Küüslaugused krevetid mõnusa salatiga

Mulle maitsevad lihtsad toidud. Näiteks lemmik on kartulipuder hakklihakastmega(glut-laktoosivabas versioonis), millele seltsiks väike suts peedisalatit või hoopis hapukurk – imeline! Aga vahel on nii, et tavaline tüütab ära ning maitsemeeled nõuavad häälekalt oma. Niisiis, täna menüüs – küüslaugused (koorimata)tiigerkrevetid koos värske salatiga.

Ma ütleks, et kõige tüütum osa selle mõnusa ampsu valmistamise juures oli pomelo koorimine(alustades poes selle valimisest), sest peale välise koore, tuleb vabaneda ka viljaliha ümbritsevast valgest „nahast“.

Foto: Erakogu

Vaja läheb:

Koorimata tiigerkrevetid

Omal vabal valikul valitud marinaad(mina kasutasin tex-mex maitselist, sest see oli kapis viimane)

Küüslauk! 

Või(laktoosivaba)

Õli

Pomelo

Tomat

Kurk

Avokaado

Jääsalat

Parmesani juust (sobib ka laktoositalumatuse korral)

Kõige parem oleks, kui alustaks väikese ettevalmistusega juba eelmisel õhtul. See ei nõua üldse palju aega, tuleb lihtsalt marinaadi pakk lahti  lõigata, krevettidele peale valada, veenduda, et marinaadi jagunes kõigile ning kogu kupatus kappi seisma jätta. Kel kannatust vähe või lihtsalt kiire, siis on ka paar tundi parem kui üldse ilma marinaadita!

Tavaliselt alustan ma salati hakkimisest, sest krevettide praadimine on justkui i’le täpi panemine, peale mida saab kohe toitu nautima hakata.

Salati hakkimisega saavad vast kõik hakkama. Igaüks valib kui palju ta mingeid komponente salatisse lisada soovib(Ärge jätke pomelot välja, kuna mõne jaoks tundub see ehk imeliku komponendina. Kui valite välja parajalt küpse vilja ning doseerite parasjagu, annab see mereandidele juurde alati mõnusa meki.) ning kui suureks või väikseks need hakkida. Lihtsalt – pomelo ja avokaado on kohustuslikud maitse aktsendid! Parmesan riivida peeneks ja salatisse segada või laastudena salatile puistata.

Nüüd krevettide juurde. See protsess on palju põnevam! Valmistada oli mul 500g suuri koorimata tiigerkrevette. Seltsiks läks 1 suurem küüslauk, mille hästi peeneks hakkisin(kes soovib küüslaugusemaid, pange poolteist või kaks, sest isegi mina tundsin, et maitse jääb pisut nõrgaks. Aga igaüks oma südametunnistuse ning mao tundlikkuse järgi!).

Kõigepealt võiks pannil õli kuumaks lasta ning seejärel praadimistöödega alustada. Krevetid ajavad ise  ka pisut vedelikku välja, aga mina lisasin juurde veel törtsu vett, et nad pigem pisut „hauduksid“, kui kärssama hakkaksid. Kui värv hakkas roosakaks muutuma, lisasin supilusikatäie(võib ka rohkem) laktoosivaba võid ning keerasin tüübid pannil ümber. Puistasin peale hunniku küüslauku, ootasin kuni värv täitsa roosa oli ning pannile läks järgmine ports krevette, millega protseduuri kordasin. 

Kindlasti on selle jaoks oma nipp, kuidas küüslauku mitte kärssama lasta, kuid mina olen selle lihtsalt alles siis lisanud, kui krevettide teist külge hakkan küpsetama.

Foto: Erakogu

Roosa värv reedabki nende söömiskõlbulikkuse ja valmisoleku. Üle ei tasu küpsetada, sest muidu muutuvad nad vintskeks ning koor ei taha kere küljest hästi lahti tulla.

Kel kõht ja soolikad lubavad, siis juurde sobib mõni majoneesisem kaste. Eriti hea on Vertigo Caesari salati kaste! No tõesti, patt on proovimata jätta!

PS! Kes marinaadi mõttest ei vaimustu või soovib lihtsalt ilma(marinaadi ja küüslauguta) valmistada, siis maitsestada võib lihtsalt soola ja pipraga ning praadida õli ja törtsu võiga! Imehea, ausalt ka! :)

Ahjaa! Ja alati on oluline võiga praadimisel pannile pisut õli lisada, sest siis ei lähe või kärssama!

Head isu! :)

Punnid õlgadel

Ilmselt kõigil on olnud nooruses probleeme punnide ja/või aknega. Kui mitte kõigil, siis enamusel kindlasti ja kellel pole olnud isiklikku kogemust, teab vast seda kurba story’t läbi oma mõne sõbra/sõbranna.

Kahjuks ei kao paljudel tüütu vistrikuprobleem koos noorusega, vaid kipub ennast ka hiljem meelde tuletama. Oh, mis rõõm oleks visata hommikul lihtsalt peoga külma vett näkku, põsed roosaks näpistada ning uksest välja lipata. Reaalsuses tuleb hoopis meigikott avada ning ebatasasused ja kergelt punetavad laigud puuderkreemi või peitepulgaga katta. Suvel on muidugi lihtsam, kui nahk jumekam, kuid talvel karjuvad iluvead palju silmatorkavamalt siit ja sealt vastu. Ja mehed, nemad ei saa isegi puudri taha oma muresid peita.

Kuid, mis teha siis, kui punnid ei ole vallutanud mitte ainult näonaha, vaid laiendavad oma territooriumi ka selja, õlgade ning rinnaesise arvelt?

