E-treening/Viimane nädal

E: ratas 90 min, viimane 30 min võiks sõita tempokamalt.
T: jooks 40-50 min, viimased 20 min tempokalt, kuni ~5:00 min/km, jälgi siin, et väga kiiremaks ei lähe. Pigem mugavuse piires ja kerge varuga.
K: Puhkus
N: jooks 20-30 min, rahulikult, isu tekitamine laupäevaks
R: Puhkus
L: Tartu Linnamaraton, 21 km (plaan ~5:00 min/km avg)
P: Puhkus või kerge taastav aktiivsus (ratas/ujumine)

Homme veel ja... 

E-treening/Ikka on kiire veel!

Kui ruubikukuubiku lahendamine kuidagi ei edene, tasub see mõneks ajaks käest panna ning millalgi hiljem uuesti proovida. Ehk siis teisisõnu - kui juhe kokku jookseb, paki asjad ja sõida nädalavahetuseks Otepääle. 

Tartu rattamaraton jäi sel aastal sõitmata. Otsustavaks sai pinges ja teibitud ülaselg, mille seisukorda mitu tundi velo otsas küürutamine kuidagi parendanud ei oleks. Nii, et kibe tunne hinges, seisin seekord hoopis raja ääres ning elasin omadele kaasa :) Rõõm seegi. 

Maratoni auks tegin eile ühe pika ja rahuliku "rattasõidu" jõusaalis velo seljas. Olin täitsa ära unustanud milline piin on tagumikule ja ajule 90min kohapeal paigal istuda. Aga noh, siseruumi plussid tegid valiku lihtsaks - soe ja vihma ei saja. 

Kuigi nö otsustavad trennid sai Tallinnas ära tehtud(loe: lidusin nii, et hing paelaga kaelas), jäi üks mõnus maasikas ka Otepääks. Esialgselt oli plaanis küll 100-110min 8min+2min rütmis matk, kuid Otepää maastik mängis plaani veidi ümber ning matkast sai lihtsalt rahulik sörk, mille sisse jäänud suuremad tõusud jalutasin. 

Seekord ei ole millegi üle nuriseda. Tundub, et vaikselt kohanen ja arenen. Sellised pikad ja rahulikud trennid on mu vaieldamatud lemmikud. 

Mis aga nendesse lühematesse sutsakatesse puutub, siis ilustama ei hakka ja ütlen ausalt, et need kiirust arendavad trennid on minu jaoks jätkuvalt paganama rõvedad. Üks asi on ennast tahtejõuga kodust välja ajada, kui üldse ei viitsi(õnneks viimasel ajal ei ole seda probleemi enam olnud), kuid hoopis teine asi on sundida ennast iseseisvalt mugavustsoonist välja jooksma. Südametunnistus ei ole lasknud siiani veel viilida. Muidugi tahaks iga teine või kolmas kord  maha kükitada ja paelu siduda, kui raskeks läheb, kuid vaevalt selle oskuse kiirust 4ndal väga hinnataks. Nii, et täiskäik sisse ja edasi.

Midagi pole teha. Kuna alternatiive pole ja ebamugavustunne on kasvamisprotsessi vältimatu osa, siis jään vaid lootma, et sellest kõigest on poolmaratonil kuhjaga kasu. 

Sellel nädalal uue hooga. Ikka on kiire sees veel. No kuhu ometi? :)

E: kerge aktiivsus
T: jooks 10-15 min soojaks, 6X 50 sek aktiivne tõusujooks koos korraliku pulsi taastumisega. Seejärel 10 min jooksu vahele. Trenni teises pooles tempojooksud 1X1000 m (5:00-5:15) puhkuseks 3 min sörki ja 2X500 (2:20-2:30) puhkuseks 2 min sõrki. Lõpetuseks 5-10 min jooksu ja kõik. 
K: ratas/rull taastavaks ~90 min.
N: jooks 10-15 min soojaks. Tempojooksud mugavuse piires, punnitama ära hakka. 9 min kiirelt/ 4 min + 7 min kiirelt/ 3 min + 5 min kiirelt/ 2 min + 3 min kiirelt/ 1 min + 1 min kiirelt. Lõdvestuseks 10 min
R: Puhkus! 
L: jooks maastikul või matk (8 min jooks + 2 min kõnd) 80 min
P: puhkus või kerge aktiivsus (ratas/ujumine) 

E-treening/Esimesed kaks nädalat ning kolmanda nädala uus plaan!

