Veidi rohkem päris

Tänaseks on mul hääl tagasi, mu kael ei meenuta enam jõehobu oma ja tunne on vist parem kui nädal tagasi. Siiski. Köhimisega on jätkuvalt läänerindel muutusteta ning alles paar päeva tagasi näitas kraadiklaas ikka keskmisest kuumema naise temperatuuri. Antibiootikumid said otsa, hiina rohtusid jätkub veel vast nädalaks. Reedel on uuesti arst, uued analüüsid. Kardan, et nädala pean veel kodus istuma, kuid see on ka viimane piir. Tunnen, et hakkan siin väikse mulli sees hulluks minema. Söön, vedelen, ketran mõtteid ja lappan õppematerjale. No ja köhin.

Kuna mul on ilmselgelt liiga palju aega mõelda, olen ma oma elu üht- ja teistpidi algosadeni läbi analüüsinud. Kahtlen, kui tervislik tegevus see on.. Eriti, kui arvestada, KUI põhjalik ma selles analüüsimises (loe: enese materdamises) tavaliselt olen.

Olen läbinud kõik toredad ja vähem toredad peatükid oma elus, mis on mind välja toonud tänasesse päeva, millega ma kahjuks üldse rahul ei ole. Alles mõniaeg tagasi oli mul seda piinlik tunnistada, kuid nüüd voolab see tõdemus peaaegu, et vägisi üle huulte. Kulm kortsus torisen - ma ei ole rahul!

Enne keskkooli lõppu oli mul oma tulevikust peaaegu, et perfektne visioon. Kuna 30s eluaasta oli valgusaastate kaugusel, olin ma veendunud, et selleks ajaks olen ma lõpetanud ülikooli, teinud karjääri, tõenäoliselt olen ma abielus, mul on laps(ed) ja olen korda saatnud midagi erakordset. Mul ei olnud õrna aimugi, et elul võivad minuga sootuks teised plaanid olla. Et ma istun siin, 31a vana, ja enamus mu unistusi on ikka veel lihtsalt...unistused. Et ülikool on jätkuvalt pooleli ning karjääriga on mul täpselt nii palju pistmist, kui mitu korda suvel seal koeraga ujumas käisime.

Ja see pole üldse see karjäär, kurat.

Eks kõigel on kindlasti oma põhjus, kuid see ei tähenda, et see kõik mind vähem rusuks või närviliseks teeks.

Ma ei uskunud, et on selline asi nagu keskeakriis, kuid kui ma 30 sain, hakkas mul kuskil kuklas reaalselt kell tiksuma. Õhku jäi väheks, rääkimata ajast. On see siis nii või mitte, siiani ma pole sellest tiksumisest lahti suutnud ennast mõelda.

Mina, kes ma alati olen rääkinud, et vanus on kõigest number.. Väga silmakirjalik. Väga!

Võib-olla ma ei peaks sellest üldse kirjutama. Võib-olla oleks õige jätta jätkuvalt mulje, et minuga on kõik alati hästi, roosa ja fluffy, nagu täna sotsiaalmeedias kombeks. Aga teisest küljest.. võib-olla ei ole ma ainus, kes nii tunneb. Võib-olla on nii mõnegi naeratava ja muretu kesta sees sama segaduses hing, kes ikka veel "oma kohta" otsib. Vahet ei ole mis põhjusel.

Teeme klubi? Jagame muret?!

Ma olen alati kadestanud inimesi, kes on julged ja pealehakkajad. Kes lihtsalt võtavad kätte ja teevad ära. Olgu selleks siis raamatu kirjutamine, teise riiki kolimine, mingi hoopis uue suuna võtmine või näiteks fotograafia. Toon fotograafia näiteks, sest südames olen tahtnud sellega alati tõsisemalt tegeleda, kuid kui tegelemiseks läheb, siis veenab negatiivne hääl mu sees mind loobuma, sest tundub nagu kõik kohad oleksid fotograafe juba täis. Ilmselt ongi. Isegi mu töötukassa konsultant tõmbas ideele solinal vee peale, kui ma veel seal laua taga istumas käisin.

Teha kunsti, õppida midagi uut, proovida midagi uut..

Jah, ma võin olla nagu teised, kuid ei pruugi. Võib juhtuda, et olen parem. Teistsugusem. Kuid selle asemel, et päriselt proovida, kuulan ma neid, kellele lihtsalt rääkida meeldib ning usun juba ette, et mu käed on härjal sarvist haaramiseks liiga nõrgad.

Kas madal enesehinnang on meie geneetilisse koodi kuidagi juba sündides sisse kirjutatud või soodustab seda keskkond, kus me kasvame?

Kas ainult mulle tundub või kui ringi vaadata, on igal sammul pigem need, kes nahaalselt küsimata kohe tiibu hakkavad kärpima, samal ajal hüpnotiseerivalt sosistades "mitte miski pole võimalik"?

Piinlik tunnistada, kuid ka mina olen lasknud oma tiivad ära kärpida. Kas see näitab, et ma olen nõrk või lihtsalt..kõigest inimene? Esimest ei tahaks üldsegi mitte tunnistada, kuid ega teinegi valik antud kontekstis mingi uhkuseasi ole.

Jah. Olen lasknud ennast ära rikkuda. Uskuma jäänud, et on üleüldised standardid, millele peame vastama, et kuhugi kvalifitseeruda. Selle asemel, et olla enda moodi, olen märkamatult muutunud kellekski teiseks, sulandudes nii hoopis halli massi, mis ei sära, vaid kuivalt eksisteerib.

Muutus, muutus, muutus.. See eeldab kuskilt otsast alustamist, kuid ma kardan juba ette, et mu tiivad ei kanna. Ja siinkohal ei ütle ma aitäh kõigile neile, kes on võtnud vaevaks oma suu lahti teha seal, kus polnud õige aeg ega koht. Nõrkus ja argus on muidugi lõppkokkuvõttes minu enda süü, kuid näpuga tahan ma ikkagi näidata.. Kasvõi selleks, et tähelepanu tõmmates ütlejale sõrmega viibutada ning märku anda "nii ei ole õige!".

Nii, et tänaseks olen ringiga jõudnud tagasi punkti, kus vana ja turvaline teeb mind pigem närviliseks. See pole rutiin, millest ma räägin. See on enda argusest tingitud vähemaga leppimine.

