E-treening/päev 4 ja 5/Juhuuuu, pulss on tagasi!

Aasta ja ports kuid peale, jõudsin ma lõpuks oma vigase ja jamava kellaga Polari esindusse. Parem hilja kui....leida! Järelduse, kas ma olen lihtsalt laisk või uskumatult kannatlik, võite ise teha. Tuli välja, et ei olegi normaalne iga kuu(või lausa iga nädal) vööanduril ja/või kellal patareisid vahetada :) Ülla-ülla, eksole. Kui kuskil on praaki, siis leiab see kindlasti tee minuni. Kannatlikkuse eest vahetati garantiikorras nii andur kui ka vöö välja. Lõpuks saime veel nii peenele kaubale, et maksin 6€ ning sain anduri, mida saan korraga kasutada nii RS200 kui ka RCX3'ga. 

Põhjus, miks ma sellise diili tegin, on imelihtne. RCX3 tõepoolest ei võtagi pulssi, kui (uisutades) käed seljataha paned. Ja ei tee seda ka vees. Tuleb välja, et tema andmeside lained lihtsalt ei levi läbi vee. Vot sulle. Nüüd on igaks elujuhtumiks kell olemas. 

Kuna eilne ja tänane trenn tuli ilma kellata teha, toimus pulsi mõõtmine vanakooli meetodil - kaelalt. Muudkui lugesin ja arvutasin. Sain õige ruttu selgeks, et kui suureks kasvan, siis pulsikellaks ma kindlasti saada ei taha. Kole tüütu.

Kui eilne jooks oli igas mõttes mõnus ja rahulik, siis tänane 90min uisutamist oli pesuehtne piin. 

Üritan nüüd niimoodi sättida, et kui vähegi võimalik, teen oma trennid hommikupoole, et organismi veidi varasema pingutamisega harjutada. Nii ma siis täna hommikul optimistlikult uisutama läksingi. Hoiatan juba ette, et oht jälle vingumürgitus saada. Esiteks oli tee nii paksult sodi ja kive täis, et panin kaks korda käpad maha. Terve elu jooksis sekundiga silme eest läbi(mitu korda järjest!). Oi, kuidas ma oleks tahtnud need uisud lihtsalt jalast võtta ja võssa visata.. Maas lebavad kivid, vastik vastutuul. Sisendasin endale kangekaelselt, et nii saabki tugevaks. Viimased 5min isegi juba peaaegu hakkasingi uskuma :)

Aja ja kilometraaži omavahelist suhet võrreldes, tundub nagu oleksin seda distantsi maastikul pigem roomanud, kui uisutanud. Pole isegi ühtegi muud vabandust varrukast välja sikutada, kui tõsiasi, et vastutuulega pulssi taastavas tsoonis hoida on mõnikord maruraske. Nii, et mingil hetkel ma isegi ei üritanud enam rõhku tehnikale panna. Lasin selja sirgu ning olin turist omade seas. 

Selliste trennide kõige rahuldustpakkuvam osa on soe dušš ja õigus iseendale õlale patsutades öelda - "Ära tegin!". 

Ja vot seepärast mulle plaani järgi treenida meeldibki. See kahandab oluliselt võimalust viilida. Tean, et ei tohi olla treeningplaani ori, kuid teinekord muudmoodi ei saa, kui keegi teine peab konkreetselt näpuga näitama, kuhu suunas ja kui palju vehkida tuleb. Minu puhul töötab hästi.

T: Jooks 40-50 min/SLS 140-145/7.24km ja 50min/ 50min pilatest

K: Rull taastavaks ~90 min/ 30.69km ja 1h 31min

E-treening/päev 2 ja 3/Tegijal juhtub..

Enamasti kipub see reegel minu jaoks paika pidavat, et kui trenni minnes juba väljaspool aeda seistes avastan, et midagi on tuppa ununenud, kuid sellele „millelegi“ järele ei viitsi minna, võin kindel olla, et viperusteta see liigutamine ei kulge.  Nii ka laupäeval, kui niigi iga minut arvel oli ning ratta ja uisutamise vahel valides, (just aja kokkuhoiu mõttes) esimese kasuks otsustasin.

