ning oskust näha seda pisikest rõõmustavat õnne igas päevas! :)

Sportfoto/Karju appi..

Pean ennast küllaltki tolerantseks inimeseks. Kohati lausa ükskõikseks tegelikult, kui nüüd faktiliselt täpne olla. Mind ei huvita kes kellega koos elab, palju teenib, millisest poest piima ostab või muu selline. Mind jätab külmaks, kui keegi räägib minust alusetult halvasti või kui ma kellelegi ei meeldi. Samuti jätsid mind külmaks minu viimased dokumendifotod, kuigi on oht, et mõne nõrganärvilisema võivad need vabalt õudusest nutma ajada. 

Ei jaksa kõigele reageerida. Vähem stressi. 

Vähemalt enne tänast ei huvitanud.

Foto: Internet

Jõudsin juba oma veidi ülemäärase emotsioonituse pärast muret tundma hakata, kui Sportfoto mu emotsionaalsest talveunest üles raputas. Vaatasin neid pilte ja (endalegi üllatuseks) midagi minus kihvatas. Üldsegi mitte seetõttu, et ma ühelgi pildil higise ja vaevatuna Miss Estonia mõõtu välja ei andnud, vaid ärritavaks osutus fotode kvaliteet. 

Alusetult kedagi kritiseerima ei kipu. Mõni tulnukas sünnib võibolla tõesti uskumatult andekana, kuid enamus meist saavad heaks ikkagi ainult harjutades ning seda protsessi ei saa kellelegi pahaks panna. Nii, et andkem harjutajatele armu, eksole. Kuid harjutamiseks on oma aeg ja koht. 

Tagasi Sportfoto juurde. Minu tagasihoidlik arvamus leiab, et sellise mastaabi ja ideega portaal ei tohiks endale lubada ülejala tehtud sulaselge kräpi avaldamist. Mingi kontroll ja tsensuur võiks ikka peal olla. Hea küll, paar pixlit siia sinna. Kuid kui inimene pildil meenutab rohkem marutõbist rebast, kellel on õnnetuseks samaaegselt veel epilepsiahoog peale tulnud, võiks kõiki osapooli säästa ning selle foto "delete-YES!" kombinatsiooniga kõigi mälust igaveseks kustutada. Võiks. Ideaalis..

Mulle jääb lihtsalt arusaamatuks "fotograafide" idee ja tagamõte, kes sedalaadi pilte järjekindlalt üles laevad. Usun, et mu passipilt on piisavalt õudne karistus järgnevaks viieks aastaks, et veel lisaks mingid õudused interneti piiritusse avarusse rippuma jätta.  

Ma ei tea, kas minus ajas ennast tagajalgadele naiselik edevus, häbitunne või tulihingeline fotograafiahuviline, kuid ükskõikseks jäämise asemel  otsustasin neile kirjutada. Viisakalt. Võtke maha ja ruttu!

Ainult, et... Sportfotol on selline tore süsteem, et kogu kompotist saavad nad kustutada vaid 5 pilti või siis kõik. Mida kuradit? Et siis robustselt öeldes pannakse inimene sundolukorda. Miks ma ise neid hallata ei saa? Ei mitte tasuta alla laadida, aga kasvõi kuskil ära märkida, et ma ei kavatse neid õuduseid mitte kunagi tellida ning autor võib rahumeelselt kogu jama ise maha võtta, sest ma ei taha, et potentsiaalne tööandja kogemata nende otsa koperdab ning mu seetõttu välja praagib, et paistan pildil mitme vaimse ja füüsilise puudega olevat.  

Kulla "fotograaf", ei osta ei mina, ega keegi kolmas seda jama 2.99€ eest! Kvaliteet ületab iga kell kvantiteedi. Nii, et kui midagi teha, siis korralikult.

Oeh... Elagu loll süsteem, mis edevaid nuhtleb.