Positiivset muutust on vaja, sest nii enam ei saa. St ma ei taha enam nii.

See on tuttav punkt, ma olen siin enne ka olnud, kuid peale paari sügavat hingetõmmet täpselt samamoodi jätkanud. Sest nii on turvaline.

Kuid seekord peale paari sügavat hingetõmmet seda ajutist rahu enam saabunud ei ole.

Arvan, et see on märk. Mul on päriselt vaja midagi uut. Midagi uut, mis on rohkem minu moodi. Midagi, mis paneb silmad särama. Midagi, mis lükkaks käima selle ratta ja annaks mulle enesekindlust, et oma unistustele lõpuks reaalne kuju anda.

Söö, ela, armasta

Seitse aastat tagasi tegin ma otsuse, mis mõjutas kogu minu edasist elu - ma hakkasin sööma selleks, et elada, mitte enam ei elanud selleks, et süüa. Otsus ei tulnud vabatahtlikult ning mulle ei antud väga ka aega, et olukorraga harjuda. Kuigi ma kahtlen, et harjumine kergemini oleks läinud, kui muutuste ja lubadustega esimese jaanuarini oleks saanud oodata :) (if you know what I mean..)

See on olnud kummaline aeg oma tõusude ja mõõnadega. Olen kukkunud reelt maha, suu kommi täis tagasi langenud, omad vitsad saanud.. Jah, ma ei ole ideaalne :) Aga ütlen ausalt, et kui ma seda omal nahal kogenud ei oleks, ei oskaks ma ka nii kangekaelselt ennast kontrolli all hoida. Just nimelt kontrolli all, sest olen üks nendest õnnetutest, kes kahjuks igatsusest magusa järele täielikult lahti ei ole saanud. Kuid kui see pisiasi kõrvale jätta, on tervislikust toitumisest saanud minu elustiil.

Nii on ka minu postitus suunatud just neile, kellel soov on, kuid enda kätte võtmine nii kergelt ei tule. Vahet ei ole kas see põhjus on siis nõrk iseloom, laiskus või teadmatus kuskilt otsast pihta hakata.

Olen siin ennegi maininud, et väldin oma toidulaual gluteeni, valget suhkrut, pärmi ja piimatooteid, kuid tegelikult olen kogu toitumise viinud enda jaoks nende aastate jooksul hoopis teisele tasandile. Suuresti on siinkohal suunajaks hiina meditsiin ja sealsed tarkused, kus soovitused ei ole üleüldised, vaid vajaduspõhised ning lähtuvad konkreetsest inimesest ja tema eripärast.

Näiteks - Ma toitun vastavalt aastaaegadele.

Jah, nii veider kui see ka poleks, määrab minu menüü see, mis tuuled väljas puhuvad. Okei, see on nüüd ilmne liialdus, kuid see, et minu talvine toidulaud suvisest ikka märgatavalt erineb, on tõsi mis tõsi.

Kuna minu kehatüübi muudab külm ja tatine ilm veelgi aeglasemaks, kui see muidu on, väldin ma sügis-talvisel perioodil igasuguse toore söömist. Muidugi nakitsen ma aegajalt mõne banaani pudru kõrvale või närin õuna, kuid igasugune massiline värskete salatite ja puuviljade söömine jääb menüüst välja. Kui on niigi vähe energiat, tuleb seda ka seedimise koha pealt kokku hoida. Nii, et mingi toortoidu jutuga ei ole mõtet minu juurde tulla. Kui see sobib Sulle, siis on hästi, kuid mind hoiab elusana kõik temperatuurilt soe. Tahad teada miks toortoit mulle ei sobi? Kui minu toidulaud koosneks suuremas osas kuumtöötlemata toiduainetest, hakkaksin kiiresti paisuma nagu õhupall. Vesi jääb kinni, seedimine muutub aeglaseks, kilpnääre lõpetab oma funktsioneerimise jne. Võtaksin kiirelt kaalus juurde olenemata sellest, kas lõhun trenni teha või mitte (proovitud ja läbitud etapp!). Nii, et kui sa arvad, et toitud tervislikult, kuid kaal ei kahane, siis proovi midagi muud. Proovi... proovi vahelduseks normaalselt süüa, mitte nälgida :)  

No ja kui sul kõik vaatamata toortoidu söömisele normaalselt funktsioneerib, siis järelikult oled sa üks nendest õnnelikest, kes on looduse poolt saanud rohkem kui mõni teine ning pakatab sellest lisaenergiast, millest mul igapäevaselt tublisti puudu jääb.

Nagu ma ütlesin - me oleme kõik erinevad!

Mul on raske öelda, mida ma söön hommikuks, lõunaks, õhtusöögiks ja vahepaladeks, sest see varieerub erinevatel põhjustel ning on küllaltki reeglipäratu ja rutiinivaba. Oleneb päevast, ajast, tujust jne. Aga ma võin tuua välja nimekirja asju, mida ma söön igapäevaselt kõige tihemini.

- Muna, peekon ja oad. Mõnikord hommikusöök, mõnikord lõuna. Kuid kindlasti üks minu lemmikuid kõhutäiteid! Kellele oad ei sobi, võib need ära jätta, kuid minu jaoks on nad kujunenud üheks oluliseks ampsuks selles kombinatsioonis.

- Soojad võileivad. Minu lemmikud on Priileiva gluteenivabad leivad, kuid söön ka juuretise baasil tehtud pärmi-, suhkru- ja nisujahuvaba rukkileiba. Enamasti singiga, mõnikord ka väikse viilu juustuga. Kõrvale tee, harvem kohvi või kakao.

- Riisi- ja tatragaletid. Kuigi kunagi pidasin ma galette maitsetuks penoplastiks, olen ma nende suhtes vägagi meelt muutnud. Mulle meeldib neid süüa meega ning peale puistata näpuotsatäis kaneeli. Suvisem amps on banaani ja marjadega. Kes soovib, võib ka nt maapähklivõid(või muud pähklivõid) peale määrida, kuid mina pole suurem maapähklivõi austaja. Jääb liiga intensiivseks. Valikuid, kuidas ja millega neid krõbistada on täpselt nii palju, kui kaugele fantaasia lendab.

