Julge olla õnnelik

Julged?! 

Hommikul koeraga metsas väikest jalutuskäiku tehes, tabasin end analüüsimas valikute tegemise üle. Noh, et mille järgi või mis põhjusel me neid teeme. Ok, see on selge, et muutma hakkame me midagi siis, kui vana on oma aja ükskõik mis mõttes ära elanud, aga mille järgi me uue asja või tee valime? Uue elukoha? Töökoha? (Elu)kaaslase? Ja, neile, kes on siia tulnud ikkagi ainult spordist lugema, siis mille järgi te endale uued tossud või ratta valite? :) Näitajad võivad ju paljudel ühtmoodi head olla. Mis aga teeb ühest õigest kõige õigema?

Foto: Erakogu - 
Mitte kunagi päris üksi..

Mõnikord on ka kõige lihtsamaid otsuseid raske vastu võtta. Eristada südame häält mõistuse kisast ning astuda külma närvi ja kõva südamega tundmatusse, omamata vähimatki aimu, mis sind ees ootab. Kerge see ei ole. Eriti kui oled korra juba eksinud ja peaga vastu seina põrutanud. 

Mitu korda võib üldse sama viga korrata? Niikaua kuni seinast läbi põrutad ja õnnestud või on mõned seinad ka kangekaelsetele läbimatud ning ikkagi on olemas kõrgem saatuse sõrm, mis meid ühelt teelt teisele juhib? 

Elu on kohati nagu hasartmäng. Seadusega küll alaealistele keelatud, kuid tegelikult jagatakse juba sünnihetkel lehed kätte ja edasi ei oska keegi öelda, kui palju võite laualt korjad või millal kõik mängu pannes varbad mullas lõpetad.

Aga ehk ei olegi sellel kõigel üldse vahet. Äkki peabki vähem mõtlema ja rohkem panustama, sest lõppkokkuvõttes on igale asjale antud oma aeg. Kogemused vahetuvad uute vastu, valed valikud kaotavad varem või hiljem oma tähenduse ning valu pudeneb tuhaks ja kaob koos järgmise tuuleiiliga.                                                          ..varem või hiljem! 

Olen õppinud olema inimeste arvamuse suhtes ükskõikne. Korda läheb vaid põhjendatud kriitika. Ma ei ole kuldmünt ning mulle sobib, et ma kõigile ei meeldi. See eraldab terad sõkaldest ning jätab need, kes on minuga minu pärast. Kvaliteet seljatab kvantiteedi - alati! Olen õppinud vähem muretsema, rohkem hoolima ning minu suurim õpitu on vist julgus lasta lõpuks ometi südamel otsustada. Julgeda olla 100% mina ise.

Ainult, et ühte asja ei ole ma veel selgeks suutnud õppida. Ma tegelikult ei teagi, kas sellel on õppimisega midagi pistmist, pigem sündmustega kaugest minevikust..

Ma ei julge olla õnnelik. Kardan, et kui lasen meele vabaks, võrdub see "all in"'ga ja ma võin kaotada kõik, millele siiani oma põhimõtted ja -tõed rajanud olen.. Huvitav kui palju on neid hulljulgeid, kes haaravad hetkest ning naudivad rõõmu siis ja sel määral, mis neile kätte jagatakse ning kui palju on minusuguseid argpükse? Ja kui paljud neist tunnistada julgevad, et nende hundinahas elab tegelikult armas lammas?

Kuid olenemata minu totakatele ja vähem totakatele hirmudele, õpitule ning kontrastiks veel täiesti tundmata maale, hakkan ma vist lõpuks vaikselt taipama, mida ja kui palju ma elult tahan ning milliseks puuks mulle kasvada meeldiks. 

Oleneb vaid minust, kui palju mul päeva lõpuks julgust on, et riskida järjekordse kukkumise või peaga vastu seina põrkamisega.  Või miks mitte õnnestumisega. Aitab küll pooltühja klaasi passimisest!

Tegelikult tean ma ühte asja veel. Ma ei ole mitte kunagi päris üksi, sest mu süda on õiges kohas - paremal ja vasakul :)

Ja hetkeks julgen ma olla......õnnelik.

Tartu rattamaraton - 89km

16.Tartu rattamaraton oli minu teine rattavõistlus üldse. Esimene oli eelmisel aastal samal ajal. Ei kõla eriti paljutõotavalt või mis?

Kas ettevõtmine oli õnnestumine, läbikukkumine või paigalseis, selle jätan teie otsustada, sest mina ei ole siiani suutnud seisukohta võtta.

Foto: Erakogu

Aeg Otepääl lendas liiga kiirelt. Reede kadus silmapilguga ning laupäev samamoodi takkaotsa. Ei mingit närvi. Ka eile õhtul oli olemine nii rahulik, et kustusin põhimõtteliselt poolelt sõnalt ja palju varem kui tavaliselt. Aga siis hakkas kõik järsku viltu kiskuma. Ärkasin öösel kella nelja paiku meeletu peavaluga. Täpsemalt öeldes koos peavalu ja iiveldusega. Nii paha oli olla, et kuidagi sain tablettideni kakerdatud, need sisse võetud ja tagasi diivanile. Ei läinud paremaks.. Unelesin kuni kella 7ni ja siis hakkasin kella vahtima ning närv puges sisse. Rohkem vist paanika, sest enesetunne oli eluhull ja paremaks ei paistnud minevat. Mõtlesin veel Kätu sõnade peale, et loodetavasti läheb see üritus paremini kui SEB sügisjooks.. Klomp tõusis kurku. 