Lugupidamisega,
Teie Edevuselaat

3.TARTU LINNA(pool)MARATON

Foto:Erakogu/Instagr:Zakulleh

Tartu poolmaraton - tehtud! Läks mitte nii nagu lootsin, vaid nii nagu kartsin. Esimesed mõtted potentsiaalsest nõrgast esinemisest hakkasid kummitama juba siis, kui esimest korda teibid selga sain. Aga noh, siis ma jaksasin veel lollilt loota. Peale teist teipimist oli selge, et motti ja jaksu võib ju jaguda, aga kui kere järgi ei tule, siis pole midagi teha. 

Ega ma ei tea siiani, mis mu seljal häda on. Keegi täpselt mitte. Vaatame ja katsetame, et pinget ja valu kuskilt abaluude vahelt ja alt ära kaotada. Süüdi võib olla lülisamba kõverusest tingitud kahe seljapoole ebavõrdus, nõrgad väiksed seljalihased kuskil abaluude all või vahel või..., liiga tugevad lihased või.. Võimalusi on mitmeid ja väljaselgitamine ning olukorra parendamine võtab oma aja. Massaaž, teipimine, harjutused, venitused.. 

Ühesõnaga oli selge, et mingit isiklikku poolmaratoni aega ma Tartusse jooksma ei lähe. Üritasin mitte kurb olla ning iseendale selgeks teha, et aja parandamisest olulisem on saada hea emotsioon, mis motivatsiooni pigem kasvataks kui kahandaks. 

Lollilt kangekaelne ja järjekindel nagu ma olen, alustasin siiski kõrge lennuga ning ronisin 1h45min tempomeistri sappa. No ega proovimine ju tükki küljest ei võta. Või siiski..?! 

Ise ka imestasin, kui paganama kergelt esimesed kilomeetrid möödusid. Ei mingit raskust jalgades, poomistunnet rindkeres. Nagu ei jookseksi 5min/km tempos. Kahjuks ei kestnud see lõbu kauem kui 3km ja siis algas minu kolgata tee finishisse. Kihutasin, mis ma kihutasin, aga seljavalu sai mu kätte ja tegi kiirelt selgeks, et selle kolme kilomeetriga minu jooks piirdubki. 

Seda jama seljaga on raske kirjeldada. Ühest küljest see nagu polegi õige valu, sest pigem lähevad seljalihased krampi ning see omakorda poob hingamise kinni, kuid teisalt...sellest, et seljasirutajalihased nii pingesse lähevad, hakkab mujalt kiskuma ja nii ongi käes olukord, kus valu kolib edasi roiete vahele ning selle kompotiga tahaks juba tee äärde pikali visata ning jooksmise kus kurat saata. 

Edasi kiirustasin aeglaselt. Alla 6min/km tempost ei saanud juttugi olla, selle piires sörkida oli olukord enam-vähem talutav. Kord hoidsin külgedest, siis masseerisin seljalihaseid. Väga hulluks läks, siis jalutasin ja üritasin ennast küljelt küljele painutada. Kümnendal kilomeetril kiskusin keset jooksu ühelt seljapoolelt teibid maha. Korraks aitas, kuid vaid lühiajaliselt. 

Jooksin kilomeetripunktist järgmise punktini, valetades iseendale, et kohale jõudes seisan ja venitan. Tahtsin küll kangesti katkestada, kuid võtsin vastu otsuse, et kasvõi kõnnin, aga pooleli ei jäta, sest sellest saaks vaid tagasilöök kogu minu kuuajaga saadud motivatsioonipaketile. 

Lisaks seisin kõikides joogipunktides ja jõin kiirustamata. 

Olin endale sihiks võtnud 1h55min, kuid kui mööda jooksis 2h tempomeister, sain aru, et selle jooksuga pole mitte halvasti, vaid puhta ******. Enam ei näinud ma vaeva sellega, et oma seljavalu ignoreerida, vaid pidasin tulist võitlust suure pettumusega hinges. 

