Must-valge

Hei

Kas keegi loeb veel aastal 2023 blogisid? Lihtsalt random mõte/küsimus, mis mul ükspäev pähe kargas, kui instas reelse skrollisin ja mõtlesin, et instagram on minu jaoks kahjuks kogu oma võlu kaotanud. Mu hing igatseb päris sisu ja inimeste päris mõtete, mitte mõnekümne sekundiliste sketšide või ülepingutatult ilusate pepupiltide järele. 

Mitu aastat vaikust.. Selle aja jooksul olen tegelikult mitu korda siin piilumas käinud, kuid selle lehe sama targalt kinni tagasi pannud. Keda ma lollitan. Ma ei ole juba hea mitu aastat eesmärgipäraselt treeninud, kuna erinevad tervisehädad on trenni tegemise isu minust jäägitult välja kiskunud. Kõndima satun, diskima ka, suvel on rattaga sihitult ringi veeretud, kuid eesmärgid ja motivatsioon on nii sügavale tolmu alla peitunud, et ma isegi enam ei mäleta, mis asi on päris kirg spordi ja liikumise vastu. 

Füüsilise keha liigutamise vahetasin hoopis ajugümnastika vastu. Kui maailm koroona tõttu peatus, võtsin end kokku ja otsustasin "pausi" enda kasuks ära kasutada. Nimelt lõpetasin kaks aastat tagasi lõpuks ülikooli (TÜ õigusteaduse baka). See oli päris hull sõit, sest otsus sündis põhimõtteliselt üle öö ning see tähendas, et mul oli aega paar nädalat, et valmis kirjutada oma uurimistöö ning 2 kuud, et selgeks teha 3a õigusteaduse materjal bakaeksami jaoks. Tundub nagu reaalne plaan, kuid minu koolitee oli katkenud ju nii palju aastaid tagasi..

Esimese korra põrusin 1,5 punktiga, mis oli küll valus hoop, kuid järeleksamiga õnnestusin ning olen nüüd kraadi võrra palju kangem. Siit otsustasin minna kohe edasi õppima. Mitte magistrisse, vaid valida hoopis teine suund ning alustada otsast. See on vist midagi, mille üle päriselt uhke olen.

Miks ma siis ikkagi ei spordi? Noh.. Ma tegelikult üritasin. Nii nagu jooksma hakkasin, jäin ma kohe haigeks. Üritasin ja üritasin ja üritasin kuni enam ei jaksanud nullist alustada. Ma olen lugematu arvu kordi põdenud külmetushaigusi, põiepõletikku, kolm korda koroonat, mul on olnud lõputult hamba- ja lõualuuvalusid, mu mõlema silma võrkkestadest avastati aastase vahega laigud, mis tuli kinni laserdada ning kirsiks tordil sattusin eelmise aasta septembrikuus intensiivi. Võiksin lasta põhjust arvata, kuid kahtlustan, et keegi ei pakuks õiget vastust. Ma isegi ei teadnud, et sellise asjaga võib peaaegu ära kooleda. Nimelt õnnestus mul end mahutada imepisikese protsendi sisse, kes sai antibiootikumidest bakteriaalse infektsiooni. Jup, antibiootikumidest.. See oli päris räige kogemus, millest taastusin kokku mitu kuud. Algatuseks olin 48h masinate küljes, sain mitu nädalat kestva uue antibiotsikuuri, võtsin 2x päevas allergiarohtu ning hobuseannuse hormooni. Hormoonravi lõppedes tabas mind mitmeks nädalaks akne, kaotasin 9 kilo ning sõin mitu kuud ainult tatrahelbeputru ja suppi. Kuigi kõige kriitilisema perioodi elasin enda arvates vägagi vapralt üle, siis mõniaeg hiljem sai mind PTSS kätte ning mind hakkas kollitama surmahirm. Enda pärast, teiste pärast..

Mis veel uut? 2a tagasi tuli meie perre väike kiisupoja. Uue looma võtmine peale koera ootamatut kaotust oli talumatult raske. Kõik oli ilus, kuni hiljuti algasid kassil tervisehädad ning nüüd kahtlustatakse, et kassil võib olla lümfoom, mis ei ole ravitav. Minu rõõmust on saanud pisarad ning süda on murtud. Kes veel arvab, et elu on nõme? Võite käe kõrgele õhku tõsta. 

Võimalik, et unustan midagi, sest südamevalu on mahtunud kolme viimase aasta sisse nii palju, et mu vaim on vist täiesti katki. Tegelt pole siin küsimustki. Mu vaim ongi katki. Kui ma olen kaks psühholoogi suutnud oma lugudega vaikima ja sügavalt ohkama panna, siis ma kardan, et seda jama oleks ükskõik kelle jaoks liiga palju. Ma ei räägi ainult terviseprobleemidest. Nende vahele mahub veel tonn erinevaid probleeme ja muresid, mis on vorminud mulle generaliseerunud ärevushäire. Mul on ärevus koguaeg ja ma muretsen lakkamatult kõige pärast. Mulle tundub, et ma teen seda ka unes. 

Mis kõige hullem - koguaeg ongi päriselt mille pärast muretseda. 

Ma olen elult päris palju kordi küsinud, et mis ma kurja olen teinud, kuid siiani pole vastust saanud. Võib-olla elu ise on hoopis kuri?

Ma ei ole iseenda jaoks veel päris selgelt välja mõelnud, mida siia kirjutamine minu jaoks tähendab, kuid sisimas tunnen, et see on ehk parim viis klotsid tagasi ritta saada ning võib-olla aitab see vaatenurka elule veidi positiivsema nurga alla tagasi sättida. 

See on ju vana tõde, et võime otsida abi ükskõik kellelt või ükskõik läbi mille, kuid päeva lõpuks peame sillutama ise selle tee, mis toob rahu meie südamesse tagasi. Seda lubasin iseendale juba selle aasta alguses, et aastal 2023 kaevan sügavale ning proovin päriselt muutust luua. Mitte ainult stressianumal pealt ära kallates natuke leevendust leida. 

Kes iganes siia satub, oled oodatud enda klotse koos minuga ritta seadma :) 

2020 - minule pühendatud aasta

Üks postitus aastas on selline "kaunis" intervall, millega vahepealsed sündmused kokku võtta ja siis jälle teadmatusse kaduda.. 

Aega on vahepeal nii palju mööda läinud, et olin unustanud, et mul selline blogi üldse kunagi eksisteeris :) Miks ma siia siis enam kirjutan? Sest kui ma üle nii pika aja siia tagasi sattusin, on tõenäosus, et satun veel ja miks mitte siia midagi verstapostiks talletada, mis kunagi tänast päeva ning 2020.a seiklusi meenutama jääb!?

2020 on olnud ilmselt enamuse jaoks väga veider aasta. Ma isegi täpselt ei tea, kuidas järsku on september kätte jõudnud, sest aeg jäi seisma kuskil veebruari algul. Olin peaaegu kuuaega haiguslehel. Sel hetkel tundus, et olen endale ühe väga koleda gripi külge pookinud, kuid nüüd on isegi arstid pakkunud, et äkki hoopis koroona murdis mu maha. See oli midagi nii koledat, et esimesed 5 päeva, kui palavik isegi paratsetamooliga alla ei läinud, luud ja lihased valutasid nagu hakkaks pooleks minema ja üritasin oma kuivi kopse kurgust välja köhida....olin veidi veendunud, et annan otsad. Ja see kestis kokku tubli 3 nädalat. Siis olin 2 nädalat terve ja jäin uuesti 1,5ks nädalaks haigeks. Teine põdemine läks küll kiiremini ja valutumalt, aga lõhnataju ja maitsemeele 100% kadumise tegin ka mina läbi.