Eiei, motivatsioon ei ole kuhugi kadunud, küll aga innukus kirjutada. Ei saa kohe neid kahte tegevust korraga ree peale. Igakord, kui peale trenni arvuti taha olen istunud, jõuan kiirelt veendumusele, et aeglastest lonkimistest ei ole midagi märkimisväärset jagada. Keda see ikka huvitab, et trenni kõige tublim osa oli väravast välja astumine ning parim osa koju jõudmine ja soe dušš :) 

Nii, et teeme lühidalt. Eelmine nädal kulges enam vähem selliselt nagu (allpool) nädalaplaan ette nägi.. Ära jäid ainult mõlemad taastavad treeningud, sest kolmapäeval tahtis migreen pea plahvatama panna ja laupäeval oli selline meeletu väsimus, et suutsin vaevu üleval püsida. Leidsin, et see pole koht, kus treeningplaani ori olla ning targem on jõuvarusid pühapäevaseks pikaks trenniks säilitada. 

E: puhkus
T: jooks 50 min (pulss avs 140)

K: ratas/rull taastavaks ~90 min 

N: puhkus

R: jooks 70 min (pulss avs 140) 

L: ratas/rull taastavaks ~90 min 

P: jooks (matk 8 min jooks + 2 min kõnd) 110 min 

Kõik tehtud trennid olid meeldivalt rahulikud, kuid põhiprobleemiks oli jätkuvalt piinlikult madala pulsi hoidmine. Õigemini pole probleemiks see, et pulss  üldse kontrollile ei alluks, kuid kipun andmeid(tempo ja pulsi omavahelist suhet) liialt eelmise aastaga võrdlema, kui kogu organism palju treenitum ja sitkem oli. Tunnen, et venin nagu tigu ja see tekitab tuska ning kahandab enesekindlust oktoobris hästi joosta. 

Enim hirmutas pühapäevane 110min jooks, sest nii pikka trenni/jooksu ei ole ma väga ammu teinud. Üllatuslikult osutus see aga hoopis kõige nauditavamaks. Ilm oli soe ja ilus, mets lõhnas sügiseselt, inimesi oli vähe, muusika kõrvas mängis sammuga täpselt kokku ja.. kõik oli lihtsalt suurepärane. Paar viimast kilomeetrit tulid küll puhtalt tahtejõu pealt, sest kark oli all juba päris kange, kuid see ei vähendanud karvavõrdki seda rõõmu ja mõnusat emotsiooni, mida kogu treening pakkus. 

Sellel nädalal ootab mind ees aga hoopis teises rütmis minek. 

Nagu näha, tuleb jalad kõhu alt välja võtta. 

E: puhkus või kerge aktiivsus (ujumine vms)

T: jooks 10-15 min soojaks, leia üks tõus, mida saad joosta 40-50 sek, st mitte väga järsk, seda tõusu siis 6X üles ja rahulikult sörk alla tagasi, jälgi taas pulsse, et oleksid uue tõusu jaoks taastunud. Pulss võib minna tõusul 160-165, mitte väga palju rohkem. Kui tõusud tehtud, siis sörgi 5-10 min rahulikult peale ja seejärel ~ 2 km tõusva tempoga, alusta u 5:30/km kohta ja proovi jõuda 5:00 ni. Pulsi osas sama reegel, mis tõusudega, ehk siis kuni ~165. Seejärel kerge taastav sörk ja kõik. Kokku u 60 min treening. 
K: ratas/rull taastavaks ~90 min. Jälgi, et oleks taastav treening! 

N: jooks 10-15 min soojaks, 5X 2 min tempojooks / üle 3 min taastava sörgi, 10 min lõdvestuseks. Kogu aeg ~50min. Juhul kui saad, siis võid teha 2 min asemel 500 m ja vaata, et aeg oleks 2:15-2:30. 

R: puhkus

L: jooks (matk 8 min jooks + 2 min kõnd) 100 min

P: puhkus või kerge aktiivsus (ratas) 

Esimene kiirendustega/lõikudega trenn on seljataga ja pean ütlema, et see oli meeldivalt vastik. Või vastikult meeldiv? Viimati sai tõsisemalt pingutatud maikuus Tartu jooksul ja sellest on siiani mõru maik suus. Peale seda pole üldse minekut olnud. Nii, et tänase ees oli mul hirm. 

