Gluteenivabad tortilla-pitsad

Kel gluteeniga kana kitkuda ei ole, kasutage Santa-Maria tortillasid(Müügil uued spetsiaalsed pitsa-tortillad!). Olin pettunud, kui lugesin, et ka maisi omadel on valmistamisel kasutatud nisujahu(kui ma ei eksi, siis täistera omadel oli see nisujahu protsent isegi väiksem.). Kel, aga gluteen menüüst kindlalt väljas, siis toimetage järgmiselt :)

Gluteenivabade tortillade valmistamine

Foto: Erakogu

Vaja läheb:

2 tassi = ~500ml jahu (gluteenivaba jahu. On erinevaid. Tavalist Sunnuntai gluteenivaba jahu olen ostnud Rimist!)
1 tl soola
1,5 tl küpsetuspulbrit
2-3tl oliiviõli
3/4 tassi vedelikku (kas käesooja vett või (laktoosivaba) piima
(Taignasse võib omal soovil lisada ka muid maitseaineid. Näiteks pipart, küüslaugusoola või muid vürtse.)

Kõigepealt sega kausis kokku kuivained. Seejärel lisa juurde vedelik ja õli. Sõtku umbes 2-3min, kuni moodustub ühtlane pall. Nüüd lase taignal rätiku all seista umbes 15min (Tainas küll ei kerki, kuid vajab natuke niisama olemise aega!).

Jaga tainas 6-8 palliks ning veereta nad ühtlasteks ja lase kaetult veel 20min seista(nii, et pallid omavahel kokku ei puutu).

Jahusel laual töötades(ühe palliga korraga) pressi pall sõrmedega ca 10cm läbimõõduga kettaks ning siis rulli  õhukesteks (ca 3-4mm) ketasteks.

Kuumuta pann (NB! ILMA õlita) ning prae tortillad kummaltki poolt 30sek. Pane taldrikule ning kata kohe fooliumiga.

Nüüd kui tortillad on valmis, kata need pitsa valmistamiseks mõeldud tomatipastaga. Lao peale omal vabal valikul kate. Minu eelistuseks on tavaliselt krevetid, makra, ananass ja paprika. Kõige peale (laktoosivaba)juust ja parmesan(samuti laktoosivaba).

Küpseta 200'C ja umbes 10 minutit.

Nämmmmmmmm!

Minu kilpnäärme alatalitlus - Hašimoto türeotiit/toitumine

Kuna mulle on tulnud päris palju kirju seoses kilpnäärmega, siis otsustasin oma loo siia kirja panna. Tegemist ei ole loengu ega õpetusega ning ei pruugi olla kõigi jaoks 100% tõde või päästev õlekõrs. Räägin oma kogemusest tänu millele olen oma tervise paremasse konditsiooni saanud ja äkki on kellelegi sellest veel abi. PS! Järgnev jutt ei sisalda mitte mingit imelugu ega ka imelist paranemist. Lihtsalt üks võimalus, kuidas ennast töökorras ja paremas tervislikus vormis hoida.Vaja läheb kannatlikkust ning natuke usku, sest parenemine ei juhtu üle öö!

Minu diagnoos on kilpnäärme alatalitlus/Hašimoto türeotiit ehk autoimmuunne kilpnäärmehaigus. Organismi autoimmuunne protsess võib häiruda mitmel moel. Geneetilise eelsoodumusega inimestel tekib viiruse, muu infektsiooni, psühhotrauma või mõne teise teguri tagajärjel kehas olukord, kus organismi rakkudele ei meeldi tema enda kilpnäärme rakud, mida hakatakse hävitama. Organismi immuunsüsteem töötab välja kilpnäärmevastased antikehad, millele antakse käsk hävitada kilpnäärme tervet kude. Not cool, eksole! (Kilpnäärme kohta loe SIIT!)

Esimesed märgid sellest, et mul tuleb hakata tulevikus hormoone sööma, ilmnesid 1999a. Kusjuures mingeid sümptomeid mul siis ei avaldunud, kooliarst lihtsalt mainis, et mul on kael imelik ja saatis perearsti juurde. 

Foto: Internet

2004a algaski õudus. Ja just õudus, sest kuigi siin seal kirjutatakse, et kilpnääre ei tekita mingeid olulisi probleeme ega vaevusi ning allub kergelt ravile(!? kui nii võib nimetada), võib ta ka paras peavalu olla. Seda sõna otseses mõttes kusjuures!

Lisaks tüütutele sümptomitele, kaldusin ravimidoosiga äärmusest äärmusesse(Võtan L-Thyroxini.). Kõige hullemal ajal võtsin 150mikrogrammi hormooni päevas, mida on ikka väga palju(nüüd võtan juba aastaid 50). 

Olin küll juba mõnda aega tablette söönud, kuid enesetunne ei paranenud, läks hoopis hullemaks. Väsimusest sai jõuetus, alatasa iiveldas, mu pea valutas üle poole aasta järjest ja kõigele sellele toredusele lisandusid veel meeleoluhäired ning mälu halvenemine. Käisin mööda erinevaid endokrinolooge, kes rõõmsalt sädistades teatasid, et kilpnääre nüüd küll selliseid sümptomeid ei tekita. Võtke vitamiine ja olge terve. Viimane oli nagu mõnitamine, sest mingil hetkel ütles ka immuunsüsteem üles. Lisaks kõigele hakkasid kogunema lisakilod, mis kõvasti trenni tehes ja dieeditades kuhugi ei kadunud.
Olin meeleheitel. Ei osanud kuhugi pöörduda ega midagi teha. Internetis surfates leidsin küll saatusekaaslasi, kuid ka nemad olid nõutud ja kehitasid vaid pea norus õlgu, et ju siis ongi see kilpnäärmehaigete taak - kehv immuunsus, pidev väsimus ja ülekilod jne. 