Hammastega on sada jama olnud. Kõik toredad jutud ühesõnaga. Ei midagi uut.

Olen oma tervisega kimpus olnud viimased 3a. Võite arvata, kuidas see vaimsele tervisele mõjub, kui sind iga natukese aja tagant sunniviisiliselt pausile saadetakse. Asi läks nii hulluks, et isegi 3km jooks+kõndi oli minu jaoks liiga palju, sest mu keha ei saanud selle koormusega hakkama. BOOOM - jälle paariks nädalaks rivist väljas. 

Mul sai totaalselt mõistus otsa. Olin 158x nullist alustanud ja mul tuli seda UUESTI teha. 

Lisaks on mind viimased 1,5 aastat kummitanud hullud pingepeavalud. Ikka sellised, mille vastu valuvaigistid ei aita ja kui "veab", siis kallistad vahepeal vetsupotti ja kõõksud natuke. Oli periood, kus ma sõin iga päev valuvaigisteid, kuni nende kõrvalmõjud panid mind kaaluma, et äkki elutult peavaluga voodis lamamine ei olegi nii hull..

Kuna see ei ole veel kõik, siis kahtlustan, et kuskil peidus pinna all kannatasin ma ka posttraumaatilise depressiooni all. Sain oma noore karvase sõbra ootamatust surmast ikka paraja paugu. Kes seda ette ei kujuta, siis proovige mõelda, kui teie laps teie kätevahel nuttes sureks. Täpselt selline tunne mul oligi. See kõik tõi tagasi ammu läbielatud mälestused, kus olen varemgi surmaga nii lähedalt silmitsi seisnud.

Ühesõnaga. Pealtnäha tundus minuga kõik okei olevat, aga sisemiselt varisesin põrmuks. 

Suvalised nutuhood, ärevushood, olematu immuunsus...kuni lõpuks muutus hommikuti ärkamine minu jaoks ebanormaalselt keeruliseks. Ma lihtsalt ei tahtnud voodist püsti tõusta. Ma küll tegin seda, aga ma ei tahtnud.

Teadsin, et minuga on midagi valesti, kuid enda kokku võtmine nõudis minult energiat, mida mul enam panustada ei olnud. 

Aga.. Täpselt nii nagu praegu siin arvuti taga istudes, tõmbasin ma kopsud sügavalt õhku täis ja ütlesin endale "Ei anna alla!". Nii, et...159kord....ma alustasin algusest. ....sest ma olen lollilt järjekindel.

Harutasin terve oma elu legodeks lahti ning hakkasin analüüsima, mis mind murda võib. Võtsin oma toitumise ja liikumise uuesti luubi alla, kuid seekord peenemalt ka vaimse poole. Annan endale aru, et aasta tagasi põlesin ma kõigele lisaks veel totaalselt läbi. See kõik jätab oma jälje. Isegi kui võid suht kiirelt uuesti püsti karata, siis piltlikult öeldes paranevad põlved veidi kauem :)

Ma olen väga karmilt tõmmanud piiri töö ja lõbu vahele. Kõik kohustused peavad olema tasakaalus tegevuste ja asjadega, mis mu hinge toidavad. Ja kui ma olen väsinud, siis puhkan. Olen õppinud ütlema välja, kui mulle midagi ei meeldi (seda loomulikult põhjendades).  Olen enda elust järk-järgult välja jätnud negatiivsed inimesed, kes mind pigem endaga alla tirivad ning kui just ei pea, siis ma ei tee asju, mis mulle ei meeldi. Pühendan oma aega palju lugemisele, hakkasin käima hingamisteraapias ning joogas ja olen tekitanud režiimi, mis pakub mulle turvatunnet. Samuti käin ma iga kuu 2-4x massaažis, mis mu peavalusid leevendavad.

Ma küll veel pean võitlust (või üritan sõbraks saada) oma ärevushäiretega, kuid laias pildis on asjad hakanud paremaks minema. 

Ma ei tee palju trenni, aga ma liigun. Proovin käia 1-2x nädalas jooksmas ning 1-2x nädalas rattaga sõitmas. Hommikuid alustan jooga, venitamise või lühikese jalutuskäiguga õues. Kui ei jaluta hommikul, siis õhtul koeraga või mõnikord satun hoopis discirajale. Mul peab olema oma aeg, mille ma kulutan AINULT endale. Ja see aeg peab pakkuma mulle positiivse emotsiooni!

Kord nädalas käime hundiga trennis (koertekoolis). Aga kui ma olen väsinud, siis viskan süümekad kõrvale, võtan raamatu ja maandun hoopis diivanil :)

Olen seda imelikku aastat kasutanud üsna efektiivselt enda kasuks ära ning mul on tunne, et olen iseendale jõudnud lähemale, kui ma kunagi varem olnud olen. Vaikselt, vaikselt olen hakanud ka taipama, mida ma päriselt oma eluga teha tahan ning mis need õiged väärtused minu jaoks on. 

Ma ei võrdle ennast teistega (või siis üritan seda minimaalselt teha), sest see ei ole tervislik. Olen leppinud sellega, et mu keha ei talu nii palju stressi kui mõne teise oma ning, et mu füüsiline tervis on nagu on. Aga ma ei ole alla andnud. Nagu eluski, nii ka enda puhul... kui ei pääse uksest sisse, siis ronin aknast. Ehk siis, kui ei sobi üks viis enda elukvaliteedi parandamiseks, valin mõne teise :)

Update 19.08.2019

8 kuud, 4,5 antibiotsikuuri ja lugematu arv nullist alustamisi hiljem....tundub, et jätkuvalt elan veel. Igasugune stress, kukkumised, kaotamised ja põrumised mõjuvad mulle täiesti laastavalt. Ma ei tea miks, aga mul kulub negatiivsete asjadega toimetulekuks topelt vaev ja mitmekordne energia. Nii nagu hetkeks unustan, mida suhu pistan või suudan oma ellu veidi liiga palju stressi orgunnida - BOOM - nipsust haige. Mulle tundub, et minu geneetiline baas pole just kuigi muljetavaldav. Aga no mis sa hädaga teed. 

Kui ma 1.mail oma põrguvalu tegeva kõrvaga EMO-s kükitasin (#maeiteamitmeskordhaigeselaastal), mõtlesin, krt, vot nüüd aitab! Võtsin kätte ja hakkasin vaikselt planeerima, kuidas oma elu tagasi rööbastele saada. Esiteks vaatasin uuesti üle oma menüü ning seejärel otsustasin võtta nädalakese puhkust. Mitte kuhugi sõites ega mitte midagi tehes, vaid võtsin nädalaks aja lihtsalt maha. Käisin igal hommikul jalutamas ning kõik päevad veetsin tehes ainult mulle meeldivaid ja toredaid tegevusi. Lõpuks ometi sain lihtsalt südamerahus diivanil vedeleda ja raamatuid lugeda :) Issver, kuidas ma seda kõike igatsesin. Kuid lisaks lugemisele ja puhkamisele vaatasin ka veidi rohkem enda sisse ja kaugemale tulevikku. Näiteks, läbi kuude kasvas enam ja enam soov tööd vahetada. Tundsin, et rabelen rattas, mis ei vii mind ka pikemas perspektiivis edasi ega kõrgemale ning otsustasin sammu korraks lühemaks võtta, et siis ühel hetkel suuremate hüpetega edasi minna. Plusside ja miinuste võrdlemisel ragistasin ikka korralikult ajusid. Eks ole näha, kas see risk õigustab ennast.. Hirm on. Kuid loodetavasti saab mul nüüd rohkem aega olema, et igapäevaselt iseennast ja oma hinge mitte hooletusse jätta. 

