Motivace/Adršpach

Juba mõnda aega on mul tunne, et olen omadega reaalsusest ära kolinud. Head asjad tunduvad liiga head, et tõsi olla ja halvad liiga halvad, et nad päriselt juhtuda võiks. Nii, et kalkuleerin omadega kuskil seal vahepeal. Mingis kummalises vines, kus aeg kiirustab aeglaselt. Loodan mitte üles ärgata ja samas mitte täitsa magama jääda. 

..nagu see oleks peast terve inimese jutt või midagi :)

Motivatsiooni leidsin vahepeal üles Tšehhit väisates. Ma pole kindel, kui palju ma teda sealt kaasa endale krahmasin ning kauaks teda jätkub, kuid hetkel tundub, et kui päris liikuma ei saa, siis veidi rohkem vedama küll. Eile jooksin ja puha! :) Ja see nädal mitme mäe ja piiri taga möödus ka küllaltki sportlikult. Ilus oli. Tore oli!

Fotod: Erakogu/ instagr: Zakulleh 
(- siia mahutasin hunnikus rohkem pilte!)

Mõne päevaga trampisin trepist üles-trepist alla matkates oma sääremarjad nii valusaks, et niisama olla oli valus. Kuid need vaated ja ümbrus olid kõik seda väärt. Imeline! 

Seljaga arved ära saaks õiendatud, siis oleks täitsa super. Praegu on jätkuvalt tunne nagu keegi tugevam kärbiks mu tiibu ja suruks jõuga küüru selga.

Ahjaa, suvi on lõpuks Eesti üles leidnud, nii, et ruttu õue päikse kätte rõõmustama! Kui ilmataat vihmaga ei üllata, siis saab vist täna uisudki jalga. Seda ei ole ammu juhtunud. 

Isegi nagu väike õhin on sees :)

"SIIA!"

Koera treenimine on nagu tandemiga sõitmine. Sina annad oma panuse, partner oma ning teie liikumise edukus, kiirus ja teekond sõltuvad omavahelisest koostööst. Peale selle, et sul peavad olema oskused duot püsti hoida, peavad sinna vahele ära mahtuma veel hunnik kannatlikkust, palju usaldust ning suur tahe koostööd teha. 

Tegelikult just mõlemapoolsest soovist kõik alguse saabki.

Koostöö ning omavaheliste suhete loomine algab päevast, millal koer oma uude koju tuuakse. Nunnutamisest mängimiseni ning mängimisest esimeste õppetükkideni - iga liigutus on pusletükk suurde pilti, mis peegeldab teie omavahelisi suhteid ning on alustalaks nendele isikuomadustele, milliseks kutsikas kasvab.

Foto: Erakogu - "Lugupeetud kohtunik!.."/Instagr: Zakulleh

On oluline teada, et kogu  protsess ei seisne vaid kileda häälega platsil ringi kargamises ja koera patsutamises, vaid tähtis on tasakaalu hoidmine keelatu ja lubatu ning kiitmise ja karistamise vahel. Kõik peab tulema teenitult ning olema parasjagu. 

Selle kõige käigus selgub, kui palju tegelikult hoopis ise peab õppima. Ka enda kohta.

Eile sai hr Hundiga kuulekuskoolituse eksamit sooritades esimese taseme õppetükkidele ametlik punkt pandud. 

Tegelikult kahtlesin eelnevalt ikka väga sügavalt, kas mässava pubekaga on mõtet üldse platsile lolli minna mängima. Koolitaja suutis mu siiski pehmeks rääkida, et on, ja nii ma siis meid kiirelt ära registreerisingi. Sellele järgnev (nädal enne eksamit) oli muidugi sünonüüm katastroofile. Koer ei allunud pea ühelegi käsklusele ning improviseeris ise, mis tema arvates kõige õigem teha oleks. Igapäevast trennidest saadud emotsiooni kirjeldas hästi sõna "ahastus".. 

Viimased omavahelised mõttevahetused ja motiveeriv jutuajamine ning minek platsile.. Esimestena loomulikult, kuidas üldse õnn saaks teistmoodi naeratada (iroonia). Alati esimene..

