Pean tunnistama, et toitusin
aastaid nii nagu pähe tuli või ette juhtus. Suurt tähelepanu ei pööranud, mida
või kui palju suhu pistsin. Tegin mõõdukas koguses trenni, kuid jätkasin irisemist mitte kaduvate lisakilode
üle (nagu meeste sõnul naistel kombeks viriseda on), sest vaatamata füüsilisele aktiivsusele ei
olnud keha nii vormis kui oleks tahtnud. Kirjutasin selle kilpnäärme
alatalitluse arvele. Selle tervisehädaga inimesed pidavatki arstide sõnul nõksa
„pehmemad“ olema.. (Vale puha!!)
Ausalt öeldes mind isegi ei huvitanud,
mida suhu pistetud ampsud sisaldasid. Pakendite sildid olid pigem
illustratsiooniks või tüütuks kohustuseks, mis enne söömist kiirelt ja muretult
eemaldada tuli.
Sildid said minu jaoks tähenduse
siis, kui tervislikel põhjustel söömisharjumusi kardinaalselt muutma pidin(jälgin,
et ei sisaldaks laktoosi või gluteeni, sest nende ülemäärasel tarbimisel ütleb mu immuunsüsteem üles). Kui palju uusi, võõraid ja mõneti
hirmujudinaid tekitavaid keerulisi sõnu. Mingid kummalised keemilised ühendid
ja ained. Kunstlikud.. Ja kui palju me neid iga päev endale sisse sööme? Mida
nad üldse reaalselt meiega teevad?? Mida nad tähendavad?
Ei, ma ei ole oma tervisliku
toitumisega piiride taha läinud ja mulle ei saa diagnoosiks orthorexiat külge
pookida. Et jutt silmakirjalikult ei kõlaks, tunnistan, et teen minagi vahel harva „pattu“ ja haaran Selveris külmletist kalapulgad või
soojaletist mõned maitsvad pihvid või joon hoopis spordijooki, mis samuti nii ülemäära tervislik ei ole, kuid üldjuhul hoian sirget ning ranget joont
tervisliku ja ebatervisliku vahel.
Põhjus, miks ma üldse
poolfabrikaat toitude peale mõtlema hakkasin, oli see, et sattusin lugema üht
küsitlust, kus rahva käest uuriti, kas nad on poolt või vastu. Ilmselt ei
üllatu keegi fakti üle, et enamus eelistab peale tööd kiirelt poest läbi lipata
ning juba sealt valmistoidu kaasa osta. Olgu selleks siis kartulipuder
kotlettidega või mõni purgisupp. Tänapäeva kiires ühiskonnas olgu ka toit kiire
ja lihtne.
Kui ümberringi vaadata või
inimesi kuulata, silmab siin-seal ülekaalulisi või neid, kes oma kehakaaluga
teps mitte rahul ei ole, päris palju. Inimesed on ülesöönud, kuid samal ajal
alatoidetud(puudu vajalikest vitamiinidest ja mineraalidest).
Toitutakse liiga ühekülgselt.
Olgu põhjuseks siis laiskus, ajapuudus, vähene teadlikkus, nõrk iseloom või kehv majanduslik
olukord, mis lihtsalt ei võimalda toidulauda mitmekülgsena hoida.
(Ei hakka siin pillikeelt lõhki ajama jutuga, et üleüldine toidukvaliteet on halvenenud.)
Miks nad siis ikkagi on nii ebatervislikud?
Poolfabrikaadid on silmini pungil
küllastunud rasvadest, suhkrust, sodiumist, säilitusainetest ja muudest
õudustest, mida keel ei paindu väljagi ütlema. Need toidud on täis tühje
kaloreid ja süsivesikuid, mis panevad insuliini arutult hüppama, mis omakorda
annab kiirendava jalahoobi rasvumise või diabeeti haigestumise suunas.