***

Kuna trenni tegemist minu organism ei kannatanud (tõesti, iga jumala kord, kui suure hurraaga alustasin, olin ma laksust haige), oli minu ainuke füüsiline koormus jalutamine. Üritasin endale mingitki harjumust tekitada, et ma lähen uksest välja ja liigun. Kasvõi teosammul.

Foto: Erakogu/Instagram

3.-17.juuni olime Austrias ja Poolas puhkamas, 21.juuni lasin viimase tarkusehamba (alumise) välja tõmmata ning peale seda, kui olin täisloll valmis (kogu tarkus läinud, duh) ja hamba tõmbamisest taastunud (õnneks läks seekord küllaltki valutult), tegingi uue tagasihoidliku katse, et nullist uuesti jooksmisega alustada. 

Et otsast alustamine ei saaks tänu liigsele rapsimisele jälle kiiret lõppu, tegin endale plaani. Surfasin netis, vaatasin oma vanu plaane ning olin iseenda vastu lõpuni aus. Noh, et kui ma üle poole aasta tagasi jooksin 8-10km lõdvalt, siis nüüd on lood teised ja toimetada tuleb vastavalt saiavormile.

Alustasin kõnd+jooksuga 3x nädalas. Seadsin endale eesmärgiks kulgeda kas 3km või 30min ning pikem trenn oli 5km. Võib kõlada naeruväärselt, kuid see 5km oli minu jaoks algul nagu kolgata teekond. Kui juba veidi rohkem hoo ja harjumuse liikuda tagasi sisse sain, lisasin trennidele juurde ka kükid, plangud ja muud harjutused, mida saab kodus kummilintide ja oma keharaskusega teha.

Kuna tööl saan ma iga kuu kindla summa sporditoetust ja ma ei ole osanud seda väga kuhugi ära kulutada (jõusaali maksan ise ja massaaže see komp ei kata), olen ennast igasugustele spordiüritustele reganud. Ikka kole raske oli algul uhkus alla surudes lihtsalt kulgema minna.

Tänaseks olen ma treeninud 2 kuud väga korrapäraselt ja plaani järgi. Lühikestest jooksudest on saanud veidi pikemad (4-5km või 40min) ning pika otsa olen tänu rahvaspordiüritustele juba 10km pikkuseks venitanud :)

***

Peetri jooks oli väga vahva. Ainult, et kui ma eelmisel aastal läbisin selle ajaga 52:15, siis sel aastal tuli ajaks 59:49. Algul oli hirm, kas ma üldse selle maa läbi jõuan kapata. 

No ja kui ma muidu olen Ööjooksul jooksnud alati poolmaratoni, siis sel aastal tegin südame kõvaks ja regasin end ümber hoopis 10km jooksule, kus ma parandasin selle aasta 10km aja 56:30 (netoaeg) peale. Ma ütleks, et arvestades, et alustasin viimasest reast ning mul läks staadionilt minema saamise peale u 5min (stardikaareni jõudmiseks kulus 3min) ning edasi oli tükkaega ainult pudru ja kapsad, siis päris hea tulemus.

Augustikuu plaanis on juba ka iga nädal 1x intervallid või lõigud sees. Eks ole näha, kuidas siit edasi läheb, kuid siiani mulle tundub, et olen treeninud täpselt jõukohaselt. Mott kasvab ja jõudu tuleb juurde. Ainult, et...sel aastal ma vist poolmaratonile end jooksma ei pressigi. Kõige pikem jooks vist tulebki Ülemiste (13,8km), kus ma samuti kirjas olen. Sinna on plaan pigem taaskord kulgema minna.

***

Mis kõigesse muusse puutub, siis ma ei tea mis toimub, aga terve see 2019 aasta on algusest peale lapanud ja laperdanud. Kui mõtlema hakata, siis tegelt on alates 2017 aasta algusest järjest tõusude ja mõõnadega pigem mäest alla kerinud. Mure lähedaste ja nende tervise pärast, tööstress on olnud lihtsalt meeletu, tunnen, et kogu mu rõõm on kuhugi täiesti kadunud.. Jaks niisamuti. Üks hommik tõusin voodist püsti ja minestasin lihtsalt ära. Minu jaoks oli see reality check vol 2, sest ma pole üldse muidu mingi minestaja.  

***

Oma vaba aega sisustangi lugemise, trenni ja jalutamisega. Viimast siis peamiselt selle tüübiga pildil, kes saab 24. augustil juba aastaseks. Tema on Romi, kelle mu vanemad peale minu koera surma võtsid ja kellega me siiani veel sõbruneme. Või kellega mina sõbrunen.. Jalutame ja koolitume koos, kuid tunnistan ausalt, et lõpuni ei ole mu süda veel siiani vaba, et uus tegelane täitsa sisse lasta. Tunnen oma hr Hundist väga suurt puudust.

Homme on vaba ja kolmapäevast algab mul nädalaega puhkust. Peale seda on paar nädalat palehigis rabelemist, 4 planeeritud vaba päeva ja siis juba uued väljakutsed uues töökohas. Hirmutav!

Sinine esmaspäev

Möödas on kaks pikka kuud.. Möödas on USA reis, mu sünnipäev ja palju muud, mis on kulgenud nagu pimeda udu sees. Palju on vahepeal juhtunud, kuid ma tunnen, et emotsioon on püsinud sama - ma..olen..kurb. Olen vältinud selle postituse kirjutamist, kuid olen otsapidi jõudnud arusaamisele, et kui ma seda endast välja ei kirjuta, siis ma ei kirjutagi siia enam kunagi. Kuigi ma pole stabiilne postitaja, siis midagi mulle selle mõtte juures ei meeldi. Täitsa ära lõpetada - see tundub imelik. 

Olen kaks viimast kuud elu peale pahane olnud. Ok, olen aus. Olen elu peale maruvihane olnud. Olen olnud kade nende peale, kellel läheb elus vaid kõik hästi/ludinal ning olen parajal määral ennast haletsenud, sest ma lihtsalt...ei...saa...aru...miks minuga mingid asjad juhtuvad. Miks ma pean nii palju vaeva nägema, et need asjad, mis teistel käigult tehtud saavad, pean mina nina veriseks tõmblema? Iga väike asi on nagu Everesti vallutamine. ("Õpi kannatlik olema, Hellu! Iga asja jaoks on oma aeg." - mitte, et see mõte ise mind närvi ajab või midagi..)

Ja nii nagu ma julgen natukenegi südamest rahul ja õnnelik olla, võtab elu minult midagi ära. Järsku. Lihtsalt nipsust. 

Esimese nätaka sain, kui olin 14 ning mu vanaema ootamatult suri. Olin üksi. Mu vanemad olid välismaal reisil. Minu ainuke vanavanem, keda ma elus näinud olen. Koos elanud. Kasvanud. Koos õppinud. 

Kuidas ta maas lamas, kiirabi ootamine, elustamine, selle lause kuulmine, et midagi ei saa enam teha, üksi laibaauto ootamine, õõvastav teadmine, mis uudis tuleb vanematele edastada, kui nad ükskord ometi telefonile vastavad.. Olen hingest ja südamepõhjani tänulik oma parimale sõbrannale, kes minu jaoks sel üliraskel päeval toeks ja abiks oli, kuid see trauma kinkis mulle ärevushäired ja ootamatud paanikahood, millega aegajalt pean võitlema siiani. 