- Pannkoogid. Meeldivad nii tatrapliinid (Retsepti leiad SIIT!) kui ka banaanipannkoogid (Retsepti leiad SIIT!). Mõlemaid on lihtne valmistada ning maitsevad mõnusalt. Esimesi võib serveerida nii kalamarja kui nt hakklihaga (või süüa hoopis moosiga), banaanipannkoogid maitsevad hapukama moosiga parimalt.

- Köögiviljad. Kui ma kunagi võdistasin köögiviljade peale vastumeelselt õlgu, siis nüüdseks olen võimeline neid ka lihtsalt aurutatult sööma. Kuid kellele on nad aurutatult liiga vastumeelsed, võib neid alati ahjus teha või siis kergelt pannilt üle lasta. Juurde sobib kala, kana, liha...

- Pasta. Makaronid on mulle alati maitsenud. Ainult, et nisujahust makaronidest oli alati pärast vastikult raske tunne kõhus. Gluteenivabast pastast sellist tunnet ei teki. Meeldib teha erinevaid pastaroogi. Nt suitsukanaga, lõhega, suitsukalaga, köögiviljadega. Jällegi - mis iganes pähe tuleb.

Riisinuudlitega olen valmistanud ka aasiapärast wokirooga.

- Lasanje. Poes müüakse gluteenivabasid lasanje plaate. Siiani on kõige paremad plaadid (lainelised) ostetud Hortesest. Kahjuks mujal pole silma jäänud (või ei ole osanud vaadata). Oi, lasanje mulle maitseb :))

- Kartulipuder ja hakklihakaste. See siin vist pikemat seletamist ei vaja. Klassika! Kartulipudru sisse panen tihtipeale aurutatud ja purustatud brokolit, mis pudru mahlasemaks muudab(pole kohustuslik, kuid pakub vaheldust). Kastmed valmivad laktoosivabast piimast.

Siinkohal mainin ära, et tegelikult ei tarbi ma ka laktoosivabasid piimatooteid. Piim on ainus, mida minimaalselt tarbin.

- Kotletid. Sobivad hästi nii köögivilja kui ka kartulipudruga. Kuid miks mitte ka riisi või tatraga. Segusse lisan saia asemel puhast juuretise baasil rukkileiba ning paneerin kas tatra- või gluteenivabas jahus

- Puder. Kui pudru, siis enamasti hirsihelbe. Mõnikord harvem ka maisimanna. Teine maitseb rohkem, kuid esimene valmib kiiremini. Valmistamiseks kasutan enamasti üks osa vett ja teine osa mandlipiima. Serveerin marjade, banaani, (ahju)õunte ja/või näpuotsatäie kaneeliga.

Kui eriliselt soovin maiustada, keedan mandlipiimaga pudruriisist ühe mõnusa pudru. Maitseb nagu riisipuding!

- Pitsa. Ma olen meeletu pitsa fänn. Mõnikord harva kasutan pitsa põhjaks spetsiaalset gluteenivaba pitsapõhja, kuid enamasti valmivad minu pitsad lillkapsapõhjal. Algul tundus mõte sellest päris imelik, kuid garanteerin, et tulemus on maitsev ja sõltuvust tekitav. Olenemata sellest, mis kattega pitsa parasjagu valmib.

- Kartulivorm. Nt räime, lõhe või teiste köögiviljadega. Suurepärane! Kastme tegemiseks kasutan jällegi laktoosivaba piima. Võib kasutada ka taimset koort.

- Supp. Suppe ma väga ei armasta, kuid kui mõnikord harva isu tuleb, on selleks kõige lihtsam kana-köögiviljasupp.

Need on mõned näited minu igapäevasest menüüst.

PS! Jah, ma tarbin juustu, võid ja laktoosivaba piima, kuid pigem vähem kui rohkem. Valikuid teen enesetunde pealt.

Aga ikkagi see magus. Kuidas nende isudega võidelda?

Number üks hädaabi pakuvad datlid. Rimis ja Prismas müüdavad (puuviljaletis) Juicy Dates datlid andsid datlitele hoopis uue tähenduse. Julmalt magusad, aga hey, eesmärk ongi magusanälg kustutada.

Juba eespool mainitud riisi- ja tatragaletid mee ja kaneeliga (või puuviljadega/marjadega).

Nii veider kui see ka poleks, võtab greip väga hästi magusaisu ära. Hulluks ei tasu minna. Kõike mõõdutundega ;)

Ise tehtud trühvlid.

Lollikindla retsepti leiad SIIT!

Ise tehtud koogid.

Varasemalt ei olnud eriline küpsetaja, kuid kuna mingist hetkest olin sunnitud, siis nüüdseks hakkab juba käpp soojemaks saama. Tegelikult on võimalik igasuguseid erinevaid toredaid kooke ja küpsetisi gluteenivabalt ja suhkruvabalt valmis meisterdada. Ja lausa niimoodi, et tuleb miskit maitsvat, mitte rõve käkk.

Alles hiljuti tegin gluteeni-, laktoosi- ja suhkruvaba šokolaadi-amaretto koogi, mis minult küll 5/5st seekord veel ei saanud (tulemus jäi pigem minu oskuste taha), kuid retsept on potentsiaalikas ning kui natuke veel timmin, siis jagan teiegagi :)

Ahjuõunad/ahjubanaan. YUM! Kaneeli ja kookospalmisuhkru/meega. Väga mõnus amps! Peale puistata mandlilaaste.. Mmmm! Kes viitsib rohkem mässata, võib peale teha ka toscakatte. Kookospalmisuhkrust on see täiesti võimalik. Ahjubanaanile torkan paar tükki kõige tumedamat šokolaadi sisse. Praegu hakkas suu vett jooksma. Päriselt ka!

Kuivatatud puuviljad. Talvel kuivatatud, suvel värsked. Miks nii? Kes tahab teada, küsige, seletan pikemalt.

Kakao. See päris õige ja natuke mõrkjas kakao. Mandlipiimaga! Kes tahab magusamat, siis mesi aitab. PS! Kõik mandlipiimad ei maitse ühtemoodi. Kui proovitud mandlipiim tundus rõve, siis tõenäoliselt ei ole sa veel hea otsa komistanud.