Sõin kolm viinamarja ja tegin teed. Üritasin kõrvale ka võileibu näksida, aga tühipaljas võikude lõhn ajas oksele. Tere migreen.. Nii, et ma piirdusin poole tassi tee ja pooliku banaaniga. Rohkem midagi kurgust alla ei pigistanud. Lonkisin stardi poole, onu Robert visalt kannul.

Tõotasin sõbrannale pühalikult, et kui ikka surm silme ees, siis jätan katki. Ei mingeid hullusi ega enda asjatut tapmist.

Aga täiesti starti minemata ei saanud ma lihtsalt jätta, kuna mu ratas oli nii viimse vindini vingeks tuunitud, et..

Seisin stardikoridoris nagu tõeline tšainik. Loe viimase lõigu viimast lauset ning liida sinna juurde eelviimane stardikoridor ja mina. No ja siis minu "meeletu" kogemus rattarajal. Kuulsin seljatagant kedagi rehvi ja jooksude teemal kommenteerimas ning tahtsin maa alla vajuda. Koos oma kahvliga, mis on siiani nii maha tehtud, et oioioi. Väidetavalt peab selleks maru tugev olema, et maastikul sõita. Well..

Stardiga kaovad alati kõik mõtted ja algab ellujäämiskursus. Unustasin isegi oma halva enesetunde.

Esimesed tüübid olevat kohe stardis külakuhja teinud ja eks neid tuli seal järjest vastu, kelle sõit oli paari kilomeetriga piirdunud. Neid tee ääres lamajaid oli õõvastavalt palju. Kukkumisi niisamuti. Pääsesin nii mõnestki päris napilt. 

Kilomeetrid veeresid ja tunne oli juba päris timm, kui mingil hetkel mulle tundus laskudes, et ratas loksub veidralt. Ei pööranud sellele suurt tähelepanu, kuni maastikul rappudes olukord juba päris imelikuks läks. Peatudes selgus, et mu esiratas on lahti. Täiesti..! Beat that. Kaitseingel, kui sa mu blogi loed, siis mõtle välja, mis sa vastutasuks soovid, sest......siit edasi ei taha ma väga mõelda, mis juhtuda oleks võinud. 

Edasi kulges sõit rahulikult, sest mul vasardas peas vaid mõte, et pean uuel nädalal tervelt ja ühes tükis kokkulepitud töövestlusele jõudma.

Kui tõusud läksid kergelt, siis langustel pidurdasin ja põdesin igat liivast ja kruusasemat kohta. No mis sa teed, kogemusest ja hulljulgusest jääb puudu. Kahjuks kaotasin ma täna tänu sellele hunnikus väärtuslikke minuteid.

Siinkohal ütlen etteruttavalt, et järgmisel aastal võtan rattasõidu tõsisemalt käsile, sest muidu jääbki see 4h piir alistamata. Ja eriti kurb, kui ta jääb alistamata mitte seetõttu, et ma ei jaksa, vaid seetõttu, et ma lihtsalt ei julge sõita. Ei oska noh.

Olgugi, et tegelikult ma täitsin oma eesmärgi 4h 30min, ei ole ma üldse rahul :-/ Laskumised ja jänes püksis painavad. Ma saan aru, et see kõik tuleb kogemusega jne, aga kuidagi piinlik oli sakkida nii hea ratta seljas :)

Ja teie, kes te minu kahvlit algusest peale siunanud olete ja üritanud selgeks teha, et kõngen sellega ka Tartu rattamaratoni rajal, peate krõbinal oma sõnu sööma, sest ei kõngenud ma midagi. Käed on jumala ok ja mingist meeletust väristamisest polnud juttugi. Muidugi oma suure töö tegi ära ka tubeless, aga ikkagi. Julgen soovitada küll ja väita, et hea kahvel+tubeless on parem kombinatsioon kui halb amort. Nii, et paneme selle teema nüüd lukku ära, eks!

Sellest, millised enesetappurid paljud asjaarmastajad on ning kuidas nad sellega ka teiste turvalisuse ja tervise ohtu seavad, ei viitsi ma hetkel kirjutada. See väärib eraldi postitust. Hetkel lihtsalt ei jaksa.

Finišeerusin tervelt ja suurepärase enesetundega(kui väike peavalu kõrvale jätta).

Suur aitäh kõikidele, kes pöialt hoidsid ning mu heade soovidega rajale saatsin. Ja eriti suur aitäh läheb Tartu A&T Spordi poistele, sest ilma nii khuuli taustameeskonnata oleksin ma veel hullemini sakkinud :)

Kokku: 89km
Aeg: 4h 22min 44sek (ilusad ajad jätkuvad! :))
Koht: 2539/3115 (seda ka ei parandanud. Sucks..)
Koht N: 103/209
Koht N21: 103/53

Pulss: avg 162/max 182 (selle järgi juba näha, et oli suht mõõdukas kelgutamine)


Konarliku lauseehituse kannan väsimuse arvele. Seekord tundus lihtsalt mõistlik kohe emotsioonid kirja panna, mitte kuuaega hiljem.

SEB Tallinna Maraton 2013 (poolmaraton)

Ma olen päris kindel, et Tallinna sügisjooksu medal on üks kõige ilusamaid, mille ma kuskilt kaela olen korjanud. Täitsa nagu kohe olekski võitnud :) Näeb stiilne välja, on kõvasti teistsugusem kui teised ning pole mingi odava väljanägemisega metallist plönn. Ilus mälestus ühele harakast spordiarmastajale.

