Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Wednesday, February 12, 2014

Hašimoto türeotiit: Lootust neile, kes on selle kaotanud!

Ma mäletan siiani ja õige täpselt, kuidas ma aastaid tagasi meeleheitlikult mööda internetti ringi kaevasin ning üritasin kilpnäärme alatalitluse kohta väärtuslikku infot leida. Ja ma mäletan seda ka päris hästi, et olen sellest korra juba pikalt ja põhjalikult kirjutanud(SIIN!). Nüüd on põhjust uuesti kirjutada!

Nimelt juhtus nii, et novembris hakkasin ennast äkitsi veidralt tundma. Näiteks peksis trennis pulss koguaeg üle, isegi kui ma piinliku hoolikusega madalat tempot hoidsin. Varsti peksis süda ka niisama diivanil istudes ning ei läinud kaua, kui südamepekslemisele lisandus ebameeldiv ärev olek ja täielik unetus. Ma mitte ei maganud halvasti, vaid ei maganud enam üldse. Jätsin paariks päevaks kilpnäärmerohud (50 mikrogrammi L-Thyroxini) ära, mille tulemusena süda ja enesetunne mõlemad maha rahunesid. Nii, kui võtma hakkasin, kordus kõik uuesti. Kuna mul oli ilmtingimata vaja rahulikult eksamiks õppida, helistasin otse oma endokrinoloogile ning kurtsin muret. Ütles, et mul on valida, kas ma võtan 2 nädalat jutti oma doosi ja teeme siis analüüsid, või ei võta, aga analüüsid teeme ikka. Kuna ainuüksi tabletile mõtlemine ajas meeleheitele, siis otsustasin teha inimkatseid ja tabletti mitte võtta. Vähemalt oli enesetunne rahulik. 

Analüüse jõudsin tegema 3 nädalat hiljem. Kuna TSH (hormoonide tootlikkus) suurt midagi ei näita ja see oli niikuinii piiri peal normis, siis saadeti mind edasi endokrinoloogi juurde, kes tegi täiendavad analüüsid. Sain veel juppaega ilma rohuta olla. Kokku lausa kaks kuud. 

Mõned päevad tagasi sain teada, et minu analüüsid on normis. Ma ei tea kumb rohkem hämmingus oli, kas arst või mina, sest ma olen neid paganama kilpnäärmehormoone söönud pea 10 aastat. Hullemal ajal 150 mikrogrammi, mis on ikka väga hullumeelne kogus, kuni siis doos 50 mikrogrammi peale stabiilseks jäi(peale menüü korrigeerimist)
Kordas veel mitu korda, et ta saab aru, kui ma oleksin aasta ravimeid võtnud või olekski ebastabiilsete näitudega, aga 10 aastat ja nüüd siis järsku.. Ja veel talvisel perioodil, kui keha on niikuinii palju laisem kui näiteks suvel. 

Kuidas ma ennast tunnen? - suurepäraselt! :)
Mida ma selleks teinud olen? 

Teinud olen seda, et neli aastat tagasi loobusin nisu, odra, kaera, piimatoodete, suhkru ja pärmi söömisest(soodustavad kilpnäärme põletiku teket või süvenemist, kuid mina loobusin sel ajal neist hoopis teisel põhjusel. Antibiootikumid rikkusid normaalse soolte mikrofloora ja sain sooltekahjustuse.). Umbes 2,5 aastat olin täiesti puhas, nii, et ei võtnud ühtegi neist suus sisse. Nüüd muidugi mõnikord patustan, aga vaid ülivähesega. Ehk kord nädalas või kui kordi, siis on mitu nädalat puhkust ja vaikust jälle. 
Võimalik, et omal kohal on ka sport, aga sellesse on mul siinkohal vähem usku. Tõsi, füüsiline aktiivsus boostib ka kindlasti organismi, aga teisalt võib see ka tugevasti koormata. Pigem ikka toit. Ahjaa, ja iga jumala päev võtan ühe teelusikatäie rafineerimata kookosõli(soodustab kilpnäärme tööd!) ning linaseemneid. 

Nii, et kes ütles, et kehv immuunsus, kaalutõus ja halb enesetunne on kilpnäärme alatalitluse puhul vältimatud sümptomid??? Täitsa rumal, et uskusin ja leppisin. Ei ole! 

Minu pikk kogemus selle haigusega, kui nii võib öelda, võiks olla lootuskiireks neile, keda on sama infoga hirmutatud ja kes end sama kehvasti ja lootusetus seisus tunnevad, nagu mina, kui ma aastaid tagasi internetist abi ja lootust otsisin. 

Ma ei ole arst ega spetsialist ning ei saa lubada, et kõik inimesed oma tabletikoormast 100% kindlalt lahti saavad, kuid kinnitan, et elustiili muutes muutub tublisti ka teie enesetunne. Siin ei tohi lihtsalt kärsitu olla, sest progress on erinev. Mõnel läheb vähem, mõnel kauem. Tähtis on mitte loobuda ja käega lüüa.
Minu enesetunne paranes küll mõne kuuga, kuid tabletivabaks saamiseni on läinud neli aastat!