2006a ütles mul tervis täiesti üles. Elav põrgu, kus elu seisis ja midagi teha ei suutnud. Pidin ülikoolist akadeemilise võtma, tööl käimisest polnud mõtet rääkidagi. Olin koguaeg haige(millest olen ka varem kirjutanud). Tänu sellele haiguste rattas olemisele ja antibiotside söömisele(millest ma põletikulised ja üliärritunud sooled sain), sattusingi ma hiina meditsiini arsti juurde. Mingeid imesid ta minuga korda ei saatnud. Selles mõttes, et ma küll rääkisin, et mul on kilpnäärme alatalitlus, kuid konkreetselt sellega tegelema ei hakatudki. Ta arvas, et alustame kõige olulisemast ning siis vaatame edasi, mis seis tekib. 

Siis saingi toitumissoovitused (keelatud: nisu, oder, kaer, suhkur, pärm, soja ja piimatooted). Jätsin päeva pealt need kõik asjad oma menüüst välja ning jäin huviga ootama, millal paremaks läheb. Kaal hakkas vaikselt alanema. Kusjuures ma sõin nagu loom! Ilmselgelt hakkas ainevahetus kiiremini tööle. Sellega tahan öelda, et kaalutõus EI OLE kilpnäärmega kaasas käiv taak või paratamatus. Samuti ka mitte immuunsuse nõrgenemine, sest ka see muutus tugevamaks. Jäid ära igakuised haigestumised külmetushaigustesse ning sealt edasi koledad tüsistused, mis alati haigustele järgnesid. Tekib vaid küsimus, miks arstid sellele tähelepanu ei pööra, et toitumine kilpnäärme tööd mõjutab? Samas, kui kõik sümptomid muinasjuttude kategooriasse kirjutati, siis ma üldse ei imesta, et sealt edasi eksisteerivadki vaid tabletid. 

Andke andeks minu kibe suhtumine, kuid kogemus(ja seda jagub) on näidanud, et selleks, et haige olla, peab olema väga palju kannatust, ülimalt tugev tervis ning äärmine huvi ise enda silmaringi laiendada, et häda korral abi lähedalt võtta oleks. 

Alates toitumisharjumuste muutmisest(millest on möödas 3a ja mõned kuud), on minu kilpnäärme analüüsid laias laastus paigas olnud. On küll esinenud mõningaid tibatillukesi kõikumisi, aga seda pimedal, külmal ja stressirohkel talveperioodil. Hormoonide doosi pole muudetud. 

Kuigi novembris tehtud analüüsid olid pisikese nihkega, olid näidud märtsiks iseseisvalt korda läinud.

(Pimedatel talvekuudel tarbin D-vitamiini! Hoiab ka organismi aktiivsemalt töös.)

Miks on toitumine ja kilpnäärme töö omavahel seotud?

Mina kuulsin organismi ja sooltesse kogunevast limast esimest korda 2007a, kui sattusin dr Levini kliinikusse toidutalumatuseid väljaselgitavaid vereanalüüse tegema. Tundus kummaline ja arusaamatu.

(Põgusalt kirjutatud limast SIIN!) Lima tekitavad nisu, oder, kaer, suhkur, pärm, piimatooted, soja. Samuti ka näiteks roheline salat, kui seda külmal ajal liiga palju süüa.

Kõigepealt katab see soole seinad, siis võib ladestuda kaelale ning sealt edasi otsmikusagarale, pea küljele või kukla piirkonda. Võimalik, et ka mujale. 

Teadsin küll, mis mulle nö keelatud või kollases-punases listis on, kuid keegi ei öelnud, kui tõsiseks võib minna olukord, kui neid edasi tarbin. Sel ajal ei olnud see teema veel niivõrd aktuaalne.

Mõtlesin, et sellel kõigel on vaid seos kaaluga, ei muud. Aga inimene õpib kogu elu..

Kui lima ladestub:
- sooleseintele - immuunsüsteemi alanemine. Organismi tungivad batsillid ei saa kinnituda sooleseintele ning rändavad sealt edasi hingamisteedesse, kus algab juba haigestumine. Häirunud on ka vitamiinide, mineraalide ja muu vajaliku/olulise imendumine organismi. (Kel nt aneemia vaadake oma menüü üle!)
- kaelale - häirib kilpnäärme normaalset funktsioneerimist
- otsmikusagarasse - nõrgestab lühimälu teovõimet. Raskeneb uute asjade meelde jätmine ning samuti võivad nõrgeneda tunnete mõtestamine ja töötlemine.
- pea küljele(kõnekeskus) - võib põhjustada kokutavat kõnet.
- pea tagumine osa - välise müra filtreerimise ülesanne, et inimene suudaks keskenduda käsilolevasse tegevusse. Tekib rahutus. Üksnes tahtejõust keskendumiseks ei piisa.

Samuti võivad olla üleliigse lima sümptomiteks veel rögane köha, pidev tatine nina või allergiad.

Nalja kilpnäärmega ei ole, sest kui probleemiga ei tegele, võivad tulemuseks olla tõsised tagajärjed(diabeet, lupus, reuma jne).