Mina tegin oma väikesed vead, hunt omad, kuid vaatamata kõigele teenisime kokku 82 punkti 100st ning hindeks "hea". Arvestades seda, mis tsirkus seal peale meid lahti läks, siis nende läbikukkumiste, väga heade, rahuldavate ja heade keskel, oleme me oma soorituse üle ikka VÄGA õnnelikud! :) KK-1 tehtud! Ja noh, teenisime vist oma väikese mõisa ikka välja :P

Meil(ja mul) on küll veel väga palju õppida, kuid palju on juba selgeks saanud ja see motiveerib aktiivselt edasi treenima :)

Täitsa naljakas, kuidas eilne väike edukas sooritus oli palju rohkem rahuldust pakkuv ja hasarti tekitav, kui näiteks enda sportlike eesmärkide saavutamine. Ma vist olen nii tüütult kaua üksi mööda spordiradu nühkinud, et vahelduseks on mõnus jälle meeskonnas koostööd teha :)

Kõrvemaa-Ruila-Rõuge-Tallinn-Rõuge-Tallinn

Fotod: Erakogu /instagr: Zakulleh

Kui ma Endomondosse kiikan, siis haigutab sealt suuremalt osalt jätkuvalt kurb tühjus, kuid mõned erksamad ja ärksamad märgid on siia ja sinna ikka maha pandud. 

Näiteks sattusin ma sõitma Estonian Cup'i Tallinna maratoni avatud raja lühikest distantsi. Nii, et võib öelda, et pool lubadusest olen ma täitsa juba täitnud. Ok, võistlusel ma ei osalenud, aga et juba avatud rajale jõudsin, on võit omaette. Mingit eufooriat ei tekkinud ning motivatsioon kah ei kasvanud, kuid laheda trennina läks sõit kirja. Rada oli igati jõukohane ja mõnus. 

Oleks juba siis rehvid olnud siledamate vastu vahetatud, oleks palju kergem sõita olnud. Aga Oleksile on juba ammu üks keretäis tappa soolas.. :)

Järgmisena läks kirja Marimetsa Kapp/Ruila rattamaraton, kus otsustasin lõbu mõttes pika distantsi läbi loksuda. Kuskil poole peal hakkas mulle koitma, miks valdav enamus naisi lühikese distantsi numbritega kirjas olid.. :) No pole lugu. Võitma ei läinud, ei võitnud ka. Kõik mõisad jäid teistele. Motivatsioon kah pigem kahanes, kui kasvas, ja kõige tipuks otsustas puuk mind näost pureda. Siit moraal: vänta kiiremini! 

Rõugel pole küll võistlemisega midagi pistmist, kuid sinna kanti sattudes, otsustasin teha ühe pikema trenni. Nii, et mäest üles-mäest alla sai lipatud Haanjasse ja tagasi ning sutike peale. Kokku 18km. Suuremad tõusud kõndisin. 

Ilm oli palav, vesi sai otsa. Esimene tund oli kohati lausa ebameeldiv, kuid trenni teises pooles oli juba täitsa mõnus ning jooksu lõpetasin hea enesetundega. 

Sellele trennile moraali ei järgne. Lihtsalt tähelepanek, et pehme joogipudeliga on täitsa mugav joosta. Mul küll taskuid pole, kuhu seda toppida, aga mind ta ei sega ka käes hoides. 

Vaheapeal jõudsin paar jooksu ka Tallinnas teha. Mõlemal korral sain sahmaka paduvihma kaela. 

Laupäeval olin jälle Rõuges ning niikaua kui usinamad metsas ratastel higistasid, tegin mina joostes aega parajaks ning võtsin suuna uuesti Haanjasse. Seekord mööda teist teed ning joostes selgus, et ka palju laugemat. Tõsi, tõuse jagus sinnagi, kuid kõik nad olid sörgitavad. Mõnus ilm, mõnus muusika ja mõnusad 17km. Tundsin ennast motiveeritumana kui viimased kuud kokku. 

Pole moraali ega muid tähelepanekuid, kui vana tõdemus, et Lõuna-Eesti mulle meeldib ja väga!

No ja täna jooksin ka. 

Muusikat polnud, sest järgmised klapid läksid hingekarja, ja jalad olid nagu tinast. Lihtsalt sörkisin. Tuimalt. 