Tegelikult on jätkuvalt keeruline igapäevaselt karmilt oma menüüd jälgida ning teatud isud alla suruda, kuid mind motiveerib jätkama see hea uudis, mis ma arstilt sain. Ja muidugi hea enesetunne, mida ma enam käest ei taha anda, sest see koht, kus ma aastaid tagasi koos oma meeletult halva enesetunde ja tervisega kükitasin, see oli üks kole ja sügav auk!

Varem ma seda hästi ei tahtnud uskuda, kuid nüüd julgen kindlalt väita, et tasakaalustatud toitumine ning head mõtted võivad teha imesid :)

Friday, February 7, 2014

Suhtumisest

Kõik saab alguse suhtumisest – on mul õigus? Kuidas me suhtume asjadesse, olukordadesse, teistesse inimestesse, võimalustesse jne. Kui suure ja millise võimaluse me iseendale ja teistele läbi suhtumise anname ning kui palju ja mil määral millegagi riskime. Olgu selleks siis tõesti ükskõik mis.

Kui suhtud kõigesse ning kõikidesse hästi, elad sa tõenäoliselt suhkruvatiselt mõnusas roosas maailmas ja kui halvasti, saadab sind hämarus, kõle külm ning pidevalt painavad deemonid, kes keelavad sul õnnelik olemast ning teistega hästi käitumast. No vähemalt midagi sinnapoole. Natukene.. :)

Vereanalüüside andmisega on niimoodi, et, kui ma kuidagi neisse üldse suhtun, siis      ...õudusega. Ma võin ju ukse taga ennast tiigriks mõelda, kuid toolile ronides ja kätt lauale sättides, on põu hetkega jäneseid paksult täis ning süda on sügavale saapasäärde vajunud. Tunnen, kuidas mõte hajub laiali, näpud muutuvad jääkülmaks ning hakkavad ebameeldivalt surisema. Läbi närvilise oleku ja sunnitud naeratuse, informeerin alati õde, et olen üks nendest nõrganärvilistest, kes võib poolelt sõnalt ja keset protseduuri „ära kustuda“. Nii ka seekord. Õe ilme reetis, et ei ole ma ei esimene ega viimane "selline", kes mõnikord kabineti põrandale puhkama vajub. 

Toolil mugavat asendit leida oli samuti võimatu. Ka sellesse piinapinki ei oska ma kuidagi suhtuda.  

Õhhh, kui suured silmad ühel "veetleval" hirmul võivad olla.
Õde tundus küll veidi range ning väsinud, kuid tema südamlikkus sai reedetud hetkel, kui ta aeglaselt kolmeni luges ning informeeris, et nüüd torkab. Ei midagi. Mitte mingit valu ega ebamugavustunnet. Võttis paar topsi endale mälestuseks ning oligi kõik. Kogu tähelepanu läks ilmselt vaikselt omaette muigamisele, sest nii hella kohtlemist ei ole ma üheski vereanalüüside võtmise kabinetis veel kohanud. Punkt i'le oli muidugi eriti kiisupehme! „Ma panen sulle laste plaastri, siis on naljakam.. no ja ei ole enam nii hirmus ka!“
Vot siis ma enam ei suutnud, suu venis kõrvuni :))
Mõni kohe oskab. 

Mina lahkusin sealt polikliinikust särades. 
Pole üldse palju vaja. Kõik on suhtumises kinni! Piisab lihtsalt killukesest inimlikkusest, mida paljud kahjuks ei jaksa või ei oska jagada. 

Tuesday, December 31, 2013

Tadaaa 2013!

Millal siis veel ahhetada ja ohhetada, kuhu see aeg küll kaob, kui mitte täna? Alles see uus ja värske 2013 saabus, kui nüüd võib ta paukuva ilutulestiku saatel sõna otseses mõttes pikalt saata.
Hämmastav, tõesti hämmastav. 

Kuid kui pilk möödunusse pöörata, siis tegelikult ei ole aeg niisama kuhugi kadunud, vaid pigem settinud erinevateks emotsioonideks, kogemusteks, saavutusteks ning mälestusteks, mida endale jätta või siis lasta vaikselt hääbudes ajaliiva vajuda. 

2013 oli täis kõike - võite ja kaotusi, läbikukkumisi ning õnnestumisi, leidmisi ja minnalaskmisi, rõõmu ja kurbust, naeru ja pisaraid, uut ja vana. 
Oli eneseületamist, hirmudega võitlemist, suuremaks kasvamist.. Nagu ma ütlesin - kõike! Ja see kõik tuletas veelkord meelde tõsiasja, et inimesed, kes pole iial midagi kaotanud, pole ka kunagi riskinud.  

Foto: Erakogu -
Ja nüüd jooksuga uude aastasse.