Võit iseenda üle jäi aga seekord saavutamata. Või no kuidas võtta. Iseenesest võib ka seda võiduks pidada, et ma ennast üldse finišisse jaksasin lohistada.

Alateadlikult aimasin juba ette, et head nahka sellest jooksust ei tule. Nii ka läks. Alustasin viimasest stardikoridorist(kui keegi oligi seal tagapool, siis oli neid vähe). Mu ees oli MASS! Tundus, et enesetunne on rahulik. Natuke närviliseks läks siis kui kell lihtsalt keeldus gps'i signaali leidmast. Proovisin päris pikalt ja mitu korda, aga ei miskit. Lõpuks kõrgemad satelliitide jõud siiski halastasid mulle ning andsid mu signaali täpselt stardipaugu ajaks. Väga viis ajastus! Sealt edasi läks ainult hullemaks. Enesetunne muidugi, sest keegi oli jõudnud mu jalad vahepeal betooni valada. Panin lootused esimesele viiele kilomeetrile, et küll siis läheb kergeks. Ei läinud. Hoopis pea hakkas valutama. Ka peale kümpsi oli sama nutune seis. Ehk nutusemgi. Aeg, mida kellalt nägin (57:43) ajas tuju täiesti põõsasse. MIS MÕTTES??? Ma ei jookse isegi kiiremates trennides kümmet nii aeglaselt. Õudselt oleks tahtnud kõik kukele saata ja bussiga koju sõita. Siis tuli meelde, et ma ei ole see esikohti ja eurosid noppiv kerge jalaga Etioopiast pärit poiss, vaid täiesti tavaline rahvasportlane, kes on tulnud liikumisest rõõmu tundma.

Nii ma siis tšillisin. Igas joogipunktis jõin ja täitsin oma väikest pudelit. Mingi hetk proovisin ennast ka geeliga turgutada, aga ka selle võlujõud jäi seekord toimimata. Keerutasin peas mõtteid, mis juhtuda võis, et jooks nii pekki kukkus.. 1) Hooaja lõpp ja lõputult ei saagi vormis olla, 2) halb päev, 3) ettevalmistus rattamaratoniks ja pikad rattatrennid metsas on laastavalt mõjunud, 4) liiga vähe jooksu of course, 5) võimalik väike haigusevimm sees, sest kõik on ümberringi tõbised ja tunnen end ka pisut tatiselt, 6) hommikune pingutus, mis pole mulle kunagi sobinud, 7) väga soe ilm.. No kärss kärnas ühesõnaga ja kohe täiesti. Lõpuks hakkas põlve tagant ka jälle kiskuma ja siis ma andsin vist täiesti alla.

Üritasin läbikukkumisest viimast head emotsiooni välja pigistada ning lihtsalt jooksupidu ja ilusat ilma nautida. See peaaegu, et õnnestus.

Kui finishikoridoris kiirendades ühe härraga võidu hakkasime ajama, sain aru, et tegelikult jaksu ikkagi nagu oli ja ehk oleks pidanud lihtsalt paar kiiremat lõiku vahele tegema, et jalad lahti saada. Aga no mis lõpus enam spekuleerida, kuidas oleks võinud ja kuidas mitte. 

Pealegi! Kui avg pulssi hakkasin vaatama, siis oli selge, et kuskilt ikka midagi logises ja kõvasti. Paar nädalat tagasi sai kiire tunnine jooks tehtud ajaga 5:15min/km ja avg pulss oli 165, eilse aeglase tempsiga oli avg pulss 170(tavaliselt on sellise tempoga ehk kuhugi 150 kanti). Nii, et siinkohal lõppebki minu ving ja hala ning järgmisel aastal on võimalus parem sooritus teha. Kõik on minu enda...jalgades.

Kell läks kinni 2h 1min ja 11sek'i ning hiljem finišiprotokolli sirvides selgus, et selline minu ametlik lõpuaeg oligi :)

Aeg: 2:1:11

Koht: 1112/2440

Koht N: 216/959

Koht vkl: 137/642

10km koht oli 1111 Selle lihtsalt pidi ära mainima, sest tundub, et ma jätkan ilusate numbrite jooksmist(lõpuaeg ja koht :))
Kiireim kilomeeter oli 4:57 ja aeglaseim 6:12.
Kui kogu jooks nüüd lihtsalt lausega kokku võtta, siis ma julgen väita, et raskeks ei läinudki, sest kohe algusest lõpuni oli ühtmoodi ja ühtlaselt nõme :)

Aitäh, kes tulid, olid, elasid kaasa ja pöialt hoidsid! :)

Et siis....järgmisel aastal uuesti!

Mina olen sinu kindlus ja sina minu süda! /Uue eluperioodi alguses

Fotod: Erakogu

Ma lubasin, et räägin elumuudatustest siis, kui need käegakatsutavaks muutuvad. Olen selline pisut ebausklik ja ei taha enne kuulutada, kui kõik 100% kindel. Nüüd on see siis käes..

Mõniaeg tagasi võtsin vastu otsuse, et eluga tuleb edasi minna. Kõik, mis jäädavalt kadunud, ei tule enam kunagi tagasi. See teadmine teeb haiget, kuid nii lihtsalt on. Ehk kardetakse valul minna lasta just sellel põhjusel, et koos valuga kardetakse kaotada ka mälestused?

