E-treening/päev 1/Läksime!

Foto: Erakogu

Minu käest mõnikord küsitakse, et miks ma ikka nii palju trenni teen, kui ma juba piisavalt vormis olen. Pisut kohmetuks tegev küsimus, sest kui ma nüüd päris aus olen, ei ole ma kunagi kaalulangetamise eesmärgiga trenni teinudki. Tennises on mulle algusest peale meeldinud kogu mängu ilu, uisutamises kiirus, suusatamises koordinatsioon, rattaga jõuab lihtsalt kiiremini kaugemale ning jooksust on saanud minu jaoks midagi niivõrd vabastavat, et kui ma ei jookseks, saaks minust minu enda mõtete ja emotsioonide vang. Nii, et ma liigun, sest läbi selle ma elan. Ükskõik siis kas välja või sisse.

Küllaltki raske on mõõta iseenda silmaringi laiust või mõttelaadi pikkust. Füüsiliste parameetrite mõõtmisega aga nii kergelt hätta ei jää. Sead endale eesmärgi ning selle püstitamisel võid küllaltki kindel olla, et oled sammukese jälle edasi astunud. Ja vot see mulle meeldibki - silmaga nähtav areng!  Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes nii mõtleb või kellele läbi kõrgele hüppamise ning kaugele maandumise (nii vaimselt kui ka füüsiliselt) areneda meeldib. 

Mõnikord on aga nii, et pinguta palju tahad, enda mõistus jääb väikeseks ning jalad lühikeseks. Noh, et kuhugi edasi jõudmise asemel tallad tühja tuult ning siis võibki juhtuda nii nagu minuga - motivatsioon kaob. 

Täna ma enam sellele ei keskendu, sest täna pole eile ja mul on plaan! ;) 

Et siis kuidas läbida poolmaraton tšempionina?

Esimene samm selleks on tehtud. Jooks/50-60min/SLS130-140. Ja emotsioon?

Kas te teate kui raske on aeglaselt joosta? Olen harjunud erinevatel ratastel arutult kihutama ning lausa arusaamatu võib olla teo sammul jalg jala ette löntsimine. Õnneks olen sellest rumalast valehäbist üle saanud, et äkki kõik vaatavad ning naeravad kui nõrk ma olen. Keegi ei vaata ja keegi ei naera! Aga kui mõni ikka tunneb, et spordirajal on kõik pilgud temal ning samm tahab paratamatult kiireks minna, tänu millele pulss juba viimased viis kilomeetrit kõrvust välja taob, on minul selleks puhuks üks nipp, kuidas ma ennast kõigest välja lülitan ning sammu tagasi aeglaseks sunnin - muusika! Valin mõne äärmiselt aeglase loo ning süvenen selle rütmi ja sõnadesse. Kui sõnad peas, siis laulan mõttes kaasa, kui mitte, ümisen viisi. Sammu üritan sättida aeglase loo rütmi järgi  ning selle kõige saatel hingan ma sügavalt ja rahulikult.  Tänu sellele ei huvita mind enam, kes minust mööda sõidab, vastu tuleb, hindavalt vaatab või mõttes kommenteerib. On ainult mina ja minu maailm, kus puuduvad spordiraja mees- ja naissoost "konkurendid", kes minu jooksutempo kuidagi sassi võiksid ajada. See on ka põhjus miks mõnikord jäävad tuttavad vastu teretamata ning (tegelikult üldsegi mitte) ülbelt oma teed lähen. 

Nii, et valehäbist rahuliku sammuga üle joostes ja ilusat ilma nautides, tuli täna kokku 60min ja 7.80km/SLS avg 140 ja max 160. Ma ei muretse, kas seda on vähe või palju, sest keegi koduväravas diplomeid ega medaleid ei jaganud.