Tsauki! :)
Mina vist riskisin, hüppasin kordi ja kordi tundmatusse ning       ..jäin ellu. Ja kui Sina seda praegu loed, jäid Sina ka! :)
Ma ei saa minna tagasi ja midagi muuta. Pole kindel, kas tahaksingi. Kõik, mis oli, oli tõenäoliselt põhjusega, kuid selle saadan vana aastaga pidulikult minema ja vaatan, mis uuel pakkuda on.

Uus aasta, uued unistused. Ja hea on ju unistada, et alati saab hüpata kõrgemale, joosta kiiremini ning jalutada sinna silmapiiri taha, kus veel käinud ei ole :)
Minu peamiseks eesmärgiks uuel aastal saab olema julgemalt elada ja vähem karta ning mitte unustada, et iga vana kaotus tuhmub niikuinii just sel hetkel, kui alustame uue võitlusega!

Julget vanast loobumist ning paremat ja ilusamat uut!
Ja muidugi suur-suur aitäh, et olite! Võõra toetava häälega kaadri tagant on alati tugevam ja julgem kui ihuüksi. Selle eest olen ma teile siiralt tänulik :)


Kokku: 4668km ja 425h 52min

jooksmine - 1046km ja 123h 11min                      (1000km - check! ;)
rattasõit - 1004km ja 46h 51min                           (1000km - check! ;) 
rattasõit (MTB) - 415km ja 24h 20min
uisutamine - 1000km ja 49h 29min                        (1000km - check! ;)
rullsuusk - 18.31km ja 1h 40min
suusatamine - 488km ja 40h 52min
kõndimine - 338km ja 70h
spinn - 307km ja 12h 20min
ratsutamine - 26.17km ja 5h
pilates - 21h
jõutrenn - 25h 25min

Tuesday, November 12, 2013

Täielik läbipõlemine võib viia vaid..*

Nojah, oligi nii nagu kartsin - minuga on täiesti pekkis. Igas mõttes.
Eilne käik nõelraviarsti juurde andis sellele vaid tõsise kinnituse.

Kuna ühekordne torkimine ei aidanud, sain nädalaks kõrva veel kolm hõbedast naela moodi neeti, mis lokaatori valusalt tulitama jätsid. Kolme nädala pärast kordame seanssi.
Rohud sain ka.
Ja rangelt soovitusliku menüü.

Lugege ja õppige otse elava ja hingava näite pealt, mida teeb stress inimesega, kui sellele tähelepanu ei pööra ning enda põletamisega jätkata.

Jätkuvalt ripub turjal liiga palju kohustusi ja jätkuvalt ripub ka hingel miskit. Kuid olen julmalt võtnud elu ette, et seda enda maitse ja soovide järgi kujundama hakata. Hirmud lükkasin kõik kõrvale. Nüüd tuleb lihtsalt kuuma anda ja.... elada!

Ma loodan, et varsti saan ma jälle normaalselt hingata, sest see augusti lõpus alguse saanud probleem on senini vaid süvenenud. Ja loodetavasti läheb pulss ka tagasi normi.
Trenni võin edasi teha. Vaikselt. Aga seda ma ju teengi :)


Ja seda ka, et..
Mõni päev on selline natukene teistsugusem. Selline, mis eraldab kulla karrast ning päris pärlid võltsidest. Sellistel päevadel saad aru, mis tunne on olla kellegi südames ning kuidas on teisi enda omas hoida. Soe ja turvaline!
 Et maailm võib olla suur ja küllaltki kõle paik, kuid need, kes on valinud sinu oma koduks(ja vastupidi), süütavad põlema leegi, mis muudab varjud sõbralikuks ning soe sirutab oma käed ümber sinu. See tähendab...ümber minu.
 Ma ei oskagi midagi paremat tahta, kui just neid kullatükke ja pärleid, kes läbi õnne on minu teele sattunud ning minuga jäänud. Julgustanud, et mõnikord peab pimesi riskima, lohutanud, kui unistuste püüdmine on lõppenud veriste põlvedega ning õpetanud, et vaid südamega vaatamine avab võlumaailma, kuhu ükski silm nägema ei ulatu. 
See ongi õnn :)

Ma tänan kõiki armsate soovide ja kaasaelamise eest!
Siirus on väärtus ning seda ma hindan :) Kõrgelt!

* ...fööniksina tuhast tõusmiseni! :)

Friday, October 25, 2013

Hellu ratsutab

Miskipärast viimasel ajal jutt lihtsalt ei jookse ja kõik. Tundub, et sügisene kaamos on minu ajutegevuse aeglasemaks muutnud ning mõttelennu seiskama pannud.
Minu enda liikumist see siiski täitsa seisanud õnneks ei ole, sest nii palju kui aega on, nii palju ikka proovin sportida. Kui mitte just spetsiaalne trenn, siis koeraga jalutama jõuan ikka. Oktoobris võtan rahulikult! 