Minu loomad ei ole mulle kunagi lihtsalt tummad karvakerad olnud, kes käivad omapäi ja kasvavad ise. Kõik nad on pereliikmed, sõbrad.. minu väikesed südamed :)

Kui mu kuts novembris luuvähile alla vandus, ei lubanud ma endale, et ma ei võta enam mitte kunagi koera, kuid ma ei lubanud ka võtta. Lasin mõttel ja emotsioonil settida. Kõik hea, mis peab meieni jõudma, jõuab niikuinii. Kasvõi seitsme maa ja mere tagant. Või näiteks Lätist :) Selle jaoks on oma aeg.

Ei jaksa veel kahte kõrva korraga püsti hoida :)

Mul on tunne, et vägisi pole võimalik kedagi armastama õppida. Elu viib meid erineval moel kokku elusolenditega, kellega me lihtsalt peame mingi perioodi oma elust veetma. Mõnikord veab ja meile antakse terve eluaeg. Nii ma sattusingi kuuaega tagasi ühele Läti kenneli lehele, kus vaatas mulle otsa rohelise paelaga Edward. 

Ei lasknud elevusel suureks kasvada, kuid teadsin juba minnes, et minu süda ootab mind seal. Nii oligi. 

Nii, et väike saksa lambakoer Edward ongi minu suur saladus, kellega kaasneb suur vastutus ning päris suur elumuutus. Ma ei võta omale lihtsalt koera, kes nukuna nurgas seisab, ma saan sõbra ja perekonnaliikme, kellega tuleb aktiivselt tegeleda, temaga mängida, seltsi pakkuda ja koolitada. Minu kutsubeebi :)

Siit algab meie tutvumine, koos kasvamine, treenimine, õppimine ja teineteise hoidmine.

Hellu ei treeni enam üksi. Eddie ja Hellu treenivad! 

EMT Rullituur - Kunda/nädala kokkuvõte

Eile oli EMT Rullituuri Kunda etapp. Nagu plaanitud, sõitsin ka seekord lühikest distantsi(20km).

Enesetunne oli juba enne võistlust imelik. Mitte halb, aga tugev väsimus oli sees. Lootsin, et äkki soojendusega annab järele(mõnikord lööb vere käima), aga ei. Väsimus jäi ja see ei teinud mind võistluse suhtes üldse optimistlikuks. 

Närveldasin muidugi ka seekord enne starti päris korralikult. Kuigi nüüd ma ei  kartnud enam kiirust või seda, kuidas teised sõitjad käituda võivad, vaid konkreetselt iseenda põrumist. Enda silmis.. Kõige hullem! 

Minek(st üks ots) oli hea, sest tuul oli tagant. Kahju kohe, et endomondot käima ei pannud. Põnev oleks teada olnud, mis max kiiruseks võis tulla. Aga olenemata sellest, et üks ots oli palju kergem sõita, jooksis mul ikkagi ka taganttuule otsal kett maha ja nii ma oma kompanjonid kaotasingi. Õnneks mitte silmist ja see oli edasise suhtes küllaltki oluline. 

Sundisin ennast jõuga mitte tee äärde maha istuma, sest enesetunne läks hetkega väga kehvaks. Vasak jalg kiskus reiest krampi ja tundsin vastikuid külmavärinaid. Kambas kannatab veel ära, aga kui pikalt üksi sõidad, on loobumise mõtted eriti kerged tulema. Õnneks suudab mõnikord keha olulistel hetkedel lolle mõtteid ignoreerida ja tegutseb autopiloodil edasi. Rüüpasin vett ja jätkasin veeremist.

Tagasitulek oli veel suurem pain, sest tuul oli vastu ja kohati päris tugevalt. Üritasin ära kasutada need üksikud kerge allapoole kallakuga lõigud, kus sättisin sammu pikaks, et pisutki taastuda. 

Mingil hetkel sai miski grupp mu kätte ja soolosõit sai läbi. Võtsin hetke puhkamiseks. Kuigi ka grupil oli raske sabast kinni hoida, sest ma lihtsalt ei suutnud ennast sundida kiiremini liikuma.  Ei jõudnud ei vedada ega loksuda. Alles siis kui finishiväravaid nägin, leidsin kuskilt pisikese jõuvaru, et veel paar kiiremat sammu teha ning iseenda piinad selleks korraks lõpetada. 

Aeg: 41min 38sek

Koht(üldarvestus): 25/97
N: 8/53
N vkl: 1/37

Oleksid ja poleksid ei maksa võistlustel kunagi mitte midagi. Nii, et seekord oli nii.

Hinnang iseendale? Kui ma olen täiesti aus, siis mul ei ole millegi üle nuriseda ega vinguda. Olin väsinud - järelikult tegin eelnevalt midagi valesti(jõudu, I guess..). Et kiiremini liigutada ei jõua - well, tuleb lihtsalt rohkem uisutamisele keskenduda ja vähem muud teha. Aga seda järgmisel hooajal :) 

Foto: Laura Lants

Kokku eelmisel nädalal:

E  - jõud - 45min
    - pilates - 30min
T  - uisk - 51min ja 21.40km
    - jooks - 33min ja 5km
K - uisk - 55min ja 21.27km
     - pilates - 30min
N - jooks - 1h 37min ja 14.02km
R -
L - uisk - 30min ja 11.13km
P - uisk - 41min 38sek ja 20km

Kokku: 
6h 54min ja 94.02km

Puust ja punaseks - tea oma õigusi ja kohustusi!

