Tere 2015!

Huh, mulle üldse ei meeldi haige olla või end haigena tunda! Kuid nüüd, kus see on pigem harv nähtus, võtan neid "kukkumisi" kui restarte, ilma milleta ei saaks mingist punktist kuidagi edasi liikuda. 

Noh näiteks... täna teeme blogimisele restardi :)

Aasta 2014 oli minu jaoks küllaltki omanäoline. Silmini täis ootamatusi ja õppimist, nii head kui ka halba. Vaatamata sellele, et paljud harjumused ja mõttelaadid istuvad veel tugevalt küljes, tunnen ma paljuski ennast hoopis uue inimesena. Rahulikuma ja julgemana.

On vist piisavalt materjali kogunenud "Elu õpetab" vol kaheks :) (Esimese leiat SIIT!)

Kuna elu surub mind alatihti enda plaanidesse, siis ma mingeid suuri eesmärke siin välja ei hakka kuulutama. On nipet-näpet, mida teha tahaks, kuid eks ole näha, kas sellest ka miskit välja tuleb. 

Kui möödunud kuid vaatan, siis on põhilised liigutamised olnud kas koeraga jalutamised või pilates/seljaharjutused. Aga ma ei kurda. Ma ju millalgi ütlesin, et edaspidi treenime koos hundiga ja olgugi, et põhirõhk on olnud temal, on minu jaoks jalutamine siiski parem, kui toolil tagumiku laiaks istumine :) 

Foto: Erakogu/ instagr: Zakulleh

Oleme käppade masseerimise, ujumise ja venitamisega jõudnud nii kaugele, et mõnesaja meetristest vaevalistest lonkamistest on kasvanud lausa kuni 8km hoogsad jalutuskäigud. Ei mingit lääpamist enam! Puusad on korras ning vasak käpp düsplaasiast prii. Parem jääb küll tema nõrgemaks käpaks, kuid niikaua kui liigume ja masseerime ning koormus hr Hunti lonkama ei pane, on kõik super. Areng on olnud hüppeline ning tulemus minu jaoks siiras ja ülisuur rõõm. (Jälle üks teema, millest peaks pikemalt kirjutama, et sama probleemiga koeraomanikud kohe koera magama ei tõttaks panema, nagu meie juhtumi puhul soovitati, või muud hullu..)Kui kennelköhast ka lõpuks lahti saab, hakkame vaikselt sörgisammu harjutama :) 

Tundub, et ma ikkagi sain endale treeningpartneri ;)

Möödunud hooajal üritasin kangekaelselt pooleliolevast kohast alustada, kuid ei õnnestunud ning tulemus oli alati üks - motivatsiooni kadumine. Nüüd olen peaaegu, et nulli tagasi kukkunud ja leian, et see on parim algus, mis üldse olla saab. Saan ilma süümepiinadeta endale ja oma seljale aega anda ning rahulikult koormust kasvatada. Tunnen, et jooks on see, millega edasi tahaks minna. Esialgu mõõdutunde järgi ja mõnuga ning sealt siis edasi eesmärkide poole. Olgem ausad, ma võin ju siin kummi venitada, aga ega ma enne alla ei anna, kui oma ammu seatud eesmärgid täitnud olen :) 

Kuid siiski. Midagi ma sooviks ja midagi ma lubaks. 

Üks tähtsaim ja keeruliseimalt teostatav tarkus, mida olen alati teadnud, kuid mille tähendust miskipärast südames kunagi omaks ei ole osanud võtta on, et oma õnnes ja õnnetundes ei tohi kedagi teist vastutavaks teha. Vot selle tahaksin selgeks õppida. Et minu tujud ei sõltu teiste omadest, vaid suudan olla see rõõmuallikas, kes teise, natuke pilvisema päeva, särama paneb :) Oskan rõõmu tunda pisiasjadest, olgugi, et mõni suurem mure istub raskelt kukil. Usun ja usaldan rohkem ning ei muretse ülehomsete asjade pärast, mis täna pole isegi veel halvaks hakanud minema. 

Ja need mõned kilod, mida ma siin plaaninud kaotada olen, need lähevad kontolt maha lõpuks.

Kindlalt! :))

Olen äärmiselt tänulik neile, kes olid, kes uude aastasse kaasa tulid, edasi on ja/või kes lihtsalt kaasa viitsivad elada.