L: Ratas/Rull taastavaks 90min

Vahelduseks mõtlesin need 90min mööda maastikku kulgeda. Otsuse langetamise tegi lihtsaks fakt, et kuhu iganes mujale ma ei läheks, saadaks mind tõenäoliselt vaid vastutuul.  Nii, et ma proovisin (laisk olles) labaselt Murphy’t üle kavaldada ning kihutasin metsa tuulevarju otsima. Murphy ei jäänud aga omapoolset käiku võlgu ning mingil hetkel tundsin tagumiku all natuke liiga pehmet vetrumist. Kiire visuaalse olukorra hindamise, analüüsi ning kalkulatsiooni tulemusel sai kähku selgeks, et ma pole selle lühikese ajaga mitte 10kg juurde võtnud, vaid tõenäoliselt hoopis millestki teravast üle uhanud. Ainuke positiivne noot asja juures oli see, et õhk sisises rehvist välja küllaltki aeglaselt(sündmustest etteruttavalt võin öelda, et koju jõudsin tänu sellele omade jõududega). Trenn jäigi poolikuks. 

Süümekad närivad siiani.

Kokku 17.31km ja 56min/SLS avg 140 ja max 160

Ka eile ei möödunud trenn takistusteta.

Mul on juba tükkaega Polar RCX 3’ga inetud arved õiendada. Muidu igati ilus ja tore kell, aga oma vajalikke funktsioone ei ole algusest peale korralikult täitnud. Pulsi asemel näitab suvalisi numbreid olenemata sellest, kuidas ma vöö eest hoolt olen kandnud või teda hellitanud. Olen sellele jonnipunnile tõesti kõiki võimalusi pakkunud ning nüüd on mul valida, kas viia ta uuesti Mefo’sse või visata esimese ettejuhtuva auto alla, sest ma enam ei jõua selle lollaka vidinaga kakelda.

Foto: Erakogu - Maantee äärele oli paras ports
nastikute ja rästikute beebisid end soojendama tulnud/
instagr: Zakulleh

Eile(P) oli kavas jooks (matk 8min jooks + 2min kõnd) 100min. Tegin selle puhtalt enda enesetunnet ja hingamist usaldades, sest noh.... kellast ma just rääkisin.

Rõõmust hüppamiseks(kui siis ainult üle pisikeste madude, sest neid jätkus mingil lõigul iga paari sammu taha) põhjust ei ole, sest need 100min matkamist naelutasid mu jalad tihedalt maa külge ning tunne oli valdavalt selline nagu jookseks esimest korda elus ja seda ka relvaähvardusel. Nautisin vaid iga 2min pikkust kõnnipausi, mis kahjuks liiga ruttu läbi said. Eriti nukraks läks olukord siis, kui ümber pöörasin ning tuldud teed tagasi hakkasin lonkima. Vastutuul oli räige ja alternatiive polnud. Tuli kannatada. 
Päevad pole vennad..

Aga, et kogu sellest lühikesest hüplikust kokkuvõttest mitte vingumürgitust saada, siis tegelikult mulle sellised intervalltreeningud ja matka stiilis kulgemised väga meeldivad. Miks? Sest aeg liigub jube ruttu. Igakord kui oled oma 8+2min seti ära teinud, on juba jälle 10min möödas :) Win!

Kokku: 14.28km ja 1h 43min (Lõpu 2+3min jalutasin.)

Täna puhkan ning edasi kulgeb minu plaan juba niimoodi:

E: puhkus

T: jooks 40-50 min (pulss avs 140-145)

K: ratas/rull taastavaks ~90 min 

N: puhkus

R: jooks 60-70 min (pulss avs 135-140) 

L: ratas/rull taastavaks ~90 min 

P: jooks (matk 8 min jooks + 2 min kõnd) 100 min 

See paganama kell tuleb ainult kuidagi korda saada..

