Julge olla õnnelik

Julged?! 

Hommikul koeraga metsas väikest jalutuskäiku tehes, tabasin end analüüsimas valikute tegemise üle. Noh, et mille järgi või mis põhjusel me neid teeme. Ok, see on selge, et muutma hakkame me midagi siis, kui vana on oma aja ükskõik mis mõttes ära elanud, aga mille järgi me uue asja või tee valime? Uue elukoha? Töökoha? (Elu)kaaslase? Ja, neile, kes on siia tulnud ikkagi ainult spordist lugema, siis mille järgi te endale uued tossud või ratta valite? :) Näitajad võivad ju paljudel ühtmoodi head olla. Mis aga teeb ühest õigest kõige õigema?

Foto: Erakogu - 
Mitte kunagi päris üksi..

Mõnikord on ka kõige lihtsamaid otsuseid raske vastu võtta. Eristada südame häält mõistuse kisast ning astuda külma närvi ja kõva südamega tundmatusse, omamata vähimatki aimu, mis sind ees ootab. Kerge see ei ole. Eriti kui oled korra juba eksinud ja peaga vastu seina põrutanud. 

Mitu korda võib üldse sama viga korrata? Niikaua kuni seinast läbi põrutad ja õnnestud või on mõned seinad ka kangekaelsetele läbimatud ning ikkagi on olemas kõrgem saatuse sõrm, mis meid ühelt teelt teisele juhib? 

Elu on kohati nagu hasartmäng. Seadusega küll alaealistele keelatud, kuid tegelikult jagatakse juba sünnihetkel lehed kätte ja edasi ei oska keegi öelda, kui palju võite laualt korjad või millal kõik mängu pannes varbad mullas lõpetad.

Aga ehk ei olegi sellel kõigel üldse vahet. Äkki peabki vähem mõtlema ja rohkem panustama, sest lõppkokkuvõttes on igale asjale antud oma aeg. Kogemused vahetuvad uute vastu, valed valikud kaotavad varem või hiljem oma tähenduse ning valu pudeneb tuhaks ja kaob koos järgmise tuuleiiliga.                                                          ..varem või hiljem! 

Olen õppinud olema inimeste arvamuse suhtes ükskõikne. Korda läheb vaid põhjendatud kriitika. Ma ei ole kuldmünt ning mulle sobib, et ma kõigile ei meeldi. See eraldab terad sõkaldest ning jätab need, kes on minuga minu pärast. Kvaliteet seljatab kvantiteedi - alati! Olen õppinud vähem muretsema, rohkem hoolima ning minu suurim õpitu on vist julgus lasta lõpuks ometi südamel otsustada. Julgeda olla 100% mina ise.

Ainult, et ühte asja ei ole ma veel selgeks suutnud õppida. Ma tegelikult ei teagi, kas sellel on õppimisega midagi pistmist, pigem sündmustega kaugest minevikust..

Ma ei julge olla õnnelik. Kardan, et kui lasen meele vabaks, võrdub see "all in"'ga ja ma võin kaotada kõik, millele siiani oma põhimõtted ja -tõed rajanud olen.. Huvitav kui palju on neid hulljulgeid, kes haaravad hetkest ning naudivad rõõmu siis ja sel määral, mis neile kätte jagatakse ning kui palju on minusuguseid argpükse? Ja kui paljud neist tunnistada julgevad, et nende hundinahas elab tegelikult armas lammas?

Kuid olenemata minu totakatele ja vähem totakatele hirmudele, õpitule ning kontrastiks veel täiesti tundmata maale, hakkan ma vist lõpuks vaikselt taipama, mida ja kui palju ma elult tahan ning milliseks puuks mulle kasvada meeldiks. 

Oleneb vaid minust, kui palju mul päeva lõpuks julgust on, et riskida järjekordse kukkumise või peaga vastu seina põrkamisega.  Või miks mitte õnnestumisega. Aitab küll pooltühja klaasi passimisest!

Tegelikult tean ma ühte asja veel. Ma ei ole mitte kunagi päris üksi, sest mu süda on õiges kohas - paremal ja vasakul :)

Ja hetkeks julgen ma olla......õnnelik.