Tagasi koju oli tore jõuda :)

Ilmataat võiks nüüd vihmakraanid tagasi kinni keerata. Küll siis uisutaks. Vähemalt korra :)

Elu õpetab

„Mis on kõige hullem asi, mis sinuga juhtuda võib?“, küsin ma mõnikord endalt, kui hirm tegutsemisvõime halvab.  Surm?! Aga siis pole ju enam vahet. Kõik muud asjad ja olukorrad paistavad lühema või pikema aja jooksul lahendatavad ja teostatavad olevat.

Elu on üks paganama kummaline sündmuste jada, kus lõpuks võivad ka valed valikud sind ikkagi õigesse kohta välja juhatada. Selle jaoks on vist isegi oma kindel termin olemas – saatus.

Muretseda asjade pärast, mille üle puudub kontroll, on tarbetu, põdeda millegi pärast, mida enam niikuinii muuta ei saa, on mõttetu ajaraisk.

Enesekindlus on laias plaanis õnnelikkuse võti. Kuid sellega on nagu toidu maitsestamisega. Lisad vähe soola ja pipart, on toit sama maitsetu, maitsestad üle, muutub kõigile vastikuks. Et kogu kompotti tasakaalus hoida, peab mõnikord võimlema nagu pärdik üherattalisel.

Mis kukkumisse puutub, siis varem või hiljem kukume me kõik. Tõenäoliselt lausa mitu korda. Üksteisest erineme vaid selle poolest, kes jääbki näoli mutta lamama või kes pöörab ennast selili ning imetleb niikaua tähti, kuni leiab endas uuesti jaksu jalad alla ajada.

„Kannatlikkus on voorus!“, õpetab elu kärsitutele. Miks ta just voorus on, ei oska ma öelda, sest kipun tihti isegi pea laiali otsas rapsima, kuid kui nüüd mõtlema hakata, siis ehk on kaua nokitsetud kaunikene tõesti väärtuslikum ja kindlam, kui  heintest kiiruga ehitatud kolme põrsakese onn.

Ühiskond ja kogemused kujundavad meie maailmapilti ning me ise omakorda endast pilti teistele. Fakt on see, et üle varju ei hüppa meist keegi. Saame vaid muretseda selle eest, et teised meie varjude kõrval ka valgust näeksid, mis jääma meelitaks.  Tuleb meeles pidada, et kõikide uste hooletu ja mõtlematu kinni löömine võib ühel hetkel sulgeda ka kõik aknad. Pimedus ja kõrvulukustav vaikus on aga nauditavad vaid lühiajaliselt.

Mõistlikkus tuleb lapsikust jonnist võimalikult kaugele lahus hoida. Viimane teeb küll mõnikord kasulikku koostööd sihikindlusega, kuid siingi sõltub kõik vaatenurgast. Erinevad olukorrad nõuavad erinevat lähenemist ning erinevad inimesed erinevat kohtlemist. On äärmiselt totter loota, et meeldime kõigile, kui on siililegi selge, et me isegi ei jaksa kõike ja kõiki võrdselt hästi taluda. 

Ei tohi unustada, et mitte ühtegi lendu lastud sõna ei saa tagasi püüda, kuid rääkimata jätmine, mis tekitab hinges tormi, võib kiirelt kainelt kalkuleeriva analüüsivõime hukule viia.
Kõik tehtud teod jäävad tolmuna meie ümber keerlema ning tõenäoliselt jõuavad varem või hiljem kuskilt kaudu tagasi. Kui hea eest vastu pead said, olid järelikult ise loll ja panustasid valesse kohta või liiga vähe. Kuid nagu alguses sai mainitud, siis ei pea eksimused alati halvad olema.  

Päikesejänkude püüdmine võib olla tobe. Ma ju näen seda iga päev hr Hundi pealt, kes neid järjekindlalt tabada üritab. Kuid, kui see ikka siirast rõõmu pakub ja kedagi õnnelikuks teeb, siis kes olen mina või keegi kolmas ütlema, et see vale on? Erinevus rikastab ning mõistvus on selle krooniks. Eks me ju kõik püüdleme rahu ja õnnelikkuse poole.