Mu olematu tervis ja kõikvõimalikud toidutalumatused. See ajab mind lihtsalt marrrrrruuuu, et ma pean jälgima igat lusikatäit, mida suhu pistan. Muidugi ma aegajalt patustan, kuid sellel on kallis hind - minu tervis. Oi, kuidas ma kadestan neid, kes võivad omale valimatult kõike suust sisse ajada. Vaata ja imesta, mitte midagi ei juhtu. Minul aga kaob immuunsus ära. Põhjus miks mul kunagi ülikool pooleli jäi ja miks ma mitmeid aastaid lihtsalt vegeteerisin. Olin jõuetu ja paduhaige. Keegi ei tulnud selle peale, et mu menüüs võiks midagi viltu olla. Arstid lihtsalt soovitasid leppida olematu immuunsusega. Et mõnel lihtsalt on nii ja kõik. Oli ta jee "lihtsalt".

Õnnetused, traumad, haigused.. mille pärast olen pidanud ühest või teisest lemmikust spordialast või hobist loobuma. Koguaeg kohanedes, leppides.. Et noh, elu ongi selline. Tõuse püsti ja ära ulu! Savi, et su parema käe sõrmed ei liigu enam nii nagu varem ja käsi teeb ka 18a hiljem mõnikord põrguvalu. Õpi elama sellega. Saa üle! Ära siis kirjuta ja joonista nii palju. 

Ärevus ja paanikahood. "Mõtle positiivselt. Küll üle läheb. Näed, saad hakkama küll juba ju. Täitsa isegi lendad lennukiga ja talud pinget ju."

Ja nüüd, kui ma olin kohanenud, leppinud ja tundsin ennast juba päris hästi, otsustas elu mind veelkord proovile panna. Et noh, vaatame, kuidas selle õnnetundega on kah. Ja ärevusega. Vaatame, mis sa siis teed, kui naljaviluks teeme triki ja su kõige lemmikum koer, kes sul elus olnud on, sureb silmapilguga nuttes su kätevahel. Mitte ühtegi hoiatust. 

Ta lihtsalt nuttis, kukkus kokku ja kuigi ma püüdsin teda elustada, tegi ta oma viimase sügava ohke, vaatas mulle viimast korda silma ja sinna ta läks. Süda..vist. 

Ma olen  meeletult kurb, aga sama palju olen ma maruvihane. Üks asi on surmast teada saada, teine asi on sellega võidelda, teda käega katsuda ja sealsamas lahing kaotada. 

Ärme loe mitmel jalal Eddie käis, jätame tähelepanuta, et ta oli üleni karvane ja sabaga ning suhtlemiseks ei kasutanud me sõnu, vaid suhtlesime sõnadeta. Ta oli enda ja mulle endalegi teadmata mu teraapiakoer, kellega tegeledes tundsin end ALATI hästi. Ta nagu ei olnudki koer. Rohkem nagu sõber, aga mingi X faktor veel juurde. Me olime tiim :) Kahju, et meie ühine aeg nii üürikeseks jäi. Liiga üürikeseks.

Tänu sellele kogemusele sain aru, et see väike 14-aastane katkine tüdruk on minus ikka veel kuskil olemas. Oma hirmude, ärevuse ja kurbusega. Arvasin, et ta on suureks ja üle saanud, kuid sellistest asjadest ei saa vist lõpuni kunagi üle?! Kui sulle ei anta aega, et kohaneda ja leppida. Lihtsalt tehakse nips ja..

Teate, mis selle juures on kõige kurvem? Elu läheb koguaeg edasi. Isegi siis, kui tahaks korraks pidurit tõmmata, aja maha võtta ja rahus oma killud kokku korjata. Mõelda selle üle, kuidas ikkagi julgeda olla õnnelik, mõista elu paremini...mitte karta nii paaniliselt. Lasta vihal lahtuda ning hingata sisse puhast rahu. 

Võib-olla polegi asi vaid koeras. Võib-olla on asi kogemuses läbi mille uuesti mõistsin, kui habras ja ehku peale üles ehitatud kogu see elu on. Ärkad hommikul üles, kuid iial ei tea, mis kaardid sulle õhtuks kätte mängitakse. Mina selles mängus igal juhul sakin.

Ma ei jaksa sporti teha, ma ei viitsi  kirjutada, ma ei tea kuidas ma oma kooli asjad ära teen. Ma ei tea, kuidas ma oma hirmudest vabanen ja õpin südamest armastama uut perekoera, kelle võtmisega kõigil teistel nii kiire oli, kuid kellega kohanemine minul rohkem aega võtab.. Ma ei tea, kuidas ma elule andeks annan, et ta inimestega mõnikord nii südametu on. Mitte minuga, kõigiga. Ma ei tea kust ma võtan selle jaksu, et elu paratamatusega lihtsalt leppida ning unistusi nagu liblikaid edasi püüda. 

Tahaks öelda, et mõistan ja jaksan, kuid täna ma lihtsalt...ei tea ja ei taha.

Ahjaa, mõnikord viskab keegi arvamuse õhku, et ma näen ülbe välja ja üleüldse olen liiga tõsine. Ülbusega pole siin mingit pistmist. Elu on mu lihtsalt tõsiseks narrinud. 

Kas sa siis ei tea, kui tobe on raamatut tema kaante järgi hinnata?!

Tallinna (pool)Maraton 2018 - võlud ja valud

Ja ongi Tallinna (pool)Maraton joostud. Vaatan, et selle aasta planeeritud võistlusplaanist sai täidetud tubli enamus. Osalemata jäi vaid Jüri Jaansoni kahe silla jooksul (juba teist aastat järjest kahjuks). Mõtlen veel. Võib-olla annab seda viilimist mõne muu jooksuga kompenseerida. Nt oktoobris Tartus 10 km või miks mitte Paide-Türi. Midagi siin ikka tuleb veel. Või äkki hoopis aasta lõpupoole midagi?! Arvan, et poolmaratoni sel aastal rohkem joosta ei taha. Nii, et sobiks midagi lühikest ja kiire(ma)t. 

Sportos.eu ütleb, et olen sel aastal jooksuvõistlustel läbinud 113,7 km. See on absoluutne rekord muideks. Kas pole mitte äge?! Olen vist hoo sisse saanud.

Aga okei, Tallinna Maratonist nüüd.

Fotod: Erakogu/INSTAGRAM

Ma isegi ei oska täpselt öelda, mis emotsiooniga ma Tallinna Maratonile läksin. Imelik sisetunne oli. Kindlasti oli see natuke mõjutatud ka sellest, et olen eelnevalt jooksnud Tallinna Maratoni 3x ja mitte ükski neist pole päris ootuspäraselt läinud. Ehk siis TM pole minu jaoks võistlus, kus hooaja parimat tulemust teha. See ongi lihtsalt üks suur jooksupidu ja massis kulgemine.  Aga kui hammas verel, siis natuke ikka loodad ju :) Või no...loodad natuke rohkem.. :-/

Ettevalmistused olid samad nagu alati. Siin pikemalt ei peatu. 

Üldine enesetunne oli veits loid, kuid jalad tundusid kergemad kui kunagi varem. Ohumärk?! Loiduse kirjutasin töönädala ja väheste unetundide arvele, sest rabelemist on olnud omajagu. Otseselt muud midagi häda polnud, kuid sisetunne ikka jauras, et ära oma lootusi väga üles haibi. Liigitasin selle tavaliseks võistluseelseks mandrossiks.