Ja ma ei näe põhjust miks Sinagi peaksid muretsema. Olgu trenn raske või kerge, kiire või naeruväärselt aeglane, liikumine võiks ja peaks tegema meele rõõmsaks ning kehale head. Kui ei, siis äkki pole Sa enda vastu ikkagi päris aus olnud ning tuleb käik madalamaks vahetada..?
Suur soov üle oma võimete treenida võib selle tähelepaneku küll esialgu üsnagi tähtsusetuks muuta, kuid mõnikord viib just aeglaselt kiirustamine eesmärgile rutemini lähemale. Targemad räägivad ;)

E-treening.ee ja 3.Tartu linnamaraton(21km)

Küsi ja sulle antakse. Eesmärk, ma mõtlen :)

Suur soov oma motivatsioon jäädavalt üles leida, tõukas mind tegudele ning võtsin osa Facebooki E-treeningu poolt korraldatavast loosimisest, kus 4nda oktoobrini treenib väljavalitut hr Priit Ailt isiklikult. No ja nagu nipsti - mul vedas!!!! 
Minu püha kohus on nüüd kuuaega Priidu koostatud plaani järgi treenida ning vaatame, mis saab. 

Igaljuhul täitus korraga minu mitu soovi: 1) ma saan treenida kellegi targema koostatud plaani järgi, 2) osaleda Tartu linnamaratonil, kus ma tahtsin juba eelmisel aastal osaleda ning 3) mul on nüüd põhjus treenimiseks!!

Minu tegemisi kajastatakse E-treening.ee blogis ja Facebooki lehel, kuid kõige ehedamad ja vahetumad emotsioonid saavad siia kirja. 

Ma olen nii elevil!!! 
Sügisjooksul näeme siis! 

Septembrikuus kõik on uus!?

Oh, andke mulle ometi põhjus enda liigutamiseks, et laiskuseuss minust lõplikult välja koliks. Mingi tõsisem eesmärk, mingi challenge, mille nimel vaeva näha ning eesmärgipäraselt treenida. Muidu  ma jäängi diivanile raamatut lehitsema või hundiga hundi mänge mängima. 

Päris häbist maa alla ma siiski õnneks vajuma ei pea, sest mõnikord täitsa leiab endas nii palju jõudu/tahet, et väike jooks või pilates teha. Uisu ning rattasõiduks kõlblikest ilmadest kahjuks rääkida ei saa, sest nii ekstreem ma ei ole, et paduvihmaga veerema minna. Pealegi puudub mul vähimgi huvi hankida endale kriipiv kurk või tatine nina. 

Võtan veel natuke hoogu, et suvele hüvastijätuks lehvitada ning ennast sügisehõngulisemasse meeleollu viia. 

Kuna septembrikuus kõik uus on, siis selleks ajaks tuleb välja mõelda, mida, mil viisil ja kui palju ma teha tahaks ja tegema hakkan. No ei saa ju täitsa lambist "homme" alustada, kui palju mõnusamad on uuteks algusteks ja lubadusteks uus nädal, uus kuu ja/või uus aasta. Onju!? ;) 

Ma siis natuke mõtlen selle üle. Äkki juhtub mõni ime.

Motivace/Adršpach

Juba mõnda aega on mul tunne, et olen omadega reaalsusest ära kolinud. Head asjad tunduvad liiga head, et tõsi olla ja halvad liiga halvad, et nad päriselt juhtuda võiks. Nii, et kalkuleerin omadega kuskil seal vahepeal. Mingis kummalises vines, kus aeg kiirustab aeglaselt. Loodan mitte üles ärgata ja samas mitte täitsa magama jääda. 

..nagu see oleks peast terve inimese jutt või midagi :)

Motivatsiooni leidsin vahepeal üles Tšehhit väisates. Ma pole kindel, kui palju ma teda sealt kaasa endale krahmasin ning kauaks teda jätkub, kuid hetkel tundub, et kui päris liikuma ei saa, siis veidi rohkem vedama küll. Eile jooksin ja puha! :) Ja see nädal mitme mäe ja piiri taga möödus ka küllaltki sportlikult. Ilus oli. Tore oli!

Fotod: Erakogu/ instagr: Zakulleh 
(- siia mahutasin hunnikus rohkem pilte!)

Mõne päevaga trampisin trepist üles-trepist alla matkates oma sääremarjad nii valusaks, et niisama olla oli valus. Kuid need vaated ja ümbrus olid kõik seda väärt. Imeline! 

Seljaga arved ära saaks õiendatud, siis oleks täitsa super. Praegu on jätkuvalt tunne nagu keegi tugevam kärbiks mu tiibu ja suruks jõuga küüru selga.