Järgisin täpselt juhiseid. Sörkisin rahulikus tempos Trummi lähistele, kus suusaradadega külgneb üks pikem asfalttõus. Otsustasin oma 40-50sek sutsakad seal ära teha. Nende ees mul väga suurt aukartust polnud, sest sellised lühikesed mäest üles pingutamised, on mulle kummalisel kombel alati väga meeldinud. Ilmselt seetõttu, et peale üles jõudmist on lausa lust ja lillepidu alla tagasi lonkida. Ja mulle on alati meeldinud see tunne, kuidas taastudes veremaitse suust kaob ning enesetunne normaliseerub. Imelik? Jajah, nii nad minu kohta ütlevad :P

Mis aga edasist puudutab, vot see muutis mind juba ebakindlaks. Otsustasin need 2km joosta Hiiu-Haabersti kergliiklusteel, kus distants on ilusti ära märgitud. Kuna kellal puudub gps funktsioon ning telefoni on tülikas koguaeg piiluda, on need kilomeetripostid lausa kullatükid. 

Nii, et siis umbes 2km tõusva tempoga.. 

Kuna ühe kilomeetri ajaks tuli 5:50min/km ja kiireimaks 5:01min/km, siis mul ei ole õrna aimugi, mis tempoga ma alustasin. Üritasin igaljuhul järjest kiirendada. Huh, raske oli! Ja lõpuks oli lausa päris rõve. Nii, et kui olin 1,5km ära jooksnud, mõtlesin, et tegelikult on ju see ka juba päris hea ja..äkki polegi rohkem vaja!? Õnneks ei andnud iseendale loobumise võimalust ning hambad ristis vedasin ennast 2km postini. Seejärel luba hetkeks hinge tõmmata, ümberpöörd ning "koju" tagasi. 

Emotsioon? Ausalt?! Kartsin palju hullemat. Päriselt mahtus aga terve selle tunni sisse võrdsel määral vastikust ja ülimat naudingut. 

Oma kahe eelmise treeningnädala kohta ei oska muud kokkuvõtvalt öelda, kui seda, et minu pidev väsimus on praeguseks juba murettekitavaks muutunud. Ei ole aidanud vitamiinid, taimsed rohud ega nõelravi. Homme vereanalüüsid ja loodetavasti selgub täpsemalt minu madala vererõhu ning kehva enesetunde põhjus. Ei jaksa enam elav surnu olla. Ainuke rõõm ongi sellised kiired trennid, kus saab vere käima, siis veab õhtuni kenasti välja. 

Ja täna õhtul ootab mind füsio külastus. Loodetavasti saan oma kõvera selja osas abi ning asjalikke nõuandeid. 

Neljas oktoober läheneb hirmuäratava kiirusega... Ma ei ole veel üldse valmis! 

(Aga kindlasti rohkem kui 2 nädalat tagasi!)

E-treening/päev 4 ja 5/Juhuuuu, pulss on tagasi!

Aasta ja ports kuid peale, jõudsin ma lõpuks oma vigase ja jamava kellaga Polari esindusse. Parem hilja kui....leida! Järelduse, kas ma olen lihtsalt laisk või uskumatult kannatlik, võite ise teha. Tuli välja, et ei olegi normaalne iga kuu(või lausa iga nädal) vööanduril ja/või kellal patareisid vahetada :) Ülla-ülla, eksole. Kui kuskil on praaki, siis leiab see kindlasti tee minuni. Kannatlikkuse eest vahetati garantiikorras nii andur kui ka vöö välja. Lõpuks saime veel nii peenele kaubale, et maksin 6€ ning sain anduri, mida saan korraga kasutada nii RS200 kui ka RCX3'ga. 

Põhjus, miks ma sellise diili tegin, on imelihtne. RCX3 tõepoolest ei võtagi pulssi, kui (uisutades) käed seljataha paned. Ja ei tee seda ka vees. Tuleb välja, et tema andmeside lained lihtsalt ei levi läbi vee. Vot sulle. Nüüd on igaks elujuhtumiks kell olemas. 

Kuna eilne ja tänane trenn tuli ilma kellata teha, toimus pulsi mõõtmine vanakooli meetodil - kaelalt. Muudkui lugesin ja arvutasin. Sain õige ruttu selgeks, et kui suureks kasvan, siis pulsikellaks ma kindlasti saada ei taha. Kole tüütu.

Kui eilne jooks oli igas mõttes mõnus ja rahulik, siis tänane 90min uisutamist oli pesuehtne piin. 