Soovin teile võrratuid uusi eesmärke, jõudu ja jaksu nende täitmiseks ning oskust näha seda pisikest rõõmustavat õnne igas päevas! :)

Sportfoto/Karju appi..

Pean ennast küllaltki tolerantseks inimeseks. Kohati lausa ükskõikseks tegelikult, kui nüüd faktiliselt täpne olla. Mind ei huvita kes kellega koos elab, palju teenib, millisest poest piima ostab või muu selline. Mind jätab külmaks, kui keegi räägib minust alusetult halvasti või kui ma kellelegi ei meeldi. Samuti jätsid mind külmaks minu viimased dokumendifotod, kuigi on oht, et mõne nõrganärvilisema võivad need vabalt õudusest nutma ajada. 

Ei jaksa kõigele reageerida. Vähem stressi. 

Vähemalt enne tänast ei huvitanud.

Foto: Internet

Jõudsin juba oma veidi ülemäärase emotsioonituse pärast muret tundma hakata, kui Sportfoto mu emotsionaalsest talveunest üles raputas. Vaatasin neid pilte ja (endalegi üllatuseks) midagi minus kihvatas. Üldsegi mitte seetõttu, et ma ühelgi pildil higise ja vaevatuna Miss Estonia mõõtu välja ei andnud, vaid ärritavaks osutus fotode kvaliteet. 

Alusetult kedagi kritiseerima ei kipu. Mõni tulnukas sünnib võibolla tõesti uskumatult andekana, kuid enamus meist saavad heaks ikkagi ainult harjutades ning seda protsessi ei saa kellelegi pahaks panna. Nii, et andkem harjutajatele armu, eksole. Kuid harjutamiseks on oma aeg ja koht. 

Tagasi Sportfoto juurde. Minu tagasihoidlik arvamus leiab, et sellise mastaabi ja ideega portaal ei tohiks endale lubada ülejala tehtud sulaselge kräpi avaldamist. Mingi kontroll ja tsensuur võiks ikka peal olla. Hea küll, paar pixlit siia sinna. Kuid kui inimene pildil meenutab rohkem marutõbist rebast, kellel on õnnetuseks samaaegselt veel epilepsiahoog peale tulnud, võiks kõiki osapooli säästa ning selle foto "delete-YES!" kombinatsiooniga kõigi mälust igaveseks kustutada. Võiks. Ideaalis..

Mulle jääb lihtsalt arusaamatuks "fotograafide" idee ja tagamõte, kes sedalaadi pilte järjekindlalt üles laevad. Usun, et mu passipilt on piisavalt õudne karistus järgnevaks viieks aastaks, et veel lisaks mingid õudused interneti piiritusse avarusse rippuma jätta.  

Ma ei tea, kas minus ajas ennast tagajalgadele naiselik edevus, häbitunne või tulihingeline fotograafiahuviline, kuid ükskõikseks jäämise asemel  otsustasin neile kirjutada. Viisakalt. Võtke maha ja ruttu!

Ainult, et... Sportfotol on selline tore süsteem, et kogu kompotist saavad nad kustutada vaid 5 pilti või siis kõik. Mida kuradit? Et siis robustselt öeldes pannakse inimene sundolukorda. Miks ma ise neid hallata ei saa? Ei mitte tasuta alla laadida, aga kasvõi kuskil ära märkida, et ma ei kavatse neid õuduseid mitte kunagi tellida ning autor võib rahumeelselt kogu jama ise maha võtta, sest ma ei taha, et potentsiaalne tööandja kogemata nende otsa koperdab ning mu seetõttu välja praagib, et paistan pildil mitme vaimse ja füüsilise puudega olevat.  

Kulla "fotograaf", ei osta ei mina, ega keegi kolmas seda jama 2.99€ eest! Kvaliteet ületab iga kell kvantiteedi. Nii, et kui midagi teha, siis korralikult.

Oeh... Elagu loll süsteem, mis edevaid nuhtleb.

Lugupidamisega,
Teie Edevuselaat

3.TARTU LINNA(pool)MARATON

Foto:Erakogu/Instagr:Zakulleh

Tartu poolmaraton - tehtud! Läks mitte nii nagu lootsin, vaid nii nagu kartsin. Esimesed mõtted potentsiaalsest nõrgast esinemisest hakkasid kummitama juba siis, kui esimest korda teibid selga sain. Aga noh, siis ma jaksasin veel lollilt loota. Peale teist teipimist oli selge, et motti ja jaksu võib ju jaguda, aga kui kere järgi ei tule, siis pole midagi teha. 