Sümptomid:
* väsimus/kurnatus
* külmatunne
* ärevushäired
* meeleoluhäired/depressioon
* kaalutõus
* iiveldus
* häälekähedus või kuiv köhimine
* peavalud
* haprad küüned
* kuivad juuksed ja nahk
* kehv immuunsus
* mälu halvenemine
* lihaskrambid
* menstruatsioonitsükli häired
* võib esineda aneemiat
* isutus ja seedeprobleemid
* koormustaluvuse halvenemine

Kilpnäärme erinevaid probleeme saab diagnoosida vereanalüüsidega ja ultraheliuuringuga!

Ma ei oskagi küsijaid muudmoodi aidata, kui oma lugu teiega jagades. On uuritud, et kas hiina meditsiinist oli abi? Mingit imet minuga seal ei tehtud. Ei pandud kilpnäärme jaoks eraldi nõelu ega saanud ka rohtusid. 

Hiina meditsiin aitaski mind nii palju, et andis kätte õige suuna(toitumisega) ning hiljem leidsin seosed, miks nii on(lima teooria). Kuid ravi võib individuaalselt erineda.

Ma ei taha kõlada nagu tüütu ninatark, aga see kogemus on mulle lähedalt näidanud, kui tähtis on süüa õigeid asju. Et tervislik toitumine ei ole kõigi jaoks üheselt mõistetav! Ja, kui mingid asjad on keelatud, siis on nad KEELATUD, kuna võivad põhjustada tõsiseid tervisehädasid.

Ei usuta, kuid teadlased on tõestanud, et isegi unenägude sisu ja söödud toidu vahel on seos olemas(nt kui süüa enne magamaminekut palju suhkrut ja nisu, on suur tõenäosus, et kimbutama tulevad õudusunenäod).

Või näiteks kasvõi ärevus- ja paanikahood. Ka need on otseses seoses sellega, mida endale suhu pista. Ma ei räägiks, kui....Been there, done that! Ausalt.
Vaja on lihtsalt kannatlikkust. Alles peale paari kuud hakkavad organismis suuremad muutused toimuma(vaikselt paremaks hakkab muidugi kiiremini minema. Oleneb jällegi terviseprobleemi tõsidusest.)
Ahjaaa! Boonuseks on mul ka juuksed hirmsa kiirusega kasvama hakanud(isegi juuksur imestab) ja küüned on ka tugevad(enne murdusid ainuüksi peale vaadates).

Et mitte silmakirjalikult kõlada, siis jah, vahel ma söön neid keelatud asju ka. Saia küll mitte, kuid vahel näiteks kommi või kooki.  Õnneks on mul alati peale seda nii paha olla, et harjumuseks see ei saa.

Minge nüüd uurige välja, mis toidud teil enesetunde heaks teevad. Päriselt heaks! Nii, et jagub energiat ja mõnusat olemist kohe päris päeva lõpuni.

(PS! Kel küsimusi tekkis või midagi arusaamatuks jäi, siis küsige julgesti üle! :)) 

Banaani-kookose pannkoogid

Tegin banaanipannikaid! Jälle :)

Foto: Erakogu

Imehead!!!

Vaja läheb:

banaani(küpseid)
kookoshelbeid
muna
vanillisuhkrut

(Soovi korral võib lisada ka suhkrut/datleid, kardemoni ja/või  kaneeli. Olge loovad! Aga enne maitske taigent, sest banaanid annavad päris arvestatava magususe.)

Ega siin suurt teadust ei olegi. Püreesta banaanid, vahusta munad ja sega kõik kokku mõnusaks massiks. Taigen olgu pigem pisut vedelam kui täitsa paks. Esimesel juhul jäävad nad mõnusalt mahlasemad. Kui lisada liiga palju kookoshelbeid, muutuvad kuivaks ja banaani magus maitse kaob ära. 

Küpsetamisel olla kannatlik ja praadida neid pigem madalamal temperatuuril, muidu kipuvad nad kergelt ära kärssama ja jäävad seest tooreks. 

Kuna neid on päris paras väljakutse ümber pöörata, siis soovitan taigent pannile panna suurema supilusikaga. Ja mul on tunne, et õliga praadimine mängib siinkohal tähtsat rolli, sest ilma kippusid nad liiga panni külge kinni jääma. (Arvan, et neid on võimalik täitsa ka ahjus küpsetada. Kui  keegi proovib, siis andke teada!)

Need mõnusad pannikad on täiesti gluteeni- ja laktoosivabad ja ei sisalda ei pärmi ega suhrkut. 

Võib süüa nii puuviljade, marjade, jogurti, moosi kui ka jäätisega(kel kõht kannatab :)).  Või siis näppudega otse taldrikult. Maitsevad niisama ka hästi!

Head isu ja mõnusaid pühi!

(PS! Banaanipannikad on väga toitvad. Siit saab hunniku süsivesikuid, rasvu, kaaliumi, kaltsiumi, fosforit, folaate ning näpuotsatäie magneesiumi ja A- ja B-vitamiine!)

* Kui ports valmib ühele, siis piisab täitsa ühest banaanist!