Foto: Erakogu - Hobune armsale Norale :)
Nii nagu paljudele teistelegi väikestele tüdrukutele, on ka minule alati hobused väga meeldinud. Väike tüdruk on küll lõpuks suureks saanud, kui hobused ei ole südamest välja kasvanud. Ja nii ma satungi mingi aja tagant ratsutama. Nüüd, peale pühapäevast kahe tunnist ratsutamist, mõtlesin, et võtaks selle asja mõnusamalt ette. Noh, et läheks kohe päris ratsatrenni või nii. Olgem ausad, tennise treenerile mul käsi lihtsalt ei tõuse maksma ja eks seda ole aastate jooksul juba tehtud kah. Golf? Kammoon, mina ja mängin golfi :) Aga midagi uut ja teistsugust tahaks teha ning ratsutamine tundub kõikidest võimalustest kõige õigem!!! See hindamatult mõnus emotsioon, mille ma sealt alati saan.. Ma ei ole ennast ammu nii hästi ja õnnelikuna tundnud kui pühapäeval. 

Peabki nüüd natuke vaatama ja planeerima, millal ja kuhu oleks kõige õigem sammud seada. Hinnad küll veidi varieeruvad, kui samuti kaugused ja asukoht kodust.

Tunnen, et on viimane aeg oma vaba hing päriselt vabaks lasta ning teha midagi  mõnusat otse südamest. Ja lõpuks täita need väikese tüdruku senini täitumata unistused :)
See ei ole muidugi ainuke muutus. Aga kõigest järgemööda ;)

Mis teie sel sügisel uut ja põnevat teete? Aga vana?

Monday, September 30, 2013

Tervislik toitumine = tasakaalustatud toitumine

Kui juba tervisespordist sai kirjutatud, ongi sellele ainus loogiline jätk arutleda pisut tervisliku toitumise teemadel. Rangelt isiklik arvamus taaskord!

Minu arvamus tervislikust toitumisest piirdus aastaid primitiivse infoga, mida igal pool pasundatakse. Et vormis püsida, siis uha aga rohelist salatit, lihased saad kohupiimast ja kodujuustust ning liha tarbi pigem minimaalselt, sest see on raskesti seeditav ja inimese organismile pole liha üldse vaja(tõsi, mõnele tõesti polegi, kuid põhjused on erinevad.). Olin ma vormis? Noh, kui leppida faktiga, et ka ring on vorm, siis küll jah. Olukord muidugi nii katastroofiline ei olnud, kuid vaatamata aktiivsele sportimisele olin ma ikkagi kuidagi pisut liiga pehme. 

Ma mäletan väga hästi, kui käisin endokrinoloogi vastuvõtul(autoimmuunne türeotiit, mis vajab jälgimist) ning kurtsin talle pidevat kaalutõusu, millest jagu ei saa. Arst vaatas sügavalt silma ning leierdas nagu lindilt, et esiteks on kilpnäärme probleemidega inimestel kaalutõus paratamatu ja teiseks tuleks ikka võimalikult tervislikult toituda. No shit :) Kilpnäärme kaela kirjutati ka kehv immuunsus. (Kogu sellest saagast saab lugeda SIIT!)

Ühesõnaga, kui lugu uuesti väga lühidalt kokku võtta, siis oli mu tervis täiesti pekkis ja perearst väljendas oma meeletut hoolivust minu tervise suhtes sellega, et kirjutas mulle iga hädaga antibiootikume, millest ma keelduda ei osanud või ei julgenud. Ja kuidas sa suurte põletikega keeldudki, millest ise enam jagu ei saa. 
See kõik viis kokkuvõtvalt selleni, et ma sain püsiva sooltekahjustuse. Win!
Ja nüüd jõuame me tagasi toitumiseni ning selleni, mida 'tervislik toitumine' minu jaoks õieti tähendab. 

Sellest on möödas 3 aastat ja 7 kuud tagasi, kui karm tõde mind halastamatult läbi raputas. Istusin pead kätele toetades oma hiina meditsiini arsti juures ja ei teadnud kas naerda või nutta. "Menüüst tuleb välja jätta suhkur, nisu, oder, kaer, pärm ja piimatooted!" (Ja nipet-näpet veel, millega tuleb piiri pidada.) Ma ei hakanud täiendavaid küsimusi üldse küsima. Olin lihtsalt kõikvõimalikest ja aastaid kestnud terviseprobleemidest nii räsitud ja väsinud, et haarasin oma viimasest õlekõrrest ja mõtlesin, et kui see ka ei aita, siis ei aita mind miski. 
Aga aitas. Lihtne see ei olnud, kuid kaal langes ning tervis paranes. Minust sai uus inimene.