Surfasin foorumites ja peale minu jäid ka teised nõutuks. Minna nahaarsti juurde? – kuid millise? Hakata võtma antibeebipille? – aga kui need ei sobi mulle? Külastada kosmeetikut? – aga kui ka tema käed jäävad selle mure juures seotuks ning lahendust probleemile ei tule või on mõju lühiajaline?

Kuna põhjuseid punnide tekkeks on palju, on ka lahendusi erinevaid. Kõige esimesena tuleb üle vaadata oma menüü. Aknet soodustavad kõik nisutooted, suhkur ning mõningal juhul ka piimatooted. Kui olete need oma menüüst eemaldanud, kuid tulemust ei mingisugust, tehke kindlaks, kui rasvaseid toite te sööte. Rasvane toit ei pea tähendama või hunniku sees praetud pekiribasid, piisab ka näiteks liigsest juustuga maiustamisest. Kui katsute oma nahka ning näpud jäävad kergelt õliseks, on selge, et punnid tekivad pooride ummistumise tagajärjel ning rasvade hulka menüüs tuleb tublisti vähendada. Soovitatav on süüa rohkem mahlaseid puuvilju ning juua vett. (Nii ei pea organism kogu jama läbi naha väljutama, vaid suurem osa sellest lippab koos veega välja :) Ja tähtis on juua just vett, mitte magusaid jooke või teesid.)

Aga, aga, aga.. Kui olete teinud kõikvõimaliku korrastustöö oma menüüs, kuid punnid ikka ei kao?? Põhjus võib olla ka pesupulbris või –loputusvahendis, mida pesu pesemisel kasutate! Samuti ka materjalis, mida nahk lihtsalt ei kannata. Või hoopis hormoonides! Kui olukord hullemast hullem, ei tasuks kätt kohe pimedalt hormoontablettide järele sirutada, mida peaaegu iga arst tänapäeval väga lahkelt välja on valmis kirjutama, vaid soovitatav on teha hoopis erinevate hormoonide kohta analüüsid, mis nende tasakaalu või tasakaalutuse ära määravad. Alles siis mõelda edasi, kas tabletid on vajalikud või mitte.

Mida saab ise oma naha jaoks ära teha

Tähtis on põletikulist ala vähemalt 2x päevas millegi desinfitseerivaga puhastada. Minule isiklikult meeldib ja sobib Puhas Loodus sarjast saialille rahustav näovesi, mis on rasusele ja tundlikule nahale ning pärsib vistrike teket. Kuid kes soovib, võib ka vesiniku või viinaga desinfitseerida.

Kindlasti tuleb nahale õhku anda! Kui on külm või õhku anda ei ole võimalik, on tähtis, et riie, mis naha vastas, oleks puhas(vahetada särki iga päev). Samuti ei ole soovitatav ka ühte voodipesu liiga kaua voodis hoida. Nii nagu must padjapüür soodustab bakterite möllu näos, nii panevad ka kauem voodis hoitud tekikott ja voodilina kehal põletikukolded oma elu elama.

Põhjus, miks ma sellest üldse rääkima hakkasin, on imelihtne. Varasemalt võõraks jäänud probleem, jõudis lõpuks ka minuni. Ma ei tea, kas süüdi oli stress(kui keegi süüdi ei taha olla või kedagi süüdistada ei oska, siis on kõige parem kõik stressi kaela ajada), talvine kuiv kliima, sobimatud pesuvahendid või midagi vale minu menüüs, kuid olukord õlgadel muutus ühel hetkel problemaatilisest murettekitavaks. Uue menüü järgi toitumine on teinud minu näonahaga imet, kuidas siis nüüd järsku ime õlgadele ei laienenud?

Selge oli see, et ainult naha puhastamisest jääb väheks. Vaja oli midagi, mis põletikku vähendaks. Proovisin Nutriancei Aloe Vera geeli, mis hoiab näonaha kontrolli all ning aitab ka kergemate põletuste korral nahal kiiremini paraneda, kuid õlgade puhul jäi heast sõbrast väheks. Järgmiseks proovisin Lumene Natural Code „Keep it cool“ Redness Reducing Moisturizer kreemi, mis pidavat punetavaid laike nahal vähendama. Ei oska öelda, kas asi minus, kuid  mulle ei sobinud. Vaatamata väidetavalt kergele koostisele, jäi nahk peale kreemitamist imelikuks ning pigem oli tunne, et see tekitab ummistusi juurde, kui midagi positiivset korda saadab.

Siis kuulsin soovitusest, millesse algul skeptiliselt suhtusin, kuid kui peale katsetamist olukord õlgadel normaliseerus, pani pead vangutama.

Vaja läheb täiesti tavalist söögiäädikat ning mineraalvett(mina kasutasin Borjomi’t). Ega keerulisemat trikki polegi, kui tuleb äädikat ja mineraalvett võrdses koguses klaasi valada ning ära segada(palju ei ole mõtet korraga teha, sest segu sobib 1-2x kasutamiseks. Nagu aru saan, siis on oluline osa mulli ja äädika koostööl ning reageeringul.). Sealt edasi vatitups vette pista ning problemaatilised kohad üle käia.

Mina puhastasin nahka 2-5x päevas. Vastavalt sellele, kuidas meelde tuli või aega/võimalust oli.

Ma usun, et möödunud võis olla paar nädalat, kui järsku avastasin, et punetavatest põletikukolletest on alles jäänud heleroosad laigud minu heledal nahal(Hele nahk on eriti suureks kontrastiks kõikvõimalikele roosadele või punetavatele laikudele :( ).

Rahvameditsiin ruulis jälle!