Ahjaa, suvi on lõpuks Eesti üles leidnud, nii, et ruttu õue päikse kätte rõõmustama! Kui ilmataat vihmaga ei üllata, siis saab vist täna uisudki jalga. Seda ei ole ammu juhtunud. 

Isegi nagu väike õhin on sees :)

"SIIA!"

Koera treenimine on nagu tandemiga sõitmine. Sina annad oma panuse, partner oma ning teie liikumise edukus, kiirus ja teekond sõltuvad omavahelisest koostööst. Peale selle, et sul peavad olema oskused duot püsti hoida, peavad sinna vahele ära mahtuma veel hunnik kannatlikkust, palju usaldust ning suur tahe koostööd teha. 

Tegelikult just mõlemapoolsest soovist kõik alguse saabki.

Koostöö ning omavaheliste suhete loomine algab päevast, millal koer oma uude koju tuuakse. Nunnutamisest mängimiseni ning mängimisest esimeste õppetükkideni - iga liigutus on pusletükk suurde pilti, mis peegeldab teie omavahelisi suhteid ning on alustalaks nendele isikuomadustele, milliseks kutsikas kasvab.

Foto: Erakogu - "Lugupeetud kohtunik!.."/Instagr: Zakulleh

On oluline teada, et kogu  protsess ei seisne vaid kileda häälega platsil ringi kargamises ja koera patsutamises, vaid tähtis on tasakaalu hoidmine keelatu ja lubatu ning kiitmise ja karistamise vahel. Kõik peab tulema teenitult ning olema parasjagu. 

Selle kõige käigus selgub, kui palju tegelikult hoopis ise peab õppima. Ka enda kohta.

Eile sai hr Hundiga kuulekuskoolituse eksamit sooritades esimese taseme õppetükkidele ametlik punkt pandud. 

Tegelikult kahtlesin eelnevalt ikka väga sügavalt, kas mässava pubekaga on mõtet üldse platsile lolli minna mängima. Koolitaja suutis mu siiski pehmeks rääkida, et on, ja nii ma siis meid kiirelt ära registreerisingi. Sellele järgnev (nädal enne eksamit) oli muidugi sünonüüm katastroofile. Koer ei allunud pea ühelegi käsklusele ning improviseeris ise, mis tema arvates kõige õigem teha oleks. Igapäevast trennidest saadud emotsiooni kirjeldas hästi sõna "ahastus".. 

Viimased omavahelised mõttevahetused ja motiveeriv jutuajamine ning minek platsile.. Esimestena loomulikult, kuidas üldse õnn saaks teistmoodi naeratada (iroonia). Alati esimene..

Mina tegin oma väikesed vead, hunt omad, kuid vaatamata kõigele teenisime kokku 82 punkti 100st ning hindeks "hea". Arvestades seda, mis tsirkus seal peale meid lahti läks, siis nende läbikukkumiste, väga heade, rahuldavate ja heade keskel, oleme me oma soorituse üle ikka VÄGA õnnelikud! :) KK-1 tehtud! Ja noh, teenisime vist oma väikese mõisa ikka välja :P

Meil(ja mul) on küll veel väga palju õppida, kuid palju on juba selgeks saanud ja see motiveerib aktiivselt edasi treenima :)

Täitsa naljakas, kuidas eilne väike edukas sooritus oli palju rohkem rahuldust pakkuv ja hasarti tekitav, kui näiteks enda sportlike eesmärkide saavutamine. Ma vist olen nii tüütult kaua üksi mööda spordiradu nühkinud, et vahelduseks on mõnus jälle meeskonnas koostööd teha :)

Kõrvemaa-Ruila-Rõuge-Tallinn-Rõuge-Tallinn

Fotod: Erakogu /instagr: Zakulleh

Kui ma Endomondosse kiikan, siis haigutab sealt suuremalt osalt jätkuvalt kurb tühjus, kuid mõned erksamad ja ärksamad märgid on siia ja sinna ikka maha pandud. 