Sõidukite liiklus Eestis on parempoolne. (LS § 3) Ka kergliiklusteedel muideks! Ja see kehtib kõigile kergliiklusteedel liiklejatele võrdselt! Ka jalakäijatele. 

Eesliikuvast sõidukist tohib juht mööda sõita vasakult. Erandiks on möödasõit vasak- või
tagasipööret sooritavast sõidukist. (LS § 51 lg 1) Jalgratturid ja pisimopeedijuhid võivad mööduda seisvast või aeglaselt liikuvast sõidukist (eeldan, et võib ka jalakäijast, kui möödumine on mõistlik ja ohutu) paremalt, kui selleks on piisavalt ruumi ja selle sõiduki juht ei ole andnud märku parempöördeks. (LS §3 lg 8) 

Kergliiklusteel liiklejad jagunevad:

* jalakäijateks, kellega on võrdsustatud ka rulluisutajad, rulasõitjad, ratastooli ja tõukeratta kasutajad, rullsuusatajad ning muude sarnaste liikumist hõlbustavate vahendite kasutajad.

* jalgratturid 

Jalakäijad võivad liikuda järgmistel teedel või teeosadel:
* tänava koosseisu kuuluval kõnniteel
* omaette paikneval jalgteel
* jalakäijate ja jalgratturite ühiskasutuseks mõeldud kergliiklusteel

Jalgratturid võivad liikuda järgmistel tee või teeosadel:
* omaette paikneval jalgrattateel
* jalakäijatele ja jalgratturitele ühiskasutuseks mõeldud kergliiklusteel
* tänava või maantee koosseisu kuuluval jalgrattarajal
* eelpoolnimetatud teede, radade ja kindlustatud teepeenra puudumisel autoliikluseks ettenähtud sõidurajal ja äärmisel vajadusel ka kõnniteel.

Pööret sooritav sõidukijuht peab lisaks jalakäijale andma teed ka jalgratturile, tasakaaluliikuri juhile ning pisimopeedi- ja mopeedijuhile, kes ületavad sõiduteed, millele juht pöörab, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti. (LS §17 lg5 p2)

Jalgratturile ja tasakaaluliikuri juhile tuleb pööret sooritades anda teed ka juhul, kui nad ületavad sõiduteed mööda ülekäigurada. (LS §2 p100)

Sõiduteega lõikumise kohale mööda jalgratta ja pisimopeediga liiklemiseks ettenähtud teed lähenev jalgrattur ja pisimopeedijuht peavad vähendama kiirust ning ületama sõidutee jalakäija tavakiirusega. (LS §31 lg9) 

Ülekäigurajal võib sõidutee ületada jalgrattaga sõites, kuid reguleerimata ülekäigurajal sõites teed ületaval jalgratturil ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur ületab ülekäigurajal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. (LS §31 lg5)

Jalakäija vahetus läheduses tohib jalgrattaga sõita jalakäija tavakiirusega. (LS §31 lg5)

Eeldan, et kui distants jalakäija või aeglaselt kulgejaga on möödumisel mõistlik ning manööver ohutu, võib hoog ka kiirem olla, kuid sellisel juhul tuleb veenduda täielikult manöövri ohutuses! 

Kõnniteel ja kergliiklusteel sõites ning ülekäigurajal ja ülekäigukohal sõiduteed (sõites) ületades ei tohi jalgrattur ohustada jalakäijat. (LS §31 lg5)

Kõnniteel tohib jalgrattaga sõita alla 13 aastane jalgrattur ja tema kuni kaks saatjat ning väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur. Samuti jalgrattur, kui sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud. (LS §32 lg1 p1)

Sõiduteel peab jalgratta ja pisimopeediga sõitma võimalikult selle parema ääre lähedal. Erandiks on vaid ümberpaiknemine vasak- või tagasipöörde sooritamiseks. (LS §31 lg2)
- nõue eeldab ühtlasi, et sõidetakse ühes reas üksteise järel. (grupisõidul kulgetakse kahestes paarides, kui grupis on üle kuue inimese)

Rula, rulluiske, rullsuuski või muid sarnaseid vahendeid kasutav jalakäija peab sõidutee ületama jalakäija tavakiirusega. (LS §25 lg1)

Rula, rulluiske, rullsuuski või muid sarnaseid vahendeid kasutav jalakäija ei tohi ohustada kõnniteel ning jalgratta- ja jalgteel jala käijat või ratastoolis liikujat. (LS §22 lg1) Nii, et kui on plaanis kihutada, pead olema veendunud, et oled võimeline vastavalt olukorrale kiirelt ja ohutult reageerima! Napikate teegemine on samuti keelatud.

 
Koeraomanikule!

Kergliiklusteel peab koer olema kindlasti (lühikese!) rihma otsas ja suukorviga, tagades nii kaaskodanike ning koera enda turvalisuse! (Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskiri § 10)

Lapsevanematele!