Näonahal selle lahuse kasutamisega mul kogemust ei ole, kuid kes proovida tahab, tehke igaks juhuks lahjem segu, kuna näonahk on palju õrnem.

Ainsad negatiivsed küljed selle protseduuri tegemise juures olid: 1) äädika lõhn nahal, mis küll päris kiiresti kadus, kuid siiski pisut häiris ja 2) mõningane sügelus-/kipitustunne lahuse kasutamisel, kuid ka see kadus kiiresti.

Kui tunnete, et teie nahk on liiga tundlik ning sellist katsetamist ei talu, siis jumala eest, palun ärge endale liiga tehke! Aga minu nahaga tegid need kaks koos, Borjomi ja söögiäädikas, imet!

Natuke peab kannatlik ja järjepidev olema seda protseduuri tehes/korrates, aga kes katsetavad, siis andke julgelt tagasisidet, kas aitas.

Gluteeni- ja laktoosivabad Provena šokolaadimuffinid

Foto: www.provena.fi

Mingid päevad tagasi oli jube magusaisu. Mõtted vaarikamoosiga leivast või magusast teest jätsid mind absoluutselt külmaks ning mõrušokolaad ei saanud samuti minu veetlemisega hakkama. 

Tahtsin kooki!

Šokolaadikoogi jaoks oli šokolaadi siiski liiga vähe ning muid komponente kippus ka kapis nappima. Küll aga põrnitses kapist mind üks gluteeni- ja laktoosivaba šokolaadimuffinsipulber, millel seltsiks veel šokolaaditükid. Miskipärast olin teda siiani pigem sügavamale kappi lükanud, kui mõelnud pulbri realiseerimisele. 

Mingit usku mul sellesse pulbrisse polnud, sest kord katsetatud sojajahust topsikoogid olid...imelikud. Magusaisu sai siiski põlgusest võitu ning uurisin, mis imevigureid vaja teha, et pulbrist väiksed keeksid saaksid. 

Toimetamine imelihtne! Sulatada umbes 150g margariini(mina panin laktoosivaba võid) ning sekka 3 muna(minul oli kapis vaid kaks). Kuna mass tuli pisut liiga paks, lisasin juurde ka törtsu õli(usun, et võib panna ka sutsu vett või nt (laktoosivaba)piima. 

Kokku sai 9 keskmise suurusega muffinit, millele tegin katteks peale mõrušokolaadi(täpset protsenti ei tea, aga üle 80% kakaosisaldusega peaks olema)glasuuri. 

Koguseid ei oska öelda, kuid segusse läks väike tükk laktoosivaba võid, allesjäänud mõrušokolaad, 2tl palmisuhkrut(mõnus suhkruasendaja/magusaine diabeetikutele, kaalujälgijatele või neile, kes valget suhkrut või suhkrut üldse ei tarbi) ning pigistasin poolikust apelsinist mahla sisse. 

Kaunistuseks peale pandud sarapuupähklid andsid juurde nii mõnusa meki, et järgmine kord puistan neid kindlasti taignasse kah. 

Foto: Erakogu

Muideks, väiksed šokolaadikeeksid maitsesid imeliselt! Kaera- ja riisijahu annavad muffinitele mõnusa õhulisuse ja nad ei ole puised nagu saepuru. Väga mõnusad ja maitsvad! Nagu päris!

Palmisuhkur - saadakse palmiõite kristalliseerunud nektarist. See on väga toitainete rikas, sisaldades elutähtsaid vitamiine, mineraale ja fütotoitaineid, sealhulgas kaaliumi, tsinki, rauda, vitamiine B1, B2, B3 ja B6. Maitseomadustelt sarnaneb toor-roo suhkrule, kuid on veelgi karamellisem. Väga madala glükeemilise indeksiga, mille tulemusel glükoos vabaneb verre aeglasemalt, hoides ära ka veresuhkru kiire tõusu. Sobib ideaalselt tee või kohvi sisse, magustoitudesse, küpsetistesse jne. 

Kel huvi, siis uurige SIIT või SIIT! :)

Saadaval mahepoodides!

Tartu (pool)maraton 2013

Minu 17nda veebruari suusasõidu võtavad lühidalt kokku 3h 13min, kuhu sisse mahtusid 4 kukkumist, natukene halba enesetunnet, jutuajamised kaaslasega, pisut hirmu, söömised ja joomised igas toidupunktis, palju naeru, veel rohkem positiivseid emotsioone ning õnnelik finišeerumine. 

Ütlen kohe, et ma ei viitsi sellistele negatiivsetele alapunktidele alljärgnevat kirjutades keskenduda nagu: inimeste ebaviisakus, vähesed teadmised suusatamisest või suusatehnikast, ohtlikud olukorrad(nagu kepid laiali laskumine või keset laskumist vedelemine), korraldatud ürituse plussid ja miinused jne. See on mõne teise korra jutt. Pealegi, need kes käisid, need teavad isegi, mis seal toimus ja kes mitte, nendel on aeg lõpuks ise suusapidu läbi teha ning veenduda, kui toredaks või mitte toredaks see nende jaoks kujuneb!! (Kui kellegi  muidugi küsimusi on, siis küsige julgesti. Eraldi vastamise vastu ei ole mul midagi :))

Aga kõigest pikemalt NÜÜD!

Poslaka tõus. Ühel päeval alistan selle ka suuskadega! (PS! Pildistamise
käigus ükski rajajupp kahjustada ei saanud!) Foto: Erakogu

Kuigi olin endale selgeks teinud, et sel aastal ei oota sellelt sõidult ega endalt mitte midagi, oli närv enne starti ikkagi sees. Päris korralik, kui aus olla. Ilmselt jätkuvalt nende laskumiste pärast, mis tegelikult üldse nii hullud ei ole, ja hirmsad tundusid ka teised suusatajad(Neid on vist suurem põhjus peljata, kui süütuid laskumisi!?).