Ega ma ei tea siiani, mis mu seljal häda on. Keegi täpselt mitte. Vaatame ja katsetame, et pinget ja valu kuskilt abaluude vahelt ja alt ära kaotada. Süüdi võib olla lülisamba kõverusest tingitud kahe seljapoole ebavõrdus, nõrgad väiksed seljalihased kuskil abaluude all või vahel või..., liiga tugevad lihased või.. Võimalusi on mitmeid ja väljaselgitamine ning olukorra parendamine võtab oma aja. Massaaž, teipimine, harjutused, venitused.. 

Ühesõnaga oli selge, et mingit isiklikku poolmaratoni aega ma Tartusse jooksma ei lähe. Üritasin mitte kurb olla ning iseendale selgeks teha, et aja parandamisest olulisem on saada hea emotsioon, mis motivatsiooni pigem kasvataks kui kahandaks. 

Lollilt kangekaelne ja järjekindel nagu ma olen, alustasin siiski kõrge lennuga ning ronisin 1h45min tempomeistri sappa. No ega proovimine ju tükki küljest ei võta. Või siiski..?! 

Ise ka imestasin, kui paganama kergelt esimesed kilomeetrid möödusid. Ei mingit raskust jalgades, poomistunnet rindkeres. Nagu ei jookseksi 5min/km tempos. Kahjuks ei kestnud see lõbu kauem kui 3km ja siis algas minu kolgata tee finishisse. Kihutasin, mis ma kihutasin, aga seljavalu sai mu kätte ja tegi kiirelt selgeks, et selle kolme kilomeetriga minu jooks piirdubki. 

Seda jama seljaga on raske kirjeldada. Ühest küljest see nagu polegi õige valu, sest pigem lähevad seljalihased krampi ning see omakorda poob hingamise kinni, kuid teisalt...sellest, et seljasirutajalihased nii pingesse lähevad, hakkab mujalt kiskuma ja nii ongi käes olukord, kus valu kolib edasi roiete vahele ning selle kompotiga tahaks juba tee äärde pikali visata ning jooksmise kus kurat saata. 

Edasi kiirustasin aeglaselt. Alla 6min/km tempost ei saanud juttugi olla, selle piires sörkida oli olukord enam-vähem talutav. Kord hoidsin külgedest, siis masseerisin seljalihaseid. Väga hulluks läks, siis jalutasin ja üritasin ennast küljelt küljele painutada. Kümnendal kilomeetril kiskusin keset jooksu ühelt seljapoolelt teibid maha. Korraks aitas, kuid vaid lühiajaliselt. 

Jooksin kilomeetripunktist järgmise punktini, valetades iseendale, et kohale jõudes seisan ja venitan. Tahtsin küll kangesti katkestada, kuid võtsin vastu otsuse, et kasvõi kõnnin, aga pooleli ei jäta, sest sellest saaks vaid tagasilöök kogu minu kuuajaga saadud motivatsioonipaketile. 

Lisaks seisin kõikides joogipunktides ja jõin kiirustamata. 

Olin endale sihiks võtnud 1h55min, kuid kui mööda jooksis 2h tempomeister, sain aru, et selle jooksuga pole mitte halvasti, vaid puhta ******. Enam ei näinud ma vaeva sellega, et oma seljavalu ignoreerida, vaid pidasin tulist võitlust suure pettumusega hinges. 

Kuskil 14ndal kilomeetril läksin autopiloodile. Lihtsalt astusin jalg jala ette. Kuigi võhma oli, tõmbas see kramp seljalihastes energiast täiesti tühjaks. Ilmselt oli asi hingamises. Viimasele ja kõige jõhkramale tõusule jõudes hakkas järsku pilt virvendama ning tundsin, kuidas kogu maailm minust paar sammu eemale astus. Tuikusin sealt kuidagi rahulikult jalutades üles, viimane lõik läbi pargi ja...kõige viimasem kilomeeter oligi käes. Leidsin endas veel viimase jaksu, et kogu piinale kiire lõppmäng teha - 4:40min/km. 

Finisheerusin ajaga 1.59.55. Siit küsimus - mis ajaga lõpetas 2h grupp, sest uuesti ma kuskil nendest mööda ei läinud(nii deliiriumis ma ka ei olnud).