Märksõna – kolesterool! Apolipoproteiinid
on rasva-valgu kompleksid, mis C-vitamiini puudusel kogunevad arterite seintele
kahjustatud kohtades. Need toimivad nagu kleepplaastrid läbilaskvale
verevoolule. See ei ole muud, kui samm lähemale tõsisele südamehaigusele.
Samuti on uuringutega leitud seos
apolipoproteiin E (komponent, mis transpordib kolesterooli) ja Alzheimeri tõve
vahel.
Kõik, mida me sööme, mõjutab
mitte ainult meie keskkohta või puusi, vaid ka meie aju!
Kel kaalulangetamine käsil, peaks
siinkohal tegema mõttepausi ning analüüsima, kui suure osa tema toidulaual
moodustavad poolfabrikaadid. Supp tundub ju tervislik!? Kergesti seeditav,
sisaldab liha ja köögivilju... aga vaatame nüüd seda silti lähemalt. Isegi, kui
purgist on välja jäetud hullemad E- ja säilitusained, sisaldab see supp kohe
päris kindlasti liiga palju suhkrut ning mõnd muud keerulist sõna, millest me
silmadega hoolimatult üle libiseme.
Raske tunne ja „mõnus“ väsimus
peale söömist ei ole õige täiskõhu tunne. Need on esimesed sammud seede-,
maksa-, südameprobleemide, diabeedi, vähktõve, rasvumise, allergiate, kõrge kolesterooli
ja muude tervisehädade suunas.
Kindlasti on hulgim neid raudseid
härgi, keda keemia ei murra, kuid kahjuks jääb neid aina vähemaks ning tõsiste
tervisehädadega inimeste arv muudkui kasvab. Rasvumine ei ole enam
töönarkomaanidest täiskasvanute probleem, kes nälja kustutamiseks käe piruka
järele sirutavad, et siis palehigis edasi töötada. Järjest nooremad lapsed
seisavad silmitsi kaaluprobleemidega, mis läbi tiinekaea kuni täiskasvanuks
saamiseni neid jälitama jäävad. Ja kaalutõus ei ole siin veel kõige suurem probleem.. See on mugav stardipakk eespool nimetatud tõsistele haigustele.
Jumala tõsi, et kõhulihaste treenimine
algab köögist, mitte jõusaalist!
Tean, et need keerulised sõnad ja keemilised ühendid pakenditel jäävad meist nii paganama kaugele ja võõraks, sest niikaua kui millegi üle kurta ei saa, see lihtsalt ei huvita meid. Õpime üldjuhul vaid siis, kui meid kättpidi isiklikult mõne ebameeldiva terviseprobleemiga tutvustatakse, kuid siis on juba natuke hilja..
Aga eks igaüks teab lõppkokkuvõttes ikkagi ise kõige
paremini, kuidas ja millega ta oma masinavärki töös soovib hoida, kuid mina
enam nii naljalt kõike suhu ei pista.
Kaal? - korras. Tervis? - kõvasti parem kui enne! Verenäidud on head ja haigusedki käivad suurema kaarega mööda kui varem. Enesetunne? - suurepärane!!
Muideks! Ka näiteks koormusest taastumine toimub kiiremini, kui olen toitunud korralikult ning "tühjad kalorid" ja raskesti seeditava toidu taldrikult välja jätnud!! Ja peale raskemaid trenne(jõud või aeroobne) ei ole lihased nii meeletult väsinud või valusad.
Kes meeleheitlikult kaalu soovivad langetada(kuid see ei taha langeda) või mõnest tervisehädast lahti saada, siis siin on koht mõtlemiseks - kas me elame selleks, et süüa või sööme selleks, et elada?
Mis on poolfabrikaat-toidud? Üldiselt
on nad töödeldud toidud, mis on kõrge suhkru, soola, küllastunud rasvade ning
muu ebatervisliku sisaldusega. Nt kiirtoidud, sooja-leti toidud, pakendatud
toidud, purgisupid, snäkid, limonaadid, kommid jne.