Üritan nüüd niimoodi sättida, et kui vähegi võimalik, teen oma trennid hommikupoole, et organismi veidi varasema pingutamisega harjutada. Nii ma siis täna hommikul optimistlikult uisutama läksingi. Hoiatan juba ette, et oht jälle vingumürgitus saada. Esiteks oli tee nii paksult sodi ja kive täis, et panin kaks korda käpad maha. Terve elu jooksis sekundiga silme eest läbi(mitu korda järjest!). Oi, kuidas ma oleks tahtnud need uisud lihtsalt jalast võtta ja võssa visata.. Maas lebavad kivid, vastik vastutuul. Sisendasin endale kangekaelselt, et nii saabki tugevaks. Viimased 5min isegi juba peaaegu hakkasingi uskuma :)

Aja ja kilometraaži omavahelist suhet võrreldes, tundub nagu oleksin seda distantsi maastikul pigem roomanud, kui uisutanud. Pole isegi ühtegi muud vabandust varrukast välja sikutada, kui tõsiasi, et vastutuulega pulssi taastavas tsoonis hoida on mõnikord maruraske. Nii, et mingil hetkel ma isegi ei üritanud enam rõhku tehnikale panna. Lasin selja sirgu ning olin turist omade seas. 

Selliste trennide kõige rahuldustpakkuvam osa on soe dušš ja õigus iseendale õlale patsutades öelda - "Ära tegin!". 

Ja vot seepärast mulle plaani järgi treenida meeldibki. See kahandab oluliselt võimalust viilida. Tean, et ei tohi olla treeningplaani ori, kuid teinekord muudmoodi ei saa, kui keegi teine peab konkreetselt näpuga näitama, kuhu suunas ja kui palju vehkida tuleb. Minu puhul töötab hästi.

T: Jooks 40-50 min/SLS 140-145/7.24km ja 50min/ 50min pilatest

K: Rull taastavaks ~90 min/ 30.69km ja 1h 31min

E-treening/päev 2 ja 3/Tegijal juhtub..

Enamasti kipub see reegel minu jaoks paika pidavat, et kui trenni minnes juba väljaspool aeda seistes avastan, et midagi on tuppa ununenud, kuid sellele „millelegi“ järele ei viitsi minna, võin kindel olla, et viperusteta see liigutamine ei kulge.  Nii ka laupäeval, kui niigi iga minut arvel oli ning ratta ja uisutamise vahel valides, (just aja kokkuhoiu mõttes) esimese kasuks otsustasin.

L: Ratas/Rull taastavaks 90min

Vahelduseks mõtlesin need 90min mööda maastikku kulgeda. Otsuse langetamise tegi lihtsaks fakt, et kuhu iganes mujale ma ei läheks, saadaks mind tõenäoliselt vaid vastutuul.  Nii, et ma proovisin (laisk olles) labaselt Murphy’t üle kavaldada ning kihutasin metsa tuulevarju otsima. Murphy ei jäänud aga omapoolset käiku võlgu ning mingil hetkel tundsin tagumiku all natuke liiga pehmet vetrumist. Kiire visuaalse olukorra hindamise, analüüsi ning kalkulatsiooni tulemusel sai kähku selgeks, et ma pole selle lühikese ajaga mitte 10kg juurde võtnud, vaid tõenäoliselt hoopis millestki teravast üle uhanud. Ainuke positiivne noot asja juures oli see, et õhk sisises rehvist välja küllaltki aeglaselt(sündmustest etteruttavalt võin öelda, et koju jõudsin tänu sellele omade jõududega). Trenn jäigi poolikuks. 

Süümekad närivad siiani.

Kokku 17.31km ja 56min/SLS avg 140 ja max 160

Ka eile ei möödunud trenn takistusteta.

Mul on juba tükkaega Polar RCX 3’ga inetud arved õiendada. Muidu igati ilus ja tore kell, aga oma vajalikke funktsioone ei ole algusest peale korralikult täitnud. Pulsi asemel näitab suvalisi numbreid olenemata sellest, kuidas ma vöö eest hoolt olen kandnud või teda hellitanud. Olen sellele jonnipunnile tõesti kõiki võimalusi pakkunud ning nüüd on mul valida, kas viia ta uuesti Mefo’sse või visata esimese ettejuhtuva auto alla, sest ma enam ei jõua selle lollaka vidinaga kakelda.