Mul on siiralt kahju, et ma ei saanud ennast päriselt proovile panna, sest tegelikult oli sellest kuuajalisest plaani järgi treenimisest kuhjaga kasu ja ma tean, et jaksu mul oli. Aga kuna oleksil ja poleksil on mõlemil keretäis tappa soolas, siis alates tänasest ei jäägi muud üle, kui tuleb kogu allesjäänud motivatsioon selja korda saamisele pühendada. Ehk siis - harjutused sabale alaku!

Ühtegi eesmärki kahjuks seekord ei täitnud, kuid iseennast võitsin jooksurajal lausa mitu korda. Asi seegi.

Nii, et.. Pead ma norgu ei lase. Selle ning kõikide järgnevate jooksude/võistluste(ükskõik kuidas need siis ka ei läheks) ühtseks motoks saab Jõgeva SK Tähe meeskonna moto "Sometimes lose and always win!".

Suured tänud Priit Ailt'ile ja E-treeningule selle suurepärase võimaluse ning väärt nõuannete eest! Luban, et selle poolmaratoni distantsi 1h 45min ajalimiidi ma veel alistan ;)

E-treening/Väike ootusärevus :)

Foto: Erakogu/Instagr: Zakulleh

Homme ongi jooks ja imelik närv on sees. Ei teagi miks. Tõenäoliselt seetõttu, et pole ammu sellisel rahvaspordiüritusel osalenud ning viimasest jäi väga halb maitse suhu..

Mina muidugi nii optimistlik ei ole, kui Priit, ja võtan endale eesmärgiks 1h 55min. Kui jooksen kiiremini, on see meeldiv boonus, kui aeglasemalt, siis... Pole parata. Tulevad uued jooksud, milleks saab pikemalt valmistuda. Peamine eesmärk on meeldiv emotsioon saada, et motivatsioon püsiks. Ja noh, võit omaette on juba see, et ma selle teekonna oma spordipõlguri perioodil(ei tea siiani, kuidas niimoodi rajalt välja kihutasin) ette otsustasin võtta. 

Väike mure on siiski selja pärast, mis viimases kiires trennis kogu eneseusu põõsasse viskas. Sai küll veel enne masseeritud ja teibitud, kuid efektiivne teipimine on katsetamisjärgus ja aeg katsetamiseks sai otsa. Tuleb lihtsalt loota, et aitab. 

Kui homme keegi veel Tartus rajal, siis kerget jalga teile! :)

E-treening/Viimane nädal

E: ratas 90 min, viimane 30 min võiks sõita tempokamalt.
T: jooks 40-50 min, viimased 20 min tempokalt, kuni ~5:00 min/km, jälgi siin, et väga kiiremaks ei lähe. Pigem mugavuse piires ja kerge varuga.
K: Puhkus
N: jooks 20-30 min, rahulikult, isu tekitamine laupäevaks
R: Puhkus
L: Tartu Linnamaraton, 21 km (plaan ~5:00 min/km avg)
P: Puhkus või kerge taastav aktiivsus (ratas/ujumine)

Homme veel ja... 

E-treening/Ikka on kiire veel!

Kui ruubikukuubiku lahendamine kuidagi ei edene, tasub see mõneks ajaks käest panna ning millalgi hiljem uuesti proovida. Ehk siis teisisõnu - kui juhe kokku jookseb, paki asjad ja sõida nädalavahetuseks Otepääle. 

Tartu rattamaraton jäi sel aastal sõitmata. Otsustavaks sai pinges ja teibitud ülaselg, mille seisukorda mitu tundi velo otsas küürutamine kuidagi parendanud ei oleks. Nii, et kibe tunne hinges, seisin seekord hoopis raja ääres ning elasin omadele kaasa :) Rõõm seegi. 

Maratoni auks tegin eile ühe pika ja rahuliku "rattasõidu" jõusaalis velo seljas. Olin täitsa ära unustanud milline piin on tagumikule ja ajule 90min kohapeal paigal istuda. Aga noh, siseruumi plussid tegid valiku lihtsaks - soe ja vihma ei saja. 

Kuigi nö otsustavad trennid sai Tallinnas ära tehtud(loe: lidusin nii, et hing paelaga kaelas), jäi üks mõnus maasikas ka Otepääks. Esialgselt oli plaanis küll 100-110min 8min+2min rütmis matk, kuid Otepää maastik mängis plaani veidi ümber ning matkast sai lihtsalt rahulik sörk, mille sisse jäänud suuremad tõusud jalutasin. 