Muutused muutsid mind uudishimulikuks ja ma ahmisin sisse erinevat kirjandust, mis kõik toitumisega seotud. Ph-dieet, veregrupideet, hiinameditsiin, taimetoitlus, paastumine, kuidas elada toidutalumatusega, söö end terveks jne jne jne. Mul oli nii palju küsimusi, mida ma sõnastada ei osanud, kuid teadsin, et mul on vaja see toitumise teema enda jaoks selgemaks ja loogilisemaks saada. Just see, et mis see tervislik toitumine siis päriselt ikkagi endast kujutab ja kas see mis on ühe jaoks tervislik, on seda ka kellegi teise jaoks. (Juba seetõttu, et sõbranna sai toitumise kohta hoopis teistsugused soovitused.)
Otsisin vist lihtsalt ka lohutust, et see kõik on mulle ainuõige valik.

Igasuguseid äärmuslikke elustiile ma ei seedi ja ilmselt ei teeks seda ka minu magu ja soolestik. Ehk kellelegi sobib 100% taimetoitlus ideaalselt või muud äärmuslikud dieedid, kuid minu jaoks tähendab tervislik toitumine pigem tasakaalustatud ja mitmekülgset toitumist. 

Eelkõige on toitumise juures oluline, kas tarbitud toit annab piisavalt energiat, vajalikke vitamiine ja mineraale, ei muuda inimest haigeks jne. Kuid selle kõigega ei tasu hulluks minna. (Jälle üks punkt, millest kirjutamine nõuaks eraldi postitust.)

Loobusin eelpool nimetatud toiduainetest, sest need teevad mind haigeks. Muidugi ei juhtu ühekordse söömisega midagi, kuid juba peale paari korda hakkavad ilmnema erinevad probleemid. Kõhuvalu on neist väikseim muideks :) Näiteks, kui söön keelatud toiduaineid, siis läheb mul suu ville täis. See ei ole otsene allergiline reaktsioon gluteenile, piimavalgule või -suhkrule, vaid mälestus sellest, kuidas antibiootikumid on minu mikrofloora täiesti ära rikkunud. Jäädavalt.
See on ka märk sellest, et immuunsüsteem kukub kohe kokku ja järgmine samm sellest edasi on haigestumine.

Kuid tegelikult on ka sellisel toitumisel omad miinused. See võib olla tervislik, kuid mõneti on ta siiski äärmuslik. Vähemalt tunnen, et minule kui sportivale inimesele on ta paras peavalu. Menüüsse jäävad alles kõik toiduained, mis liiga kiirelt energiaks ära põlevad. Ma pean pidevalt kalkuleerima, mida ja kuidas süüa, et pikemad trennid üle kuidagi elada. Või siis lihtsalt, et menüüst ära ei tüdine. Ja muidugi see ka, et liiga suurt kalorivõlga ei teki. Seda pole ka vaja, et keha hakkaks peki näol varusid koguma.
Oh, ja päris kulukaks läheb ka. Võrrelge poes maisimakaronide ja nisumakaronide hinda!
Tänu nendele muudatustele pidin õppima armastama ka söögitegemist. Valmistoit poest ei ole valik.

Muidugi on ka minu toitumise juures "aga'sid". Ma näiteks ei ole loobunud praetud toitudest. Tihtipeale joon toidu kõrvale(jah, olen kursis miks see kasulik pole. Moraali pole vaja lugeda.). Tuleb ette, et söön vastikult rasvaseid asju. Ja eks neid ebatervislikke nüansse ole teisigi. Näiteks õgin enne magamaminekut vms. Ja vahel patustan Snickersiga, kui hakkan diivaks muutuma :) Kuid selle kõige juures rõhutan taaskord sõna tasakaal. Selle tasakaalu värgi pärast söön ma aegajalt ka laktoosivabu piimatooteid. Need on küll veidi süütumad minu jaoks kui tavalised piimatooted, kuid pikemas perspektiivis on tagajärjed samad. Põhjus lihtsalt selles, et kui loobun täielikult piimatoodetest, lagunevad hambad suhu ära. Olen proovinud kaltsiumit eraldi juurde süüa ning muu kaltsiumirikkaga tühja kohta asendada, kuid tulutult. Mõnesid asju ei saa alternatiividega asendada. 

Nii nagu tervisesport, ei ole ka tervislik toitumine must-valge maailm. Mõlemist on kirjutatud juba hunnik raamatuid ning võiks kirjutada veelgi, sest jutt lihtsalt ei lõppe. Siin on peaaegu, et võimatu kuskilt alustada ja kuhugi kindlasse kohta välja jõuda. Selleks, et mingit pilti kokku saada, ongi vaja võtta erinev info teadmiseks ning leida enda jaoks see kõige õigem. Kuid moe pärast sobimatut sobivaks pressida on vale.

Tagasi minu juurde. 