No ja kuna kõik siin maailmas on omavahel naljakalt seotud, siis spordiga on nagu suhetega. Pead olema kannatlik, andma hingamisruumi, olema sihi- ja enesekindel,  võtma asja mõistusega, kuid usaldama oma südant, mõnikord laskma jalgadel viia just sinna, kus nad sibada tahavad, mitte kartma kaotusi ning aegajalt endale meelde tuletama, mis on see miski, mis meid selle "ühe" nimel niimoodi pingutama paneb. 

..sest, mis on kõige hullem asi, mis sinuga juhtuda võib? 
Seda minagi! ;)

SEB 32.Tartu jooksumaraton 2014

Ma arvan, et minu üks kõige lemmikumaid ütlusi jooksmise kohta on "Run like you stole something!". Ei mingit erilist ülepingutatud sügavmõttelisust, lihtsalt lihtne ja lööv. Tänane jooks umbes nii hoogsalt alguse saigi. Nagu oleks miskit keelatut pätsanud. 

Vaatasin eile terve päev närviliselt aknast välja ja nõidusin ilma. Sellist oavarrest sadu pole tükkaega näinud. Õnneks hommikune pilt oli juba hoopis midagi muud. Ei mingit sadu, ei liiga külm, ei liiga palav. 

Venitasin oma puusapainutajad lahti ning  loivasin starti. 

Kõik oli vahva. Enesetunne oli hea, jalad tundusid kerged, kõrvaklappidest mängis järjest muss, mis meeleolu üleval hoidis. Lausa nii vastikult suurepärane, et see oleks pidanud olema ohumärk, et mõned kilomeetrid eemal saabub pill pika ilu peale. 

Aga mis me ikka siin ilusatest asjadest pikalt heietame. Alustame kohe tüüpilise eestlasliku halaga, kuidas kärss oli kärnas ja maa täiesti läbikülmunud. Ühesõnaga, umbes kaheksandal kilomeetril jõudis mulle koos hirmsa väsimuse ja raskustundega jalgades kohale, et ei varastanud ma midagi ja pole mul kiiret kuhugi. Kümnendaks kilomeetriks oli olukord nii hull, et seisin raja ääres, hoidsin kord kõhust, kord seljast kinni ja üritasin kohutavast pistmisest lahti saada. Ei aidanud ei käed üleval, kõrval ega all jooksmine. Tuligi lihtsalt seista ja rahulikult hingata, kuni uuesti kõndima sai hakata. Jõudsin sildini, mis näitas, et 11km on veel jäänud ning nutt tahtis peale tulla. Jalad ei liikunud, pistmine polnud ka kuhugi kadunud ning kõige tipuks käisid lainetena külmavärinad üle keha. Võtsin geeli, kuid loodetud energialaks läks kuhugi kaduma. Tunne oli sant. 

Peas keerlesid magusad mõtted katkestamisest, kuid veensin end kiiresti mõistusele tulema ning koos mõistusega saabus tagasi ka tükike motivatsiooni ning osake jaksust, mida mõneks kilomeetriks jätkus. Ja jälle, pistab kurat! Kokku seisin kolm korda raja ääres ja tundsin, kuidas surm eemalt kuklasse hingas. Tunne oli nagu algklassides, kui ümber koolimaja aia kihutamine tahtis hinge seest rebida. 

Imelikult kombel ei ajanud isegi vihale. Lihtsalt natuke hale oli endast. Selge oli see, et 2.06'ga finishisse jõudmiseks oleks pidanud juhtuma ime, kuid kuna imedega on lood nagu on, siis pigem lootsin, et finisheeruks kasvõi eelmise aasta ajaga. 

Seitse kilomeetrit veel, kuus kilomeetrit veel, viis kilomeetrit.......kolm kilomeetrit.. Vältisin mõtteid, kui palju ma juba jooksnud olen ning keskendusin väikestele numbritele. Kaks viimast kilomeetrit oli lihtsalt reis kuule. Ausalt. Ma ei ole elus pikemaid kilomeetreid jooksnud. 

Viimasel kilomeetril motiveeris mind mõte sellest, et peale lõpetamist ei pea ma enam sammugi kuhugi jooksma. Võin kasvõi raja kõrvale pikali visata kui tahan. See oli minu 23km kõige ilusam mõte. 