B12-vitamiin

Miks meil on B12-vitamiini vaja?:

www.looduskaup.ee

• vähendab riski haigestuda vähki, südamehaigustesse või depressiooni
• parandab unekvaliteeti ja ajutööd
• tugevdab immuunsust
• parandab vereringet
• vajalik närvisüsteemi normaalseks funktsioneerimiseks
• vajalik valkude, rasvade ja süsivesikute ainevahetuseks
• DNA ja RNA toomiseks
• kaltsiumi imendumiseks
• raua funktsioonide parandamiseks organismis
• erütrotsüütide(punaliblede) arenguks

Põhjused, mis võivad olla süüdi B12-vitamiini defitsiidis:

• organismi läbikukkumine oma võimes toota endale vajalikku „sisemist faktorit“ IF (- ensüümilaadne identifitseerimata substants, mida eritatakse maos. Optimaalne PH on 7 ning IF on vastutav B12-vitamiini imendumise eest sooles.)
• liigne kohvi joomine
• liigne alkoholi tarbimine
• suitsetamine
• mao alahappesus
• pankrease funkts.häired
• ühe vitamiini liigtarbimine võib põhjustada häireid teise imendumisel
• vähenenud imendumine sooles (nt parasiithaigused, düsbakterioos..)
• toitumisega seotud häired (nt nälgimine, taimetoitlus, mitte tasakaalustatud toitumine)
• transpordi häired (sisemise faktori vastased antikehad)
• mõned ravimid (nt antibiootikumid, mõned antibeebipillid..)
• töödeldud toitude liigtarbimine (vajalikud vitamiinid puuduvad)
• liigne suhkru tarbimine (tekitab sooltes ebasoodsa mikrofloora)
• kaltsiumi ja raua puudus toidus
• lahtistite kasutamine

Kui inimene toitub tasakaalustatult ja tervislikult, ei tohiks B12-vitamiini defitsiiti tekkida(inimkehas varuks peamiselt maksas, aga ka luuüdis, neerudes, südames, pankreases ja ajus). Kui defitsiit ikkagi tekib, võivad sümptomid ilmneda alles mõne aasta pärast. Selle olulise vitamiini puudus on aga organismile ohtlik, sest kui seda ei avastata õigeaegselt, võivad tagajärjed olla vaimse arengu halvenemine või isegi halvatus. 

B12-vitamiini defitsiidi sümptomid:

• väsimus
• meeleolumuutused
• nahaprobleemid
• ärritatavus
• mäluprobleemid/mälulüngad
• halb kehalõhn
• nõrkus
• menstruatsioonitsükli häired(kuni ära jäämiseni)

Kust me saame B12-vitamiini?:

• munad
• piimatooted
• kala (nt suitsuräim)
• liha (nt eriti vitamiinirikas on maks!)
• rohelised mahlad (nt nisuorase ja odraorase mahl)
• petersell
• brokoli

Miks peaks aktiivselt sportiv inimene B12-vitamiini võtma?:

Sest nagu öeldud, on see vajalik punaliblede arenguks ning väidetavalt parandab ka sooritust spordialadel, kus vajame head tasakaalu ja koordinatsiooni.  

Mina hakkasin B12-vitamiini(Sama, mis pildil. Tegemist on mõnusa marja maitsega imemistablettidega, mis ei sisalda gluteeni, piimatooteid, pärmi, soja, kunstlikke värv-, maitse- ega säilitusaineid!) tarbima natuke rohkem kui 2 nädalat tagasi. Miks?! Sest:

1)      Ma küll toitun korralikult ja võimalikult tervislikult, kuid teatud mõtted kindlasti mitte piisavalt tasakaalustatult. Menüüst puuduvad täielikult piimatooted(üldiselt ka laktoosivabad) ja kindlasti ei tarbi ma nii palju liha kui peaksin või võiksin(Minu kehalise aktiivsuse juures.).

2)   Ma spordin aktiivselt!

3)      Sooled on liigsest antibiootikumide tarbimisest säru saanud, seega on üks pidev probleem sealse mikroflooraga ning vitamiinide imendumisega. 

4)      Ilmnesid mõned sümptomid, millest nüüdseks olen jagu saanud. (Kadunud on väsimus, nõrkus, unehäired ning muu nipetnäpet.)

Ma ei ole kunagi vitamiinidesse uskunud, kuid praegu tunnen, et mul on neist tõesti kasu olnud.

Kui olete otsustanud manustada B12-vitamiini, on seda soovitatav kasutada koos foolhappe, C-vitamiini, kaltsiumi, kaaliumi ja magneesiumiga.

PS! B12-vitamiini tarbimisel tuleb siiski ettevaatlik olla, sest kestva liigse manustamise kõrvalnähuks on allergiline reaktsioon (nt nõgestõbi)!!  Testitav vereanalüüsiga!

(Info on  kogutud internetist ja raamatutest!)

Poolfabrikaat toidud - miks ma neid enam ei taha.

Pean tunnistama, et toitusin aastaid nii nagu pähe tuli või ette juhtus. Suurt tähelepanu ei pööranud, mida või kui palju suhu pistsin. Tegin mõõdukas koguses trenni, kuid jätkasin irisemist mitte kaduvate lisakilode üle (nagu meeste sõnul naistel kombeks viriseda on), sest vaatamata füüsilisele aktiivsusele ei olnud keha nii vormis kui oleks tahtnud. Kirjutasin selle kilpnäärme alatalitluse arvele. Selle tervisehädaga inimesed pidavatki arstide sõnul nõksa „pehmemad“ olema.. (Vale puha!!) 

Ausalt öeldes mind isegi ei huvitanud, mida suhu pistetud ampsud sisaldasid. Pakendite sildid olid pigem illustratsiooniks või tüütuks kohustuseks, mis enne söömist kiirelt ja muretult eemaldada tuli. 