Tänaseks on nii, et ma reguleeringi oma enesetunnet toiduga. Minust ei ole saanud küll metsamoori, kes ainult marju sööb ja allikavett joob, kuid tähelepanu pööran ma sellele küll. Kui tunnen ennast kehvasti, siis ei siruta ma esimese asjana oma kätt apteegis riiulitel laiutava keemia järele, vaid katsetan kõigepealt toidu ja ravimteedega. Mulle meeldib hiina meditsiini filosoofia tervise ja toitumise kohta. Kirja on see pandud küll mõneti lapselikult lihtsa loogikaga, kuid õigete soovituste taga peitub võimas vägi. Lihtsalt kannatlikkust on vaja ja kindlasti tähelepanelikkust iseenda suhtes. Siiani on see hästi toiminud, seega minu jaoks ei saa see vale olla. (Kui kedagi huvitab, kuidas erineval aastaajal toitun või millist toitumist mingite haigustega praktiseerin, siis andke märku ja teen sellest eraldi postituse.)

Dieeditades või toitudes ei sobi kindlasti 1:1'le maha viksida kellegi teise soovitusi. Banaani-kaerahelbe pannkoogid või neljaviljapuder hommikuks on tervislikud ja toitainerikkad. Ma pole nii kindel, kui tugeva kõhutäiega kaasneb kõhuvalu ning kaal ei alane soovitud numbri suunas. Söö palju rohelist salatit ja tervis tuleb. Kindel? Kui külmal perioodil süüa liiga palju töötlemata toite(salatid, toored köögiviljad jne), siis produtseerivad need organismi samasugust lima nagu nt piimatooted või muud sobimatud toiduained. Organimsi kogunenud lima tekitab aga erinevaid terviseprobleeme alates kaalutõusust kuni paanikahoogudeni välja. See on hirmus, mis sinna vahele veel jääb!

Kui tervisega probleeme pole, siis mingeid ekstreemdieete ma küll ei soovitaks. Ma mõtlen, et noh katsetada lihtsalt seepärast, et keegi oma blogis kirjutab ja siis järgmine mõtleb, et  ohhhh, ma tahan ka, sest näed tema teeb. Kuid kui oled hädas kaalu või muude terviseprobleemidega, siis suure tõenäosusega on su menüüs midagi, mis su organismile lihtsalt ei sobi. 

Ahjaaa, mis siis minu elus ikkagi muutunud on nende aastate jooksul, kui iga suhupistetud amps hakkas menüüs järsku mõtet omama. Noh, ma näiteks sõin ennast 12kg kergemaks. Ilma näljutamata! Ok, lihaste arvelt on mõni kilo tagasi tulnud, sest sinna perioodi jäi ka see aeg, kui ma muud trenni peale pilatese teha ei saanud ega tohtinud, aga riideid kannan samas numbris. Ma ei ole enam iga kuu haige, vaid aastas kord või paar ja needki põdemised on siiani läinud pigem kergemalt. Kohe kindlasti on paranenud minu taastumine füüsilisest koormusest. Kilpnäärme- ja muud verenäidud püsivad stabiilselt normis või esineb ainult väga väikseid kõikumisi(varasemalt oli see üks peavalu). Mul on kõvasti rohkem energiat(vaatamata sellele, et ma söön liha ja päris palju. Mõned väidavad, et liha väsitab organismi.). Kadusid ka paanikahood. Mu enesetunne on hea ja seda on veider öelda, sest vahepealsete aastatega oli see juba normaalseks muutunud, et tundsin ennast koguaeg halvasti.
Ja muidugi olen ma jälle palju-palju targem, kuidas ennast hoida ja kuidas hävitada.

Mitte ükski asi, mille suhu pistate, ei ole päris süütu. Seega ühtselt mõistetavat tervislikku toitumist ei ole olemas, on tasakaalustatud toitumine, kus millegagi liialdamine ning äärmused ei ole soovituslikud. 

Ahjaa vol 2. Tihtipeale tuleb ette, kuidas keegi ahhetades ja ohhetades arvamust avaldab, et issand jumal, mis sul viga vormis püsida, kui sa niikuinii saia, koogikesi ja kommi süüa ei või. Kullakesed, viga ei ole, aga ma ei ütle, et see kerge ka on. Vaatamata sellele, et väikesed kuradid on menüüst keelatud, ei ole isu nende järele aastatega kuhugi kadunud. Mõnikord tahan rohkem, mõnikord vähem....aga tahan! Ma olen lihtsalt teinud omad valikud ja nendeks on hea enesetunne ning tugevam immuunsüsteem.

Wednesday, September 25, 2013

Kuidas kasvatada hunti!?

Samal ajal, kui minu treeningpäevikus laiutab ebaregulaarne treeningrütm ja kohati haigutab ka tühjus/puhkus, ei istu ma siiski niisama käed rüpes ja jalad rippus, vaid kasvatan oma beebihundist korralikku koerteriigi kodanikku. Ok, kõrgusesse laiusesse kasvab ta küll usinalt ise, kuid mälumahu ja selle täitmise eest olen vastutav mina. 