Foto: Erakogu - Maantee äärele oli paras ports
nastikute ja rästikute beebisid end soojendama tulnud/
instagr: Zakulleh

Eile(P) oli kavas jooks (matk 8min jooks + 2min kõnd) 100min. Tegin selle puhtalt enda enesetunnet ja hingamist usaldades, sest noh.... kellast ma just rääkisin.

Rõõmust hüppamiseks(kui siis ainult üle pisikeste madude, sest neid jätkus mingil lõigul iga paari sammu taha) põhjust ei ole, sest need 100min matkamist naelutasid mu jalad tihedalt maa külge ning tunne oli valdavalt selline nagu jookseks esimest korda elus ja seda ka relvaähvardusel. Nautisin vaid iga 2min pikkust kõnnipausi, mis kahjuks liiga ruttu läbi said. Eriti nukraks läks olukord siis, kui ümber pöörasin ning tuldud teed tagasi hakkasin lonkima. Vastutuul oli räige ja alternatiive polnud. Tuli kannatada. 
Päevad pole vennad..

Aga, et kogu sellest lühikesest hüplikust kokkuvõttest mitte vingumürgitust saada, siis tegelikult mulle sellised intervalltreeningud ja matka stiilis kulgemised väga meeldivad. Miks? Sest aeg liigub jube ruttu. Igakord kui oled oma 8+2min seti ära teinud, on juba jälle 10min möödas :) Win!

Kokku: 14.28km ja 1h 43min (Lõpu 2+3min jalutasin.)

Täna puhkan ning edasi kulgeb minu plaan juba niimoodi:

E: puhkus

T: jooks 40-50 min (pulss avs 140-145)

K: ratas/rull taastavaks ~90 min 

N: puhkus

R: jooks 60-70 min (pulss avs 135-140) 

L: ratas/rull taastavaks ~90 min 

P: jooks (matk 8 min jooks + 2 min kõnd) 100 min 

See paganama kell tuleb ainult kuidagi korda saada..

E-treening/päev 1/Läksime!

Foto: Erakogu

Minu käest mõnikord küsitakse, et miks ma ikka nii palju trenni teen, kui ma juba piisavalt vormis olen. Pisut kohmetuks tegev küsimus, sest kui ma nüüd päris aus olen, ei ole ma kunagi kaalulangetamise eesmärgiga trenni teinudki. Tennises on mulle algusest peale meeldinud kogu mängu ilu, uisutamises kiirus, suusatamises koordinatsioon, rattaga jõuab lihtsalt kiiremini kaugemale ning jooksust on saanud minu jaoks midagi niivõrd vabastavat, et kui ma ei jookseks, saaks minust minu enda mõtete ja emotsioonide vang. Nii, et ma liigun, sest läbi selle ma elan. Ükskõik siis kas välja või sisse.

Küllaltki raske on mõõta iseenda silmaringi laiust või mõttelaadi pikkust. Füüsiliste parameetrite mõõtmisega aga nii kergelt hätta ei jää. Sead endale eesmärgi ning selle püstitamisel võid küllaltki kindel olla, et oled sammukese jälle edasi astunud. Ja vot see mulle meeldibki - silmaga nähtav areng!  Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes nii mõtleb või kellele läbi kõrgele hüppamise ning kaugele maandumise (nii vaimselt kui ka füüsiliselt) areneda meeldib. 

Mõnikord on aga nii, et pinguta palju tahad, enda mõistus jääb väikeseks ning jalad lühikeseks. Noh, et kuhugi edasi jõudmise asemel tallad tühja tuult ning siis võibki juhtuda nii nagu minuga - motivatsioon kaob. 

Täna ma enam sellele ei keskendu, sest täna pole eile ja mul on plaan! ;) 

Et siis kuidas läbida poolmaraton tšempionina?

Esimene samm selleks on tehtud. Jooks/50-60min/SLS130-140. Ja emotsioon?