Nii nagu puudus mul füüsiline ettevalmistus(1kuu põdemist + 1kuu otsa enda hoidmist ja minimaalset liigutamist), ei valmistanud ma ennast sel korral ka kuidagi (üle)süües või juues ette. Eelmisel õhtul ja järgneval hommikul sõin portsu maisimakarone, aga sellega mugimine piirdus. Eelnevad päevad sõin kuidas juhtus ja seda, mis ette jäi(kõike kokku oli aga ilmselgelt liiga vähe).

Klassika kilomeetreid sain kokku kuhugi 25km kanti. Üks pikem(12km) sõit ja teised 8km kanti. Tunne ei olnud tugev..

Ülejäänud kokkupuuted klassikaga piirdusid teiste suuski vaadates ja/või neid pakkides.

Niisiis! Number seljas stardikoridoris seistes, kus ma sel aastal olin lausa 1 grupp eespool, tundsin, kuidas miski mu sees ebameeldivalt närve kõditas.

Stardipauk käis ootamatult ning peale seda hajus kõik ühtlaseks massiks – nii inimesed kui ka emotsioonid. Kõik oli kuidagi kergem(vähemalt alguses), kui eelmisel aastal ja kui ma kartsin. Liikuma sai kiiremini, mass tundus väiksem(kuigi tegelikult oli osalejaid ju rohkem), langused ei olnud nii hirmsad.. Lihtsalt sõitsin. 

Mingist hetkest hakkas aga raske. Tundus nagu liiguksin, aga kilomeetrid möödusid teosammul. Enda arvates olin juba sõidu peaaegu, et teinud, kui selgus, et läbitud on vaid mõned kilomeetrid. Järsku hakkas veel raskem: süda läks pahaks, pilt hakkas silme-ees ujuma ja õhku jäi väheks. Viimased kaks kuud nöörisid kõri ning pitsitasid igalt poolt. Oleksin tahtnud oksendada. Vähemalt tundus, et see teeks enesetunde märgatavalt kergemaks.

Tegin joogipausi ja ukerdasin edasi, kuid enesetunne jäi samaks. Tundsin, et maa jalge all pehmeneb ning käed ja jalad koos nendega. Nüüd sain aru, et asi on hoopis veresuhkrus, mis on omadega liiga madalale langenud.Vastumeelselt loputasin suutäie ülimagusat geeli leige veega kurgust alla. Mõne aja möödudes tundsin, kuidas see magus plögin minusse veidi energiat juurde süstis. 

Tõeliselt paranes mu enesetunne alles peale esimest toitlustuspunkti, kus sai mõnuga rosinaid ja hapukurki pistetud ning tops sooja spordijooki alla kulistatud, mis maitses nagu Coldrex, mida ma senini kunagi juua ei ole suutnud, kuid mis sel hetkel kõige mõnusama joogina tundus!

Peale 12ndat kilomeetrit oli elu minusse täiesti tagasi tulnud ning nautisin igat paaris või vahelduvat tõuget keppidega ja demonstreerisin seda meeldivat enesetunnet enda sees naeratusega näol. 

Ahjaa, need kukkumised.. Kuna ma seda rada nii hästi ei tunne ja laskumiste nimed on võõrad, siis räägime sellest lihtsalt kui ühest suuremast laskumisest, mis gruppide viisi inimesi niitis. Ei pääsenud ka mina.. Napilt oleksin, kuid vältimaks võimalust, et võin kellegi varustuse katki sõita või maaslamajale haiget teha, olin sunnitud ise ka pikali viskama. Reaalselt ei olnud kuhugi minna, sest terve tee oli „langenuid“ täis. Sain just püsti, kui keegi mulle uuesti ette prantsatas ning olin sunnitud koos temaga hetkeks aja maha võtma ning lumeolusid korra veel lähemalt uurima. Varustusele pilk peale visatud ning juba teist korda veendutud, et pääsesin ilma kadudeta, hakkasin just püsti tõusma, kui kahest sai järsku kolmene kohtu seadus ning mind seljatagant pauguga maha sõideti. Õnneks ei saanud ka sel korral keegi viga ning kõik läksid sõpradena oma teed.

Neljas kukkumine oli eriti totakas(ja valus!). Kõik oli ok, tundsin ennast hästi ja julgelt, asend oli sees, jõudsin just mõttes rõõmustada, et saab jälle natuke puhata, kui jäätükk rajas mu jala välja viskas, ootamatult tasakaalu kaotasin ning valusalt külili kukkusin. Kiirelt krahmasin suusad ja kepid kokku, tõmbasin ennast täpiks ning üritasn kiirelt püsti saada. Võeh, peale seda tuli väike hirm naha vahele tagasi, aga õnneks sain sellest suhteliselt kiiresti jagu.

Viimased kilomeetrid läksid lennates. Kui finišisse jõudsin ning medali kaela sain, oli tunne hea ning olin endaga rahul, et vaatamata kõigele osaleda otsustasin.

Ei vaevanud end mõttes, et ettevalmistus puudus, et kukkusin, tehtud puhkepausid või rahulik tempo, sest ma ei läinud sinna kellegi teisega võistlema peale iseenda ja seegi võistlus oli mitteametlik! 