Seekord ei ole millegi üle nuriseda. Tundub, et vaikselt kohanen ja arenen. Sellised pikad ja rahulikud trennid on mu vaieldamatud lemmikud. 

Mis aga nendesse lühematesse sutsakatesse puutub, siis ilustama ei hakka ja ütlen ausalt, et need kiirust arendavad trennid on minu jaoks jätkuvalt paganama rõvedad. Üks asi on ennast tahtejõuga kodust välja ajada, kui üldse ei viitsi(õnneks viimasel ajal ei ole seda probleemi enam olnud), kuid hoopis teine asi on sundida ennast iseseisvalt mugavustsoonist välja jooksma. Südametunnistus ei ole lasknud siiani veel viilida. Muidugi tahaks iga teine või kolmas kord  maha kükitada ja paelu siduda, kui raskeks läheb, kuid vaevalt selle oskuse kiirust 4ndal väga hinnataks. Nii, et täiskäik sisse ja edasi.

Midagi pole teha. Kuna alternatiive pole ja ebamugavustunne on kasvamisprotsessi vältimatu osa, siis jään vaid lootma, et sellest kõigest on poolmaratonil kuhjaga kasu. 

Sellel nädalal uue hooga. Ikka on kiire sees veel. No kuhu ometi? :)

E: kerge aktiivsus
T: jooks 10-15 min soojaks, 6X 50 sek aktiivne tõusujooks koos korraliku pulsi taastumisega. Seejärel 10 min jooksu vahele. Trenni teises pooles tempojooksud 1X1000 m (5:00-5:15) puhkuseks 3 min sörki ja 2X500 (2:20-2:30) puhkuseks 2 min sõrki. Lõpetuseks 5-10 min jooksu ja kõik. 
K: ratas/rull taastavaks ~90 min.
N: jooks 10-15 min soojaks. Tempojooksud mugavuse piires, punnitama ära hakka. 9 min kiirelt/ 4 min + 7 min kiirelt/ 3 min + 5 min kiirelt/ 2 min + 3 min kiirelt/ 1 min + 1 min kiirelt. Lõdvestuseks 10 min
R: Puhkus! 
L: jooks maastikul või matk (8 min jooks + 2 min kõnd) 80 min
P: puhkus või kerge aktiivsus (ratas/ujumine) 

E-treening/Esimesed kaks nädalat ning kolmanda nädala uus plaan!

Eiei, motivatsioon ei ole kuhugi kadunud, küll aga innukus kirjutada. Ei saa kohe neid kahte tegevust korraga ree peale. Igakord, kui peale trenni arvuti taha olen istunud, jõuan kiirelt veendumusele, et aeglastest lonkimistest ei ole midagi märkimisväärset jagada. Keda see ikka huvitab, et trenni kõige tublim osa oli väravast välja astumine ning parim osa koju jõudmine ja soe dušš :) 

Nii, et teeme lühidalt. Eelmine nädal kulges enam vähem selliselt nagu (allpool) nädalaplaan ette nägi.. Ära jäid ainult mõlemad taastavad treeningud, sest kolmapäeval tahtis migreen pea plahvatama panna ja laupäeval oli selline meeletu väsimus, et suutsin vaevu üleval püsida. Leidsin, et see pole koht, kus treeningplaani ori olla ning targem on jõuvarusid pühapäevaseks pikaks trenniks säilitada. 

E: puhkus
T: jooks 50 min (pulss avs 140)

K: ratas/rull taastavaks ~90 min 

N: puhkus

R: jooks 70 min (pulss avs 140) 

L: ratas/rull taastavaks ~90 min 

P: jooks (matk 8 min jooks + 2 min kõnd) 110 min 

Kõik tehtud trennid olid meeldivalt rahulikud, kuid põhiprobleemiks oli jätkuvalt piinlikult madala pulsi hoidmine. Õigemini pole probleemiks see, et pulss  üldse kontrollile ei alluks, kuid kipun andmeid(tempo ja pulsi omavahelist suhet) liialt eelmise aastaga võrdlema, kui kogu organism palju treenitum ja sitkem oli. Tunnen, et venin nagu tigu ja see tekitab tuska ning kahandab enesekindlust oktoobris hästi joosta. 