Kas te teate kui raske on aeglaselt joosta? Olen harjunud erinevatel ratastel arutult kihutama ning lausa arusaamatu võib olla teo sammul jalg jala ette löntsimine. Õnneks olen sellest rumalast valehäbist üle saanud, et äkki kõik vaatavad ning naeravad kui nõrk ma olen. Keegi ei vaata ja keegi ei naera! Aga kui mõni ikka tunneb, et spordirajal on kõik pilgud temal ning samm tahab paratamatult kiireks minna, tänu millele pulss juba viimased viis kilomeetrit kõrvust välja taob, on minul selleks puhuks üks nipp, kuidas ma ennast kõigest välja lülitan ning sammu tagasi aeglaseks sunnin - muusika! Valin mõne äärmiselt aeglase loo ning süvenen selle rütmi ja sõnadesse. Kui sõnad peas, siis laulan mõttes kaasa, kui mitte, ümisen viisi. Sammu üritan sättida aeglase loo rütmi järgi  ning selle kõige saatel hingan ma sügavalt ja rahulikult.  Tänu sellele ei huvita mind enam, kes minust mööda sõidab, vastu tuleb, hindavalt vaatab või mõttes kommenteerib. On ainult mina ja minu maailm, kus puuduvad spordiraja mees- ja naissoost "konkurendid", kes minu jooksutempo kuidagi sassi võiksid ajada. See on ka põhjus miks mõnikord jäävad tuttavad vastu teretamata ning (tegelikult üldsegi mitte) ülbelt oma teed lähen. 

Nii, et valehäbist rahuliku sammuga üle joostes ja ilusat ilma nautides, tuli täna kokku 60min ja 7.80km/SLS avg 140 ja max 160. Ma ei muretse, kas seda on vähe või palju, sest keegi koduväravas diplomeid ega medaleid ei jaganud.

Ja ma ei näe põhjust miks Sinagi peaksid muretsema. Olgu trenn raske või kerge, kiire või naeruväärselt aeglane, liikumine võiks ja peaks tegema meele rõõmsaks ning kehale head. Kui ei, siis äkki pole Sa enda vastu ikkagi päris aus olnud ning tuleb käik madalamaks vahetada..?
Suur soov üle oma võimete treenida võib selle tähelepaneku küll esialgu üsnagi tähtsusetuks muuta, kuid mõnikord viib just aeglaselt kiirustamine eesmärgile rutemini lähemale. Targemad räägivad ;)

E-treening.ee ja 3.Tartu linnamaraton(21km)

Küsi ja sulle antakse. Eesmärk, ma mõtlen :)

Suur soov oma motivatsioon jäädavalt üles leida, tõukas mind tegudele ning võtsin osa Facebooki E-treeningu poolt korraldatavast loosimisest, kus 4nda oktoobrini treenib väljavalitut hr Priit Ailt isiklikult. No ja nagu nipsti - mul vedas!!!! 
Minu püha kohus on nüüd kuuaega Priidu koostatud plaani järgi treenida ning vaatame, mis saab. 

Igaljuhul täitus korraga minu mitu soovi: 1) ma saan treenida kellegi targema koostatud plaani järgi, 2) osaleda Tartu linnamaratonil, kus ma tahtsin juba eelmisel aastal osaleda ning 3) mul on nüüd põhjus treenimiseks!!

Minu tegemisi kajastatakse E-treening.ee blogis ja Facebooki lehel, kuid kõige ehedamad ja vahetumad emotsioonid saavad siia kirja. 

Ma olen nii elevil!!! 
Sügisjooksul näeme siis! 

Septembrikuus kõik on uus!?

Oh, andke mulle ometi põhjus enda liigutamiseks, et laiskuseuss minust lõplikult välja koliks. Mingi tõsisem eesmärk, mingi challenge, mille nimel vaeva näha ning eesmärgipäraselt treenida. Muidu  ma jäängi diivanile raamatut lehitsema või hundiga hundi mänge mängima. 

Päris häbist maa alla ma siiski õnneks vajuma ei pea, sest mõnikord täitsa leiab endas nii palju jõudu/tahet, et väike jooks või pilates teha. Uisu ning rattasõiduks kõlblikest ilmadest kahjuks rääkida ei saa, sest nii ekstreem ma ei ole, et paduvihmaga veerema minna. Pealegi puudub mul vähimgi huvi hankida endale kriipiv kurk või tatine nina. 

Võtan veel natuke hoogu, et suvele hüvastijätuks lehvitada ning ennast sügisehõngulisemasse meeleollu viia. 

Kuna septembrikuus kõik uus on, siis selleks ajaks tuleb välja mõelda, mida, mil viisil ja kui palju ma teha tahaks ja tegema hakkan. No ei saa ju täitsa lambist "homme" alustada, kui palju mõnusamad on uuteks algusteks ja lubadusteks uus nädal, uus kuu ja/või uus aasta. Onju!? ;) 

Ma siis natuke mõtlen selle üle. Äkki juhtub mõni ime.