Stardikoridoris vahtisin kolmandas stardigrupis. Mass seisis kannatlikult nagu kilud karbis ja ootasid stardipauku. Läks veidi aega enne kui liikuma sai. Aga noh, see on seal keskel ja tagapool alati nii.

Kuna raja esimene pool oli kergem kui teine, sundisin end meelega rahulikumas tempos kulgema (nii 5:20-5:30min/km). Täitsa suutsin plaanist kinni pidada ja enesetunne oli ka okei. Põikasin aegajalt küll "postidest" spurtides mööda, kuid laias laastus püüdsin oma tempos püsida.

Halb oli see, et kuna rahvamass ei hajunud üldse laiali, polnud ka mingit tuult tunda. Seega olemine oli koguaeg piiripeal palav. Õnneks joogipunktis vee seljale ja rinnale kallamine tegi olemise mõnusamaks.

No ja siis see juhtus – kogu mõnuga otse „trepist“ alla. MIS ASI SEE ON? – küsisin mitu korda endalt, kui kogu rahvamass kergliiklusteele suunati ja see muudkui kestis…ja kestis…ja kestis.. Ärge saage valesti aru. Ma ei aja enda hetkevormi ega aeglaselt kulgemist raja süüks, sest ka sellistes tingimustes tegid inimesed oma isiklikke rekordeid, kuid küsimuse küsimine on vast ikkagi õigustatud. Jooksupidu, mida on reklaamitud nii suurejooneliselt ja uhkelt, kuid oli korraldatud tugevalt üle jala ja hädapärastes tingimustes. Sini-must-valged särgid seda jura ei kompenseeri. Isegi edasi-tagasi mööda Pirita teed jooks oli etem. Või siis eelmise aasta rada, kus oli samuti kergliiklusteedel kulgemist, kuid vähemalt oli midagi vahepeal vaadatagi. 

Kuskil Stroomi kandis segunesid poolmaratoni jooksjad maratoni omadega ja siis ei olnud minna enam kuhugi. Kui siis põõsasse. Sel hetkel otsustasin enda jaoks ära, et täna kulgen ja lihtsalt naudin. Saiavorm lihtsalt ei võimaldanud tõmblemist ja läbi liiva spurtimist.

Nautimisest ei tulnud aga midagi välja, sest paha siga, mitu viga :) Olete vast ikka kuulnud sellist ütlemist?! 

Kuskil 12ndal kilomeetril läks mul süda järsku pahaks. Magu valutas ja soolikates keeras imelikult. Ei midagi katastroofilist, kuid enesetunne oli kehvemapoolne. Leppisin endaga kokku, et jooksen kuni 15nda kilomeetrini ja siis luban endal veidi jalutada. Geel ei läinud alla ja vett ka enam ei tahtnud. Mingil hetkel möödus minust 2h õhupall.. Õhh, ei jaksanud endas pettunud olla. Minu ainuke mõte oli kuidagi lõppu jõuda. Ma tahtsin seda medalit, rsk, sest sellist rukkilillega mul veel ei olnud ju :))) Medal silme ees..lihtsalt lohisesin. 

Ära tõin! :D

Kui tavaliselt on viimane kilomeeter minu leivanumber, siis seekord mitte. Enesetunne läks aina kehvemaks ja lihtsalt ei jaksanud. Loivasin üle finishijoone, rebisin numbri särgi küljest ja tuikusin auto juurde riideid vahetama.

Koju jõudes viskasin end kohe voodisse pikali ning suikusin kuskil une ja reaalsuse piirimail. VÄGA paha oli olla. Maos kõrvetas kohutavalt, higistasin, süda oli paha, kõht tuikas ja meeletu jõuetus oli. Kusjuures vahemärkusena mainin ära, et ainsad ihuliikmed, millega mul täiesti okei olukord oli, olid jalad. Need ei jäänudki valusaks. Ka järgmistel päevadel mitte. Täiesti värsked. Pff, milline raiskamine..

Kuskil õhtul kella kuue paiku sundisin end sööma, kuid peale paari ampsu sain aru, et ei lähe ei söök ega jook. Käisin pesus ja kobisin uuesti pikali. Kella kaheksa paiku ei pidanud ma enam vastu ning lõpetasin selle meeletu agoonia oksendamisega. Peale seda läks kergemaks. Kadus ka meeletu valu maost ning kõhus keeramine. Mis kurat see oli???? Mul on vaid kord elus jooksuvõistlusel kõht valutanud ja see oli seepärast, et sõin enne jooksu midagi äärmiselt sobimatut – leiba (idioot, ma tean). No ja siis sai ikka korralikult punasesse pingutatud (kui ma pooliku 1h 51min'ga jooksin). Seekord polnud mingist ülekast juttugi, sest tempo oli pigem mõõdukalt kiire. Kuumarabandus see ka polnud.

Paaril tuttaval oli veel sarnane probleem, kes teadsid veel omakorda kedagi, kes samuti ropsisid või olid muude kõhuhädadega out. Nemad arvasid, et asi geelis, kuid mina tarbisin vaid enda kraami.

Kokkusattumus või sai kuskilt veetopsist midagi üles korjatud?

Eile oli ka veel veidi halb olla. Treeningplaan ütles küll „rahulik 6-7km jooks“, kuid mina ütlesin, et vahetaks õige päevad ära ja rebiks hoopis rahulikult kummi. Ehk siis 45min võimlesin ja siis sain aru, et ka seda liigutamist on liiga palju. Kuna kõik on ümberringi haiged (kas kõhugripp või midagi muud toredat), siis kardan, et äkki peidab minus ka miski viirusekolli alge. Alla veel ei anna. Kütan vitamiine, raviteesid ja üritan meele chilli hoida. Jõuga.

(Kui ma alles hiljaaegu jõudsin tõdemusele, et 30ndad on ühed funnid aastad, siis tööpingeid ritta seades tunnen, et uuesti 10-aastane poleks ka paha olla. Ma lihtsalt… tahaks kuhugi ära. Reisile :) Arvuti kinni panna ja kõik paberid ja kohustused minema visata.)

Aeg: 2h 2min 10sek

Netoaeg: 2h 0min 53sek

Pettunud ei ole ja muud ei kahetse, kui seda, et ma ootasin seda paganama nädalavahetust nii kaua, et midagi toredat teha ja terve pühapäev läks lihtsalt suremise nahka. 

Kuid vaatamata sellele on mott hetkel nii laes, et see väike negatiivne kogemus mind eesmärke püüdes vankuma ei pane ;) 

1h 53min 05sek on ju sel aastal maha pandud punkt, kust hooga edasi minna!

August 2018 (väike kokkuvõte)

Ma ei tea, kas ma kunagi harjutan end tegema oma treeningutest nädalakokkuvõtteid ka. Iseenda arengu jälgimise seisukohast oleks see tõenäoliselt hea, kuid praegu on sellega ilmselgelt halvasti. Tõmbame siis lihtsalt kuu tervikuna kokku.

Ööjooksust taastumine võttis vast nädala. Lihasvalu otseselt polnud, kuid sääred olid veidi kanged. Selle mure lahendas magneesiumiõli õnneks kiirelt ära. Lihtsalt üleüldine väsimus oli tugevalt sees.  Võistlustest, tööst, vähesest unest.. Kui esmaspäeval taastavale jooksule läksin, olid jalad maa küljes nagu liimiga kinni. Keha oli sült ja pulss ronis koguaeg kõrgele. Nüüd kõik ok jälle.  