E-treening/päev 1/Läksime!

Foto: Erakogu

Minu käest mõnikord küsitakse, et miks ma ikka nii palju trenni teen, kui ma juba piisavalt vormis olen. Pisut kohmetuks tegev küsimus, sest kui ma nüüd päris aus olen, ei ole ma kunagi kaalulangetamise eesmärgiga trenni teinudki. Tennises on mulle algusest peale meeldinud kogu mängu ilu, uisutamises kiirus, suusatamises koordinatsioon, rattaga jõuab lihtsalt kiiremini kaugemale ning jooksust on saanud minu jaoks midagi niivõrd vabastavat, et kui ma ei jookseks, saaks minust minu enda mõtete ja emotsioonide vang. Nii, et ma liigun, sest läbi selle ma elan. Ükskõik siis kas välja või sisse.

Küllaltki raske on mõõta iseenda silmaringi laiust või mõttelaadi pikkust. Füüsiliste parameetrite mõõtmisega aga nii kergelt hätta ei jää. Sead endale eesmärgi ning selle püstitamisel võid küllaltki kindel olla, et oled sammukese jälle edasi astunud. Ja vot see mulle meeldibki - silmaga nähtav areng!  Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes nii mõtleb või kellele läbi kõrgele hüppamise ning kaugele maandumise (nii vaimselt kui ka füüsiliselt) areneda meeldib. 

Mõnikord on aga nii, et pinguta palju tahad, enda mõistus jääb väikeseks ning jalad lühikeseks. Noh, et kuhugi edasi jõudmise asemel tallad tühja tuult ning siis võibki juhtuda nii nagu minuga - motivatsioon kaob. 

Täna ma enam sellele ei keskendu, sest täna pole eile ja mul on plaan! ;) 

Et siis kuidas läbida poolmaraton tšempionina?

Esimene samm selleks on tehtud. Jooks/50-60min/SLS130-140. Ja emotsioon?

Kas te teate kui raske on aeglaselt joosta? Olen harjunud erinevatel ratastel arutult kihutama ning lausa arusaamatu võib olla teo sammul jalg jala ette löntsimine. Õnneks olen sellest rumalast valehäbist üle saanud, et äkki kõik vaatavad ning naeravad kui nõrk ma olen. Keegi ei vaata ja keegi ei naera! Aga kui mõni ikka tunneb, et spordirajal on kõik pilgud temal ning samm tahab paratamatult kiireks minna, tänu millele pulss juba viimased viis kilomeetrit kõrvust välja taob, on minul selleks puhuks üks nipp, kuidas ma ennast kõigest välja lülitan ning sammu tagasi aeglaseks sunnin - muusika! Valin mõne äärmiselt aeglase loo ning süvenen selle rütmi ja sõnadesse. Kui sõnad peas, siis laulan mõttes kaasa, kui mitte, ümisen viisi. Sammu üritan sättida aeglase loo rütmi järgi  ning selle kõige saatel hingan ma sügavalt ja rahulikult.  Tänu sellele ei huvita mind enam, kes minust mööda sõidab, vastu tuleb, hindavalt vaatab või mõttes kommenteerib. On ainult mina ja minu maailm, kus puuduvad spordiraja mees- ja naissoost "konkurendid", kes minu jooksutempo kuidagi sassi võiksid ajada. See on ka põhjus miks mõnikord jäävad tuttavad vastu teretamata ning (tegelikult üldsegi mitte) ülbelt oma teed lähen. 

Nii, et valehäbist rahuliku sammuga üle joostes ja ilusat ilma nautides, tuli täna kokku 60min ja 7.80km/SLS avg 140 ja max 160. Ma ei muretse, kas seda on vähe või palju, sest keegi koduväravas diplomeid ega medaleid ei jaganud.