Muideks, omavahel öeldes võin öelda, et lahingus iseendaga, tulin ma siiski võitjaks, sest kuigi ma eesmärke ei püstitanud, sõitsin ma sel aastal mõned minutid kiiremini kui eelmisel! Aga mitte ainult see, vaid ma tean, kui palju ma andsin endast eelmisel aastal(tegemata ühtki puhke- või söögipausi) ning kui palju sel ja kui palju paremas vormis pean ma olema vaatamata vahepealsele haigusele. Vohh! Nii, et ma ei viitsi üldse kuulata neid jutte „Milleks maksta 20-30€, et minna lihtsalt kulgema, kui seda saab teha ka üksi ja tasuta metsas?“. Jah, saabki, ma ei vaidle üldse vastu! Aga siis võiks iga asja kohta küsida, et milleks osta ajalehti, kui neid saab tasuta netist lugeda või milleks süüa maiustusi, kui ainuke „nauding ja hea“, mis me neist saame, on magus maitse keele peal, mitte midagi kasulikku jne.

Minu Tartu Maraton 2013 - 31km - Foto: Erakogu

Leidus üle 8000 hullu, kellega koos pidasin vajalikuks number seljas need kilomeetrid läbida(kes pikal, kes lühikesel). Tunne? – väga hea! Emotsioon? – hindamatu!

Jah, ka metsas üksi või sõbraga sõites võib hindamatu emotsiooni kinni püüda, kuid see on teistmoodi, see on teise kategooria ja kuupäeva emotsioon!

Kel materiaalselt võimalik, soov olemas, kuid senini osalemata jäänud vaid hirmu pärast(ükskõik millisest maratonist või võistlusest me räägime), siis visake hirm võssa, registreerige end mõnele võistlusele ja te mõistate paremini, millest ma räägin.

Seltsis on segasem! Uskuge mind, see motiveerib ka mõnusamalt ja korralikumalt edaspidi trenni tegema. Ei pea sõbrast, naabrimehest või kõikidest kontvõõrastest peajagu üle olema, kuid kui me veendume, et oleme iseendaga võrreldes täna tublimad kui eile või eelmisel aastal, on ka motivatsiooni palju kergem kõrgel hoida!

Küsimusele „Kas järgmisel aastal pikale?“ ma vastata ei oska.. Enne tahaksin lühikese ajaga 2h 30-45min enda jaoks alistada. Plaane ei tee, eks seda otsustan järgmisel suusahooajal jooksvalt :) 

Aga lühikest või pikka, selge on see, et suusapidu läheb kordamisele!

Nii, et siis järgmisel aastal rajal näeme?!

Rattamaratoni ärevuses!

Äärmiselt palju treeningtunde ja spordikilomeetreid on ajarataste vahelt läbi voolanud, kahjuks pole sõnadesse neist midagi jõudnud transformeerida. 

Augustikuule panin pidulikult punkti nädalakese Kreekas puhates. Ei oleks osanud paremat aega, kohta ega seltskonda soovida ega valida, sest puhkus oli lihtsalt võrratu! Ilmad olid suurepärased, merevesi soe nagu vannis ning naerust said ka kõhulihased oma osa. Muidugi ei koosnenud puhkus vaid rannaliival lesimisest, vaid omal kohal oli ka mõõdukas treening. Just nimelt mõõdukas, sest mäest üles-alla kulgev tee ja +40(ja üle) kraadi ei soodustanud väga pikki trenne. Valikus oli ka trenn hilisema peale lükata, kuid kuna pool 9 oli juba kotikas ning võõras kohas ja pimedal maantel üksi väga ringi ei tatsa, tuli energilisemad liigutamised vahetult enne pimedat ära teha. Lõpuks isegi harjus täitsa ära. Ei pidanudki enam enese turgutamiseks vett näkku ega pähe valama :) 

Koju jõudes ootas ees külm ja kõle Eesti kliima, mille üle ma üldsegi mitte ei nurise. Minu jaoks on sügises alati midagi müstilist ja mõnusat olnud. Päikselised varahommikud koos külmakraadidega või hall ilm ning lõpmatul hulgal taevast alla solisev vesi. Selles kõiges on midagi vastikult mõnusat ja paeluvat, mis vahel küll meele mõruks teeb, kuid järgmisel hetkel kummalise rahulolu hinge toob. (Seda juttu ei räägi ma ilmselt pühapäeval, kui sadama peaks..)

Olen vahepeal piisavas koguses rattaga kärutanud ning loomulikult ka uisutanud. Üritan uisutunnetust igal võimalusel jätkuvalt jalgadesse ja meeltesse talletada ning enam mitte sel minna lasta. Kuidas on lood hirmuga? Paremad, vist.. Oled leidnud mooduse, kuidas oma negatiivsed emotsioonid vihaks pöörata ning viha rajal välja elada. Mõni ütleb, et see on halb, mõni  kiidab heaks, mina ütlen, et see oli vist minu ainuke võimalus tagasi kaheksale rattale tõusta ning langusest vankumatu kindlusega alla kihutada. 

Kuna antud hetkel on aktuaalsem teema 16ndal toimuv suur rattapidu, siis otsejoones ma selle teema juurde kütangi. Muust jõuab ka hiljem rääkida. 

Eile käisin pidulikult läbi A&T spordist, kust soetasin endale varuks ühe sisekummi, sadulakoti, termosokid(kuna ma olen jube külmavares ja juba praegu trennis jalad külmetavad) ning geelid. Kummieeblid laenan tõenäoliselt ja pumbaga ma ei ole veel mõelnud, mis saab. Tark oleks vist kaasa võtta, aga ma ei tea, kuhu ma kogu selle nodi topin. Eelkõige loodan, et midagi ei juhtu, aga kui tegijal, nagu ma olen, ikkagi miskit viltu peaks minema, siis loodan vist heade inimeste peale. Või mida teie kogemus ütleb?? 