Minu suvised lemmikud on erinevad puuvilja- ja marjasmuutid, värsked mahlad, gluteenivabad müslid värskete marjadega jne.

Arbuus. Arbuus. Arbuus. Minu suvine nõrkus! Kes talvisel perioodil selle kuskilt kätte saab, siis soovitan palavikuga tarbida. Jahutab keha maha ning uhub haiguse välja.

 Fotod: Erakogu/instagram

Näete. Ma ei tee eriti midagi teistmoodi kui teised. Vist. Ma panen lihtsalt igapäevased kodused toidud endale lubatud võtmesse ning näpistan päevast selle aja, et teha ise süüa, mitte ei külasta toidupoodide soojalette. Ja kui väljas söön, siis teen oma valikud samuti selle järgi, mis kõhule pigem pai teeb.

Kokkuvõtteks. Tõenäoliselt ei sure sa ära, kui sa jätkad suhkru ja gluteeni söömist. See polnud üldse mu jutu point. St kui sa ei tunne, et see sulle mingeid probleeme tekitaks, siis jätka samas vaimus. Kuid kui sa tunned, et kaal, tervis ja emotsioonid ei ole päris sellise pulga peal nagu sooviksid, siis tuleb menüüs muudatused teha. Alustada väikestest sammudest. Kellele mis sobib, kuid liiga suur muutus võib esimese hooga ahastusse kukutada ning tagasi algusesse viia.

Me tõesti oleme need, mida me sööme. Mulle võib magus meeletult maitseda, lausa nii väga, et mõnikord näen unes, kuidas ma kooki söön, kuid kui mulle meenub, et suhkru söömisega kaasnevad ka kontrollimatud ärevushood ja rampväsimus, on lihtne keelatu asemel millestki tervislikumast oma rõõm kätte saada.

Toidul on tohutu vägi teha meid nii haigeks kui ka terveks, nii füüsiliselt kui vaimselt.

Vaatamata päris pikale käidud teele ma ikka veel õpin ja avastan, kuid kindlasti olen ma tervem kui varem :) Seepärast julgen ka soovitada.

Nägeš 2016!

Aasta 2016 oli üks isemoodi aasta. Tahaks öelda, et jooksin tossudel tallad läbi ja jalad rakku, kuid sportlike kilomeetrite arv jääb eelnevatega võrreldes kahjuks küllaltki mannetuks(õnneks mitte nulliringi). Siiski oli aasta täis meeletut tormamist. Punktist A punkti B, kohustusi täites, reisides, võib-olla ehk isegi ennast otsides ja mõnikord ka leides. Tuupimist, närvipinget, ajaplaneerimist ja kalkuleerimist, enda ületamist.. ja palju, palju muud.

Võrratu Aasia reis, kus kolme nädala jooksul sai ringi rännatud erinevates Malaisia ja Filipiinide super vingetes kohtades. Kus ma põlesin juba teisel päeval luudeni ära, nägin merikilpkonni munemas, hiigelsuuri sisalikke tukkumas, maailma väikseimaid karusid, orangutangi puu otsas hüppamas, kus ühel ägedal džungli saarel mürasid vallatud ahvipoisid mööda majutuse katust, tegin ninaahviga selfie, nägin eksootilisi loomi, linde ja putukaid, lendasin rohkem kui viimaste aastate jooksul kokku, nautisin hiidkrevette ning küpsetatud banaane, naersin hüsteeriliselt ja südamest, päevitasin imekaunitel randadel, olin tunnistajaks krabide kogunemisele, uppusin tähistaevasse, kallistasin kaelkirjakut ning poseerisin koos sebrade pepsidega jne :) Nimekiri on pikk.

Sõbrad, see oli fantastiline kogemus!

(Pics or didn't happen..)

Imelikul kombel ma näiteks sel aastal kordagi Lõuna-Eestisse ei jõudnudki (kuigi see on iga-aastane MUST trip), kuid Soome sattusin rohkem kui paaril korral. Tahko - imeilus väike koht. No ja Lapimaa...oeh! See oli täpselt nii superäge, kui ma seda oma vaimusilmas ette olin kujutanud. Soome on imeilus!

Käisin jõuluvanal külas, nägin esimest korda elus päris põhjapõtra ning sõin Soome pohli ja mustikaid. Kammoon, ikkagi välismaine kraam, väärib mainimist ;)

Sõbranna pulm. Ettevalmistused, abistamine ja pildistamine.

Maalisin kingiks oma elu esimese pulmaküünla.

Koertekooli edukas BH testi läbimine. Kiidan hr Hunti! Väike karvane tarkpea.

Minu esimene rõdu maasikapeenra katsetus. Oli viljakas muideks.

Ludovico Einaudi kontsert. Jumaldan tema muusikat, kuid kontserdist olen siiani lummatud. Kindlasti üks minu lemmikumaid kontserdielamusi.

Hah, käisin esimest korda elus kalal! Täitsa uskumatu, et ma ei ole siiani kunagi varem kalal käinud. Kalapüügist fenomenaalsem oli, et lõpuks sain ka ise ussi konksu otsa. Muidugi mitte seda ussi näpu vahel hoides, vaid.. Seda on ausalt öeldes raske sõnadesse panna. See liigitub pulgagümnastika ja väikese võlukunsti kategooriasse :)) Aga las see pisiasi jääb, tahan veel kalale.

Esimesed kopikad minu millegi käsitöölaadse eest. Samuti esimesed kivile maalitud kakud. (Kes see koera saba ikka kergitab, kui mitte..) Oleks rohkem aega, siis hingaks kunsti.

Katsetasin esimest korda henna-tattood teha. Uhh, nii kaua olen tahtnud proovida. Check!

SEB sügisjooks! Jube raske oli, aga rõõm, et läksin. Juba finisheerudes olin kindel, et 2017 läheb kordamisele. Registreeritud. Check! (Jõuluvanale aitähhid kingi eest ;))

Teistmoodi fotoshoodid. Lõpuks oli aega niisama klõpsida.

Ootamatud üllatused.. Minu jaoks oli ka esmakordne nii väikse lennukiga lennata :)

Lõbusad rabamatkad. No ja muidugi snapchat.