Näiteks sattusin ma sõitma Estonian Cup'i Tallinna maratoni avatud raja lühikest distantsi. Nii, et võib öelda, et pool lubadusest olen ma täitsa juba täitnud. Ok, võistlusel ma ei osalenud, aga et juba avatud rajale jõudsin, on võit omaette. Mingit eufooriat ei tekkinud ning motivatsioon kah ei kasvanud, kuid laheda trennina läks sõit kirja. Rada oli igati jõukohane ja mõnus. 

Oleks juba siis rehvid olnud siledamate vastu vahetatud, oleks palju kergem sõita olnud. Aga Oleksile on juba ammu üks keretäis tappa soolas.. :)

Järgmisena läks kirja Marimetsa Kapp/Ruila rattamaraton, kus otsustasin lõbu mõttes pika distantsi läbi loksuda. Kuskil poole peal hakkas mulle koitma, miks valdav enamus naisi lühikese distantsi numbritega kirjas olid.. :) No pole lugu. Võitma ei läinud, ei võitnud ka. Kõik mõisad jäid teistele. Motivatsioon kah pigem kahanes, kui kasvas, ja kõige tipuks otsustas puuk mind näost pureda. Siit moraal: vänta kiiremini! 

Rõugel pole küll võistlemisega midagi pistmist, kuid sinna kanti sattudes, otsustasin teha ühe pikema trenni. Nii, et mäest üles-mäest alla sai lipatud Haanjasse ja tagasi ning sutike peale. Kokku 18km. Suuremad tõusud kõndisin. 

Ilm oli palav, vesi sai otsa. Esimene tund oli kohati lausa ebameeldiv, kuid trenni teises pooles oli juba täitsa mõnus ning jooksu lõpetasin hea enesetundega. 

Sellele trennile moraali ei järgne. Lihtsalt tähelepanek, et pehme joogipudeliga on täitsa mugav joosta. Mul küll taskuid pole, kuhu seda toppida, aga mind ta ei sega ka käes hoides. 

Vaheapeal jõudsin paar jooksu ka Tallinnas teha. Mõlemal korral sain sahmaka paduvihma kaela. 

Laupäeval olin jälle Rõuges ning niikaua kui usinamad metsas ratastel higistasid, tegin mina joostes aega parajaks ning võtsin suuna uuesti Haanjasse. Seekord mööda teist teed ning joostes selgus, et ka palju laugemat. Tõsi, tõuse jagus sinnagi, kuid kõik nad olid sörgitavad. Mõnus ilm, mõnus muusika ja mõnusad 17km. Tundsin ennast motiveeritumana kui viimased kuud kokku. 

Pole moraali ega muid tähelepanekuid, kui vana tõdemus, et Lõuna-Eesti mulle meeldib ja väga!

No ja täna jooksin ka. 

Muusikat polnud, sest järgmised klapid läksid hingekarja, ja jalad olid nagu tinast. Lihtsalt sörkisin. Tuimalt. 

Tagasi koju oli tore jõuda :)

Ilmataat võiks nüüd vihmakraanid tagasi kinni keerata. Küll siis uisutaks. Vähemalt korra :)

Elu õpetab

„Mis on kõige hullem asi, mis sinuga juhtuda võib?“, küsin ma mõnikord endalt, kui hirm tegutsemisvõime halvab.  Surm?! Aga siis pole ju enam vahet. Kõik muud asjad ja olukorrad paistavad lühema või pikema aja jooksul lahendatavad ja teostatavad olevat.

Elu on üks paganama kummaline sündmuste jada, kus lõpuks võivad ka valed valikud sind ikkagi õigesse kohta välja juhatada. Selle jaoks on vist isegi oma kindel termin olemas – saatus.

Muretseda asjade pärast, mille üle puudub kontroll, on tarbetu, põdeda millegi pärast, mida enam niikuinii muuta ei saa, on mõttetu ajaraisk.

Enesekindlus on laias plaanis õnnelikkuse võti. Kuid sellega on nagu toidu maitsestamisega. Lisad vähe soola ja pipart, on toit sama maitsetu, maitsestad üle, muutub kõigile vastikuks. Et kogu kompotti tasakaalus hoida, peab mõnikord võimlema nagu pärdik üherattalisel.