Kerge närv on igal juhul vahelduva eduga sees. Põnevus ilmselt ennekõike. Ikkagi ju päris esimene start rattaga, 89km(pole nii palju korraga sõitnudki, max on 70km) jne. Stardin viimasest grupist, seega ei kujuta ma üldse ette, mis seal toimuma hakkab. Ajaliselt ei hakka endale mingeid sihte seadma, kuigi alla 5h oleks väga ilus sõita.. Kõik oleneb, kuidas liikuma saan, mis ilm on, enesetunne jne. Peamine eesmärk on suur rattapidu õnnelikult stardist finishini läbida ning järgmiseks korraks üks suur ja rasvane märk maha panna. 

Praeguseks hetkeks olen sel aastal igal võimalikul moel läbinud 3573km, millest 236km kõndi, 630km jooksu, 1575km ratast (maantee, bike ja spinning), 688km uisku, 340km suuska ja 31,73km aerutamist. Eks ole näha kui kaugele ma aasta lõpuks liigutanud olen. 

Kui kellegi on mingeid soovitusi, siis jagage julgesti, kui ei, siis omalt poolt soovin kõigile minejatele vaprat meelt, head tuju ja kerget jalga! :))

Rajal kohtume!

(Fotod: Erakogu)

Meelekindlus - You tell me, don’t try it, I’m warning you that I won’t buy it!

Kõige raskem siin elus ei ole ronida maailma kõige kõrgema mäe tippu, ületada oma hirme või püüda unistusi, mis esmapilgul lootusetult kättesaamatud tunduvad. Ma muidugi ei tea, kuidas teistega on, kuid enda puhul olen aru saanud, et kõige raskem on meelekindluse ja enesekindluse säilitamine. See ju tegelikult kõige alus ongi. Inimene vaimustub millestki, vaimustub nii, et sellest saab tema unistus ning selleks on vaja meelekindlust, enesekindlust ja järjepidevust, et soovitu lõpuks kättesaadavaks muuta. Right!? Aga alati on keegi, kes ütleb, et sa ei saa hakkama, su unistus on mõttetu, tegele millegi targemaga, sul ei ole seda vaja jms, mis meid paar sammu tagasi astuma paneb(või lausa suunda muutma).

On neid, kes lähevad oma unistusi täites läbi tule ja vee, ükskõik siis kui suured või väiksed need eesmärgid ka ei oleks. Püüdjale on need elulise tähtsusega ja teiste asi ei ole kritiseerida. Kuid paljud meist lihtsalt väsivad ja löövad käega. Pigem näeme põhjuseid miks me ei peaks enda aega raiskama ning hoopis tegelema millegi „tähtsamaga“ või milleks üldse üritama hakata, kui lõpptulemus on ette teada – läbikukkumine. Näiteks võtame kasvõi kaalulangetamise. Seisame peegli ees ning vastu vaatavad lisakilod, mis on ennast õige mugavalt puusadele ja igale poole mujale istutanud. Pilt on lausa vastik. Sätime miskit poppi selga, mis üldpildi pisut nauditavamaks muudab, kuid tõde on kusagil seal riidekuhja all jätkuvalt olemas. Nina kirtsutades ütleme, et armastame ennast sellisena nagu oleme ja kõik ei peagi peenikesed olema. Ja ei peagi! Ausalt ei pea, aga ma räägin neist, kes seda ütlevad, kuid tegelikult ei mõtle. Peas painab edasi mõte, kuidas järgmiseks jõulupeoks või rannahooajaks oleks vaja pekk maha saada ning lõpuks ometi endaga rahul olla. Selle asemel möödub aasta ning lisanduvad uued „lõbusad“ kilod. Jah, pidin ennast eelmisel hooajal kätte lõpuks võtma, aga alati on järgmine aasta ja järgmine rannahooaeg ja... Tõsi..

Kindlasti ei tohi unistuste täideviimist alustada mõttega „Ma niikuinii ei saa hakkama..“. See on nagu sõtta minek ilma relvadeta. Ei saagi võita, kui puudub õige varustus – 100% siirast tahet segatuna meelekindlusega!

Sõbrad, ärge kartke vaimustuda mõttest, kui te olete alati tahtnud osaleda mõnel rahvaspordiüritusel, kuid pole julgenud seda teha, sest olete kartnud viimaseks jääda. Kaotajad on need, kes üldse ei proovigi, mitte need, kes on andnud endast parima! Ärge öelge, et need kilod ei kao niikuinii mitte kunagi, kui te ei ole proovinud erinevaid võimalikke võimalusi(Ja näljutamine ei ole lahendus!!!). Ja kindlasti ärge öelge oma sõbrale, et maailma kõige kõrgema mäe otsa ronimine on puhas rumalus, kui ta on selle endale pähe võtnud. Me kõik oleme kõigest inimesed, kes elavad oma lihtsat igapäevast elu. Mõned on meist lihtsalt julgemad ning jäänud vaatamata kriitikale meelekindlaks. See on imetlusväärne, kas teate :)

Mina jäin ka enesele kindlaks(vaatamata kõhklustele ja kahtlustele) ning tänase seisuga olen registreeritud 16.septembril toimuvale Tartu Rattamaratoni 89km sõidule(minu kõige, kõige esimene rattavõistlus!!). Miks mul seda ilmtingimata vaja teha on? Ausalt öeldes ei oskagi ma täpselt öelda. Lihtsalt aastaid on olnud soov kõik SEB Tartu maraton klubi poolt korraldatud spordivõistlused läbi teha. Mulle tohutult meeldib see positiivne emotsioon, mida nendelt rahvaspordiüritustelt alati saan. Ma saan sportida koos sadade või lausa tuhandete spordisõpradega, saan ennast ületada ning proovile panna ning see meeliülendav emotsioon, kui oled jõudnud üle finišijoone ja kaela riputatakse medal, mille oled auga ära teeninud. See ei ole tobe, see on oskus rõõmu tunda pisikestest asjadest :) Sport paneb keha elama ja teeb meeled erksaks. See ei ole tüütu kohustus, vaid elustiil, mille olen vabatahtlikult valinud.