Enim hirmutas pühapäevane 110min jooks, sest nii pikka trenni/jooksu ei ole ma väga ammu teinud. Üllatuslikult osutus see aga hoopis kõige nauditavamaks. Ilm oli soe ja ilus, mets lõhnas sügiseselt, inimesi oli vähe, muusika kõrvas mängis sammuga täpselt kokku ja.. kõik oli lihtsalt suurepärane. Paar viimast kilomeetrit tulid küll puhtalt tahtejõu pealt, sest kark oli all juba päris kange, kuid see ei vähendanud karvavõrdki seda rõõmu ja mõnusat emotsiooni, mida kogu treening pakkus. 

Sellel nädalal ootab mind ees aga hoopis teises rütmis minek. 

Nagu näha, tuleb jalad kõhu alt välja võtta. 

E: puhkus või kerge aktiivsus (ujumine vms)

T: jooks 10-15 min soojaks, leia üks tõus, mida saad joosta 40-50 sek, st mitte väga järsk, seda tõusu siis 6X üles ja rahulikult sörk alla tagasi, jälgi taas pulsse, et oleksid uue tõusu jaoks taastunud. Pulss võib minna tõusul 160-165, mitte väga palju rohkem. Kui tõusud tehtud, siis sörgi 5-10 min rahulikult peale ja seejärel ~ 2 km tõusva tempoga, alusta u 5:30/km kohta ja proovi jõuda 5:00 ni. Pulsi osas sama reegel, mis tõusudega, ehk siis kuni ~165. Seejärel kerge taastav sörk ja kõik. Kokku u 60 min treening. 
K: ratas/rull taastavaks ~90 min. Jälgi, et oleks taastav treening! 

N: jooks 10-15 min soojaks, 5X 2 min tempojooks / üle 3 min taastava sörgi, 10 min lõdvestuseks. Kogu aeg ~50min. Juhul kui saad, siis võid teha 2 min asemel 500 m ja vaata, et aeg oleks 2:15-2:30. 

R: puhkus

L: jooks (matk 8 min jooks + 2 min kõnd) 100 min

P: puhkus või kerge aktiivsus (ratas) 

Esimene kiirendustega/lõikudega trenn on seljataga ja pean ütlema, et see oli meeldivalt vastik. Või vastikult meeldiv? Viimati sai tõsisemalt pingutatud maikuus Tartu jooksul ja sellest on siiani mõru maik suus. Peale seda pole üldse minekut olnud. Nii, et tänase ees oli mul hirm. 

Järgisin täpselt juhiseid. Sörkisin rahulikus tempos Trummi lähistele, kus suusaradadega külgneb üks pikem asfalttõus. Otsustasin oma 40-50sek sutsakad seal ära teha. Nende ees mul väga suurt aukartust polnud, sest sellised lühikesed mäest üles pingutamised, on mulle kummalisel kombel alati väga meeldinud. Ilmselt seetõttu, et peale üles jõudmist on lausa lust ja lillepidu alla tagasi lonkida. Ja mulle on alati meeldinud see tunne, kuidas taastudes veremaitse suust kaob ning enesetunne normaliseerub. Imelik? Jajah, nii nad minu kohta ütlevad :P

Mis aga edasist puudutab, vot see muutis mind juba ebakindlaks. Otsustasin need 2km joosta Hiiu-Haabersti kergliiklusteel, kus distants on ilusti ära märgitud. Kuna kellal puudub gps funktsioon ning telefoni on tülikas koguaeg piiluda, on need kilomeetripostid lausa kullatükid. 

Nii, et siis umbes 2km tõusva tempoga.. 

Kuna ühe kilomeetri ajaks tuli 5:50min/km ja kiireimaks 5:01min/km, siis mul ei ole õrna aimugi, mis tempoga ma alustasin. Üritasin igaljuhul järjest kiirendada. Huh, raske oli! Ja lõpuks oli lausa päris rõve. Nii, et kui olin 1,5km ära jooksnud, mõtlesin, et tegelikult on ju see ka juba päris hea ja..äkki polegi rohkem vaja!? Õnneks ei andnud iseendale loobumise võimalust ning hambad ristis vedasin ennast 2km postini. Seejärel luba hetkeks hinge tõmmata, ümberpöörd ning "koju" tagasi. 

Emotsioon? Ausalt?! Kartsin palju hullemat. Päriselt mahtus aga terve selle tunni sisse võrdsel määral vastikust ja ülimat naudingut. 