Fotod: Erakogu - 
Saame sõpradeks!?
Natuke imelik mõelda, et uue pereliikme saabumisest on möödas vaid 1,5 kuud, sest aeg tundub palju pikem. Ehk loob petliku illusiooni see, et selle lühikese ajaga on saanud pisikesest beebist täitsa korralik hunt. Jaurab küll tite moodi ja eks ta jätkuvalt käitub ka nagu titt, aga kui poiss vaja sülle vinnata, ei ole tegemist enam beebikilodega. 

Augu, mille vana koera surm südamesse jättis, on ajaliiv nüüd kinni katnud. Eks ta natuke torgib, aga Eddie suhtes on ebaaus sellele tähelepanu pöörata. Treeningvesti küljest sai ära harutatud ka "Helina&Rocky". Aeg liigub edasi.. 

Minu vaba aeg kuulub koerale. Kuna hundikoer on üks äärmiselt kangekaelne ja isepäine tegelane(eriti konkreetne juurikas!), on mõeldamatu lasta tal ise kasvada. Koguaeg peavad olema käpad tööd täis antud, sest kui sellega tegeleda ei viitsi, leiab ta ise endale tegevust. Kõlab ju hästi, et koer saab ise oma aja sisustatud? Ainult, et kui see aeg sisustatakse asjade närimise, lõhkumise või näiteks kaevamisega, on kõigil tuju rikutud. Peremees arvab ülbelt, et koer on eksinud, karistab tehtu eest ning.... siit saab alguse rappa kasvamine. Endalgi on sisse juurdunud harjumusi raske välja kaevata, mis me siis karvakoonust räägime. 

Igasugune "ma praegu ei taha" ja "ei viitsi" tuleb heaga ära unustada. Koer ei saa sellest aru. See tegelikult distsiplineerib tugevalt ka teiste asjadega. Kui ei viitsi trenni minna või muude kohustustega kohe tegeleda, siis lülitad oma laisad mõtted välja ja teed lihtsalt ära. 

Piirid tuleb karmilt paika panna juba maast madalast. Minu käest on algusest peale küsitud, et kuidas ma raatsin sellele armsale pisikesele ei öelda ja asju keelata. Lihtne! Ma olen näinud kasvatamatuid koeri, kes on oma omanikule nelja käpaga pähe astunud ja see on kole vaatepilt. Kergem on pisikesest peale mõista anda, mis on lubatud ja mis keelatud. Lapsi ju ka õpetatakse selle eesmärgiga. 

Kannatlikkust ja kindlameelsust on vaja. Kuhjaga! Mitte ükski loom ei ole loll, temaga tuleb lihtsalt tegeleda. Kui koer ei saa kohe aru, ei ole see koera süü, vaid omaniku tegemata töö. Närvilisus ajab koera segadusse ja lõpuks ei saa keegi aru, mida teha ei tohi või tegema peab. Samuti tuleb endale aru anda, et tegemist on "lapsega". Talle on kõik uus, seega tuleb uusi käsklusi ja korraldusi kannatlikult korrutada niikaua kuni uus sõna selgeks saab. Ma mäletan, et kirjutama oli umbes sama keeruline õppida. Eriti kirjatähti :) 

Aga see kõik on nii põnev. Isegi kui mõnikord on närv päris must, siis iga uue saavutuse pärast tahaks käsi totakalt kokku taguda ning kindel on see, et beebihunt oma kiitusest ilma ei jää. Kohustusliku õppekava kõrvale õpime ka muid trikke ja nippe, millega ajumahtu suurendada. 

Tähtis on olla oma looma suhtes tähelepanelik. Siis jäävad pahandused tegemata ning ajaga luuakse suhtlemiseks oma keel, mida ehk teised ei mõista, kuid asjaosalised ise teavad, millest jutt käib :) 

Koolis oleme ka juba kaks korda käinud ja tundub, et titele väga meeldib. Esimene kord oli küll pea koos kõrvadega laiali otsas, aga teisel korral oli nii asjalik nagu oleks teise koera vastu vahetatud. Enam ei mingit haukumist ega urisemist teiste usinate õpilaste peale ja keskendus käsklustele ning minule. 

Olgugi, et ma ei saa valimatult iga hetk tulla ja minna nii nagu mõte tuleb ja unekontol ripub magamata öödest üks suur võlg, ei kaalu mitte miski üle neid sabaliputusi, rõõmsaid kutseid mängule ning silmnähtav areng ja kasv. Kasvamine sõpradeks. 
Ei, ma ei võta oma sõnu tagasi, et ma pole koerainimene. Võõrad koerad ongi minu jaoks võõrad ja neid ma ei nunnuta. Aga minu oma on minu jaoks teine süda, mis lööb ja hingab minuga samas rütmis :) 

Ja kui kõigest kopa ette viskab, siis ei ole vaja teha muud, kui hunt autosse pakkida ning sõita randa või loodusesse värsket õhku nuusutama. Ja möllama. Positiivne emotsioon on garanteeritud!