Sildid said minu jaoks tähenduse siis, kui tervislikel põhjustel söömisharjumusi kardinaalselt muutma pidin(jälgin, et ei sisaldaks laktoosi või gluteeni, sest nende ülemäärasel tarbimisel ütleb mu immuunsüsteem üles). Kui palju uusi, võõraid ja mõneti hirmujudinaid tekitavaid keerulisi sõnu. Mingid kummalised keemilised ühendid ja ained. Kunstlikud.. Ja kui palju me neid iga päev endale sisse sööme? Mida nad üldse reaalselt meiega teevad?? Mida nad tähendavad?

Ei, ma ei ole oma tervisliku toitumisega piiride taha läinud ja mulle ei saa diagnoosiks orthorexiat külge pookida. Et jutt silmakirjalikult ei kõlaks, tunnistan, et teen minagi vahel harva „pattu“ ja haaran Selveris külmletist kalapulgad või soojaletist mõned maitsvad pihvid või joon hoopis spordijooki, mis samuti nii ülemäära tervislik ei ole, kuid üldjuhul hoian sirget ning ranget joont tervisliku ja ebatervisliku vahel. 

Põhjus, miks ma üldse poolfabrikaat toitude peale mõtlema hakkasin, oli see, et sattusin lugema üht küsitlust, kus rahva käest uuriti, kas nad on poolt või vastu. Ilmselt ei üllatu keegi fakti üle, et enamus eelistab peale tööd kiirelt poest läbi lipata ning juba sealt valmistoidu kaasa osta. Olgu selleks siis kartulipuder kotlettidega või mõni purgisupp. Tänapäeva kiires ühiskonnas olgu ka toit kiire ja lihtne. 

Kui ümberringi vaadata või inimesi kuulata, silmab siin-seal ülekaalulisi või neid, kes oma kehakaaluga teps mitte rahul ei ole, päris palju. Inimesed on ülesöönud, kuid samal ajal alatoidetud(puudu vajalikest vitamiinidest ja mineraalidest).

Toitutakse liiga ühekülgselt. Olgu põhjuseks siis laiskus, ajapuudus, vähene teadlikkus, nõrk iseloom või kehv majanduslik olukord, mis lihtsalt ei võimalda toidulauda mitmekülgsena hoida. 

(Ei hakka siin pillikeelt lõhki ajama jutuga, et üleüldine toidukvaliteet on halvenenud.) 

Miks nad siis ikkagi on nii ebatervislikud?

Poolfabrikaadid on silmini pungil küllastunud rasvadest, suhkrust, sodiumist, säilitusainetest ja muudest õudustest, mida keel ei paindu väljagi ütlema. Need toidud on täis tühje kaloreid ja süsivesikuid, mis panevad insuliini arutult hüppama, mis omakorda annab kiirendava jalahoobi rasvumise või diabeeti haigestumise suunas.

Märksõna – kolesterool! Apolipoproteiinid on rasva-valgu kompleksid, mis C-vitamiini puudusel kogunevad arterite seintele kahjustatud kohtades. Need toimivad nagu kleepplaastrid läbilaskvale verevoolule. See ei ole muud, kui samm lähemale tõsisele südamehaigusele.

Samuti on uuringutega leitud seos apolipoproteiin E (komponent, mis transpordib kolesterooli) ja Alzheimeri tõve vahel.

Kõik, mida me sööme, mõjutab mitte ainult meie keskkohta või puusi, vaid ka meie aju!

Kel kaalulangetamine käsil, peaks siinkohal tegema mõttepausi ning analüüsima, kui suure osa tema toidulaual moodustavad poolfabrikaadid. Supp tundub ju tervislik!? Kergesti seeditav, sisaldab liha ja köögivilju... aga vaatame nüüd seda silti lähemalt. Isegi, kui purgist on välja jäetud hullemad E- ja säilitusained, sisaldab see supp kohe päris kindlasti liiga palju suhkrut ning mõnd muud keerulist sõna, millest me silmadega hoolimatult üle libiseme.

Raske tunne ja „mõnus“ väsimus peale söömist ei ole õige täiskõhu tunne. Need on esimesed sammud seede-, maksa-, südameprobleemide, diabeedi, vähktõve, rasvumise, allergiate, kõrge kolesterooli ja muude tervisehädade suunas. 

Kindlasti on hulgim neid raudseid härgi, keda keemia ei murra, kuid kahjuks jääb neid aina vähemaks ning tõsiste tervisehädadega inimeste arv muudkui kasvab. Rasvumine ei ole enam töönarkomaanidest täiskasvanute probleem, kes nälja kustutamiseks käe piruka järele sirutavad, et siis palehigis edasi töötada. Järjest nooremad lapsed seisavad silmitsi kaaluprobleemidega, mis läbi tiinekaea kuni täiskasvanuks saamiseni neid jälitama jäävad. Ja kaalutõus ei ole siin veel kõige suurem probleem.. See on mugav stardipakk eespool nimetatud tõsistele haigustele.

Jumala tõsi, et kõhulihaste treenimine algab köögist, mitte jõusaalist! 

Tean, et need keerulised sõnad ja keemilised ühendid pakenditel jäävad meist nii paganama kaugele ja võõraks, sest niikaua kui millegi üle kurta ei saa, see lihtsalt ei huvita meid. Õpime üldjuhul vaid siis, kui meid kättpidi isiklikult mõne ebameeldiva terviseprobleemiga tutvustatakse, kuid siis on juba natuke hilja..