Lisaks juba varem kehtinud nõudele, et iseseisvalt sõiduteel liigeldes peab jalgrattur olema vähemalt 10-aastane ja 10-15-aastane jalgrattur peab selleks omama ka vastavat juhiluba, on liiklusseadust täiendatud sättega, mis lubab lapsevanema järelevalve all sõiduteel jalgratast juhtida vähemalt 8-aastasel lapsel. Sel juhul ei ole lapsel juhiluba nõutav, kuid lapsevanem peab oskama valida ohutuks rattasõiduks sobiva liikluskeskkonna ning vastutab ka lapse ohutuse ja liikluses õige käitumise eest. (Allikas: http://www.mnt.ee/liiklusseadus2011/?q=node/4) - Lapsevanem peab oma lapse eest vastutama ka kergliiklusteel või õuealal ning selgeks tegema talle ohutu liiklemise ja õige käitumise reeglid!

Sinule, kes sa  liigud kiirelt ja oled suurema ohu valdaja!(jalgratturid, uisutajad, rullsuusatajad)

* Jalakäijast või teisest aeglasemast liikujast möödudes vähenda kiirust ning hinda olukorda.
* Möödu eesliikujatest ainult vasakult poolt ja ära sea möödudes aeglasemalt liikujat ohtu.
* Rattaga või rulluiskudega sõites ole autoteede ja kõnniradade ristumiskohas ettevaatlik ja võta hoog maha.
* Enne vasakule keeramist vaata üle õla ja veendu, et tagant ei tule suurema kiirusega liiklejat.

Jalutajatele!(ja jooksjad)

* Jaluta tee parempoolses servas.(Võid liikuda vasakul vaid juhul, kui astud vastuliikuja teelt aegsasti eest ära ning lased vastutulija ohutult mööda!! Laiutamine üle vastassuuna on keelatud!))

* Ära takista tagant kiiremini tulevate liiklejate möödumist.
* Ole nähtav ja ära laiuta. Ka sinule kehtib parempoolse liikumise reegel ja üle tee kesktelje laiutamine on keelatud!
* Kui on vajadus kahekesi kõrvuti liikuda, siis kindlusta kiirematele liiklejatele möödumise võimalus, astu paremal pool liikuva kaaslase seljataha.
* Vasakule liikudes veendu üle õla vaadates, et tagant ei tule kiiremat liiklejat.

Kui liiklustihedus võimaldab, tohib  jalakäija liikuda ka jalgrattateel, takistamata jalgratta-, tasakaaluliikuri, mopeedi- ja pisimopeediliiklust, ning jalgratta- ja jalgtee jalgratturile ettenähtud osal, takistamata jalgrattaliiklust. (LS §22 lg 2) 

Jalgratast, tasakaaluliikurit, pisimopeedi, mopeedi või mootorratast käekõrval lükkav jalakäija peab liikuma sõidutee pärisuuna ääre lähedal, võimaluse korral väljaspool sõiduteed. (LS §22 lg 5)

Ei ole vaja alati näpuga kiiremate peale näidata. Nagu näha, kehtivad liikluseeskirjad meile kõigile võrdselt. Kiiremad ei tohi aga unustada, et nemad on ja jäävad alati suurema ohu valdajateks!

Ja me kõik eksime vahel, aga ära lase sellel harjumuseks saada. Nii, et silmad lahti ja pidage meeles, et ebaviisakus sünnitab vaid ebaviisakust ega õpeta kedagi!

PS! Täiendage, kui mõni oluline punkt puudu!

Laupäevane ellujäämiskursus slash Keila MTB EMV radadel

Panime täna sõbrantsiga rattad raamile ning uhasime autoga Keilasse. Ta sattus mõned päevad tagasi MTB EMV rajale pedaalima ning kutsus seekord mind ka kaasa. No ei ütle ju nii geniaalsele plaanile ei. 

Foto: Erakogu - The trick of flying is..

Esimene ring sai küll väga ettevaatlikult võetud, sest kõik pööramised tundusid jube väikse nurga all olevat, tõusud järsud ning nõksakaid ja takistusi, kus tuli ropendamise saatel ratta seljast maha ronida, jagus. Yeah. Sarkasm on mu keskmine nimi, nilbed naljad leivakas ja vahel ma ütlen midagi inetut. Näiteks metsas. Enamasti küll üksinda, kuid juhtub vahel ka seltskonnas. Ja näiteks MTB ratta seljas "trikitades". What can I say - mõnikord saavad sõnad otsa.  

Ma loodan, et me oleme nüüd ikka sõbrad edasi peale seda, kui selline inetu fakt minu kohta välja tuli :)

Anyway. Oleksin täna napilt jälle rattaga külg maas skoorinud. Ma ei tea, kuidas see maakülgetõmbejõud mind niimoodi kisub. Väntasin ühest pikemast kivisest tõusust üles, kui ratas all trikitama hakkas ja tasakaal kadus. Mffff.... Arvan, et see mahtus kõik ilusti sekundi sisse, kui ma hirmust silmad sulgesin, jõudsin tuhat mõtet peast läbi lasta, kuidas ma ennast katki ja siniseks kukun, kui..  Ilmselt mu kaitseingel otsustas, et enough is enough ja sekkus mängu ning keeras mu sussi klipist lahti, sest mina ei mäleta, et seda teinud oleksin. Maandusin napilt jalale ja maas püherdamine jäi sedapuhku ära. 

Järgmisel kahel ringil väntasin sealt tuimalt üles. Arusaamatu. 

Kivid ja kännud pole küll päris sõbraks saanud, aga läheb järjest paremaks. Olen avastanud enda jaoks nõksud, kuidas sadulast kergelt püsti sõites neist pehmemalt üle veereda. Ka uue kahvliga olen harjunud. 