Oli omajagu stressi ning kahjuks ka raskeid ja kurbi hetki, kuid õnneks oli kõike ägedat palju rohkem. Eks seda jama mahub mingis koguses igasse aastasse. Elu läheb edasi.

2016 oli tore. Ma loodan, et teil ka!

Kohtumiseni 2017'ndal!

Meeleolukat aastavahetust! Hoidke meel rõõmus ja kallid ligi ka uuel aastal :)

Nägeš, 2016!

SEB 2016

Kui ma pühapäeva hommikul vaikselt köögis laua taga istusin ja väikse vastumeelsusega  makarone mugisin, oli hing ärevust täis. Ees ootas minu väike oma "olümpia". 

Stardinumber, geel, magneesium, batoon, vahetusriided, mp3 player... Geeli muidugi esimese hooga unustasin. Tegelikult tulin veel mitu korda ukselt tagasi asju kokku korjama, mis pidid minuga kotiga kaasa rändama. Pea oli laiali otsas. Imestan, et seda maha ei unustanud.

Jalutasin auto juurest võistluskeskusesse, kus käis hull melu. Kõik hüppasid, kargasid, jooksid, venitasid.. Ma siis ka...natuke painutasin ja venitasin, kuni tuli starti minna.

Instagram

Üks sõber küsis mu käest päev enne, et kuidas selle stardiga on. Noh, et millal liikuma saab. Vastasin, et stardiga on nii, et käib pauk ja....sa seisad. Ja siis seisad võibolla veel natuke. Täpselt nii oligi. Pauk käis, hingasin sügavalt sisse ja....seisin. 

Peale väravaid sai rongiga vaikselt liikuma. Samm oli kerge ja mõnus. Lausa murettekitavalt mõnus, sest  enda arvates hoidsin ennast tagasi, kuid kilomeetrid jalge all lendasid natuke liiga kiiresti. Sättisin ennast vudima 2h gruppi. Tempo tundus sobiv. 

Umbes täpselt nii läkski nagu kartsin. Esimesed 8-10km olid täitsa okei, kuni 15ni kannatasin ka suht okeilt, kuigi tempo langes, sealt edasi 18ni oli juba päris piin ning peale seda saabus haamer. Kohe nutune haamer. Puusad hakkasid valutama, imelik valu kiirgas põlve, külmavärinad...

Päike küttis lagipähe ning tundsin kuidas aju tahab keema minna. Jooksin läbi kastmisala. Mõned härrad olid sinna end pikemalt nautima sättinud. Tekkis endalgi väike kiusatus, kuid otsustasin oma hetke nautimiseks võtta hoopis viimases joogipunktis, kus mitu topsi vett krahmasin ning poole sellest endale pähe kallasin. Kui ma mingeidki  vigu selle poolmaratoni jooksul tegin, siis üks neist oli tund enne võistluse algust banaani söömine(banaanimaitselised krooksud külastasid mind pea terve jooksu vältel - not khuul!) ja teine viga oli ripsmete värimine :) Kuigi pühkisin enda arvates otsaesise veest puhtaks, jooksis see vee ja higisegune soolanire mulle otse silma. Seda valu ma siia kirja panna ei oska, aga vähe puudus, et ma otsa ringi ei keeranud ja joogipunkti tagasi ei jooksnud nägu pesema. 

Ilu nõuab ohvreid, nagu öeldakse. Lollus samamoodi.. 

Peale seda viimast joogipunkti natuke veel sibasin ja siis leidsingi oma haamri. Mul ei olnud enam mõnus ega lõbus. Vastikult raske oli. Rahvas karjus ja keegi tahtis plaksu anda, aga ma olin liiga tuim ja tüdinenud. Üritasin hoopis mp3playerist meelepärast lugu välja kerida, et viimane kilomeeter kuidagi üle elada. Tee ääres lamas keegi maas, kuskilt kiirustas kiirabi.. Kuidagi suutsin ennast kokku võtta ja tegin lõpuspurdi. Mitte, et neid viimaseid välejalgu enda ees noppida, vaid ma lihtsalt ei tahtnud sekunditki enam joosta. Tahtsin istuda ja öelda, et tänaseks on kõik.

Lõppaeg tuli 2h 05sekki ja mõned üksikud sajandikud peale. Mul ei jäänud midagi kripeldama, sest ma võin ausalt öelda, et jätsin sinna rajale kõik, milleks võimeline olin. Nende lühikeste trennide pealt ei  olnud midagi varuks jätta.  

Kas ma täitsin oma eesmärgi ja kas ma olen tulemusega rahul? Absoluutselt! Mul oli mõnus (vähemalt suurema osa ajast)  ja mu selg ei kiskunud krampi, mis oli enne jooksu mu suurim hirm ja mure.

See ilus medal riputati kaela küll poolmaratoni lõpetamise eest, kuid minu jaoks sümboliseerib see justkui tervet aastat, kuhu on mahtunud kõike nii palju ja võibolla mitte alati nii positiivset või toredat.

Need väikesed võidud iseenda üle on ilusad.. :)
Juhhei!

Super suur aitäh toetusmeeskonnale, ilma kelleta oleks vast peale 15ndat kilomeetrit lootusetult alla andnud.

Süda tuksub tuks-tuks-tuks..

Järjekindlus ja kangekaelsus viivad sihile, seda ma teile ütlen! Minu saaga selle paganama kummalise enesetundega, mille perearst kergekäeliselt depressiooniks diagnoosis, sai peale arvukaid analüüse ja erinevaid uuringuid lõpuks ometi vastuse. 

Surema ma tõneäoliselt ei hakka. (Arsti sõna selle peale..) Aga päris korras minuga lood kah ei ole. Siinkohal tahaks öelda kohatult "õnneks ei ole", sest jõudsin oma mõistuses juba vaikselt kahtlema hakata, et äkki tõesti kujutangi endale ette, et halb on. 

Niisiis - tere rütmihäired! Ainult, et sellised veidi kummalised teised.