Mis kukkumisse puutub, siis varem või hiljem kukume me kõik. Tõenäoliselt lausa mitu korda. Üksteisest erineme vaid selle poolest, kes jääbki näoli mutta lamama või kes pöörab ennast selili ning imetleb niikaua tähti, kuni leiab endas uuesti jaksu jalad alla ajada.

„Kannatlikkus on voorus!“, õpetab elu kärsitutele. Miks ta just voorus on, ei oska ma öelda, sest kipun tihti isegi pea laiali otsas rapsima, kuid kui nüüd mõtlema hakata, siis ehk on kaua nokitsetud kaunikene tõesti väärtuslikum ja kindlam, kui  heintest kiiruga ehitatud kolme põrsakese onn.

Ühiskond ja kogemused kujundavad meie maailmapilti ning me ise omakorda endast pilti teistele. Fakt on see, et üle varju ei hüppa meist keegi. Saame vaid muretseda selle eest, et teised meie varjude kõrval ka valgust näeksid, mis jääma meelitaks.  Tuleb meeles pidada, et kõikide uste hooletu ja mõtlematu kinni löömine võib ühel hetkel sulgeda ka kõik aknad. Pimedus ja kõrvulukustav vaikus on aga nauditavad vaid lühiajaliselt.

Mõistlikkus tuleb lapsikust jonnist võimalikult kaugele lahus hoida. Viimane teeb küll mõnikord kasulikku koostööd sihikindlusega, kuid siingi sõltub kõik vaatenurgast. Erinevad olukorrad nõuavad erinevat lähenemist ning erinevad inimesed erinevat kohtlemist. On äärmiselt totter loota, et meeldime kõigile, kui on siililegi selge, et me isegi ei jaksa kõike ja kõiki võrdselt hästi taluda. 

Ei tohi unustada, et mitte ühtegi lendu lastud sõna ei saa tagasi püüda, kuid rääkimata jätmine, mis tekitab hinges tormi, võib kiirelt kainelt kalkuleeriva analüüsivõime hukule viia.
Kõik tehtud teod jäävad tolmuna meie ümber keerlema ning tõenäoliselt jõuavad varem või hiljem kuskilt kaudu tagasi. Kui hea eest vastu pead said, olid järelikult ise loll ja panustasid valesse kohta või liiga vähe. Kuid nagu alguses sai mainitud, siis ei pea eksimused alati halvad olema.  

Päikesejänkude püüdmine võib olla tobe. Ma ju näen seda iga päev hr Hundi pealt, kes neid järjekindlalt tabada üritab. Kuid, kui see ikka siirast rõõmu pakub ja kedagi õnnelikuks teeb, siis kes olen mina või keegi kolmas ütlema, et see vale on? Erinevus rikastab ning mõistvus on selle krooniks. Eks me ju kõik püüdleme rahu ja õnnelikkuse poole.

No ja kuna kõik siin maailmas on omavahel naljakalt seotud, siis spordiga on nagu suhetega. Pead olema kannatlik, andma hingamisruumi, olema sihi- ja enesekindel,  võtma asja mõistusega, kuid usaldama oma südant, mõnikord laskma jalgadel viia just sinna, kus nad sibada tahavad, mitte kartma kaotusi ning aegajalt endale meelde tuletama, mis on see miski, mis meid selle "ühe" nimel niimoodi pingutama paneb. 

..sest, mis on kõige hullem asi, mis sinuga juhtuda võib? 
Seda minagi! ;)

SEB 32.Tartu jooksumaraton 2014

Ma arvan, et minu üks kõige lemmikumaid ütlusi jooksmise kohta on "Run like you stole something!". Ei mingit erilist ülepingutatud sügavmõttelisust, lihtsalt lihtne ja lööv. Tänane jooks umbes nii hoogsalt alguse saigi. Nagu oleks miskit keelatut pätsanud. 

Vaatasin eile terve päev närviliselt aknast välja ja nõidusin ilma. Sellist oavarrest sadu pole tükkaega näinud. Õnneks hommikune pilt oli juba hoopis midagi muud. Ei mingit sadu, ei liiga külm, ei liiga palav. 

Venitasin oma puusapainutajad lahti ning  loivasin starti. 