Augustikuud vaadata, siis üldpilt teeb mulle rõõmu. Näen regulaarsust.

Jõud (kummilindiga harjutused): 7h 40min

Pilates (plangud): 2h 15min

Sõudmine: 2h/3.60km

Jooks: 12h 48min/125km

Koeraga jalutamine: 11h 43min/55.79km (Minu jaoks aktiivne puhkus ja võimalus koeraga tegeleda ja temaga koos aega veeta :))

Kokku: 184.68km ja 36h 27min

Seljavalu on ka justkui vähemaks jäänud. Tundub, et kummiga harjutused ja plangud aitavad. Aga eks selle juraga tegelemine (valudest vabanemine) võtab aega. Venitama peaksin palju rohkem.

Vaatan, et rattaga veerema ma sel kuul ei jõudnudki. Vot sellest on küll kahju!

August 2018

Millalgi võtsin end kokku ja tegin endale ise treeningplaani. Väsisin ära selle "õige" jooksugrupi/-treeneri otsimisest. Kord ei sobinud üks, siis ei sobinud teine. Siis läks elu kiireks jne. Nii, et ma spikerdasin oma E-treeningu plaani pealt, mis ma kunagi võitsin, surfasin internetis, panin sekka oma füsio ja massööri soovitused ning kuulan enesetunnet nii palju kui saab. Siiani tundub asi toimivat. Vaatame, kas tuleb areng või põlen läbi :) Õnneks seda jooksuhooaega pole enam palju jäänud ja vast midagi katastroofilist ma endaga teha ei saa. Novembrist otsustasin ma teha puhkekuu, sest 5.-15.11 on planeeritud USA trip ja kui nüüd tõesti juhtub nii, et 14.-21.12 olen ma Lapimaal suusatamas, on kena detsembriga uuesti treenimist alustada. Võib-olla jõuab selle viimase tarkusehamba ka novembris lõpuks välja sikutada. Saaks ühe suure asja jälle kaelast ära. Annab raibe tunda just. 

Mulle tegelikult  üldse ei meeldi see tarkusehamba valu. Valu valuks, aga ma kardan, et olen kas külma saanud või siis mõne viirusepoisi üles korjanud. Tööl on meil käputäis tõbiseid ja ega nad siis koju ei jää. Härra ka kurtis kriipiva kurgu üle. Prrr.. Peaks vähemalt paar nädalat vastu. Kahe Silla Jooks on ju tulemas ja Tallinna (pool)maraton... Oeh, ääääärmiselt vale aeg oleks praegu haigeks jääda :(

***

Üldjoontes olen ma senisega väga rahul. On ainult paremaks läinud. Augustit jääb meenutama uus 10km isiklik ja poolmaratoni kõikide aegade teine tulemus. Peale nii pikka kohapeal marineerimist võin oma jalgadele pai teha küll. 

***

Fotod: Erakogu/ Instagram

Täna kavatsen ma jalad igal juhul seinale visata, palju teed juua ja veel rohkem puhata.  Äkki õnnestub veel miskit päästa. 

Ikkagi REEEEEEDE ju!!!! Ma olen seda päeva alates esmaspäevast oodanud :D

Rakvere Ööjooks 2018

Hea, et ma oma esimesi emotsioone siia kohe valama ei kukkunud. Need oleksid olnud palju vingusemad kui tänased emotsioonid. Kohe kindlasti mitte seetõttu, et üritus ise halb oleks olnud, vastupidi, vaid lihtsalt minul sattus olema kärss kärnas jooksupäev. 

Etteruttavalt ütlen ära, et kogu selle hala peale jooksin ma siiski oma elu kiiruselt teise poolmaratoni aja - 1 h 53 min 5 sek (kiireim aastal 2013 joostud HM ajaga 1 h 51 min 42 sek). Aga oeh, kuidas ma seda jooksin.. Sain kärutäie haamreid, tutvusin agooniaga lähemalt ning hästi korraks mõtlesin ka kogu selle nalja pooleli jätta. 

Ei hakka kirjutades midagi liigselt ilustama, sest ma tahan, et mulle jääks mälestus ja meeldetuletus sellest, et ka ühest väga raskest ja halva tujuga jooksust võib lõppkokkuvõttes midagi väga head välja tulla :) Seega alati tasub pingutada!

PS! Eesmärgiks seadsin endale joosta poolmaraton ajaga 1 h  55 min.

***

Minu võistluseelne rituaal on alati üks. Olen enda jaoks leidnud sobivad kohustuslikud elemendid, mis peaproovis lühidalt ära teha, et võistluspäeval lihtsam oleks. Näiteks mulle jubedalt sobib see, et ma päev varem teen sellise 30-40 min pikkuse jooksu, kus umbes 10 min sörgin soojaks, siis jooksen 5x1 min lõike nii kuis torust tuleb (vahele täpselt nii palju sörki või kõndi, et pulss täitsa alla läheks) ning peale väike cool-down. Duššan, venitan, määrin jalad magneesiumiõli või Perskindoliga kokku ja tinistan kogu protseduuri kõrvale nii umbes täpselt liitri Borjomit.

Kui ma reede õhtul lõike läksin jooksma, oli enesetunne kahtlaselt kerge. Tavaliselt pole päev varem minekust mingit juttugi. Jalad on rasked, kopsud pressivad ninast välja jne. Minu jaoks oli see "hea minek" pigem halb enne. Eriti kui ma nägin, et suudan minutilisi lõike joosta 4 min/km ja see ei tapagi mind ära, vaid ma lippan kergelt nagu noor hirv. Pluss VO2 max tõusis 49 peale ning performance level näitas suisa +12. Ebareaalne ju!

Selle kahtlustundega ma ka uinusin. 

***

Laupäev tõotas tulla kiire, sest olin endale pannud aja juuksuris (muud aega lihtsalt polnud võtta, muidu oleksin pidanud nädalajagu veel ootama), pidin ostma geelid, magneesiumi ning uue vöökoti, kuhu saaksin telefoni ja geelid toppida. Otsisin vana kotti igalt poolt, kuid leidmata see jäigi.  Ja pole muideks siiani leidnud. Nii, et tuli uus osta. Eelmise sain SportsDirectist põhimõtteliselt kopikate eest, kuid selle eest pidin välja käima 21+ €, sest SportsDirecti mulle tee peale ei jäänud ning Rademaris odavamaid valikuid polnud. Prrr, kuidas mulle ei meeldi siukse jura eest liiga palju raha maksta, kui tead, et saaks kuskilt mujalt vähemalt poole odavamalt. 

Nibin-nabin püsisin ajagraafikus. 

***

Rakverre sõitsime ema ja sõbrannaga. Mul ema oli lahkesti nõus kaasa tulema, et kui me end sõbrantsiga pildituks jookseme, siis võib tema tagasi roolida. Kaaslased olid meil end sobivasti enda plaanidega sidunud ning kaasa nad ei tulnud ja majutused olid kõik juba ammu täis. See pisiasi jäi kuidagi kahe silma vahele, et sel aastal on start kl 21:30..