Teine motiveerija oli neiu, kes oli enne starti parfüümivanne võtnud ning tema sappa sörkima jäädes, oleksin lihtsalt lämbunud. Läksin autopiloodi peale ja andsin jalgadele valu. 

Kui ma 2h 13min ja 45sek hiljem finisheerusin, ei olnud ma mitte kübetki pettunud, et ma oma Tartu jooksumaratoni senist parimat aega ei parandanud või naabrist parem ei olnud. Üldiselt kipub nii olema, et kui trenni ei tee, siis ei jõuagi. Imelik, eks?! :) Aga arvestades, kui mitu korda ma ikkagi seisin ja kui palju jalutasin, siis eelmise aastaga võrreldes oli see isegi edukam kulgemine, sest eelmisel aastal jooksin ma kõik need 23km. 

Aga, et ikka väike eneseõigustus kah enne lõppu jutu sisse ära mahuks, siis maastikul jookse ma ei naudi!

Muid vabandusi ei ole. Nõrk olen. 

Jooksu lõpetamisest meeldivam oli hoopis tagasi koju jõuda ning hr Hundiga kevadises vihmasabinas ja linnulaulu saatel üks väike jalutuskäik teha. 

Kodus on mõnus :)

Piiter ja kevad

Fotod: Erakogu

Kevades on midagi niivõrd meeliülendavat, mida ükski teine aastaaeg ei paku. Jah, sügis on küll võluv oma värivilise lehevaibaga, esimesed lumehelbed, mis on sissejuhatuseks pehmele talvele ning suvi, mille soojusest ei saa üle ega ümber.. Kuid kevad...see on alati justkui täiesti uus algus! Võimalus kõik vana sügavale mulda jätta ning otsast alustada.

Muidugi ei tohi soojas päiksesäras ära unustada teravaid hundi hambaid, mis igas varjus ja tuuleiilis nautijaid varitsevad! :) Kuid, kui sall korralikult kaela ümber ja jalad soojas, oleks vale mitte päikesele vastu naeratada. ..varje endast seljataha jättes.

Ma ei tea, kuidas teiega, kuid mina kipun iseendale küll kevadeti rohkem lubadusi andma, kui 1.jaanuari saabudes. Valgemad hommikud ja õhtud tekitavad sellise lollilt motiveeritud tunde, et täpselt ei teagi mille suhtes, aga tahaks teha ja tegutseda. Tahaks olla igas mõttes parem ja tublim.

Trenniga soojenevad meil samuti suhted aina enam ja enam. Vähemalt ei ole igakord nii kibedat maitset suus, kui tossupaelu kinni seon. Kuigi väike auk jäi eelmisel nädalal neljapäevast kuni pühapäevani jälle sisse. Kultuurimaiguline mikroreis Peterburgi, kus sai hommikust õhtuni ainult jalgadel ringi tambitud ja kunsti nauditud, röövisid minult nii maksimaalselt energiat, et puhkehetkedel jõudsin vaid süüa ja tukkudes energiat koguda. Nii palju siis pilatesest, mida ma suure suuga teha lubasin.. Aga tunnistan, et see päevast päeva kõmpimine väsitas tõesti rohkem, kui ühe poolmaratoni läbimine. Jalad olid päeva lõpuks ümmargused ja lõid tuld välja. Kohe kahju, et sammulugeja samme ei loendanud. Neid sai kogutud hulgim.

Möödaminnes sai kalendrisse märgitud ka poolmaratonid, mis ma sel aastal läbida soovin.

1) Tartu jooksumaraton - 11.mai 2014  - 23km

2) Narva energiajooks - 15.juuni 2014  - 21,1km

3) Rakvere ööjooks - 16.august 2014  - 21,1km

4) SEB Tallinna maraton - 14.september 2014  - 21,1km

5) Tartu linnamaraton - 4.oktoober 2014  - 21,1km

Üks, mis kindel, Tartu rattamaraton (89km) on samuti taaskord plaanis (21.september 2014), kuid kõik ülejäänud on veel täitsa lahtine. 

Lumi on sulanud, linnud laulavad, rumalast koerabeebist on sirgunud iseteadev ja asjalik hr Hunt ning iga päev on täis ootamatusi ja üllatusi. Ootan huviga, mida homne toob!

Päikest! :)

Hašimoto türeotiit: Lootust neile, kes on selle kaotanud!