Aga eks igaüks teab lõppkokkuvõttes ikkagi ise kõige paremini, kuidas ja millega ta oma masinavärki töös soovib hoida, kuid mina enam nii naljalt kõike suhu ei pista.
Kaal? - korras. Tervis? - kõvasti parem kui enne! Verenäidud on head ja haigusedki käivad suurema kaarega mööda kui varem. Enesetunne? - suurepärane!!
Muideks! Ka näiteks koormusest taastumine toimub kiiremini, kui olen toitunud korralikult ning "tühjad kalorid" ja raskesti seeditava toidu taldrikult välja jätnud!! Ja peale raskemaid trenne(jõud või aeroobne) ei ole lihased nii meeletult väsinud või valusad.

Kes meeleheitlikult kaalu soovivad langetada(kuid see ei taha langeda) või mõnest tervisehädast lahti saada, siis siin on koht mõtlemiseks - kas me elame selleks, et süüa või sööme selleks, et elada? 

Mis on poolfabrikaat-toidud? Üldiselt on nad töödeldud toidud, mis on kõrge suhkru, soola, küllastunud rasvade ning muu ebatervisliku sisaldusega. Nt kiirtoidud, sooja-leti toidud, pakendatud toidud, purgisupid, snäkid, limonaadid, kommid jne. 

Küüslaugused krevetid mõnusa salatiga

Mulle maitsevad lihtsad toidud. Näiteks lemmik on kartulipuder hakklihakastmega(glut-laktoosivabas versioonis), millele seltsiks väike suts peedisalatit või hoopis hapukurk – imeline! Aga vahel on nii, et tavaline tüütab ära ning maitsemeeled nõuavad häälekalt oma. Niisiis, täna menüüs – küüslaugused (koorimata)tiigerkrevetid koos värske salatiga.

Ma ütleks, et kõige tüütum osa selle mõnusa ampsu valmistamise juures oli pomelo koorimine(alustades poes selle valimisest), sest peale välise koore, tuleb vabaneda ka viljaliha ümbritsevast valgest „nahast“.

Foto: Erakogu

Vaja läheb:

Koorimata tiigerkrevetid

Omal vabal valikul valitud marinaad(mina kasutasin tex-mex maitselist, sest see oli kapis viimane)

Küüslauk! 

Või(laktoosivaba)

Õli

Pomelo

Tomat

Kurk

Avokaado

Jääsalat

Parmesani juust (sobib ka laktoositalumatuse korral)

Kõige parem oleks, kui alustaks väikese ettevalmistusega juba eelmisel õhtul. See ei nõua üldse palju aega, tuleb lihtsalt marinaadi pakk lahti  lõigata, krevettidele peale valada, veenduda, et marinaadi jagunes kõigile ning kogu kupatus kappi seisma jätta. Kel kannatust vähe või lihtsalt kiire, siis on ka paar tundi parem kui üldse ilma marinaadita!

Tavaliselt alustan ma salati hakkimisest, sest krevettide praadimine on justkui i’le täpi panemine, peale mida saab kohe toitu nautima hakata.

Salati hakkimisega saavad vast kõik hakkama. Igaüks valib kui palju ta mingeid komponente salatisse lisada soovib(Ärge jätke pomelot välja, kuna mõne jaoks tundub see ehk imeliku komponendina. Kui valite välja parajalt küpse vilja ning doseerite parasjagu, annab see mereandidele juurde alati mõnusa meki.) ning kui suureks või väikseks need hakkida. Lihtsalt – pomelo ja avokaado on kohustuslikud maitse aktsendid! Parmesan riivida peeneks ja salatisse segada või laastudena salatile puistata.

Nüüd krevettide juurde. See protsess on palju põnevam! Valmistada oli mul 500g suuri koorimata tiigerkrevette. Seltsiks läks 1 suurem küüslauk, mille hästi peeneks hakkisin(kes soovib küüslaugusemaid, pange poolteist või kaks, sest isegi mina tundsin, et maitse jääb pisut nõrgaks. Aga igaüks oma südametunnistuse ning mao tundlikkuse järgi!).

Kõigepealt võiks pannil õli kuumaks lasta ning seejärel praadimistöödega alustada. Krevetid ajavad ise  ka pisut vedelikku välja, aga mina lisasin juurde veel törtsu vett, et nad pigem pisut „hauduksid“, kui kärssama hakkaksid. Kui värv hakkas roosakaks muutuma, lisasin supilusikatäie(võib ka rohkem) laktoosivaba võid ning keerasin tüübid pannil ümber. Puistasin peale hunniku küüslauku, ootasin kuni värv täitsa roosa oli ning pannile läks järgmine ports krevette, millega protseduuri kordasin. 

Kindlasti on selle jaoks oma nipp, kuidas küüslauku mitte kärssama lasta, kuid mina olen selle lihtsalt alles siis lisanud, kui krevettide teist külge hakkan küpsetama.

Foto: Erakogu

Roosa värv reedabki nende söömiskõlbulikkuse ja valmisoleku. Üle ei tasu küpsetada, sest muidu muutuvad nad vintskeks ning koor ei taha kere küljest hästi lahti tulla.

Kel kõht ja soolikad lubavad, siis juurde sobib mõni majoneesisem kaste. Eriti hea on Vertigo Caesari salati kaste! No tõesti, patt on proovimata jätta!

PS! Kes marinaadi mõttest ei vaimustu või soovib lihtsalt ilma(marinaadi ja küüslauguta) valmistada, siis maitsestada võib lihtsalt soola ja pipraga ning praadida õli ja törtsu võiga! Imehea, ausalt ka! :)

Ahjaa! Ja alati on oluline võiga praadimisel pannile pisut õli lisada, sest siis ei lähe või kärssama!