Ja ma ei näe põhjust miks Sinagi peaksid muretsema. Olgu trenn raske või kerge, kiire või naeruväärselt aeglane, liikumine võiks ja peaks tegema meele rõõmsaks ning kehale head. Kui ei, siis äkki pole Sa enda vastu ikkagi päris aus olnud ning tuleb käik madalamaks vahetada..?
Suur soov üle oma võimete treenida võib selle tähelepaneku küll esialgu üsnagi tähtsusetuks muuta, kuid mõnikord viib just aeglaselt kiirustamine eesmärgile rutemini lähemale. Targemad räägivad ;)

E-treening.ee ja 3.Tartu linnamaraton(21km)

Küsi ja sulle antakse. Eesmärk, ma mõtlen :)

Suur soov oma motivatsioon jäädavalt üles leida, tõukas mind tegudele ning võtsin osa Facebooki E-treeningu poolt korraldatavast loosimisest, kus 4nda oktoobrini treenib väljavalitut hr Priit Ailt isiklikult. No ja nagu nipsti - mul vedas!!!! 
Minu püha kohus on nüüd kuuaega Priidu koostatud plaani järgi treenida ning vaatame, mis saab. 

Igaljuhul täitus korraga minu mitu soovi: 1) ma saan treenida kellegi targema koostatud plaani järgi, 2) osaleda Tartu linnamaratonil, kus ma tahtsin juba eelmisel aastal osaleda ning 3) mul on nüüd põhjus treenimiseks!!

Minu tegemisi kajastatakse E-treening.ee blogis ja Facebooki lehel, kuid kõige ehedamad ja vahetumad emotsioonid saavad siia kirja. 

Ma olen nii elevil!!! 
Sügisjooksul näeme siis! 

Septembrikuus kõik on uus!?

Oh, andke mulle ometi põhjus enda liigutamiseks, et laiskuseuss minust lõplikult välja koliks. Mingi tõsisem eesmärk, mingi challenge, mille nimel vaeva näha ning eesmärgipäraselt treenida. Muidu  ma jäängi diivanile raamatut lehitsema või hundiga hundi mänge mängima. 

Päris häbist maa alla ma siiski õnneks vajuma ei pea, sest mõnikord täitsa leiab endas nii palju jõudu/tahet, et väike jooks või pilates teha. Uisu ning rattasõiduks kõlblikest ilmadest kahjuks rääkida ei saa, sest nii ekstreem ma ei ole, et paduvihmaga veerema minna. Pealegi puudub mul vähimgi huvi hankida endale kriipiv kurk või tatine nina. 

Võtan veel natuke hoogu, et suvele hüvastijätuks lehvitada ning ennast sügisehõngulisemasse meeleollu viia. 

Kuna septembrikuus kõik uus on, siis selleks ajaks tuleb välja mõelda, mida, mil viisil ja kui palju ma teha tahaks ja tegema hakkan. No ei saa ju täitsa lambist "homme" alustada, kui palju mõnusamad on uuteks algusteks ja lubadusteks uus nädal, uus kuu ja/või uus aasta. Onju!? ;) 

Ma siis natuke mõtlen selle üle. Äkki juhtub mõni ime.

Motivace/Adršpach

Juba mõnda aega on mul tunne, et olen omadega reaalsusest ära kolinud. Head asjad tunduvad liiga head, et tõsi olla ja halvad liiga halvad, et nad päriselt juhtuda võiks. Nii, et kalkuleerin omadega kuskil seal vahepeal. Mingis kummalises vines, kus aeg kiirustab aeglaselt. Loodan mitte üles ärgata ja samas mitte täitsa magama jääda. 

..nagu see oleks peast terve inimese jutt või midagi :)

Motivatsiooni leidsin vahepeal üles Tšehhit väisates. Ma pole kindel, kui palju ma teda sealt kaasa endale krahmasin ning kauaks teda jätkub, kuid hetkel tundub, et kui päris liikuma ei saa, siis veidi rohkem vedama küll. Eile jooksin ja puha! :) Ja see nädal mitme mäe ja piiri taga möödus ka küllaltki sportlikult. Ilus oli. Tore oli!