Ma mäletan siiani ja õige täpselt, kuidas ma aastaid tagasi meeleheitlikult mööda internetti ringi kaevasin ning üritasin kilpnäärme alatalitluse kohta väärtuslikku infot leida. Ja ma mäletan seda ka päris hästi, et olen sellest korra juba pikalt ja põhjalikult kirjutanud(SIIN!). Nüüd on põhjust uuesti kirjutada!

Nimelt juhtus nii, et novembris hakkasin ennast äkitsi veidralt tundma. Näiteks peksis trennis pulss koguaeg üle, isegi kui ma piinliku hoolikusega madalat tempot hoidsin. Varsti peksis süda ka niisama diivanil istudes ning ei läinud kaua, kui südamepekslemisele lisandus ebameeldiv ärev olek ja täielik unetus. Ma mitte ei maganud halvasti, vaid ei maganud enam üldse. Jätsin paariks päevaks kilpnäärmerohud (50 mikrogrammi L-Thyroxini) ära, mille tulemusena süda ja enesetunne mõlemad maha rahunesid. Nii, kui võtma hakkasin, kordus kõik uuesti. Kuna mul oli ilmtingimata vaja rahulikult eksamiks õppida, helistasin otse oma endokrinoloogile ning kurtsin muret. Ütles, et mul on valida, kas ma võtan 2 nädalat jutti oma doosi ja teeme siis analüüsid, või ei võta, aga analüüsid teeme ikka. Kuna ainuüksi tabletile mõtlemine ajas meeleheitele, siis otsustasin teha inimkatseid ja tabletti mitte võtta. Vähemalt oli enesetunne rahulik. 

Analüüse jõudsin tegema 3 nädalat hiljem. Kuna TSH (hormoonide tootlikkus) suurt midagi ei näita ja see oli niikuinii piiri peal normis, siis saadeti mind edasi endokrinoloogi juurde, kes tegi täiendavad analüüsid. Sain veel juppaega ilma rohuta olla. Kokku lausa kaks kuud. 

Mõned päevad tagasi sain teada, et minu analüüsid on normis. Ma ei tea kumb rohkem hämmingus oli, kas arst või mina, sest ma olen neid paganama kilpnäärmehormoone söönud pea 10 aastat. Hullemal ajal 150 mikrogrammi, mis on ikka väga hullumeelne kogus, kuni siis doos 50 mikrogrammi peale stabiilseks jäi(peale menüü korrigeerimist). 

Kordas veel mitu korda, et ta saab aru, kui ma oleksin aasta ravimeid võtnud või olekski ebastabiilsete näitudega, aga 10 aastat ja nüüd siis järsku.. Ja veel talvisel perioodil, kui keha on niikuinii palju laisem kui näiteks suvel. 

Kuidas ma ennast tunnen? - suurepäraselt! :)

Mida ma selleks teinud olen? 

Teinud olen seda, et neli aastat tagasi loobusin nisu, odra, kaera, piimatoodete, suhkru ja pärmi söömisest(soodustavad kilpnäärme põletiku teket või süvenemist, kuid mina loobusin sel ajal neist hoopis teisel põhjusel. Antibiootikumid rikkusid normaalse soolte mikrofloora ja sain sooltekahjustuse.). Umbes 2,5 aastat olin täiesti puhas, nii, et ei võtnud ühtegi neist suus sisse. Nüüd muidugi mõnikord patustan, aga vaid ülivähesega. Ehk kord nädalas või kui kordi, siis on mitu nädalat puhkust ja vaikust jälle. 

Võimalik, et omal kohal on ka sport, aga sellesse on mul siinkohal vähem usku. Tõsi, füüsiline aktiivsus boostib ka kindlasti organismi, aga teisalt võib see ka tugevasti koormata. Pigem ikka toit. Ahjaa, ja iga jumala päev võtan ühe teelusikatäie rafineerimata kookosõli(soodustab kilpnäärme tööd!) ning linaseemneid. 

Nii, et kes ütles, et kehv immuunsus, kaalutõus ja halb enesetunne on kilpnäärme alatalitluse puhul vältimatud sümptomid??? Täitsa rumal, et uskusin ja leppisin. Ei ole! 