Stardinumbrid ja särgid käes, uudistasime veidi linnas ringi, külastasime vähemalt 3x vetsu, sest keegi meist (mina) oli terve tee Borjomit joonud ning umbes poole kaheksa paiku potsatasime kuskil söögikohas maha, sest sõbrants ütles, et kui ta enne jooksu korra veel süüa ei saa, siis nõrkeb rajale ära. Naksisin ise ka natuke. Tegime emaga lasteeine portsu pooleks. Nii, et sain paar pisikest tükki kana ja mõned friikartulid. Mul on nende söömistega inimkatsed tehtud ja tean, et paar ampsu ei mõju mulle suurt kuidagi. Aint et...kes oleks võinud arvata, et need 2 õhukest viilu kurki üritavad kõik need 21,1 km oma teed kurgust tagasi üles leida. Jah, ma tean ka seda, et ei soovitata enne pingutust toorest süüa, nii rumal ma ei ole. Kuid piisavalt rumal, et alahinnata kahte viilu kurki. 

Ei midagi katastroofilist, aga krooksusin ja röhitsesin kõik need 21,1 km (hurmav, eks?!) + pidevalt oli rõve kurgimaitse suus, mida ei lämmatanud ka läägelt magus geel. 

Ei kunagi enam!

Kuna stardimaterjalide pärast tuli end nii vara kohale vedada, tundus aega jalaga segada olevat. Järsku läks aga nii kiireks, et enam-vähem soojenduse jõudsin ära teha, kuid painutada ja venitada ei jõudnudki. Ja vot see oli vast võistluspäeva kõige suurem error üldse, mis juhtuda sai. Räägitagu selle venitamise kohta mida iganes, see on teine "must" tegevus, mida ma pean enne võistlust alati tegema, et jooks hästi sujuks.

***

Start oli äge. Ilutulestik, muss, möll.. Kõik kihutasid. Esimesed kilomeetrid kihutasin mina ka, sest enesetunne oli hea. Peas küll vasardas manitsev hääleke: "Helina, idioot, sa jooksed ennast kinni!", aga no kes see kuulab, eksole. See hääl on enne ka valetanud (olgugi, et suurema osa ajast sosistab siiski tõtt). Kuuendal kilomeetril kadus 1 h 50 min õhupall silmist ning saabus agoonia koos sügava pettumusega. Lohisesin edasi, aga tuju läks pahaks, mott kadus täiesti ära ning mind tabas selline viha ja ahastus, et esimese hooga otsustasin jooksu pooleli jätta :) Jätkasin siiski oma tinaraskete jalgadega seda vaevalist teekonda. Puhas skorpioni jonn.

Foto: Erakogu/ instagram

10 km ajaks tuli 53 min ja 29 sek. Selleks hetkeks olin täpselt nii palju maha rahunenud, et katkestamise mõtteid enam ei olnud. Ah, olgem ausad, ma ei oleks seda jooksu niikuinii katki jätnud, aga mõttega oli korraks meeldiv flirtida. Kui olin 12 km ära jooksnud, hakkasin peas vaikselt arvutama, kui kiiresti peaksin ma allesjäänud distantsi jooksma, et 1 h 55 min'ga lõpetada. Olenemata sellest, et mu eelaimdus oli halb, läksin ma sinna ikkagi mingit eesmärki täitma. Arvutada üritades jõudsin kiirelt arusaamisele, et olen ka oma aju täiesti umbe jooksnud ja arvutamisest ei tule midagi välja. Teadsin lihtsalt, et saagu mis saab, kui jooksen vahepeal mingid kilomeetrid tempoga 5:30 min/km, pean ma suutma selle teotempo kiiremate kilomeetritega kompenseerida.

Õues oli küll täitsa mõnus temperatuur, kuid mul oli vastikult palav.  Olin sunnitud endale enne starti kaelale ja poolele seljale Capsicami määrima, sest seljatagant kiskus roiete vahelt jälle lihas valusalt krampi. Tean, et kui see valu üle piiri läheb, pole ma võimeline enam sammugi astuma. Capsicam aitab imehästi, kuid kuumab nagu põrguline. Kallasin endale igas joogipunktis vett topsiga selga. Särk ja püksid muutusid seljas järjest raskemaks. Aega väänata polnud, tuli panna!

Üritasin oma haamreid geeliga pehmendada, kuid seekord ei tundnud üldse, et need kuidagi aidanud oleksid. Ajastasin vist võtmised valesti. Lihtsalt mitte miski ei sobinud kokku. Ka vilkuvad tuled, viled ja kogu möll käis ühel hetkel pigem närvidele, kui meeleolu tõstis. Kuid nagu ma ütlesin, mul pole etteheiteid üritusele. Olen seda jooksu iga jumala kord nautinud, asi oligi puhtalt minus ja selles halvas emotsioonis, mis mind järsku valdas ja mis muudkui kasvas.

Kuskil 15ndal kilomeetril hakkasin motiveerima end mõttega, et mida kiiremini oma jalgu liigutan, seda kiiremini see agoonia läbi saab. Jalad mind muidugi kuulda ei võtnud, sest nad lihtsalt keeldusid liikumast, kuid mõte lõpetamisest mulle jubedalt meeldis. Muudkui pressisin seda autopiloodi nuppu uuesti sisse, mis mu finishisse lohistaks. Tundus, et valjult hingamine aitab jõudsamalt edasi liikuda. 

Ootasin finishisirget nagu issanda õnnistust. Kui punased tuled paistma hakkasid, andsin lihtsalt minna. Jalad vänderdasid all. Üritasin silmi kissitades aru saada kuhu aega ma joosta võin, kuid silm ei seletanud. 

No ja lõpuks, LÕPUKS tuli see magus viimane samm üle finishijoone. Lasin endale väljateenitud medali kaela riputada, võtsin vastu kogu kraami, mis siit-sealt anti ning potsatasin läbimärjana korraks pingile istuma. Kurat, ära tegin! Iseendale, "naabrinaisele", presidendiprouale.. Halb emotsioon ja jonnituju olid hetkega õnnetunde vastu vahetatud. Mõnus! Jälle tuli  meelde miks mulle need jooksud meeldivad. "Hähh, ja mis loll mõte see üldse katkestamisest peas rõhus? Mitte mingil juhul! Ja, et enam kunagi ei jookse?? Misasja? Juba homme võiks :P"

Täpselt nii lühike mu mälu ongi. Ma armastan ju jooksmist! :)

Geelist saadud energiat jagus aga täpselt nii paljuks, et laupäev vastu pühapäeva ma suurt ei maganudki. Ka pühapäeva päeval mitte.. Lihtsalt tiksusin. Teinekord siis teab, et tuleb 24h ette võtta :P Mängib kauem.

______________________

distants: 21,1 km

aeg: 1 h 53 min 5 sek

avg pace 5:20 min/km

avg hr 165

max hr 181

Ei tea millal ma selle 1 h 50 min piiri ükskord alistan?

Peetri jooks - uus isiklik

Kui varasemalt vaimustusin vaid poolmaratonidest, siis nüüd olen enda jaoks leidnud veel poolikust pooliku distantsi - ehk siis 10 km. Selline täpselt paras pingutus, mis ei ole liiga pikk, ega ka mitte liiga lühike. 

Olen mitu aastat järjest tahtnud Peetri jooksule minna, kuid olen kas soodusregamised maha maganud (st osaluse suhtes hinnatundlikuks muutunud, sest ma pole nõus maksma 10 km jooksu eest poolmaratoni distantsi hinda) või siis olen täpselt sel ajal Eestist/Tallinnast ära olnud. Sel aastal ei jätnud ma asja juhuse hooleks ning regasin end varakult ära. Kuna sain eelmisest töökohast iga kuu 15 € sporditoetust, mis tuli sama kuu jooksul realiseerida, siis otsisin vanadele ja juba sissetallatud radadele (ja distantsidele) vahelduseks juurde uusi jookse, kuhu raha kulutada.  No ja üheks väljavalituks saigi Peetri jooks.