'Sina' seda ehk ei mõista, aga proovi sport ja spordivõistlused kõrvale jätte. Mõtle, mis just 'Sulle' meeldib ja mida alati oled tahtnud teha, kuid pole julgenud.

Täna säilitan meelekindlust pisikestes asjades ja niimoodi ma kasvan!

Toidutalumatus - kuidas elate?

Kas keegi teab kui palju toidutalumatusega inimesi on Eestis? Kui paljud üldse teavad, et neil on mingi kindla toidu suhtes talumatus? Kui palju on neid, kes ei talu korraga ei laktoosi ega gluteeni sisaldavaid toite või toiduaineid? Ja kui palju on terveid söödikuid, kes ei mõista neid, kes selle probleemiga silmitsi seisavad?

Mina olen üks nendest „õnnetutest“, kellel on nii gluteeni kui ka laktoosi suhtes talumatus, kuid keelatud on ka pärm ja suhkur(ning mingil kummalisel põhjusel ei saa ma süüa ka riisi. Halb hakkab!). Seega on minu menüü eriti piiratud.

Põhjus, miks ma sellest üldse kirjutama hakkasin on imelihtne.  Kus käivad toidutalumatusega inimesed väljas söömas? Tervisekohvikutes(tervis=öko, toidutalumatusega inimestel ei ole seal suurt midagi teha)? Tavalistes toidukohtades? Jah, ma saan aru, et igast normaalsest toidukohast on võimalik tellida salatit ja suppi, kuid kui ma soovin minna õhtusöögile ja süüa midagi muud peale salati ja supi? Tegelikult, kui aus olla, siis on normaalselt aurutatud või küpsetatud köögiviljad puhas luksus. Enamasti on nad vesised, maitsetud ja näevad mannetud välja. Või hullem veel – neid ei olegi menüüs!

Väljas söömas käies on mul alati pisut piinlik. Piinlik kaaslaste ees, kellega parasjagu toidukohta valin ning piinlik ka toidukoha personali ees. Ei ole ju meeldiv, kui keegi nina kirtsutades menüüd uurib ning vabandades minema marsib, sest „siin ei ole midagi süüa“!

Nii, et tihti seisan ma silmitsi probleemiga, kus ma pean paluma, et midagi minu taldrikult eemaldataks või võimalusel asendataks. Reaktsioon palvele on enamasti pigem negatiivne. Siiani olen hoidnud madalat profiili, kuid olen mõelnud, et peaks julgemalt küsima ning vajadusel ka probleemi selgitama. Minu eesmärk ei ole tekitada tüli või teha sääsest elevanti. Pigem on minu siiras soov einestada sõpradega valitud kohas ning saada söödust ka kõht täis. 

Kas oleks imelik paluda võimalust tellida aurutatud ning kergelt praetud/wokitud köögivilju tükikese kala või lihaga? Kui menüüs on nad valikus, siis idee poolest peaks saama ka endale portsu kombineerida. Hinna dikteerivad niikuinii ju nemad. Jah, ma saan ideaalselt aru, et kõigi soovidele ning kapriisidele ei saa ega peagi vastu tulema, kuid minu „kõhumuret“ jagavad ju nii paljud inimesed veel. Teadlikkus toidutalumatusest vaikselt tõuseb, kuid miks söögikohad sellega kaasa ei lähe? Pakkuge kasvõi võimalust ja teie söögikohta kiidetakse taevani ja külastatavus tõueb!

Minu menüü koosnebki igapäevaselt peamiselt aurutatud köögi- ja juurviljadest, mille kergelt pannilt üle lasen, lihast(kala, kana, lammas, siga), salatitest ja puuviljadest. Vahelduseks vahel ka maisimakaronid.

Jah, mulle on lubatud laktoosivaba piim, juust ja jogurtid, kuid ka nende tarbimine on piiratud, sest ületarbimisel põhjustavad need samuti kõhuvalu.

Tulemuseks on küll ilus sale figuur, kuid eelmise postituse jätkuks võin öelda, et vaatamata sellele, et selline minu igapäevaelu köögis ongi, on jätkuvalt raske vaadata inimesi, kes ajavad endale piiramatult kooke või komme näost sisse. Ma tahan ka! Ja ma ei räägi nendest kookidest, mida ma kodus ise küpsetan. Tahan minna poodi ja süüa mida iganes ma soovin. Seega, iga toidukord pean ma endale sisendama, et toidu eesmärk on toita kõhtu ning toidust saadav nauding tuleb meeltele korjata kuskilt mujalt. See nõuab tugevat tahet ja enesepiitsutamist. Palju lihtsam oleks surra õnnelikuna ja suu kooki täis.. 

Põnev oleks suhelda teiste toidutalumatuse käes kannatavate inimestega. Mida teie sööte, kuidas pere teie toidutalumatusse suhtub, kui palju erineb ülejäänud pere menüü teie omast, on teil nippe või trikke ja kuidas olete leppinud oma „saatusega“? Nii, et kui keegi sama murega inimene satub seda postitust lugema, siis palun võtke ühendust!