Minu pikk kogemus selle haigusega, kui nii võib öelda, võiks olla lootuskiireks neile, keda on sama infoga hirmutatud ja kes end sama kehvasti ja lootusetus seisus tunnevad, nagu mina, kui ma aastaid tagasi internetist abi ja lootust otsisin. 

Ma ei ole arst ega spetsialist ning ei saa lubada, et kõik inimesed oma tabletikoormast 100% kindlalt lahti saavad, kuid kinnitan, et elustiili muutes muutub tublisti ka teie enesetunne. Siin ei tohi lihtsalt kärsitu olla, sest progress on erinev. Mõnel läheb vähem, mõnel kauem. Tähtis on mitte loobuda ja käega lüüa.
Minu enesetunne paranes küll mõne kuuga, kuid tabletivabaks saamiseni on läinud neli aastat!

Tegelikult on jätkuvalt keeruline igapäevaselt karmilt oma menüüd jälgida ning teatud isud alla suruda, kuid mind motiveerib jätkama see hea uudis, mis ma arstilt sain. Ja muidugi hea enesetunne, mida ma enam käest ei taha anda, sest see koht, kus ma aastaid tagasi koos oma meeletult halva enesetunde ja tervisega kükitasin, see oli üks kole ja sügav auk!

Varem ma seda hästi ei tahtnud uskuda, kuid nüüd julgen kindlalt väita, et tasakaalustatud toitumine ning head mõtted võivad teha imesid :)

Suhtumisest

Kõik saab alguse suhtumisest – on mul õigus? Kuidas me suhtume asjadesse, olukordadesse, teistesse inimestesse, võimalustesse jne. Kui suure ja millise võimaluse me iseendale ja teistele läbi suhtumise anname ning kui palju ja mil määral millegagi riskime. Olgu selleks siis tõesti ükskõik mis.

Kui suhtud kõigesse ning kõikidesse hästi, elad sa tõenäoliselt suhkruvatiselt mõnusas roosas maailmas ja kui halvasti, saadab sind hämarus, kõle külm ning pidevalt painavad deemonid, kes keelavad sul õnnelik olemast ning teistega hästi käitumast. No vähemalt midagi sinnapoole. Natukene.. :)

Vereanalüüside andmisega on niimoodi, et, kui ma kuidagi neisse üldse suhtun, siis      ...õudusega. Ma võin ju ukse taga ennast tiigriks mõelda, kuid toolile ronides ja kätt lauale sättides, on põu hetkega jäneseid paksult täis ning süda on sügavale saapasäärde vajunud. Tunnen, kuidas mõte hajub laiali, näpud muutuvad jääkülmaks ning hakkavad ebameeldivalt surisema. Läbi närvilise oleku ja sunnitud naeratuse, informeerin alati õde, et olen üks nendest nõrganärvilistest, kes võib poolelt sõnalt ja keset protseduuri „ära kustuda“. Nii ka seekord. Õe ilme reetis, et ei ole ma ei esimene ega viimane "selline", kes mõnikord kabineti põrandale puhkama vajub. 

Toolil mugavat asendit leida oli samuti võimatu. Ka sellesse piinapinki ei oska ma kuidagi suhtuda.  

Õhhh, kui suured silmad ühel "veetleval" hirmul võivad olla.

Õde tundus küll veidi range ning väsinud, kuid tema südamlikkus sai reedetud hetkel, kui ta aeglaselt kolmeni luges ning informeeris, et nüüd torkab. Ei midagi. Mitte mingit valu ega ebamugavustunnet. Võttis paar topsi endale mälestuseks ning oligi kõik. Kogu tähelepanu läks ilmselt vaikselt omaette muigamisele, sest nii hella kohtlemist ei ole ma üheski vereanalüüside võtmise kabinetis veel kohanud. Punkt i'le oli muidugi eriti kiisupehme! „Ma panen sulle laste plaastri, siis on naljakam.. no ja ei ole enam nii hirmus ka!“. 

Vot siis ma enam ei suutnud, suu venis kõrvuni :))

Mõni kohe oskab. 

Mina lahkusin sealt polikliinikust särades. 

Pole üldse palju vaja. Kõik on suhtumises kinni! Piisab lihtsalt killukesest inimlikkusest, mida paljud kahjuks ei jaksa või ei oska jagada.