Head isu! :)

Punnid õlgadel

Ilmselt kõigil on olnud nooruses probleeme punnide ja/või aknega. Kui mitte kõigil, siis enamusel kindlasti ja kellel pole olnud isiklikku kogemust, teab vast seda kurba story’t läbi oma mõne sõbra/sõbranna.

Kahjuks ei kao paljudel tüütu vistrikuprobleem koos noorusega, vaid kipub ennast ka hiljem meelde tuletama. Oh, mis rõõm oleks visata hommikul lihtsalt peoga külma vett näkku, põsed roosaks näpistada ning uksest välja lipata. Reaalsuses tuleb hoopis meigikott avada ning ebatasasused ja kergelt punetavad laigud puuderkreemi või peitepulgaga katta. Suvel on muidugi lihtsam, kui nahk jumekam, kuid talvel karjuvad iluvead palju silmatorkavamalt siit ja sealt vastu. Ja mehed, nemad ei saa isegi puudri taha oma muresid peita.

Kuid, mis teha siis, kui punnid ei ole vallutanud mitte ainult näonaha, vaid laiendavad oma territooriumi ka selja, õlgade ning rinnaesise arvelt?

Surfasin foorumites ja peale minu jäid ka teised nõutuks. Minna nahaarsti juurde? – kuid millise? Hakata võtma antibeebipille? – aga kui need ei sobi mulle? Külastada kosmeetikut? – aga kui ka tema käed jäävad selle mure juures seotuks ning lahendust probleemile ei tule või on mõju lühiajaline?

Kuna põhjuseid punnide tekkeks on palju, on ka lahendusi erinevaid. Kõige esimesena tuleb üle vaadata oma menüü. Aknet soodustavad kõik nisutooted, suhkur ning mõningal juhul ka piimatooted. Kui olete need oma menüüst eemaldanud, kuid tulemust ei mingisugust, tehke kindlaks, kui rasvaseid toite te sööte. Rasvane toit ei pea tähendama või hunniku sees praetud pekiribasid, piisab ka näiteks liigsest juustuga maiustamisest. Kui katsute oma nahka ning näpud jäävad kergelt õliseks, on selge, et punnid tekivad pooride ummistumise tagajärjel ning rasvade hulka menüüs tuleb tublisti vähendada. Soovitatav on süüa rohkem mahlaseid puuvilju ning juua vett. (Nii ei pea organism kogu jama läbi naha väljutama, vaid suurem osa sellest lippab koos veega välja :) Ja tähtis on juua just vett, mitte magusaid jooke või teesid.)

Aga, aga, aga.. Kui olete teinud kõikvõimaliku korrastustöö oma menüüs, kuid punnid ikka ei kao?? Põhjus võib olla ka pesupulbris või –loputusvahendis, mida pesu pesemisel kasutate! Samuti ka materjalis, mida nahk lihtsalt ei kannata. Või hoopis hormoonides! Kui olukord hullemast hullem, ei tasuks kätt kohe pimedalt hormoontablettide järele sirutada, mida peaaegu iga arst tänapäeval väga lahkelt välja on valmis kirjutama, vaid soovitatav on teha hoopis erinevate hormoonide kohta analüüsid, mis nende tasakaalu või tasakaalutuse ära määravad. Alles siis mõelda edasi, kas tabletid on vajalikud või mitte.

Mida saab ise oma naha jaoks ära teha

Tähtis on põletikulist ala vähemalt 2x päevas millegi desinfitseerivaga puhastada. Minule isiklikult meeldib ja sobib Puhas Loodus sarjast saialille rahustav näovesi, mis on rasusele ja tundlikule nahale ning pärsib vistrike teket. Kuid kes soovib, võib ka vesiniku või viinaga desinfitseerida.

Kindlasti tuleb nahale õhku anda! Kui on külm või õhku anda ei ole võimalik, on tähtis, et riie, mis naha vastas, oleks puhas(vahetada särki iga päev). Samuti ei ole soovitatav ka ühte voodipesu liiga kaua voodis hoida. Nii nagu must padjapüür soodustab bakterite möllu näos, nii panevad ka kauem voodis hoitud tekikott ja voodilina kehal põletikukolded oma elu elama.

Põhjus, miks ma sellest üldse rääkima hakkasin, on imelihtne. Varasemalt võõraks jäänud probleem, jõudis lõpuks ka minuni. Ma ei tea, kas süüdi oli stress(kui keegi süüdi ei taha olla või kedagi süüdistada ei oska, siis on kõige parem kõik stressi kaela ajada), talvine kuiv kliima, sobimatud pesuvahendid või midagi vale minu menüüs, kuid olukord õlgadel muutus ühel hetkel problemaatilisest murettekitavaks. Uue menüü järgi toitumine on teinud minu näonahaga imet, kuidas siis nüüd järsku ime õlgadele ei laienenud?

Selge oli see, et ainult naha puhastamisest jääb väheks. Vaja oli midagi, mis põletikku vähendaks. Proovisin Nutriancei Aloe Vera geeli, mis hoiab näonaha kontrolli all ning aitab ka kergemate põletuste korral nahal kiiremini paraneda, kuid õlgade puhul jäi heast sõbrast väheks. Järgmiseks proovisin Lumene Natural Code „Keep it cool“ Redness Reducing Moisturizer kreemi, mis pidavat punetavaid laike nahal vähendama. Ei oska öelda, kas asi minus, kuid  mulle ei sobinud. Vaatamata väidetavalt kergele koostisele, jäi nahk peale kreemitamist imelikuks ning pigem oli tunne, et see tekitab ummistusi juurde, kui midagi positiivset korda saadab.