Tegija kannab kiivrit ja kulgeb paremalpool tee ääres

Kuna eelmises postituses juba uisutamisest juttu tegin, siis otsustasin samal teemal jätkata. Kokku neid kahte postitust siiski panna ei tahtnud.

Rajal loksudes olid emotsioonid ja mõtted nii selgelt järjestatud ja laes, nüüd ei oska kuskilt alustada. Hästi, alustame siis sellest, mis peaks olema elementaarne.

Autojuhtidele kehtivad liikluseeskirjad, millest valdav enamus siiski vähem või rohkem kinni peab. Samad eeskirjad saab edukalt kohandada pisut väiksema maailma järgi, ehk siis kergliiklusteele, kus ei vura ringi autod, vaid jalgratturid, uisutajad ja jalakäijad. Kui hakata suurema liiklusega paralleele tõmbama, valitseb kergliiklusteedel paras kaos. Kummaline, sest usun, et vähemalt 50% seal liiklejatest on autojuhid. Ei, ma ei hakka virisema, kuidas igaühel peaks olema oma koht ja jalakäijad ei tohi kõndida seal, kus sõidavad rattad ja uisutajad jne, AGA..

Mulle lihtsalt ei jõua kohale, kuidas on inimestel raske kinni pidada elementaarsetest asjadest või reeglitest. Me ju kõik mahuksime sinna ilusti ära, kui viitsiksime natukenegi teistega arvestada. Koerajalutajaid ei vihkaks keegi, kui nad hoiaksid oma koera enda kõrval, mitte mitme meetrise tamiili otsas üle tee. Jalutajad võiksid rahulikult teel kulgeda, kui nad ei kõnniks meetriste vahedega keset teed üle raja ja oleksid taganttulijate suhtes tähelepanelikud. Armunud, hästi, sõitke kõrvuti ja käest kinni, aga samuti mitte tee keskel, vaid paremal pool tee ääres ja te ei sega kedagi! Ja nüüd lapsevanemad, kes te lasete oma just äsja rattaga sõitma õppinud võsukesel omapäi rattaga ühest teeservast teise tuigerdada!!! See on uskumatult tore, kui laps on õppinud midagi uut ning on sammukese jälle iseseisvam, kuid kas te tõesti ei hooli oma lapsest piisavalt, et talle selgeks teha, kus on ohutu kulgeda?? Kuidas te saate sõita mitu meetrit väiksest lapsest eespool ning mitte seljataha vaadata, kaugel ta on või kuidas "liikluskeerises" hakkama saab??? Mul ei ole laste vastu midagi, aga kergliiklusteel ma kardan neid ja nende pärast. Ma võtan alati hoo maha ja üritan aimata kuhu suunas väikemees järgmisena pöörata võiks, kuid niimoodi iga mõnesaja meetri tagant pidurdades kaob sõidumõnu täiesti. Ma ei taha muretseda võõraste laste pärast, nad ei ole minu omad, kuid lapsevanemaid ei paista ka huvitavat. Paljud ei pidurda, mõtlevad, et jõuavad mööda. Aga kui ei jõua? Isegi kui laps jääks kokkupõrkes süüdi, vastutab ikkagi täiskasvanu, kes on suurema ohu valdaja. Ma ei taha võtta vastutust laste eest, kes ei ole minu omad. Samas, kui ma ikkagi arvestan teistega, siis on mul selline väike ja naiivne(ning ehk kohati isegi rumal) soov, et teised liiklejad arvestaksid minuga ka.

Sõitke, jalutage ja õpetage lapsi rattaga sõitma, aga tehke seda paremalpool tee ääres, et kiiremad saaksid ohutult teist vasakult mööduda! Niimoodi saame kõik sõbrad edasi olla.

Teiseks teemaks on kiivri kandmine. Kõik neiud, noormehed, mehed ja naised, kes te arvate, et te ilma kiivrita sõites khuulid välja näete, te eksite ja rängalt! Teid on isegi natuke rõve vaadata. Ma saan aru, et mõne arvates võib kiiver seksikat soengut rikkuda või ei sobi üldse ülejäänud outfitiga kokku, aga ma võin öelda, et asfaltteel vereloigus lamamine ka just kuigi seksikas ei ole! Arvate, et oskate sõita? Arvake uuesti! Arvate, et teiega ei juhtu? Kust selline rumal arvamus?? Või arvate hoopis, et te niikuinii nii kiiresti ei sõida, et kukkudes midagi hullu võiks juhtuda? Aga kui teie ei põhjustagi õnnetust, vaid hoopis mõni rattur, kes teid ei märka või kiirem rullija? Või hoidku taevas, te põrkate kokku autoga..

Eriti kummaline on see, kui muretsetud on kõik muud kaitsmed peale kiivri. Kullakesed, kiiver on see, millest PEAB alustama! Alati ei ole vaja hirmsat kiirust, et pöördumatuid kahjustusi saada. Mõni õnnetu on lihtsalt seistes(rattaga/uiskudega) tasakaalu kaotanud ning saanud mõra koljuluusse. See ei ole naljaasi ja see ei puuduta ainult lapsi või amatööre.

Palun ärge nähke spordirajal rõvedad välja, teid on valus vaadata! Te ei ole ilusad, kui teil ei ole uisutades või rattaga sõites kiivrit peas!

Ja kui te arvate, et ainult tõsised sportlased kannavad kiivrit, siis te eksite. Ei ole nii! Kõik endast lugupidavad inimesed, kes enda tervisest hoolivad, teevad seda. Nad on tegijad, sest tegija kannab kiivrit!!!

Niisiis: Keset teed ei tölla, lastele elementaarsed reeglid selgeks, koera ei ole vaja kümne meetrise tamiili otsas jalutada ja KIIVER PÄHE!