Fotod: Erakogu/ instagr: Zakulleh 
(- siia mahutasin hunnikus rohkem pilte!)

Mõne päevaga trampisin trepist üles-trepist alla matkates oma sääremarjad nii valusaks, et niisama olla oli valus. Kuid need vaated ja ümbrus olid kõik seda väärt. Imeline! 

Seljaga arved ära saaks õiendatud, siis oleks täitsa super. Praegu on jätkuvalt tunne nagu keegi tugevam kärbiks mu tiibu ja suruks jõuga küüru selga.

Ahjaa, suvi on lõpuks Eesti üles leidnud, nii, et ruttu õue päikse kätte rõõmustama! Kui ilmataat vihmaga ei üllata, siis saab vist täna uisudki jalga. Seda ei ole ammu juhtunud. 

Isegi nagu väike õhin on sees :)

"SIIA!"

Koera treenimine on nagu tandemiga sõitmine. Sina annad oma panuse, partner oma ning teie liikumise edukus, kiirus ja teekond sõltuvad omavahelisest koostööst. Peale selle, et sul peavad olema oskused duot püsti hoida, peavad sinna vahele ära mahtuma veel hunnik kannatlikkust, palju usaldust ning suur tahe koostööd teha. 

Tegelikult just mõlemapoolsest soovist kõik alguse saabki.

Koostöö ning omavaheliste suhete loomine algab päevast, millal koer oma uude koju tuuakse. Nunnutamisest mängimiseni ning mängimisest esimeste õppetükkideni - iga liigutus on pusletükk suurde pilti, mis peegeldab teie omavahelisi suhteid ning on alustalaks nendele isikuomadustele, milliseks kutsikas kasvab.

Foto: Erakogu - "Lugupeetud kohtunik!.."/Instagr: Zakulleh

On oluline teada, et kogu  protsess ei seisne vaid kileda häälega platsil ringi kargamises ja koera patsutamises, vaid tähtis on tasakaalu hoidmine keelatu ja lubatu ning kiitmise ja karistamise vahel. Kõik peab tulema teenitult ning olema parasjagu. 

Selle kõige käigus selgub, kui palju tegelikult hoopis ise peab õppima. Ka enda kohta.

Eile sai hr Hundiga kuulekuskoolituse eksamit sooritades esimese taseme õppetükkidele ametlik punkt pandud. 

Tegelikult kahtlesin eelnevalt ikka väga sügavalt, kas mässava pubekaga on mõtet üldse platsile lolli minna mängima. Koolitaja suutis mu siiski pehmeks rääkida, et on, ja nii ma siis meid kiirelt ära registreerisingi. Sellele järgnev (nädal enne eksamit) oli muidugi sünonüüm katastroofile. Koer ei allunud pea ühelegi käsklusele ning improviseeris ise, mis tema arvates kõige õigem teha oleks. Igapäevast trennidest saadud emotsiooni kirjeldas hästi sõna "ahastus".. 

Viimased omavahelised mõttevahetused ja motiveeriv jutuajamine ning minek platsile.. Esimestena loomulikult, kuidas üldse õnn saaks teistmoodi naeratada (iroonia). Alati esimene..