Oma kahe eelmise treeningnädala kohta ei oska muud kokkuvõtvalt öelda, kui seda, et minu pidev väsimus on praeguseks juba murettekitavaks muutunud. Ei ole aidanud vitamiinid, taimsed rohud ega nõelravi. Homme vereanalüüsid ja loodetavasti selgub täpsemalt minu madala vererõhu ning kehva enesetunde põhjus. Ei jaksa enam elav surnu olla. Ainuke rõõm ongi sellised kiired trennid, kus saab vere käima, siis veab õhtuni kenasti välja. 

Ja täna õhtul ootab mind füsio külastus. Loodetavasti saan oma kõvera selja osas abi ning asjalikke nõuandeid. 

Neljas oktoober läheneb hirmuäratava kiirusega... Ma ei ole veel üldse valmis! 

(Aga kindlasti rohkem kui 2 nädalat tagasi!)

E-treening/päev 4 ja 5/Juhuuuu, pulss on tagasi!

Aasta ja ports kuid peale, jõudsin ma lõpuks oma vigase ja jamava kellaga Polari esindusse. Parem hilja kui....leida! Järelduse, kas ma olen lihtsalt laisk või uskumatult kannatlik, võite ise teha. Tuli välja, et ei olegi normaalne iga kuu(või lausa iga nädal) vööanduril ja/või kellal patareisid vahetada :) Ülla-ülla, eksole. Kui kuskil on praaki, siis leiab see kindlasti tee minuni. Kannatlikkuse eest vahetati garantiikorras nii andur kui ka vöö välja. Lõpuks saime veel nii peenele kaubale, et maksin 6€ ning sain anduri, mida saan korraga kasutada nii RS200 kui ka RCX3'ga. 

Põhjus, miks ma sellise diili tegin, on imelihtne. RCX3 tõepoolest ei võtagi pulssi, kui (uisutades) käed seljataha paned. Ja ei tee seda ka vees. Tuleb välja, et tema andmeside lained lihtsalt ei levi läbi vee. Vot sulle. Nüüd on igaks elujuhtumiks kell olemas. 

Kuna eilne ja tänane trenn tuli ilma kellata teha, toimus pulsi mõõtmine vanakooli meetodil - kaelalt. Muudkui lugesin ja arvutasin. Sain õige ruttu selgeks, et kui suureks kasvan, siis pulsikellaks ma kindlasti saada ei taha. Kole tüütu.

Kui eilne jooks oli igas mõttes mõnus ja rahulik, siis tänane 90min uisutamist oli pesuehtne piin. 

Üritan nüüd niimoodi sättida, et kui vähegi võimalik, teen oma trennid hommikupoole, et organismi veidi varasema pingutamisega harjutada. Nii ma siis täna hommikul optimistlikult uisutama läksingi. Hoiatan juba ette, et oht jälle vingumürgitus saada. Esiteks oli tee nii paksult sodi ja kive täis, et panin kaks korda käpad maha. Terve elu jooksis sekundiga silme eest läbi(mitu korda järjest!). Oi, kuidas ma oleks tahtnud need uisud lihtsalt jalast võtta ja võssa visata.. Maas lebavad kivid, vastik vastutuul. Sisendasin endale kangekaelselt, et nii saabki tugevaks. Viimased 5min isegi juba peaaegu hakkasingi uskuma :)

Aja ja kilometraaži omavahelist suhet võrreldes, tundub nagu oleksin seda distantsi maastikul pigem roomanud, kui uisutanud. Pole isegi ühtegi muud vabandust varrukast välja sikutada, kui tõsiasi, et vastutuulega pulssi taastavas tsoonis hoida on mõnikord maruraske. Nii, et mingil hetkel ma isegi ei üritanud enam rõhku tehnikale panna. Lasin selja sirgu ning olin turist omade seas. 

Selliste trennide kõige rahuldustpakkuvam osa on soe dušš ja õigus iseendale õlale patsutades öelda - "Ära tegin!". 

Ja vot seepärast mulle plaani järgi treenida meeldibki. See kahandab oluliselt võimalust viilida. Tean, et ei tohi olla treeningplaani ori, kuid teinekord muudmoodi ei saa, kui keegi teine peab konkreetselt näpuga näitama, kuhu suunas ja kui palju vehkida tuleb. Minu puhul töötab hästi.

T: Jooks 40-50 min/SLS 140-145/7.24km ja 50min/ 50min pilatest

K: Rull taastavaks ~90 min/ 30.69km ja 1h 31min