Vereanalüüsid ja EKG ei saanud kuidagi näidata, et minu süda hakkab teatud olukordades järsku hoopis liiga aeglaselt lööma ning see säästurežiimile kukkumine tõmbab mul katuse viltu. Kõigepealt hakkab pea ringi käima ja muutub kummiseks, siis jääb õhku väheks ja pilt hakkab virvendama... Kui see "hoog" üle läheb, hakkab süda 2x kiiremini taguma. Ehk kui ma üritaksin piltlikult oma enesetunnet kirjeldada, on mul nendel hetkedel tunne nagu veri jääks koos hapnikuga kuhugi seina taha kinni ja mina olen nagu veest välja tõstetud kala. Kui see kala vette tagasi visatakse, pääseb veri ja hapnik sellise pauguga valla, et süda hakkab peksma ning korraks tõmbab enesetunde teistpidi sassi ning mõnikord on minestamise tunne. Või kui mitte minestamise, siis vähemalt oksendamise. Not khuul, bro!

24h uuringu pealt, mille jooksul pidin "päevikut" pidama, tuli selgelt välja, et minu pearinglused, mis esinesid seistes, voodis lamades, istudes (peamiselt tegevusetult olles), kattusid nende hetkedega, kui pulss langes järsult madalale. 

Mis sellega teha, seda öelda ei osatud. Rütmihäired on enamikel inimestel, kuid paljud ei pane seda igapäevaselt tähele. Kui need elu täitsa segama hakkavad, on selle jaoks ravimid, kuid kergekäeliselt neid ei määrata ja minu olukord ei ole ka nii hull, et neid vajaksin. 

Arutasime veidi arstiga ning jõudsime ühisele järeldusele, et kuna varem ma ei ole sellise probleemiga kokku puutunud, siis võimalik, et varasemalt hoidis mu südant normaalses konditsioonid stabiilne igapäevane liigutamine, kuid kui trennidele vilistama hakkasin, saabus ka tagajärg. Südamelihas nõrk, vererõhk madal, vereringe kehv...kogu kompott kokku ei pidavat minu pikka kasvu (jah, ta ütles, et 172cm on juba naise kohta pikk :P) hästi soosima. 

Mis siis edasi? No arvake ära, kes jälle trennilainel on. Varem ei saanud kuidagi vedama ja miski ei motiveerinud. Nüüd tambin 2x nädalas (ei takista vihm, ei takista tuul) madala pulsiga keppidega paar tundi metsas, lisaks 2x veel jooksen lühemaid otsi ning 3x plangutan ja kummitan, et selg ka jonksus oleks. 

Ah, et aega ei pidanud trenni jaoks olema. No vot siis. Õnneks need sõnad, mida ma siin usinalt söön, ei maitse üldse kehvasti :) Saaks ainult oma koledatest rütmihäiretest lahti. See ei ole tore, ausalt!

Siinkohal tervitan oma perearsti ning loomulikult ka kardioloogi, kellel oli piisavalt huvi ja pealehakkamist, et mind Polkovniku lese staatusest välja sikutada. 

Kuidas ma depressiooni sain

"Elu on seiklus!", ütles Hellu ja läks arsti juurde..

Lühidalt. Mul millalgi hakkas süda oma elu elama. Lõi suvalisel hetkel rütmist välja või siis mõnikord lõi nii aeglaselt ja vaikselt, et tekkis kahtlus, kas ta üldse enam lööb. Käisin igaks juhuks koormustestil, kus selgus, et vist surema veel ei hakka, kuid päris korras minuga lood kah ei ole. Miks aga südamelihas korralikult tööd ei askelda teha, seda ei teatud ja saadeti edasi perearsti juurde analüüsidele. Kuna mul oli ka (on siiani) autojuhilubade vahetamiseks uut tervisetõendit vaja, sai kenasti kaks käiku ühendada. No vähemalt teoorias kõlas see sama lihtsalt kui lastelaul..

Anusin analüüse nagu lunastust. Ma saan aru küll, et käin üks kord mitme aasta jooksul arsti juures ja sedagi on liiga palju, kuid poleks arvanud, et sellest niivõrd lõbus ettevõtmine tuleb. 

Rääkisin probleemist ning palusin kontrollida põletikunäite, kilpnääret ja siis veel nipetnäpet, mis võivad olla südamega seotud. Serveeriti seda aga nii nagu oleksin tahtnud neid seal samas paljaks varastada. 

Peale pikka ja piinlikku enesetõestamist, pressisin neilt lõpuks analüüsid siiski välja. Tõendiga saadeti pikalt puu taha ja kästi tagasi tulla. Päris täpselt ei saanud ma lõpuni aru miks neid kahte asja ühel päeval teha ei saanud. Ilmselt see koleda nimega loom bürokraatia ei lubanud. 

Õhh! Mu graafik on viimasel ajal tõesti väga tihe ja nägin kurja vaeva, et kalendrisse uuuesti kuhugi see paganama perearst sokutada. 

Teisipäev. Tõendijaht vol 2. Nädalavahetusel õnnestus paduhaigeks jääda. Ärkan meeletu peavaluga ja kaalun voodisse jäämist (ja ehk ka suremist), kuid tihe kalendriplaan ja tõend lausa käsivad end voodist püsti ajada. Mis sa teed, tuleb minna! Sõtta.

Läbi häda veeren varahommikul autoga kuidagi ühest linnaotsast teise. Peale pikka ootamist hakkab juba lootus kaduma, kui lõpuks õnnestub perearsti laua taha siiski maha potsatada. Istun seal nagu hunnik õnnetust. Kõik kohad valutavad, higistan, kõri on paistes ja tatti voolab lõputult. Udune pilk ei fokusseeri korralikult, kas korraks kabinetist läbi lipsava kuju näol on tegemist vikatimehe enda või  siiski pereõega. Värisen. No nii kuradi paha on olla..

Teredeni me ei jõua, sest vastuvõtt algab sõimuga. Et mis mõttes mina võtan endale õiguse tellida hunniku analüüse, kui selleks mingit tungivat põhjust pole. Ok, mõistan, Uuringuid, mida pole E-tervises, neid pole olemas ja niisama kurdetud sümptomitel pole niikuinii mingit kaalu. Pobisen midagi, et mina pole midagi tellinud. Rääkisin oma vaevustest, pereõde kirjutas analüüsid ja perearst kinnitas. Kõik tundus olevat loogiline, kuid tänitamine ei lõppenud.. 