Arvan, et olen viimase aastaga päris hea trennirütmi sisse saanud. Eks ikka tuleb auke sisse, aga üldiselt üritan suuremalt jaolt oma jooksud ja painutused nädala lõikes ära teha. Lisaks niisama sörkimistele olen hakanud vaikselt ka kiiremaid liigutusi tegema. Tõsi, igasugused fartlekid, lõigu- ja tõusutrennid ei ole küll veel rutiinseks ja planeeritud trenniosaks saanud, kuid kui ajaline ressurss klapib hea enesetundega, siis annan jalgadele valu.

Tegelikult pean trennirütmi all ka emotsionaalset meelestatust silmas. Trenni minek ei ole enam punnitamine või tüütu kohustus. Ma jälle hingan ja naudin treeninguid nagu ma seda kunagi tegin. Tunnen, et eesmärkide seadmine paneb mul silmad särama ning tunnen hinges sellist mõnusat kõditavat tunnet, mis motiveerib uksest välja astuma.
Ilmselt annab indu juurde ka see, et tunnen, et olen veidi tugevamaks muutunud ja pole ehk enam nii lödi.  

Peetri jooksule läksin ma eesmärgiga joosta kasvõi minut kiiremini, kui ma maikuus Raplas jooksin (10km - 56min 10sek). Plaan oli alustada mõõdukas tempos, sest mul on rumal komme ennast kohe algul täiesti kinni joosta ja edasi ei tule asjast enam midagi välja. Olen seal raja ääres küll ja küll rusikad roiete vahel oianud ning üritanud pisteid kõhust välja hingata. Proovin nüüd targem olla. 

Soojendust tehes ei olnud tunne kuigi hea. Selg ja puus valutasid ning jalad olid sõna otseses mõttes tinast. Ainuke asi, mille üle ma siirast rõõmu tundsin, oli ilm, sest temperatuur oli jooksjasõbralik ning meeldiv tuul kirsiks tordil. Olin plaaninud väikse joogipudeli endaga rajale kaasa vedada, kuid otsustasin selle viimasel hetkel maha jätta. Õigesti tegin. Joogipunktidest täiesti piisas. 

Venitasin, painutasin, käisin kaks korda vetsus, sest enne jooksu sai ära joodud pea liiter Borjomit ning ahmisin ka arbuusi sisse. Varem või hiljem pidi see vedelik kuskilt otsast välja tulema, eksole :D See joomine ja arbuusi söömine ei olnud tegelikult üldse rumal mõte, sest joogipunktides võtsin vaid lonksu. Ülejäänud topsid kallasin endale lihtsalt jahutuseks selga. 

Kobisin 10min enne starti stardikoridori ning tegin viimased painutused. Nuusutasin õhku, ketrasin välja sobiva loo ning jäin stardipauku ootama.

Foto: Erakogu/instagram

Stardipaugu järel hakkasin otsima sobivat tempot. Jälgisin pulssi ning pidasin endaga aru, kust ja kellest tasub mööda kihutada ning kus tasuks end pigem tagasi hoida. Pikalt jooksin kahe neiu seljataga, kuni mulle tundus, et nende tempo pole ikka päris see ning kimasin omas rütmis edasi. 

1, 2, 3 km... Tempo oli minu jaoks hea. Liigagi hea. Seega ootasin hirmuga haamrit. Varem või hiljem on see ju alati saabunud sellise kablutamise peale. 4ndal kilomeetril tundsin kaenla all teravat torget. Sirutasin hetkeks käe, et sõrmedega torgitud kohta kobada ning avastasin sealt herilase. Ei no tore, eks! Terve suve olen suutnud ilma sutsakateta hakkama saada ja nüüd siis keset jooksuvõistlust saan oma osa kätte. Hetkeks tõmbas seest kõhedaks, et kas nüüd tõmbab kõri kinni või läheb kaenlaauk paiste, kuid rohkem ei olnud aega oma mõtteid ja emotsioone selle peale kulutada. Niikaua kuni kõik korras, tuli jalgadele valu anda. Mõtlesin, et kui hulluks läheb, saab joogipunktis paluda kiirabi kutsuda vms. Õnneks midagi ei juhtunud. Isegi paiste ei läinud. Ainult punaseks ja kipitas koledasti. (Kusjuures kui mitu aastat tagasi kaela sutsu sain, siis tuli küll kaelale mõnus vorst ja veidi oli kehva olla.)


Järgmine eesmärk oli tempot hoida seni kuniks täitub 5 km. Noh, et siis haamer saabugu. Savi. Vähemalt olen jooksnud pool distantsist kärmemalt kui muidu ning isegi kui peab teise poole kõndima, siis ei ole nii pikk tee koju tagasi. Monoloog peas jätkus. "No ok, 6 km.. kui suudan 6 km ära pingutada ja joosta kiiremini, kui Harkujärve jooksul, siis on see ju võit iseenda üle" (maikuus jooksin Harkujärve jooksul 6 km ajaga 37 min ja 24 sek, nüüd oli ajaks 31 min ja 35 sek). "Hea küll, 8 km... Pinguta 8 km ja siis võid käia kui tahad." Aga 8 km pealt tabas mind hoopis uus särts ja motivatsioonipuhang ning 9 ja 10 kilomeetrid olid mu jooksu kõige kiiremad (5:02 ja 4:57 min/km). Kui Endomondo kinni klõpsasin, oli telefoniekraanil kiri, et olen saavutanud uue isikliku rekordi - 51 min 39 sek. Mul pidi karp lahti vajuma, sest nii kiiresti ei ole ma oma elus veel vudinud. Ametlik aeg oli 52 min ja 15 sek, kuid ka see on kiirem kui mu algselt seatud eesmärk. Ma ju tahtsin joosta minut kiiremini, kuid jooksin lausa 4!!!! Olen siin vahepeal midagi vist ikka õigesti teinud :) 

Mul oli selle pisikese võidu üle nii hea meel, et lasin naeratus näol endale ilusa medali kaela panna ning tuigerdasin oma tulitava kaenlaalusega auto poole.

Minu järgmine eesmärk on joosta 10 km ajaga 50 minutit. Loomulikult tahaks, et kogu progress toimuks nipsust, aga ma annan endale aru, et tibusammudega edasi liikuda on palju magusam. Ja ehk ka mõistlikum.

Esmaspäeval puhkasin ja eile oli kavas 40-50 min pikkune jooksukas, kus trenni keskel jooksen 20 min tempokalt. Ideaalis 5 min/km. No vot, ja sinna mu "kiired" ja kerged jalad kadusid. Võib-olla oli süüdi see, et ma olin juba kella viiest üleval. Et ma ärkasin õudsa peavaluga ja viimased ööd suht kehvasti magatud. Võib-olla on mul veel laupäev jalgades. Või siis see, et söömise ja pingutamise vahele jäi olematu vahe. Ei tea.. Väike pettumus oli, sest 5 min/km tempost polnud juttugi. Kiiremate kilomeetrite ajad said hoopis 5:33 min/km, 5:05 min/km ja 5:24 min/km. Rohkem pingutada lihtsalt ei suutnud. Ebamugav oli olla. Trenni pikkuseks jäi 41 min ja 20 min kiirenduste asemel piirdusin 15ga. Päevad pole vennad.. Siiski loodan, et järgmine laup on vähemalt kaugelt suguluses möödunud eduka laupäevaga :)