Kuskil 14ndal kilomeetril läksin autopiloodile. Lihtsalt astusin jalg jala ette. Kuigi võhma oli, tõmbas see kramp seljalihastes energiast täiesti tühjaks. Ilmselt oli asi hingamises. Viimasele ja kõige jõhkramale tõusule jõudes hakkas järsku pilt virvendama ning tundsin, kuidas kogu maailm minust paar sammu eemale astus. Tuikusin sealt kuidagi rahulikult jalutades üles, viimane lõik läbi pargi ja...kõige viimasem kilomeeter oligi käes. Leidsin endas veel viimase jaksu, et kogu piinale kiire lõppmäng teha - 4:40min/km. 

Finisheerusin ajaga 1.59.55. Siit küsimus - mis ajaga lõpetas 2h grupp, sest uuesti ma kuskil nendest mööda ei läinud(nii deliiriumis ma ka ei olnud).

Mul on siiralt kahju, et ma ei saanud ennast päriselt proovile panna, sest tegelikult oli sellest kuuajalisest plaani järgi treenimisest kuhjaga kasu ja ma tean, et jaksu mul oli. Aga kuna oleksil ja poleksil on mõlemil keretäis tappa soolas, siis alates tänasest ei jäägi muud üle, kui tuleb kogu allesjäänud motivatsioon selja korda saamisele pühendada. Ehk siis - harjutused sabale alaku!

Ühtegi eesmärki kahjuks seekord ei täitnud, kuid iseennast võitsin jooksurajal lausa mitu korda. Asi seegi.

Nii, et.. Pead ma norgu ei lase. Selle ning kõikide järgnevate jooksude/võistluste(ükskõik kuidas need siis ka ei läheks) ühtseks motoks saab Jõgeva SK Tähe meeskonna moto "Sometimes lose and always win!".

Suured tänud Priit Ailt'ile ja E-treeningule selle suurepärase võimaluse ning väärt nõuannete eest! Luban, et selle poolmaratoni distantsi 1h 45min ajalimiidi ma veel alistan ;)

E-treening/Väike ootusärevus :)

Foto: Erakogu/Instagr: Zakulleh

Homme ongi jooks ja imelik närv on sees. Ei teagi miks. Tõenäoliselt seetõttu, et pole ammu sellisel rahvaspordiüritusel osalenud ning viimasest jäi väga halb maitse suhu..

Mina muidugi nii optimistlik ei ole, kui Priit, ja võtan endale eesmärgiks 1h 55min. Kui jooksen kiiremini, on see meeldiv boonus, kui aeglasemalt, siis... Pole parata. Tulevad uued jooksud, milleks saab pikemalt valmistuda. Peamine eesmärk on meeldiv emotsioon saada, et motivatsioon püsiks. Ja noh, võit omaette on juba see, et ma selle teekonna oma spordipõlguri perioodil(ei tea siiani, kuidas niimoodi rajalt välja kihutasin) ette otsustasin võtta. 

Väike mure on siiski selja pärast, mis viimases kiires trennis kogu eneseusu põõsasse viskas. Sai küll veel enne masseeritud ja teibitud, kuid efektiivne teipimine on katsetamisjärgus ja aeg katsetamiseks sai otsa. Tuleb lihtsalt loota, et aitab. 

Kui homme keegi veel Tartus rajal, siis kerget jalga teile! :)

E-treening/Viimane nädal

E: ratas 90 min, viimane 30 min võiks sõita tempokamalt.
T: jooks 40-50 min, viimased 20 min tempokalt, kuni ~5:00 min/km, jälgi siin, et väga kiiremaks ei lähe. Pigem mugavuse piires ja kerge varuga.
K: Puhkus
N: jooks 20-30 min, rahulikult, isu tekitamine laupäevaks
R: Puhkus
L: Tartu Linnamaraton, 21 km (plaan ~5:00 min/km avg)
P: Puhkus või kerge taastav aktiivsus (ratas/ujumine)

Homme veel ja...