Tore muidugi teada, et põletikku kuskil sees ei istu ja muud näidud ka kõik normis, va see kuramuse kilpnääre, mis ikka poole sammuga aegajalt üle ülemise normi kõigub. Aga no mis ütleja või kurtja mina olen. Perearsti sõnul ei tekita kilpnääre üldse mingeid vaevusi ja minu näol on tegemist kõige õudsama simulandiga ja valetajaga, keda maamunal nähtud. 

Ma ei jaksa vastata. Paha on.  Tuima näoga jälgin, kuidas ta midagi vihaselt arvutisse toksib. Ühe sõrmega kusjuures! Ma pole kunagi kedagi ühe sõrmega nii kiirelt üle klaviatuuri tantsimas näinud. Põrnitsen kordamööda teda ja tema kummalist trükkimisstiili ning tunnen, et enam ei taha. Ainuke asi, mis mind veel teadvusel hoiab on see kuramuse tõend, milleni me ikka veel jõudnud ei ole. 

"Stressi on?", küsib vihaselt. Kehitasin tuimalt õlgu ja ütlesin, et no natuke ikka on. Kõigil on. ..vist. Maniakaalne klõbistamine jätkub. Stressi omaks võtmisega tegin ma ilmselge vea, sest juba järgmisel hetkel olin ma napilt psühhiaatria haiglasse vastuvõtule kirjutatud. "Näete jah? Kas te vaatate? Siin lehe peal on see depressiooni test, mille te peate täitma.". Jäin vist vahepeal millestki olulisest ilma, sest järsku ei saanud ma enam hästi aru. Mis depressioon? Mis test? Tundsin, et vaikselt hakkab kogu see vastuvõtt lappama minema ja teha pole midagi. Pilgutasin oma suuri silmi, mis selleks hetkeks olid vist kaks korda veel suuremad ja tundsin, et vaatamata äärmiselt halvale enesetundele, ajab mind meeletult naerma.

"Jah, näen. Mis ma selle testiga peale hakkan?". "No täidate ära ja siis saate teada, kas teil on depressioon ja kas te vajate psühhiaatrilist abi, sest vaadake.. Vaatate jah? Kui analüüsid korras, aga tunnete, et teil halb, ei saa see muud olla kui depressioon. Te mõtlete endale haiguse välja!". Üritasin vaikselt seletada, et mul ei ole depressiooni ja tegelikult olen ma väga õnnelik, aga mu süda... "EI VAIDLEEEE!!! EI VAIDLE!", lõigati mu tagasihoidlik vastuargument nagu terava noaga läbi. "Täidate selle testi ära ja..". No ja siis see juhtus. Ma purskasin täiesti ootamatult ja tahtmatult naerma. Üritasin küll jõuga tagasi hoida, aga ei suutnud. Mõne minutiga olin ma sattunud nagu halba komöödiasse. Hakkas kohale jõudma, et hulluga pole mõtet vaielda  ja uurisin hoopis, et mis siis teha, kui testi tulemus tuleb alla normi ja mul ikka pole depressiooni. Kahjuks sain kiirelt aru, et sellist varianti valikus pole olemas. 

Istusin nõutult ja ei teadnud kas jätkata naermist või proovida natuke nutta. Proua sai ennast täiesti tühjaks bravuuritseda, kuni ma lõpuks laua tagant püsti tõusin ja lahkusin. Ilma tõendita loomulikult, sest jälle polnud mingil arusaamatul põhjusel võimalik seda mulle väljastada. Aga no vähemalt sain depressiooni. Nii, et päris tühjade kätega ma sealt ei lahkunud ;)

Nüüd on vist jälle mõneks ajaks rahu ja oma tõendi lähen nopin 15€ kallima hinna eest hoopis Magdaleenast. Närvikulu maksab ka midagi, eks?! Äkki kolmas kord näkkab.

Mis südamesse puutub, siis loodetavasti piisab Panangiinist, vitamiinidest ja lubadusest, et edaspidi võtan südamesse ainult ilusaid asju. 

Juba ongi natuke parem :)

Olge terved!

Õhus on....elektrit!

Meie treenimisest, koos hr Hundiga, on saanud mõnus rutiin. Oleme saavutanud toreda rütmi tänu millele ei pea enam pikalt hoogu võtma, et uksest välja astuda. Vahet siis polegi, kas lähme hoogsale jalutuskäigule või matkastiilis jooksule. Seltsis on kindlalt segasem! Samuti oleme enam-vähem mõistlikud kompromissid saavutanud, milline post on peatust väärt ja millise peale pole mõtet aega raisata. 

Kuid rääkides postidest... Paar päeva tagasi leidsime posti, millest poleks pidanud mööda jooksma. Rääkimata siis veel väikesest peatusest. 

Minu eestvedamisel(hea küll, sabas sörkides, kuid hr Hunti juhtides) otsustasime tavapärasest teistsuguse ringi valida. Küll ikka Nõmmel, aga natuke teises suunas. Igal pool on lihtsalt nii meeletult libe, et jookseme seal, kus vähegi kannatab. Eesmärk on, et koju tagasi jõuame samuti tervete kepsudega. 

Jalg oli kerge, õhk värske, enesetunne hea, mõlemil mõnus jooksusamm sees.. Hingasin sügavalt sisse, vaatasin korraks kõrvale ja järsku lõikas selle mõnusa heaolutunde läbi MEELETU koera valukisa. Hr Hunt oli küll jalgadel, kuid üleni kõveras ja röökis meeletult. Kartsin, et asi on tema esikäppades ja, et koormust neilt ära saada, võtsin tal ümbert kinni ning tõstsin esikäpad maast lahti. Valukisa hetkeks vaibus, kuid kui sammu edasi tegime, kordus kõik hullemini ning valukisast sai vihane lõrin. Talutasin koera eemale, haarasin värisevate kätega telefoni ja kutsusin meile auto järele. Jäime ootama. Jätsin koera eemale istuma ning valgustasin telefoniga kohta, kus hirmus nutt lahti läks. Mitte midagi kahtlast ei leidnud. Auto peale kõndis koer normaalselt nagu ei oleks midagi juhtunud. Ka lapsik rõõm oli tagasi. Minul värisesid ehmatusest käed veel tükkaega. 