PS! Andke andeks, kui kellegi peale ebaviisakalt haukuma juhtume. See on lihtsalt see jänkufaas(ilmselt kaasneb kõrvade kasvuga), kus kõik võõrad on nii hirmsad, et tuleb karv ohtlikult turri ajada ja märku anda, et "Hey, sina seal! Tegelikult olen ma hirmus!". See on lihtsalt süütu beebimöla, mille ühel hetkel välja juurime :) 

Sellest, mida päkapikuga koolis käimine päriselt endast kujutab, kirjutan eraldi postituse. Ma ju ütlesin, et ma ei treeni enam üksi!

Aga kui juba jutt trennile läks, siis....ennast treenida on kohe kindlasti palju-palju lihtsam ;)

Ja täiesti random, aga ohh, kui mul oleks kaamera, millega filmida, siis ma vist ei panekski seda käest :)

Tuesday, September 17, 2013

Julge olla õnnelik

Julged?! 

Hommikul koeraga metsas väikest jalutuskäiku tehes, tabasin end analüüsimas valikute tegemise üle. Noh, et mille järgi või mis põhjusel me neid teeme. Ok, see on selge, et muutma hakkame me midagi siis, kui vana on oma aja ükskõik mis mõttes ära elanud, aga mille järgi me uue asja või tee valime? Uue elukoha? Töökoha? (Elu)kaaslase? Ja, neile, kes on siia tulnud ikkagi ainult spordist lugema, siis mille järgi te endale uued tossud või ratta valite? :) Näitajad võivad ju paljudel ühtmoodi head olla. Mis aga teeb ühest õigest kõige õigema?

Foto: Erakogu - 
Mitte kunagi päris üksi..
Mõnikord on ka kõige lihtsamaid otsuseid raske vastu võtta. Eristada südame häält mõistuse kisast ning astuda külma närvi ja kõva südamega tundmatusse, omamata vähimatki aimu, mis sind ees ootab. Kerge see ei ole. Eriti kui oled korra juba eksinud ja peaga vastu seina põrutanud. 
Mitu korda võib üldse sama viga korrata? Niikaua kuni seinast läbi põrutad ja õnnestud või on mõned seinad ka kangekaelsetele läbimatud ning ikkagi on olemas kõrgem saatuse sõrm, mis meid ühelt teelt teisele juhib? 

Elu on kohati nagu hasartmäng. Seadusega küll alaealistele keelatud, kuid tegelikult jagatakse juba sünnihetkel lehed kätte ja edasi ei oska keegi öelda, kui palju võite laualt korjad või millal kõik mängu pannes varbad mullas lõpetad.

Aga ehk ei olegi sellel kõigel üldse vahet. Äkki peabki vähem mõtlema ja rohkem panustama, sest lõppkokkuvõttes on igale asjale antud oma aeg. Kogemused vahetuvad uute vastu, valed valikud kaotavad varem või hiljem oma tähenduse ning valu pudeneb tuhaks ja kaob koos järgmise tuuleiiliga.                                                          ..varem või hiljem! 

Olen õppinud olema inimeste arvamuse suhtes ükskõikne. Korda läheb vaid põhjendatud kriitika. Ma ei ole kuldmünt ning mulle sobib, et ma kõigile ei meeldi. See eraldab terad sõkaldest ning jätab need, kes on minuga minu pärast. Kvaliteet seljatab kvantiteedi - alati! Olen õppinud vähem muretsema, rohkem hoolima ning minu suurim õpitu on vist julgus lasta lõpuks ometi südamel otsustada. Julgeda olla 100% mina ise.
Ainult, et ühte asja ei ole ma veel selgeks suutnud õppida. Ma tegelikult ei teagi, kas sellel on õppimisega midagi pistmist, pigem sündmustega kaugest minevikust..
Ma ei julge olla õnnelik. Kardan, et kui lasen meele vabaks, võrdub see "all in"'ga ja ma võin kaotada kõik, millele siiani oma põhimõtted ja -tõed rajanud olen.. Huvitav kui palju on neid hulljulgeid, kes haaravad hetkest ning naudivad rõõmu siis ja sel määral, mis neile kätte jagatakse ning kui palju on minusuguseid argpükse? Ja kui paljud neist tunnistada julgevad, et nende hundinahas elab tegelikult armas lammas?

Kuid olenemata minu totakatele ja vähem totakatele hirmudele, õpitule ning kontrastiks veel täiesti tundmata maale, hakkan ma vist lõpuks vaikselt taipama, mida ja kui palju ma elult tahan ning milliseks puuks mulle kasvada meeldiks. 
Oleneb vaid minust, kui palju mul päeva lõpuks julgust on, et riskida järjekordse kukkumise või peaga vastu seina põrkamisega.  Või miks mitte õnnestumisega. Aitab küll pooltühja klaasi passimisest!

Tegelikult tean ma ühte asja veel. Ma ei ole mitte kunagi päris üksi, sest mu süda on õiges kohas - paremal ja vasakul :)

Ja hetkeks julgen ma olla......õnnelik.