Kõik oli vahva. Enesetunne oli hea, jalad tundusid kerged, kõrvaklappidest mängis järjest muss, mis meeleolu üleval hoidis. Lausa nii vastikult suurepärane, et see oleks pidanud olema ohumärk, et mõned kilomeetrid eemal saabub pill pika ilu peale. 

Aga mis me ikka siin ilusatest asjadest pikalt heietame. Alustame kohe tüüpilise eestlasliku halaga, kuidas kärss oli kärnas ja maa täiesti läbikülmunud. Ühesõnaga, umbes kaheksandal kilomeetril jõudis mulle koos hirmsa väsimuse ja raskustundega jalgades kohale, et ei varastanud ma midagi ja pole mul kiiret kuhugi. Kümnendaks kilomeetriks oli olukord nii hull, et seisin raja ääres, hoidsin kord kõhust, kord seljast kinni ja üritasin kohutavast pistmisest lahti saada. Ei aidanud ei käed üleval, kõrval ega all jooksmine. Tuligi lihtsalt seista ja rahulikult hingata, kuni uuesti kõndima sai hakata. Jõudsin sildini, mis näitas, et 11km on veel jäänud ning nutt tahtis peale tulla. Jalad ei liikunud, pistmine polnud ka kuhugi kadunud ning kõige tipuks käisid lainetena külmavärinad üle keha. Võtsin geeli, kuid loodetud energialaks läks kuhugi kaduma. Tunne oli sant. 

Peas keerlesid magusad mõtted katkestamisest, kuid veensin end kiiresti mõistusele tulema ning koos mõistusega saabus tagasi ka tükike motivatsiooni ning osake jaksust, mida mõneks kilomeetriks jätkus. Ja jälle, pistab kurat! Kokku seisin kolm korda raja ääres ja tundsin, kuidas surm eemalt kuklasse hingas. Tunne oli nagu algklassides, kui ümber koolimaja aia kihutamine tahtis hinge seest rebida. 

Imelikult kombel ei ajanud isegi vihale. Lihtsalt natuke hale oli endast. Selge oli see, et 2.06'ga finishisse jõudmiseks oleks pidanud juhtuma ime, kuid kuna imedega on lood nagu on, siis pigem lootsin, et finisheeruks kasvõi eelmise aasta ajaga. 

Seitse kilomeetrit veel, kuus kilomeetrit veel, viis kilomeetrit.......kolm kilomeetrit.. Vältisin mõtteid, kui palju ma juba jooksnud olen ning keskendusin väikestele numbritele. Kaks viimast kilomeetrit oli lihtsalt reis kuule. Ausalt. Ma ei ole elus pikemaid kilomeetreid jooksnud. 

Viimasel kilomeetril motiveeris mind mõte sellest, et peale lõpetamist ei pea ma enam sammugi kuhugi jooksma. Võin kasvõi raja kõrvale pikali visata kui tahan. See oli minu 23km kõige ilusam mõte. 

Teine motiveerija oli neiu, kes oli enne starti parfüümivanne võtnud ning tema sappa sörkima jäädes, oleksin lihtsalt lämbunud. Läksin autopiloodi peale ja andsin jalgadele valu. 

Kui ma 2h 13min ja 45sek hiljem finisheerusin, ei olnud ma mitte kübetki pettunud, et ma oma Tartu jooksumaratoni senist parimat aega ei parandanud või naabrist parem ei olnud. Üldiselt kipub nii olema, et kui trenni ei tee, siis ei jõuagi. Imelik, eks?! :) Aga arvestades, kui mitu korda ma ikkagi seisin ja kui palju jalutasin, siis eelmise aastaga võrreldes oli see isegi edukam kulgemine, sest eelmisel aastal jooksin ma kõik need 23km. 

Aga, et ikka väike eneseõigustus kah enne lõppu jutu sisse ära mahuks, siis maastikul jookse ma ei naudi!

Muid vabandusi ei ole. Nõrk olen. 

Jooksu lõpetamisest meeldivam oli hoopis tagasi koju jõuda ning hr Hundiga kevadises vihmasabinas ja linnulaulu saatel üks väike jalutuskäik teha. 

Kodus on mõnus :)