Foto: Erakogu/instagr: Zakulleh

Kaalusin veidi veel võimalikku käpa nikastamist, kuid siis hakkas meenuma, et see reaktsioon on mulle tegelikult tuttav. Olen näinud, kuidas sõnakuulmatuid koeri elektriga dresseeritakse ning mõned koerad reageerivad just täpselt samamoodi. Sellele ei eelne ehk nii meeletut nuttu, kuid vihane urin on just selline. 

Mu koer sai elektrit!!

Ühe ja teise koeraomanikuga lugu jagades tuli välja, et see pole üldse tavapäratu juhtum, et elektripostide juurest võib surakat saada. Enamasti on sutsakas minimaanlne ning koer lihtsalt hüppab hetkeks naljakalt. Inimesed seda ei tunne, sest enamasti on neil kummitallaga jalanõud jalas, kuid loomad lippavad ju "paljajalu". No ja niiske ilm ka otsa.. Ei oska öelda, kas asi oli konkreetses elektripostis või kuskil lähedal katki kaevatud kaablis, sest väidetavalt võib niiske ilmaga 300m raadiuses surakat saada, kui kuskil miskit lühises. Igal juhul edastasin info Elektrilevisse, sest samas aias, kus aia taga see juhtus, haukusid eemal koerad. Mine tea, mis mõne pisema loomaga juhtuda oleks võinud, sest surakas paistis olevat päris tugev.

Kui kellelgi peaks sama juhtuma, siis soovitan loomaga kindlasti igaks juhuks arsti juurde pöörduda. Või siis kindlasti käpad üle uurida ega põletushaavu pole ning kindlasti tuleks ka looma enesetundel silm peal hoida. Väidetavalt võivad sellise juhtumi tagajärjel veel paar tundi hiljem rütmihäired välja lüüa.  

Kui koer rõõmus ja roosa, siis vist läks õnneks. Nagu meil.

Peab vist Eddiele ka tossud muretsema..

Tere 2015!

Huh, mulle üldse ei meeldi haige olla või end haigena tunda! Kuid nüüd, kus see on pigem harv nähtus, võtan neid "kukkumisi" kui restarte, ilma milleta ei saaks mingist punktist kuidagi edasi liikuda. 

Noh näiteks... täna teeme blogimisele restardi :)

Aasta 2014 oli minu jaoks küllaltki omanäoline. Silmini täis ootamatusi ja õppimist, nii head kui ka halba. Vaatamata sellele, et paljud harjumused ja mõttelaadid istuvad veel tugevalt küljes, tunnen ma paljuski ennast hoopis uue inimesena. Rahulikuma ja julgemana.

On vist piisavalt materjali kogunenud "Elu õpetab" vol kaheks :) (Esimese leiat SIIT!)

Kuna elu surub mind alatihti enda plaanidesse, siis ma mingeid suuri eesmärke siin välja ei hakka kuulutama. On nipet-näpet, mida teha tahaks, kuid eks ole näha, kas sellest ka miskit välja tuleb. 

Kui möödunud kuid vaatan, siis on põhilised liigutamised olnud kas koeraga jalutamised või pilates/seljaharjutused. Aga ma ei kurda. Ma ju millalgi ütlesin, et edaspidi treenime koos hundiga ja olgugi, et põhirõhk on olnud temal, on minu jaoks jalutamine siiski parem, kui toolil tagumiku laiaks istumine :) 

Foto: Erakogu/ instagr: Zakulleh

Oleme käppade masseerimise, ujumise ja venitamisega jõudnud nii kaugele, et mõnesaja meetristest vaevalistest lonkamistest on kasvanud lausa kuni 8km hoogsad jalutuskäigud. Ei mingit lääpamist enam! Puusad on korras ning vasak käpp düsplaasiast prii. Parem jääb küll tema nõrgemaks käpaks, kuid niikaua kui liigume ja masseerime ning koormus hr Hunti lonkama ei pane, on kõik super. Areng on olnud hüppeline ning tulemus minu jaoks siiras ja ülisuur rõõm. (Jälle üks teema, millest peaks pikemalt kirjutama, et sama probleemiga koeraomanikud kohe koera magama ei tõttaks panema, nagu meie juhtumi puhul soovitati, või muud hullu..)Kui kennelköhast ka lõpuks lahti saab, hakkame vaikselt sörgisammu harjutama :) 

Tundub, et ma ikkagi sain endale treeningpartneri ;)

Möödunud hooajal üritasin kangekaelselt pooleliolevast kohast alustada, kuid ei õnnestunud ning tulemus oli alati üks - motivatsiooni kadumine. Nüüd olen peaaegu, et nulli tagasi kukkunud ja leian, et see on parim algus, mis üldse olla saab. Saan ilma süümepiinadeta endale ja oma seljale aega anda ning rahulikult koormust kasvatada. Tunnen, et jooks on see, millega edasi tahaks minna. Esialgu mõõdutunde järgi ja mõnuga ning sealt siis edasi eesmärkide poole. Olgem ausad, ma võin ju siin kummi venitada, aga ega ma enne alla ei anna, kui oma ammu seatud eesmärgid täitnud olen :) 

Kuid siiski. Midagi ma sooviks ja midagi ma lubaks. 

Üks tähtsaim ja keeruliseimalt teostatav tarkus, mida olen alati teadnud, kuid mille tähendust miskipärast südames kunagi omaks ei ole osanud võtta on, et oma õnnes ja õnnetundes ei tohi kedagi teist vastutavaks teha. Vot selle tahaksin selgeks õppida. Et minu tujud ei sõltu teiste omadest, vaid suudan olla see rõõmuallikas, kes teise, natuke pilvisema päeva, särama paneb :) Oskan rõõmu tunda pisiasjadest, olgugi, et mõni suurem mure istub raskelt kukil. Usun ja usaldan rohkem ning ei muretse ülehomsete asjade pärast, mis täna pole isegi veel halvaks hakanud minema. 

Ja need mõned kilod, mida ma siin plaaninud kaotada olen, need lähevad kontolt maha lõpuks.

Kindlalt! :))

Olen äärmiselt tänulik neile, kes olid, kes uude aastasse kaasa tulid, edasi on ja/või kes lihtsalt kaasa viitsivad elada.

Soovin teile võrratuid uusi eesmärke, jõudu ja jaksu nende täitmiseks ning oskust näha seda pisikest rõõmustavat õnne igas päevas! :)