Põen kitsa rajaga järsemaid nõkse, kust tuleb alla sõita, sest kardan võsas lõpetada. Nii, et järgmiseks korraks jäi nii mõnigi tõus ja laskumine, kust iseenesest oleks võinud alla sõita, aga meie ronisime ratta seljast maha ning tegime paar jooksusammu. 

Kui see Harku kolmapäevak suutis mu pisut ära hirmutada, siis tegelikult mulle selline rattaga turnimine õudselt meeldib. Harjutada on kõvasti vaja. Ja kasulikud nõuanded kuluksid samuti marjaks ära, kuidas mingites olukordades kõige arukam toimida oleks, et ratas alt minema ei kablutaks. 

Aga kogu see tehniline pool ja nikerdamine paneb mind hetkeks uisud unustama ning ajab vere keema. 

Kui siia peaks sattuma rattur, kes meie käest raja kohta päris ning uuris, kui mitu korda ringil jala maha panime, siis.... well, esimesel ringil oleks lihtsam olnud kokku lugeda need korrad, kui ei pannud jalga maha :)) Edasi läks juba paremaks ning ainult piiksusin, kui asi ekstreemseks kiskus. 

Tempo oli meil hästi rahulik, sest prioriteet ei olnud kiirus, vaid kogemus. Lobisesime ja itsitasime. Tsikid metsas ikkagi ;) 

Ja ega siis kohe ei saa vajutama hakata, eksole. Arenemisruumi peab ka jääma!

(PS! Loll on see, kes vabandust ei leia!)

Kokku: 1h 45min ja 15.38km (Ringi pikkus 5.1km ja meie sõitsime neid kolm.)

Hommikul käisin veel jooksmas ja tegin pilatest.
Kokku:
jooks - 27min ja 4.51km
pilates - 40min

50 random fakti minust

Fotod: Erakogu

Minust:

1. Pikkust on mul 173cm. Kaalu ei oska öelda, sest liigse stressi vältimise eesmärgil käin kaalust kaarega mööda. 

2. Keegi ei oska täpselt minu silmavärvi määrata. Pole rohelised, pole hallid, pole sinised. Ebamäärane sinakas-roheline. 

3. Minu eriala on õigusteadus, aga hingelt olen kirglik kunstiinimene. Vaatamata sellele ei ole mul kunagi käinud peast läbi mõtet seda õppima minna. 

4. Hakkasin kunagi klassikalist kitarri õppima, et oma sõrmed ja käsi peale õnnetust uuesti liikuma saada. Kokku õppisin 7a ja tinistan siiani.

5. Olen vastikult kangekaelne ja ei jäta enne, kui olen saavutanud selle, mida tahan. Ükskõik kui kaua see "miski" aega võtab või kui aeglaselt progress kulgeb. Või kui mitu korda tegemise käigus vinguda jõuan, et enam ei jaksa ega taha.

6. Mul on kaks hüüdnime - Hellu ja Farfalla(itaalia k liblikas). Esimene on tuletatud eesnimest, teise sain külge aastaid tagasi tänu suusavestile, mille selga helkurliblikad ehivad. Sellest ajast peale on liblikas minu jaoks isikliku tähendusega sümbol ja "kaubamärk" :) Neid võib leida mu riietelt, uiskudelt, rattalt, toast, maalidelt ning kaks ripuvad kaelas. 

7. Minu lemmikud värvid on pruun ja sinine :)

8. Mul on koguaeg kõht tühi! Ausalt.

9. Tähtkujult olen skorpion.

10. Kannan kella paremal käel ja olen seda teinud alates sellest hetkest, kui ma sain oma esimese käekella. 

Tervis:

1. Mul on krooniline kilpnäärme alatalitlus. 

Disaini ja valmistamise autoriõigused kuuluvad minule. -
"Liblikatüdruk"

2. 15 aastaselt libastusin trepil ja kukkusin oma randme sodiks. Tehti operatsioon, pandi traadid sisse, olin kaks kuud kipsis, võeti traadid välja ja... siiani ei saa pikalt pliiatsit või pintslit käes hoida.  Sõrmed kisuvad krampi ning käsi hakkab meeletult valutama.

3. Kui olin 4a, tõmbas võõras koer mul näo lõhki. Napilt oleksin silmast ilma jäänud. Õnneks haavad paranesid päris ilusti ja silm jäi ka pähe. Koeri kardan siiani. 

4. Mul on lülisammas kahest kohast kõver. 

5. Kui ma söön suhkrut, nisu, otra, kaera, piimatooteid ja/või pärmi, kaob mul immuunsus ära. 

6. Olen maasikataimede vastu allergiline ja neid puudutades tekib sama reaktsioon nagu nõgest katsudes. 

7. Olin mitu aastat hädas ägedate ärevushoogudega, millest sain lõpuks jagu õige toitumise ning venitusharjutustega. 

8. Põen auraga migreeni ja vahel kaob mul selle hoo ajal mõneks ajaks nägemine. 

9. Ma ei saa võtta mitte ühtegi rahustava või uinutava toimega rohtu, sest need tekitavad ärevust ja paanikahoogusid.

10. Olen oma tervise täielikult hiina meditsiini usaldusväärsetesse kätesse usaldanud. 

Sport:

1. Ma ei oska ujuda ja mulle ei meeldi võrkpall.

2. Vihkasin kehalist kasvatust, sest olin füüsiliselt kehv ega jaksanud teistega võidu kihutada. Väljaspool kooli siiski mängisin poistega jalkat ja kossu ning nendes kahes skoorisin kaitsemängu ja täpsete visetega. 