Mina tegin oma väikesed vead, hunt omad, kuid vaatamata kõigele teenisime kokku 82 punkti 100st ning hindeks "hea". Arvestades seda, mis tsirkus seal peale meid lahti läks, siis nende läbikukkumiste, väga heade, rahuldavate ja heade keskel, oleme me oma soorituse üle ikka VÄGA õnnelikud! :) KK-1 tehtud! Ja noh, teenisime vist oma väikese mõisa ikka välja :P

Meil(ja mul) on küll veel väga palju õppida, kuid palju on juba selgeks saanud ja see motiveerib aktiivselt edasi treenima :)

Täitsa naljakas, kuidas eilne väike edukas sooritus oli palju rohkem rahuldust pakkuv ja hasarti tekitav, kui näiteks enda sportlike eesmärkide saavutamine. Ma vist olen nii tüütult kaua üksi mööda spordiradu nühkinud, et vahelduseks on mõnus jälle meeskonnas koostööd teha :)

Kõrvemaa-Ruila-Rõuge-Tallinn-Rõuge-Tallinn

Fotod: Erakogu /instagr: Zakulleh

Kui ma Endomondosse kiikan, siis haigutab sealt suuremalt osalt jätkuvalt kurb tühjus, kuid mõned erksamad ja ärksamad märgid on siia ja sinna ikka maha pandud. 

Näiteks sattusin ma sõitma Estonian Cup'i Tallinna maratoni avatud raja lühikest distantsi. Nii, et võib öelda, et pool lubadusest olen ma täitsa juba täitnud. Ok, võistlusel ma ei osalenud, aga et juba avatud rajale jõudsin, on võit omaette. Mingit eufooriat ei tekkinud ning motivatsioon kah ei kasvanud, kuid laheda trennina läks sõit kirja. Rada oli igati jõukohane ja mõnus. 

Oleks juba siis rehvid olnud siledamate vastu vahetatud, oleks palju kergem sõita olnud. Aga Oleksile on juba ammu üks keretäis tappa soolas.. :)

Järgmisena läks kirja Marimetsa Kapp/Ruila rattamaraton, kus otsustasin lõbu mõttes pika distantsi läbi loksuda. Kuskil poole peal hakkas mulle koitma, miks valdav enamus naisi lühikese distantsi numbritega kirjas olid.. :) No pole lugu. Võitma ei läinud, ei võitnud ka. Kõik mõisad jäid teistele. Motivatsioon kah pigem kahanes, kui kasvas, ja kõige tipuks otsustas puuk mind näost pureda. Siit moraal: vänta kiiremini! 

Rõugel pole küll võistlemisega midagi pistmist, kuid sinna kanti sattudes, otsustasin teha ühe pikema trenni. Nii, et mäest üles-mäest alla sai lipatud Haanjasse ja tagasi ning sutike peale. Kokku 18km. Suuremad tõusud kõndisin. 

Ilm oli palav, vesi sai otsa. Esimene tund oli kohati lausa ebameeldiv, kuid trenni teises pooles oli juba täitsa mõnus ning jooksu lõpetasin hea enesetundega. 

Sellele trennile moraali ei järgne. Lihtsalt tähelepanek, et pehme joogipudeliga on täitsa mugav joosta. Mul küll taskuid pole, kuhu seda toppida, aga mind ta ei sega ka käes hoides. 

Vaheapeal jõudsin paar jooksu ka Tallinnas teha. Mõlemal korral sain sahmaka paduvihma kaela. 

Laupäeval olin jälle Rõuges ning niikaua kui usinamad metsas ratastel higistasid, tegin mina joostes aega parajaks ning võtsin suuna uuesti Haanjasse. Seekord mööda teist teed ning joostes selgus, et ka palju laugemat. Tõsi, tõuse jagus sinnagi, kuid kõik nad olid sörgitavad. Mõnus ilm, mõnus muusika ja mõnusad 17km. Tundsin ennast motiveeritumana kui viimased kuud kokku. 

Pole moraali ega muid tähelepanekuid, kui vana tõdemus, et Lõuna-Eesti mulle meeldib ja väga!

No ja täna jooksin ka. 

Muusikat polnud, sest järgmised klapid läksid hingekarja, ja jalad olid nagu tinast. Lihtsalt sörkisin. Tuimalt. 

Tagasi koju oli tore jõuda :)

Ilmataat võiks nüüd vihmakraanid tagasi kinni keerata. Küll siis uisutaks. Vähemalt korra :)