Siis kuulsin soovitusest, millesse algul skeptiliselt suhtusin, kuid kui peale katsetamist olukord õlgadel normaliseerus, pani pead vangutama.

Vaja läheb täiesti tavalist söögiäädikat ning mineraalvett(mina kasutasin Borjomi’t). Ega keerulisemat trikki polegi, kui tuleb äädikat ja mineraalvett võrdses koguses klaasi valada ning ära segada(palju ei ole mõtet korraga teha, sest segu sobib 1-2x kasutamiseks. Nagu aru saan, siis on oluline osa mulli ja äädika koostööl ning reageeringul.). Sealt edasi vatitups vette pista ning problemaatilised kohad üle käia.

Mina puhastasin nahka 2-5x päevas. Vastavalt sellele, kuidas meelde tuli või aega/võimalust oli.

Ma usun, et möödunud võis olla paar nädalat, kui järsku avastasin, et punetavatest põletikukolletest on alles jäänud heleroosad laigud minu heledal nahal(Hele nahk on eriti suureks kontrastiks kõikvõimalikele roosadele või punetavatele laikudele :( ).

Rahvameditsiin ruulis jälle!

Näonahal selle lahuse kasutamisega mul kogemust ei ole, kuid kes proovida tahab, tehke igaks juhuks lahjem segu, kuna näonahk on palju õrnem.

Ainsad negatiivsed küljed selle protseduuri tegemise juures olid: 1) äädika lõhn nahal, mis küll päris kiiresti kadus, kuid siiski pisut häiris ja 2) mõningane sügelus-/kipitustunne lahuse kasutamisel, kuid ka see kadus kiiresti.

Kui tunnete, et teie nahk on liiga tundlik ning sellist katsetamist ei talu, siis jumala eest, palun ärge endale liiga tehke! Aga minu nahaga tegid need kaks koos, Borjomi ja söögiäädikas, imet!

Natuke peab kannatlik ja järjepidev olema seda protseduuri tehes/korrates, aga kes katsetavad, siis andke julgelt tagasisidet, kas aitas.

Gluteeni- ja laktoosivabad Provena šokolaadimuffinid

Foto: www.provena.fi

Mingid päevad tagasi oli jube magusaisu. Mõtted vaarikamoosiga leivast või magusast teest jätsid mind absoluutselt külmaks ning mõrušokolaad ei saanud samuti minu veetlemisega hakkama. 

Tahtsin kooki!

Šokolaadikoogi jaoks oli šokolaadi siiski liiga vähe ning muid komponente kippus ka kapis nappima. Küll aga põrnitses kapist mind üks gluteeni- ja laktoosivaba šokolaadimuffinsipulber, millel seltsiks veel šokolaaditükid. Miskipärast olin teda siiani pigem sügavamale kappi lükanud, kui mõelnud pulbri realiseerimisele. 

Mingit usku mul sellesse pulbrisse polnud, sest kord katsetatud sojajahust topsikoogid olid...imelikud. Magusaisu sai siiski põlgusest võitu ning uurisin, mis imevigureid vaja teha, et pulbrist väiksed keeksid saaksid. 

Toimetamine imelihtne! Sulatada umbes 150g margariini(mina panin laktoosivaba võid) ning sekka 3 muna(minul oli kapis vaid kaks). Kuna mass tuli pisut liiga paks, lisasin juurde ka törtsu õli(usun, et võib panna ka sutsu vett või nt (laktoosivaba)piima. 

Kokku sai 9 keskmise suurusega muffinit, millele tegin katteks peale mõrušokolaadi(täpset protsenti ei tea, aga üle 80% kakaosisaldusega peaks olema)glasuuri. 

Koguseid ei oska öelda, kuid segusse läks väike tükk laktoosivaba võid, allesjäänud mõrušokolaad, 2tl palmisuhkrut(mõnus suhkruasendaja/magusaine diabeetikutele, kaalujälgijatele või neile, kes valget suhkrut või suhkrut üldse ei tarbi) ning pigistasin poolikust apelsinist mahla sisse. 

Kaunistuseks peale pandud sarapuupähklid andsid juurde nii mõnusa meki, et järgmine kord puistan neid kindlasti taignasse kah. 

Foto: Erakogu

Muideks, väiksed šokolaadikeeksid maitsesid imeliselt! Kaera- ja riisijahu annavad muffinitele mõnusa õhulisuse ja nad ei ole puised nagu saepuru. Väga mõnusad ja maitsvad! Nagu päris!

Palmisuhkur - saadakse palmiõite kristalliseerunud nektarist. See on väga toitainete rikas, sisaldades elutähtsaid vitamiine, mineraale ja fütotoitaineid, sealhulgas kaaliumi, tsinki, rauda, vitamiine B1, B2, B3 ja B6. Maitseomadustelt sarnaneb toor-roo suhkrule, kuid on veelgi karamellisem. Väga madala glükeemilise indeksiga, mille tulemusel glükoos vabaneb verre aeglasemalt, hoides ära ka veresuhkru kiire tõusu. Sobib ideaalselt tee või kohvi sisse, magustoitudesse, küpsetistesse jne. 

Kel huvi, siis uurige SIIT või SIIT! :)

Saadaval mahepoodides!