3. Ainuke diplom, mille ma koolis sain, oli spordipäeval palliviske eest - tennispalliga, 38,5m ja I koht.

4. Keskkoolis käisin mitu aastat poiste korvpallitrennis ja mängisin aastaid tennist. 

5. Pesapallis löön nagu vasakukäeline. Teistpidi ei oska. Muidu olen paremakäeline.

6. Muideks ma kunagi lubasin, et ma ei hakka mitte kunagi uisutama. Ma ei mäleta miks ma seda lubasin, aga mitte kunagi ära ütle mitte kunagi!!

7. Ma olen alati tahtnud vibu lasta. Siiani ei ole võimalust avanenud või ei ole iseendale seda võimalust avanud. 

8. Suusatamine on ainuke spordiala, mida ma tõesti viitsin telekast vaadata. 

9. Mulle meeldib spordis eesmärke seada ning neid täita. Mul on tunne, et kui ma suudan spordis, siis suudan igal pool mujal ka. 

10. Sport on minu jaoks nagu värske õhk. Ma pean saama seda hingata, et end elusana tunda!

Toit:

1. Jälestan seeni.

2. Mulle ei maitse sushi.

3. Ma ei söönud aastaid aprikoose just seetõttu, et nad on karvased :)

4. Kondenspiim võiks vabalt olla kaheksas surmapatt.

5. Mulle ei maitse keedetud või küpsetatud porgandid, küll aga jumaldan külma ja värsket porgandimahla.

6. Üle ühe kiivi korraga söömine paneb mul silmad sügelema.

7. Mulle hirmsasti maitseb kala, talleliha ja kana. Veiseliha ei võta seevastu suu sissegi. 

8. Maitsevad lihtsad toidud ja lihtsad maitsed. Igasugune eksootika ning tugevad vürtsid ei ole minu teema.

9. Ma ei maitsesta oma toite tavalise soola või pipraga, vaid kasutan selleks meresoola baasil tehtud ürdisoola. See ei tapa toidu enda maitset.

10. Mulle ei meeldi supid.. :-/

Veel minust:

1. Mul on 1 koer ja 3 kassi. Minu sõber, teine kuts, jookseb juba kaheksandat kuud pilve peal :( Pole tema lahkumisest siiani päris üle saanud.

2. Mulle ei meeldi vikerkaar. Natuke isegi kardan teda. Ei oska öelda miks, aga see, kuidas ta üle taeva laiutab, tekitab minus kõhedust.

3. Armastan lugeda teadusajakirju ning vaadata teadussaateid.

4. Mul on oma salakoht, kuhu ma alati lähen, kui juhe totaalselt kokku jookseb või tunnen, et nüüd on vaja kogu jama hetkeks pausile panna. 

5. Kardan pööraselt ämblikke. Kohe nii väga, et ma ei suuda nendega ühes ruumis olla ning neist möödumine tekitab külmavärinaid. 

Minu parim sõber!

6. Inimesed peavad mind tihtipeale ülbeks või kurjaks, sest ma olen tõsise näoga. Lükkan selle väite ümber. Ei ole kumbagi, kui keegi selleks põhjust ei anna. Tihti olen lihtsalt sügavalt oma mõtetesse süvenenud. 

7. Terviseprobleemid ja õnnetused on minu mõtlemist ning ellusuhtumist kõvasti muutnud. Üritan hinnata kõiki häid hetki ja kui satub mõni tilk tõrva meepotti, katsun selle lihtsalt ära kuidagi kannatada. 

8. Ma siiralt usun, et me saame kõik, mida soovime või mida kardame. Seetõttu üritan vähem muretseda ja karta ning julgemalt soovida ja unistada. Viimased küll kõhtu ei täida, kuid motiveerivad ja panevad tegutsema.

9. Mulle meeldivad kõik aastaajad, kuid kõige lemmikum on sügis. Selles värvidemängus ja külmas karges õhus on midagi vastupandamatut ja müstilist. 

10. Armastan loomi rohkem kui inimesi, sest nendes on kõik need puhtad ja hinnatud väärtused, mida inimestest aina vähem leiab. Nad on nii siirad ja ausad.  Lemmikud on kassid. Meeldib, et nende südame võitmisega peab pisut vaeva nägema. Ja see nende pehme kõht ja nurrumine.. :)) Nad võivad ju omapäi käia, aga...eks ma käin ise ka.

+1. Ei salli enda juures seda, et kipun palju asju viimasele hetkele jätma. Kõik saab muidugi õigeaegselt tehtud, kuid stressi ja paanikat on selle võrra topelt. Kahjuks ei ole suutnud seda viga endas parandada, sest laisk hääl kõrvade vahel laulab iga jumala kord sama laulu ning veenab mind osavalt, et aega on ja tehtud saab kõik niikuinii.
+2. Usun, et siin maailmas on palju rohkem, kui me silmade või muude meeleelunditega oleme võimelised haarama.
Ja ma usun, et ..art is a sense of magic! :)

50 random faktiga viskan Kätut (Kätu jookseb). 

Kes tunneb, et tahab ka 50 fakti enda kohta välja pritsida, siis olge lahked! Loen huviga :)

Homme peatun/sörgin Tartus. 

Ja parem oleks, et päike paistaks!